TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-20-811 Otsuse kuupäev 31. mai 2022 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi X kaebus Tööinspektsiooni 06.04.2020.a käskkirja n

) § 90 lg 1 sätestab, millal võib ametiasutus ametniku teenistusest vabastada koondamise tõttu. Praegusel juhul kohaldub

§ 90

lg 1 p 2 põhjendatud juhul kaotatakse ametniku ametikoht ametiasutuse koosseisus. Pooled ei vaidle selle üle, et koosseisu muutmise käskkirjaga kaotati kaebaja ametikoht. Kaebaja tugineb sellele, et ametikoha kaotamine ei olnud põhjendatud.

1. Kohtu hinnangul on ametiasutusel laialdane kaalumisruum selles, kuidas korraldada ametiasutuse töö, s.h millised ametikohad on selleks vajalikud, ning sellise otsustuse kohtulik kontroll on piiratud. Kaebaja eksib selles, et ametiasutuse teenistuskohtade koosseisu muutmiseks peab olema väga oluline seaduses sätestatud põhjus. Vastupidi, kohtupraktikas tunnustatakse ametiasutuse õigust otsustada ise selle üle, kuidas oma ülesandeid täita ja tööd 3 korraldada (Riigikohtu 27.03.2018.a otsus asjas 3-16-340 p 5.1, 8.1 ja 11). Teenistuskohtade koosseisu võib muuta näiteks ka seetõttu, et asutus soovib korraldada tööd uutmoodi, kasutada teistsuguseid töömeetodeid, korraldada ümber rõhuasetused erinevate tegevusvaldkondade vahel vms. Teenistuskohtade koosseisu muutmise asjaolud toovad endaga kaasa koondamise õigusvastasuse üksnes juhul, kui vastustaja muutis teenistuskohtade koosseisu pahatahtlikult, kaebajast vabanemise eesmärgil.
2. Koosseisu muutmise käskkirjaga likvideeris vastustaja järelevalve osakonnast kokku 9,6 ametikohta (s.h 5,6 täitmata ametikohta) ja lõi ennetusosakonda 10,6 nõustamisjuristi töökohta. Selle tulemusena oli - ennetusosakonnas 23,6 töökohta, s.h 20,6 nõustamisjuristi töökohta; - järelevalve osakonnas 47,4 ametikohta, s.h kokku 40,4 ametikohta, mille nimetuses sisaldub sõna „tööinspektor“ (vanemtööinspektor, juhtiv tööinspektor, tööinspektor, töötervishoiu tööinspektor, sõidukijuhtide tööinspektor, tööinspektor-jurist). Kuna likvideeritud ametikohtadest 5,6 olid täitmata, siis koondas vastustaja 4 ametnikku. Vastustaja selgitas vastuses kaebusele, et soovitud rahalise eesmärgi saavutamiseks oli vajalik täidetud ametikohtade kaotamine. Vastustaja esitas kohtule hilisemad asutuse teenistujate koosseisu muutused (tl 96-97, 99-100) ning need näitavad, et vastustaja on praktiliselt sama teenistuskohtade koosseisu juurde jäänud praeguseni: - alates 01.06.2020 oli ennetusosakonna koosseisus endiselt 20,6 nõustamisjuristi töökohta. Alates 01.01.2021 oli üks juhtiva nõustamisjuristi töökoht ja 19,6 nõustamisjuristi töökohta; - alates 01.06.2020 oli järelevalve osakonnas 46,4 ametikohta, s.h 40,4 erineva nimetusega tööinspektori ametikohta. Alates 01.01.2021 oli ametikohtade koguarv sama, tööinspektori nimetusega ametikohtade arv 41,
3. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et vastustaja viis läbi ulatusliku ümberkorralduse asutuse struktuuris ja teenistuskohtade koosseisus, järgib seda praeguseni ehk juba rohkem kui kaks aastat ja koondas kokku 4 ametnikku ning seda kõike tehti üksnes selleks, et lõpetada teenistussuhe kaebajaga.
4. Pooltel ei ole vaidlust selles, et pärast eriolukorra väljakuulutamist koroonaviiruse leviku tõkestamiseks kasvas järsult vastutajale esitatud päringute (telefonikõnede ja e-kirjade) arv ning koosseisu muutmise käskkirja andmise seisuga oli see langemas. Viimati nimetatu osas on kaebaja viidanud teadetele koroona kriisikomisjonis arutatu kohta (tl 61-63) ning see nähtub ka vastustaja esitatud arvandmetest (tl 102). Kohtu hinnangul ei tähenda see, et vastustaja oleks pidanud töö ümberkorraldamise plaani edasi lükkama või katki jätma. Kevadel 2000 oli olukord koroonaviirusega ebakindel ja äärmuseni ettearvamatu. Selge oli üksnes see, et toimumas on midagi, mis võib mõjutada pikemat aega kõigi inimeste elu ja asutuste tegevust. Vastustaja esitatud andmete põhjal saavutasid pöördumised kõrgpunkti nädalal 30.03-03.04.2020 ning ületasid seejuures varasema mitmeid kordi (kõnede arv 1376 -> 5005, e-kirjade arv 163->562). See, et nädala lõpus vähenema hakanud pöördumiste arv edaspidi stabiliseerus ja sarnaseid kõrgpunkte enam ei tekkinud, on tagantjärele tarkus, millest vastustaja otsuste tegemisel lähtuda ei saanud. Eeltoodu ühtlasi tähendab, et koosseisu muutmist ei muuda pahauskseks asjaolu, et kõiki loodud uusi töökohti ei täidetud. Lisaks ei selgitanud vastustaja ressursi ümbersuunamise vajadust üksnes sellega, et vastata tuleb telefonikõnedele ja e-kirjadele. Vastustaja sisuliselt otsustas, et olukorras, kus kehtivad piirangud koroonaviiruse leviku tõkestamise eesmärgil, vähendatakse järelevalve osakaalu ning 4 suurendatakse ennetus- ja teavitustegevuse osakaalu asutuse tegevuses. Vaidlust ei ole selles, et vastustajal tuleb täita mõlemaid eelnimetatud rolle. Milline peaks olema nende omavaheline proportsioon ja sellest tingituna teenistuskohtade arv, see on üksnes vastustaja otsustada.
5. Vastustaja pahausksust ei tõenda dokumentide allakirjutamise ajaline järjekord. Kohus ei näe midagi õigusvastast selles, kui dokumendid valmistatakse ette varem ja kirjutatakse alla samal kuupäeval ehk 06.04.2020 ühtse paketina (koosseisu muutmise käskkiri on alla kirjutatud kell 16:11, ametnike võrdlus kell 15:20, vaidlustatud käskkiri kell 18:58, e-kiri koondamise eelinfo kohta on saadetud kell 16:05).
6. Vahekokkuvõttena on kohtu hinnangul ülekaalus asjaolud ja tõendid selle kasuks, et vastustaja muutis teenistuskohtade koosseisu heas usus, asutuse töö parema korraldamise eesmärgil.
7. Pärast teenistuskohtade koosseisu muutmist tuli vastustajal otsustada, milliste teenistujatega teenistussuhe lõpetada.

§ 90

lg 5 sätestab, et kui koondamisel tuleb valida vähemalt kahe sarnaseid teenistusülesandeid täitva ametniku vahel, siis on koondamise korral teenistusse jäämise eelisõigus isikul, kelle haridus, töökogemus, teadmised ja oskused vastavad teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele enim. Kui nimetatud kriteeriumi alusel ei ole võimalik ametnikke eristada, on teenistusse jäämise eelisõigus kõigepealt ametnikul, kes kasvatab alla seitsmeaastast last, ja seejärel ametnike esindajal või ametnikul, kelle õigustatud ootus vajab suuremat kaitset, arvestades ka ametniku ülalpeetavate arvu. 13. Vastustaja koostas ametnike võrdluse kohta eraldi dokumendi (tl 91-94) ning selle koostanud personalispetsialisti ettepanek oli koondada ametnikud, kelle töökogemus tööinspektorina on kõige väiksem ning keda ei ole katseaja tõttu veel lubatud iseseisvale tööle. Eelnimetatud ametnike staaž tööinspektorina oli vastavalt 2 kuud 13 päeva, 2 kuud 13 päeva, 3 kuud 14 päeva ja 3 kuud 15 päeva (kaebaja). Eeltoodud kriteeriumid on kooskõlas

§ 90lg 5 nõuetega.

Vastustaja on välja selgitanud ametnikud, kelle töökogemus oli kõige lühem ja kellel ei olnud veel õigust iseseisvalt töötada. Kaebaja ei sattunud selliste ametnike hulka nii-öelda piiripealselt - pikkuselt järgmised töökogemused olid 5 kuud 12 päeva (see ametnik oli alates 01.02.2020 lubatud iseseisvale tööle) ja 6 kuud 15 päeva.

1. Otsuse punktis 13 toodu näitab, et kaebaja valik koondatavate hulka ei olnud seotud kaebaja tervisega või kaebaja ja vastustaja vaheliste muude erimeelsuste või vaidlustega. Vastustaja kohaldas põhjendatud, objektiivset ja kontrollitavat kriteeriumi ning rakendas seda ühtviisi kõigi ametnike suhtes. Kaebaja arvamus, et arvestada oleks saanud ka muid asjaolusid (näiteks kaebaja õppimisvõimet, töökogemust muudel ameti- ja töökohtadel, katseaja vahevestluse tulemusi), ei muuda vastustaja kohaldatud kriteeriume õigusvastaseks.
2. Kaebaja viitab sellele, et ta koondati juba teist korda. Kaebaja kirjelduse (tl 55-60) põhjal töötas ta alates
3. aastast uurimistalituse koosseisu kuuluval töökohal ning tema tööülesanneteks oli tööõnnetuste kodeerimine (statistika eeltöö) ja dokumentide kogumine arstidelt. Kaebaja väitel asendas ta alates
4. aastast mitteametlikult tööinspektorit tema puhkuse ajal. Kaebaja kurtis suure töökoormuse üle ja ei olnud rahul töökorraldusega. Kaebaja teavitas sellest ka juhtkonda (tl 53 pöördel). Kaebajal tekkisid
5. aastal erimeelsused otsese ülemuse A. Kaebaja väitel 18.11.2019 toimunud arenguvestlusel süüdistas A, et kaebaja tööülesanded on täitmata ja ta tegeleb asjadega, mida pole vaja, kaebaja tundis pärast seda ennast halvasti ning õhtul diagnoositi tal EMO-s äge stressreaktsioon. Pooled vaidlevad praeguseni selle üle, kas kaebajaga juhtus tööõnnetus. Vastustaja korraldas töö ümber, kuid see 5 ühtlasi tähendas kaebaja töökoha kadumist alates 01.01.
6. Vastustaja tegi kaebajale ettepaneku asuda tööinspektori ametikohale, millel rakendatakse katseaega 4 kuud (tl 53 ja pöördel). Kaebaja koondati töötajana ning asus teenistusse tööinspektori ametikohal. Kohtu hinnangul näitab eeltoodu, et vastustaja ei ole suhtunud kaebajasse pahatahtlikult. Vastustaja võttis kaebaja teenistusse tööinspektorina pärast 18.11.2019.a juhtumi toimumist ning erimeelsuste tekkimist seoses sellega, kas toimunu oli tööõnnetus või mitte.
7. Eeltoodut ei lükka ümber Y 30.11.2020.a e-kiri (tl 112-113) ja A e-kiri (tl 114). Tegemist on nende isikute subjektiivse arvamusega, mis on muude asjaolude ja tõenditega vastuolus. Y kirjast nähtub, et isik on teenistusest lahkumas ning äärmiselt kriitiline asutuse juhtimise ja töökorralduse suhtes. See vähendab isiku hinnangute usaldusväärsust. A kiri käsitleb asjaolusid, millel ei ole praeguse vaidlusega seost - juttu on uurimisest, distsiplinaarmenetlusest, kellegi küsimustele vastamisest jms. Nagu kohus eespool märkis, ei ole vastustaja juhtkonna väidetav soov vabaneda kaebajast usutav, arvestades et kaebaja töötajana koondati
8. aasta lõpus ja jätkas pärast seda vastustaja ettepanekul teenistust ametnikuna.
9. Kohus taunib kaebaja taotlust tõlgendada kompromissläbirääkimiste pidamist vastustaja kahjuks. Kompromissi mõiste on antud võlaõigusseaduse § 578 lg 1: kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Sarnaselt mõistetakse kompromissi ka avalikus õiguses. Kompromissi eesmärk on saavutada õigusrahu ning säästa vaidlusega seotud kulu (seejuures mitte üksnes rahakulu, vaid ka aja- ja energiakulu). Hea usu põhimõttega on vastuolus kasutada teise poole kahjuks ära kompromissläbirääkimiste pidamise fakti või selle raames avaldatut. 18.

§ 90

lg 7 sätestab, et enne ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamist peab talle võimaluse korral pakkuma samas ametiasutuses tema haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastavat ning eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta, välja arvatud ametiasutuse likvideerimise korral. Pooled vaidlevad selle üle, kas vastustaja oleks pidanud pakkuma kaebajale nõustamisjuristi töökohta. Kaebaja ei väida muude vabade ameti- või töökohtade olemasolu, millele ta oleks sobinud.

1. Vastustaja saatis 06.04.2020 kaebajale e-kirja teel eelinfo koondamise kohta (tl 44). Vastustaja selgitas muuhulgas, et asutusega on sel aastal liitunud neli väga tubli ja innukat uut tööinspektorit, kuid otsustatud on koondade ametnikud, kelle töökogemus tööinspektorina on kõige lühem. Kaebaja vastas e-kirjaga 07.04.2020 (tl 41 pöördel - 43). Kaebaja tõstatas muuhulgas küsimuse, et talle oleks tulnud pakkuda nõustamisjuristi töökohta. Kaebaja leidis, et tal on personalitöö kogemus, ta on läbinud sel teemal koolitusi ja vastustaja juures töötades tegelenud tööõigusaktide rakendamisega. Kaebaja kordas oma seisukohti 09.04.2020.a e-kirjas (tl 40-41). Vastustaja selgitas oma 09.04.2020 ja 14.04.2020.a vastustes (tl 41 pöördel, 38 pöördel), et vastustaja on hinnanud võimalust koondatavatele ametnikele teise ametikoha pakkumiseks, kuid seda võimalust kaebaja puhul ei ole. Kaebaja ei vasta nõustamisjuristi töökohale kandideerimise eeltingimustele, sest tal ei ole erialast ettevalmistust õiguse või personalitöö erialal, vaatamata ülikoolis läbitud üksikutele ainetele ning asjaolule, et ta on varasemas töös personalivaldkonnaga kokku puutunud. Kaebajale nõustamisjuristi töökoha pakkumine eeldaks asutuse vaates ebaproportsionaalselt suures mahus täiendkoolituse läbiviimist, mis ennetusosakonna töökoormust arvestades ei ole võimalik. 6 Eeltoodu näitab, et vastustaja täitis kohustuse hinnata, kas on olemas kaebajale sobiv vaba ameti- või töökoht, ning hindas kaebaja vastavust nõustamisjuristi töökohale kehtestatud nõuetele.
2. Nõustamisjuristi ametijuhendi (tl 51-52) alusel oli nõudeks hariduse ja eriala valdkonnas rakenduslik või akadeemiline juriidiline kõrgharidus või selle omandamine või personalitöö alane haridus või kogemus. Tegemist oli kohustusliku nõudega. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajal puudub juriidiline või personalitöö alane haridus. Kaebaja märgib ka ise oma elulookirjelduses (tl 49-50), et tal on kõrgharidus piimatehnoloogia erialal. Kaebaja puhul oli seega kohaldatav üksnes ametijuhendis toodud hariduse nõude viimane alternatiiv - personalitöö alane kogemus. Kohtu arvates ei ole vastustaja eksinud hinnangus, et kaebajal ei ole eelnimetatud tähenduses personalitöö alast kogemust, kui kaebaja töötas eraettevõtte müügiesinduse sekretärina, vastustaja juures sekretärina ja tööinspektorit abistavates tegevustes ning viimastel kuudel oli väljaõppel tööinspektorina. Kokkupuude personalitööga sekretäri töökohal aastaid tagasi ei täida töökogemuse nõuet olukorras, kus see nõue on alternatiiviks juriidilisele või personalitöö alasele haridusele ning on eelduseks töökohal, kus töötajal tuleb anda riikliku järelevalveasutuse nimel juriidilisi nõuandeid.
3. Kokkuvõttes on vaidlustatud käskkiri õiguspärane ning kaebaja väited ei anna alust tuvastada vastupidist. 22.

§ 105

lg 1 kohaselt on õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kui kaebaja vabastati teenistusest õiguspäraselt, siis ei ole täidetud

§ 105

lg 1 kohaldamise eeldus ning teenistusest vabastamise aluse muutmine ja kaebaja kasuks hüvitise väljamõistmine ei ole võimalik. Vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse korral ei saa kohaldada ka

§ 105

lg 3, mis sätestab, et

§ 105

lg 1 kehtestatud hüvitise piir ei kehti, kui ametnik vabastati teenistusest

§ 13nimetatud võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes.

Kohus märgib lisaks, et ei tuvastanud eespool kaebaja ebavõrdset kohtlemist teenistussuhte lõpetamisel. Kohus jätab kaebuse rahuldamata.

1. Kohus selgitab kaebajale, et käesolevas kohtuasjas on vaidluse esemeks vaidlustatud käskkiri ehk kaebaja teenistusest vabastamine. Kohus ei oleks ka vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse korral saanud hüvitise suuruse määramisel arvestada asjaolusid, mis ei ole seotud teenistussuhte lõpetamisega, s.h tekkisid pärast seda (näiteks kaebaja hilisem vastustaja juurde teenistusse kandideerimine). Samuti ei oleks kohus saanud arvestada sellega, et kaebajal on tekkinud tervisekahju, kuna koondamist reguleerivate normide kaitse-eesmärk ei ole tervisekahju ärahoidmine. Koondamine põhjustab enamusele inimestest vähemalt vaimset pinget ja üleelamisi. Kui kaebaja leiab, et vastustaja on põhjustanud talle kahju muu haldusakti või toiminguga, siis on kaebajal võimalik esitada eraldi nõue. Menetluskulud, muud taotlused. Selgitused
2. Kaebaja taotles arvata kohtuasjade eraldamisel käesoleva kohtuasja dokumentide hulka ka kaebuse lisad 82, 102 ja IV. Kohus selgitab, et kaebuse lisad 102 ja IV ei ole tõendid, vaid eraldi dokumendina vormistatud kaebaja seisukohad ning olid juba kohtuasja materjalide hulgas. Lisa 82 (e-kirjad) osas rahuldab kohus taotluse. 7
3. Kaebaja taotles võtta käesoleva kohtuasja juurde ka kaebaja 28.03.2022 esitatud terviseandmed. Kohus jätab selle taotluse rahuldamata. Kohus võttis eraldamisel asja juurde Eesti Töötukassa otsused kaebaja töövõime hindamise kohta, kuna need seondusid kaebaja väitega, et tal tekkis pikaajaline tervisekahju. Praeguseks on kohus otsuses leidnud, et kaebaja tervislikku seisundit käesoleva asja lahendamisel hinnata ei tule. Täiendavate terviseandmete asja juurde võtmine ei ole põhjendatud.
4. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ning kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata.
5. Kohus rahuldab HKMS § 175 lg 3 alusel kaebaja taotluse ning asendab otsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga X. Kohtu hinnangul ei sisalda otsus muid andmeid, mis võimaldaksid kaebajat üheselt identifitseerida. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks kohtunik Kohtuotsuse põhjendusi ja resolutsiooni punkti 3 on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 26.04.2023 otsusega. Tartu Ringkonnakohtu 26.04.2023 otsus Resolutsioon
6. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus nõuda vastustajalt välja nelja nõustaja senised haridusja töökogemuse kirjeldused.
7. Tagastada kaebajale 25.11.
8. a seisukoha lisana esitatud kompleksekspertiisi akt ning 07.03.
9. a seisukoha lisana esitatud 30.11.
10. a e-kiri.
11. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 31.05.
12. a otsuse resolutsiooni punktid 1-2 muutmata, kuid muuta osaliselt halduskohtu otsuse põhjendusi.
13. Muuta halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 3 järgmiselt: „Asendada otsuse avaldamisel kaebaja ja teiste füüsiliste isikute nimed tähemärkidega.“
14. Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda.
15. Asendada otsuse avaldamisel kaebaja ja teiste füüsiliste isikute nimed tähemärkidega. 8