KOHTUOTSUS EestiVabariiginimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 21.02.2022, Tallinn Haldusasja number 3-21-1174 Menetlusosalised X. X. kaebus keskkonnaministri

) § 20 lõikele 1¹, kuna maaüksused olid omandatud pärast nende kaitse alla võtmist, kaitsekord ei olnud vahepeal muutunud rangemaks, võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta ning kinnistu ei olnud omandatud pärimise teel ega viidatud sättes loetletud isikutelt.

1. Kaebaja vaidlustas nimetatud käskkirja halduskohtus (haldusasi nr 3-10-1814). Tallinna Halduskohtu 10.11.2010 otsusega haldusasjas nr 3-10-1814 jäeti kaebus rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu 02.03.2011 otsusega jäeti rahuldamata ka apellatsioonkaebus. Puuduvad andmed, et Riigikohus oleks kassatsioonkaebuse menetlusse võtnud.
2. Keskkonnaameti 02.07.2012 ja 04.07.2018 kirjadega keelduti katastriüksuste omandamise menetluste uuendamisest, sest Qqqqqq looduskaitseala kaitsekord, kinnisasja omandamist reguleerivad õigusnormid ning asjaolud, mille alusel hinnatakse omandamise lubatavust

§ 20lõike 11 alusel, ei olnud võrreldes 2010 aastaga muutunud.

1. Alutaguse rahvuspargi moodustamisega 01.01.2021 muutus kaitsekord. Xxxxxxxxxx katastriüksuse kaitserežiim ei muutunud; Yyyyyyyyyy katastriüksuse osas muutus kaitserežiim rangemaks, kuivõrd see arvati täies ulatuses Qqqqqq raba sihtkaitsevööndisse (varasemalt kuulus Yyyyyyyyyy katastriüksus 12,5% ulatuses Suuresaare sihtkaitsevööndisse, kus oli lubatav ka jahipidamine ning kaitseala valitseja nõusolekul metsakoosluse kujundamine vastavalt kaitseeeskirjale).
2. 12.02.2021 esitas kaebaja Keskkonnaministeeriumile (vastustaja) taotluse kinnistu täies ulatuses riigile võõrandamiseks, kuivõrd kinnistut ei ole võimalik sellel lasuvatest looduskaitsealastest piirangutest lähtuvalt kasutada; kinnistul lasuvad piirangud on sedavõrd ranged, et sisuliselt on tegemist kinnistu sundvõõrandamisega; kinnistul on suur looduskaitseline väärtus.
3. 29.04.2021 keskkonnaministri käskkirjaga nr 1-2/214 keelduti kinnistu riigile omandamisest, kuivõrd kinnisasja omandamine ei ole

§ 20kohaselt lubatav.

1. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille Tallinna Halduskohus võttis 01.07.2021 menetlusse nõudes keskkonnaministri 29.04.2021 käskkirja nr 1-2/21/214 tühistamiseks ning Eesti Vabariigi (Keskkonnaministeeriumi kaudu) kohustamiseks algatama menetlus Xxxxxxxxxx katastriüksuse (xxxxx:xxx:xxxx) ja Yyyyyyyyyy katastriüksuse (yyyyy:yyy:yyyy) riigile omandamiseks ning hinnapakkumise tegemiseks nii, et see oleks kooskõlas põhiseaduse § 32 sätestatud õiglase ja kohese hüvitise määramise nõudega sundvõõrandamisel ja võtaks arvesse turuhinda. Kohus lõpetas menetluse kaebaja nõudes hüvitise summas 3 170 359 eurot ja viivise saamiseks. Määrus jõustus 16.12.
2. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja seisukoht
3. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt. 16.1 Kinnistu omandamiseks

§ 20lg 11 tähenduses tuleb lugeda hetk, mil kaebaja loeti õigustatud subjektiks.

16.1.1

§ 20

lg 11 kohaselt ei ole ainuüksi asjaolu, et kaebaja oli looduskaitselistest piirangutest teadlik aluseks, et keelduda maa riigile omandamisest.

§ 20

lg 11 p 4 kohaselt esineb alus keeldumiseks juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksuse korraldus maa tagastamiseks on antud enne 1996. a 7.juunit. Viidatud säte kehtivas sõnastuses lisandus

-i 15.04.2013. a jõustunud muudatusega.

vastuvõtmisel sellesisuline piirang puudus. Seega, kui kaebaja suhtes oleks maa tagastamise menetlus viidud läbi mõistliku aja jooksul, oleks puudunud ka takistus

§ 20lg 1 1 3

§ 20

lg 11 punktides 1-4 toodud asjaoludel.

§ 20lg 11 p 1 kohaselt on erandiks olukord, kus kaitsekord muutub rangemaks.

Praegu on kaitsekord kinnistu kui terviku osas muutunud rangemaks. Sättes ei räägita sellest, et kaitsekord muutub oluliselt rangemaks või intensiivsemaks. Räägitakse vaid, et kui muutub rangemaks, siis ongi alus nõuda omandamist. Määrus nr 242 ei ole kohaldatav, sest see täpsustab vaid menetluslikke küsimusi. Muus osas volitusnormi antud ei ole. 16.3 Kui kohus leiab, et siin esineb piirang siis leiab kaebaja, et

§ 20

lg 11 p-s 4 toodud piirang, mille kohaselt ei kuulu kinnistu riigi poolt omandamisele, kui kohaliku omavalitsuse üksuse korraldus maa tagastamise kohta on antud enne

1. a
2. juunit, on vastuolus põhiseaduse §-ga 12, mis sätestab võrdsuspõhiõiguse. Kaebaja esitas avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Asjaolu, millal algatati ja millise tähtaja jooksul viidi tema suhtes läbi omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise menetlus ning maa tagastamise menetlus, ei allunud kuidagi kaebaja tahtele. Asjaolu, millal kohalik omavalitsus andis maa tagastamise korralduse, ei saa omada tähtsust ka seetõttu, et õigusvastaselt võõrandatud maa omanikke ja nende õigusjärglasi tuleb kohelda võrdselt. Kaebajal võis küll tekkida õigus loobuda looduskaitseliste piirangutega maa tagastamisest, kuid see ei saa olla asjaoluks, mille alusel piirata kaebaja õigust nõuda vastustajalt kinnistu riigile võõrandamist. Loobumisõiguse teostamisega ei oleks ta saanud hüvitist, mis vastaks kinnistu tegelikule väärtusele. Võrreldavad grupid on need, kelle osas viidi menetlus läbi viivituseta (grupp 1) ja teine grupp on need kelle puhul viivitati (grupp 2). Kaebaja arvates on põhiseadusega kooskõlas säte selliselt, et erand kohaldub õigusvastaselt võõrandatud tagastamise kohta ilma piirava tähtajata. Protsess praegusel juhul venis kaebajast olenemata asjaoludel ning õiguskord muutus. Kui vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusena ei oleks maa tagastamise protsess viibinud, siis ei oleks esinenud takistusi maa võõrandamiseks. Asjaolu, millise aja jooksul viidi läbi menetlus ei saanud kaebaja tahtele alluda. Seega on kaeba hinnangul põhjendamatu kaebaja ebavõrdne kohtlemine võrreldes isikutega, kelle suhtes viidi läbi menetlus mõistliku aja jooksul. Tegelikkuses on kogu

§ 201

lg 1 põhiseadusega vastuolus ning seda ei saa kohaldada juhtumitel, mil tegemist on õigusvastaselt võõrandatud varaga. Vastustaja seisukoht 17. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata. 17.1 Keskkonnaamet on oma 02.07.2012 kirjaga ja 04.07.2018 kirjaga keeldunud katastriüksuste omandamise menetluse uuendamisest, sest Qqqqqq looduskaitseala kaitsekord, kinnisasja omandamist reguleerivad õigusnormid ning asjaolud, mille alusel hinnatakse omandamise lubatavust

§ 20lõike 11 alusel, ei olnud võrreldes 2010 aastaga muutunud. 4

§ 20

lõike 11 punkti 1 ja korra § 31 lõiget 7 tõlgendatakse selliselt, et kaitsekord on muutunud kinnistute suhtes rangemaks siis, kui lisandunud piirangutega ala on suurem (rohkem kui 50% kinnisasjast), kui seniste piirangutega ala. Juhul, kui tegemist on sihtkaitsevööndi laienemisega või uue kaitsekorra kehtestamisega, siis selles kinnisasja osas, mis varasemalt juba oli sihtkaitsevööndis, ei ole kaitsekord rangemaks muutunud, vaid on jäänud samaks. Seega kaitsekorra rangemaks muutumisel hinnatakse, ainult seda kinnisasja osa, kuhu piirangud lisandusid või muutusid rangemaks peale omandamist ja riigile on võimalik kinnisasi tervikuna võõrandada siis, kui lisandunud oluliste piirangute ala moodustab rohkem kui 50% kinnisasja pindalast. 17.5 Vastustaja hinnangul on kinnistu omandamise hetk

§ 20

lg 11 mõistes ja

§ 20

lg 11 erandite mitte kohaldamine esimese omandamismenetluse ajal, juba varasemalt selgeks vaieldud haldusasjas nr 3-10-1814. Samuti on kohtupraktika olnud seisukohal, et

§ 20lg 11 ei jäta haldusorganile kaalutlusruumi.

Antud olukorras ei ole täidetud

§ 20

lg 11 toodud tingimus, mille järgi ei tohi isik olla omandamise hetkel kinnisasja looduskaitselistest piirangutest teadlik. Sätte eesmärk on vältida olukordi, kus riik omandab kaitstava loodusobjektiga kinnistud isikutelt, keda on piirangutest teavitatud. 17.6

§ 20

lõikes 11 sätestatud isikute ring, kellelt riik maad omandab, jõustus 01.04.2007 ja kehtis samal kujul kuni 15.04.

1. Nimetatud ajavahemikku langes ka esimene kinnistu riigile omandamisest keelduv otsus (käskkiri nr 808) ning isikute ringist puudus õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saanud isikute erisus. 15.04.2013 jõustunud redaktsiooniga laienes isikute ring, kellelt riik siiski omandab. Kuivõrd korraldus tagastamise kohta on antud pärast
2. aasta
3. juunit, ei rakendu käesolevas asjas

§ 20lg 11 p-s 4 sätestatud erisus.

17.7 Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlus ja

§ 20

alusel maa riigile omandamise menetlus on kaks teineteisest sõltumatut menetlust. Tähendust ei oma, mis tingis vara tagastamise korralduse viibimise ning tähtsust ei saa omada tagastamismenetluse pikkus.

eesmärgiks on olnud pidurdada selliste kinnisasjade riigi poolt omandamist, kus looduskaitseliste piirangutega kinnistud on soetatud teadlikult, et need hiljem riigile edasi müüa.

§ 20lg 11 lg 4 sätestamise põhjendus on, et Maa

RS-s sätestatud võimalus loobuda looduskaitseliste piirangutega õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisest jõustus 1996. aasta 7. juunil. Enne seda 5

§ 20lg 11p 4 põhiseadusega vastuolus.

17.8 Kuna kinnisasja riigile omandamise menetlust ei ole alustatudki, ei ole asjakohane kaebaja nõue kohustada vastustajat hinnapakkumise tegemiseks. Kuna kinnisasja riigile omandamine ei ole lubatav, ei ole võimalik ka hinnapakkumise tegemine. Seetõttu tuleks tagastada kaebus osaliselt hinnapakkumise tegemiseks kohustamise nõudes HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel. 17.9 Looduskaitseliste piirangute kehtestamine ja

§ 20

alusel maa omandamine ei ole sundvõõrandamine vaid omandikitsendus põhiseaduse § 32 lõike 2 mõttes. Seda on leitud ka kohtupraktikas. Põhjalikult on käsitletud olukorda Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15.06.2021 lahendis nr 5-21-

1. 17.10 Vastustaja vaidleb vastu kaebaja poolt esitatud hüvitise arvutamisele. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 162 lg 1 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Vastustaja leiab, et kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel hinnapakkumise tegemiseks kohustamise nõudes tagastada, kuivõrd kinnisasja riigile omandamine ei ole lubatav. Kohus jätab taotluse rahuldamata. 18.1 Esmalt märgib kohus, et kaebuse tagastamine HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel on võimalik enne kui kohus on kaebuse menetlusse võtnud. Kohus võttis kaebuse tühistamisja kohustamisnõudes menetlusse 01.07.2021 määrusega. Seega saab kohus vaid hinnata kas esineb alus jätta kaebus HKMS § 151 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata, kui peale kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lõikes 1 sätestatud alused. 18.2 HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebuse rahuldamisega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kohtu arvates ei ole praegusel juhul tegemist sellise olukorraga, kuivõrd nõude maksmapanek sõltub pigem sellest, kas kohus tühistamisnõude rahuldab, st tuvastab, et kinnisasja riigile omandamine on lubatav. Olukorras, kus kohus rahuldab tühistamisnõude ei esine olukorda, kus kohustamisnõude eesmärki ei ole mingil juhul võimalik saavutada. 18.3 Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata vastustaja nõude tagastada kaebus osaliselt. Järgnevalt lahendab kohus kaebuse sisuliselt.
3. Vaidlus käib selle üle, kas vastustaja on õiguspäraselt jätnud kaebaja taotluse rahuldamata

§ 20alusel.

Vastustaja leiab, et omandamise eeldused ei olnud täidetud. Nimetatud vaidluse raames on poolte vahel on esmalt erimeelsus selles, millisel ajahetke omandas kaebaja kinnistu

§ 20lg 11 tähenduses.

Kaebaja leiab, et kinnistu omandamiseks

§ 20

lg 11 tähenduses tuleb lugeda hetk, mil kaebaja loeti õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektiks. Vastustaja leiab, et oluline on hetk, millal kaebaja suhtes tehti maa tagastamise korraldused ja kaebaja sai kinnisasja omanikuks. 19.1

§ 20

lg 1 alates 15.04.2013 kehtivas redaktsioonis sätestab reegli, mille kohaselt omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Nimetatud sättest sätestab erandid

§ 20lg 11, mille kohaselt riik ei omanda 6

§ 20

lg 11 eraldi sätestatud juhtudel, kui: kinnisasja kaitsekord muutub rangemaks (p 1); kinnisasi on omandatud pärimise teel (p 2); kinnisasi omandati abikaasalt, alanejalt sugulaselt, vanemalt või tema alanejalt sugulaselt või vanavanemalt või tema alanejalt sugulaselt ning isik, kellelt kinnisasi omandati, oli selle omanik enne kaitse alla võtmist või kaitsekorra rangemaks muutumist (p 3); kinnisasi omandati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel ja kohaliku omavalitsuse üksuse korraldus maa tagastamise kohta on antud enne

1. aasta
2. juunit (p 4). 19.2 Puudub vaidlus selles, et kaebaja omandas kinnistu õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise tulemusena ning maa tagastati kaebajale 23.02.2009 korralduste alusel ning kaebaja kanti kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse 18.09.2009, see tähendab, et pärast kinnistu osas looduskaitseliste piirangute seadmist. 19.3 Nii Tallinna Halduskohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus on oma lahendites haldusasjas nr 3-10-1814 andnud hinnangu 01.04.
3. a jõustunud

§ 20

lõike 11 sisule seonduvalt kaebaja väitega, mille kohaselt tuleb sätte tähenduses lugeda kinnisasja omandamise hetkeks omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise aeg. Nimetatud asjades lahendite tegemisel kehtis

§ 20

lg 11(jõustus 1.04.2007) sõnastuses, mille kohaselt riik ei omanda kinnisasja käesolevas paragrahvis sätestatud korras, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas vastavalt

§-le 16 informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta, välja arvatud juhul, kui kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord muutub rangemaks või kinnisasi omandati pärimise teel või abikaasalt, alanejalt sugulaselt, vanemalt või tema alanejalt sugulaselt või vanavanemalt või tema alanejalt sugulaselt ning isik, kellelt kinnisasi omandati, oli selle omanik enne kaitse alla võtmist või kaitsekorra rangemaks muutumist. 19.4 Tallinna Ringkonnakohus on lahendis nr 3-10-1814 seoses sätte kohaldamisega välja toonud, et väited, mille kohaselt ei saa õigustatud subjektiks tunnistamise otsust käsitleda võõrandamistehinguna, on ekslikud. Maa tagastamise õigustatud subjekt ei saa maa omanikuks enne selle tagastamist. Omand isikul, kellele maa tagastati, tekib kinnistusraamatu kande tegemisest (õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 63). Küsimus sellest, kas vara tagastamise menetluses esines õigusvastane viivitus, võib tuua kaasa kahju hüvitamise nõude, ent ei saa tuua kaasa maa riigi poolt omandamist (p 14).

§ 20

lõiget 11 tuleb mõista selliselt, et võõrandamistehinguna selle sätte tähenduses peetakse silmas ka maa tagastamise korraldust. Vastasel korral poleks maa tagastamise õigustatud subjektidel võrdset kaitset teiste isikutega, kes vara tsiviilõiguslike tehingutega omandavad, ning maa riigi poolt omandamise keeld oleks kohaldatav juba tingimusel, et vara tagastamise menetlus lõpeb maa kinnistamisega pärast 1. aprilli 2007 (otsuse tegemisel kehtinud

§ 91

lõike 9 kohaselt ei kohaldatud

§ 20lõiget 11 juhtudel, kui maa omandati enne 1.

aprilli 2007). 19.5 Kohus leiab, et varasemas kohtuasjas normile antud tõlgendus on asjakohane ka vaidlusaluse käskkirja õiguspärasuse hindamisel. Ka alates 15.04.2013 jõustunud

§ 20

lg 11 redaktsiooni sõnastus ei võimalda jõuda teistsugusele järeldusele küsimuses, mida mõelda sätte tähenduses kinnisasja omandamise all olukorras, kus isik saab kinnisasja omanikuks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel. Kaebaja ei saanud maatükkide omanikuks mitte õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tegemisel, vaid nende tagastamisel ja kinnistamisel. Õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektiks tunnistamise otsusele ei järgne ilmtingimata alati vara tagastamist kuna vara võidakse ka kompenseerida. Isik saab maa omanikuks alles peale seda, kui see otsustatakse tagastada. 7

§ 20

lg 11 tähenduses on käsitletav ajahetk, mil isik kantakse kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse ning võõrandamistehinguks on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korraldus. Seega omandas kaebaja vaidlusaluse kinnisasja 23.02.2009 võõrandamistehingute (õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korraldused nr 20 ja 21) alusel 18.09.2009, mil kaebaja kanti kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. 19.6 Põhjendatud ei ole ka kaebaja väide, mille kohaselt tuleb

§ 20

lg 11 mõista selliselt, et sättes ei peeta silmas juhtumeid, kus vara on omandatud tagastamise teel ning säte on kohaldatav vaid tavapäraste võõrandamistehingute puhul. Tallinna Ringkonnakohus on sätte kuni 14.04.2013 kehtinud redaktsiooni analüüsides juba leidnud, et selline tõlgendus oleks vastuolus sätte tolleaegse sõnastusega, mis nägi ette tingimused, millal keskkonnaministril kaalutlusõigus maa omandamisest keeldumisel puudub. Nendeks tingimusteks on, et kui kinnisasi on omandatud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas teavet kaitstava loodusobjekti kohta. Ka alates 15.04.2013 jõustunud

§ 20lg 11 sõnastus ei võimalda kaebaja poolt soovitud tõlgendust.

Ka kehtiva sätte sõnastuse kohaselt ei ole riigil kaalutlusõigust maa omandamise küsimuse otsustamisel juhul, kui isik on omandanud kinnisasja peale selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta. Sättes toodud erandid käsitlevad kinnisasja omandamist pärimise teel ning omandamist õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel. Seega on sätte sõnastus muutnud pigem täpsemaks ning läbi erandite loetelu on üheselt selge, et riigi kaalutlusõigus sättes toodud maatükkide omandamise juhtumitel ei ole redutseeritud nullini mitte üksnes omandamisel tavapäraste võõrandamistehingute alusel, vaid ka vara omandamisel õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel.

1. Võõrandamistehingutena käsitletavate Tudulinna Vallavalitsuse 23.veebruari
2. a korraldusetega nr 20 ja 21 tagastati kaebajale Xxxxxxxxxx talu maa suuruses 62,15 ha ja endise Yyyyyyyyyy talu maa suuruses 87,97 ha. Mõlema katastriüksuse sihtotstarbeks on märgitud kaitsealune maa ning korraldustes on välja toodud, et maaüksuste osas kehtivad piirangud tulenevalt Vabariigi Valitsuse
3. veebruari
4. a määrusega nr 43 kinnitatud „Qqqqqq looduskaitseala eeskirja ja välispiiri kirjeldus“. Seega on kinnisasi omandatud kaebaja poolt peale looduskaitseliste piirangute seadmist ning kaebaja oli omandamisel piirangutest teadlik.

§ 20

lõige 11 ei jäta haldusorganile otsuse tegemisel kaalutlusruumi ning antud juhul ei ole täidetud sättes toodud kohane tingimus, mille järgi ei tohi isik olla omandamise hetkel kinnisasja looduskaitselistest piirangutest teadlik. 21. Järgnevalt on vaidlus selles, kas praegusel juhul kuulub kohaldamisele

§ 20

lg 11 p-s 1 sätestatud erand, mille kohaselt riik omandab kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnistu vaatamata asjaolule, et isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning olukorras, kus võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta, kui kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord muutub rangemaks. 21.1 Puudub vaidlus, et kinnistu kaebajale tagastamise hetkel Tudulinna Vallavalitsuse 23.02.2009 korraldustega nr 20 ja 21 oli nii Xxxxxxxxxx kui ka Yyyyyyyyyy maaüksuste tagastamise otstarve kaitsealune maa. Kinnistu paiknes täies ulatuses Qqqqqq looduskaitsealal, kus kehtis Vabariigi Valitsuse 09.05.2007.a määrusega nr 135 kehtestatud „Qqqqqq looduskaitseala kaitse- eeskiri“. Xxxxxxxxxx maaüksus paiknes täies ulatuses Qqqqqq raba sihtkaitsevööndis ja Yyyyyyyyyy maaüksus asus 87,5 % ulatuses Qqqqqq raba sihtkaitsevööndis ja 12,5 % ulatuses Suuresaare sihtkaitsevööndis. Seoses Alutaguse rahvuspargi moodustamise ja kaitse-eeskirja kehtestamisega 8

§ 20

lg 11 p 1 järgi õigus nõuda kinnisasja omandamist sõltumata sellest, millises ulatuses kaitsekord rangemaks on muutunud.

§ 20

lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt omandab riik vaid sellise kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab. Nimetatud üldreegel kohaldub ka

§ 20

lg 11 p-s 1 toodud erandi sisustamisel, mis tähendab, et riik omandab vaid sellise kinnisasja, mille suhtes kohaldatav kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piirab. Seega tuleb tuvastada piirangute ulatus arvestades, et

§ 20

lg 11 p-s 1 sätestatud erand ei muuda printsiipi, mille kohaselt ei hüvitata kinnisasja omanikule juba enne kinnisasja omandamist kehtinud piiranguid. Nimetatud asjaoludest on lähtunud ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma 15.06.2021 lahendis nr 5-21-3 (II osa). Riigikohus rõhutas nimetatud lahendis, et isikul ei saanud millegi põhjal tekkida õigustatud ootust, et riik hüvitab talle nende piirangute mõju soodsamatel tingimustel, kui see ette on nähtud (p 34). Riigikohus selgitab ka, et riive intensiivsuse hindamisel tuleb esmalt arvesse võtta, millise osa moodustas lisandunud piirangutega ala kinnisasja kui terviku pindalast ja teiseks, kui suurel määral välistasid rangemaks muutunud kaitsekorrast tulenevad piirangud kaebajal kinnisasja senise valdamise, kasutamise ja käsutamise. Seega ei ole kaebajal õigus selles, et isikul on õigus nõuda kinnisasja omandamist ainuüksi tulenevalt faktist, et kaitsekord muutus rangemaks. Oluline on tuvastada, et kaitsekord muutus oluliselt rangemaks. 21.3 Kaebaja eksib selles, et piirangute ulatuse hindamisel ei ole kohaldatav Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusega nr 242 kinnitatud „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise ning kinnisasja väärtuse määramise kord“ (Kord). Nimetatud kord määratleb, milliste kriteeriumite alusel loetakse kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, st täpsustab

§ 20lgs 1 sätestatu sisu.

Seega tuleb

§ 20

lõiget 11 ja Korra § 31 lõiget 7 tulenevalt eelpool viidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendi nr 5-21-3 punktidest 34 ja 35 tõlgendada selliselt, et kaitsekord on muutunud oluliselt rangemaks, kui lisandunud piirangutega ala on suurem, kui esialgsete piirangutega ala. Seega on õige vastustaja käsitlus, mille kohaselt on riigile võimalik kinnisasi tervikuna võõrandada vaid siis, kui lisandunud oluliste piirangutega ala moodustab rohkem kui 50% kinnisasja pindalast. Nimetatud kriteerium ei ole praegusel juhul täidetud, kuna kaitsekord muutus rangemaks üksnes 12,5% Yyyyyyyyyy katastriüksusest ning arvestades kinnistu üldpindala, muutus kaitsekord rangemaks alla 8% kinnistu pindalast. Nimetatu tähendab, et ning kinnisasja omandamine ei olnud

§ 20lg 11 p 1 kohaselt lubatav.

22. Vastustaja on oma kirjalikus vastuses kaebusele õigesti märkinud, et kaebaja taotluse lahendamisel ei olnud kohaldatav

§ 20

lõike 11 punktis 4 sätestatud erand, kuivõrd korraldus kinnisasja tagastamise kohta on antud pärast

1. aasta
2. juunit.
3. Kokkuvõtvalt on vastustaja vaidlustatud korralduses õigesti leidnud, et kinnisasja omandamine ei olnud

§ 20kohaselt lubatav.

24. Järgnevalt leiab kaebaja, et juhul, kui kohus tuvastab, et kinnisasja omandamine ei olnud

järgi lubatav, tuleb hinnata

§ 20lõike 11 punkti 4 vastavust põhiseadusele. Kohus leiab, et säte ei ole põhiseadusega vastuolus. 9

§ 20

lg 11 üldiseks eesmärgiks tuleb pidada selliste kinnisasjade omandamise piiramist, kus looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad on soetatud teadlikult, et need hiljem riigile edasi võõrandada, st vältida loodusväärtuslike kinnisasjadega kauplemist. See tähendab praegusel juhul, et isik ei saa teadlikult nõuda looduskaitseliste piirangutega maa tagastamist eesmärgiga see hiljem riigile edasi müüa ning saavutada sellise tehingu läbi hüvitise maksmine, mis oleks oluliselt kõrgem kompensatsioonist, mida kaebaja saaks vara tagastamisest loobumisel. Muudatuse kehtestanud seaduseelnõu seletuskirjas (289 SE) on selgitatud

§ 20

lg 11 p 4 sätestamise põhjendusena, et kuivõrd maareformi seaduses sätestatud võimalus loobuda õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel looduskaitseliste piirangutega maa tagastamisest hakkas kehtima alates

1. aasta
2. juunil jõustunud muudatusega (enne seda puudus tagastamise õigustatud subjektil võimalus loobuda looduskaitsepiirangutega maa tagastamisest), on vajalik luua alus, mille kohaselt ei laiene säte enne viidatud kuupäeva antud kohaliku omavalitsuse korralduse alusel maa tagasi saanud isikutele. 24.2 Kaebaja käsitlus, mille kohaselt tuleks lugeda, et looduskaitselise väärtusega maa tagasi saanud isikul on ilma igasuguste tingimusteta õigus nõuda õigusvastaselt võõrandatud ning looduskaitselisi väärtusi sisaldava maatükki omandamist riigi poolt, on vastuolus

§ 20

lg 11 üldise printsiibiga, mille kohaselt ei omanda riik looduskaitseliste piirangutega maatükki, kui omandaja oli piirangutest omandamise hetkel teadlik. Normi sõnastus kaebaja poolt soovitud viisil tekitaks olulise eelise isikutele, kes omandavad maatüki tagastamise teel olukorras, kus nad on piirangutest teadlikud. Nimetatud isikud oleksid eelisseisundis võrrelduna nende isikutega, kes omandavad looduskaitselisi piiranguid sisaldavad maatükid tavapärase võlaõigusliku tehingu alusel. Kohtu arvates on võrreldavad grupid praeguses asjas isikud, kes omandavad looduskaitselisi piiranguid sisaldavad maatükid tavapärase võlaõiguslike tehingute alusel ja isikud, kes omandavad looduskaitselisi piiranguid sisaldavad maatükid õigusvastaselt võõrandatava vara tagastamise teel. Õige ei ole kaebaja käsitlus, mille kohaselt on võrreldavateks gruppideks isikud lähtuvalt ajast, mil nad õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi said, kuivõrd vara tagastamine ning looduskaitseliste piirangutega maa omandamine on erinevad menetlused ning need ei ole omavahel võrreldavad. Kaebaja poolt esile toodud käsitlus seonduvalt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisega viivitamisega on kohtu hinnangul asjakohane üksnes kahju hüvitamise nõuetega seonduvalt, kuivõrd kaebaja poolt kirjeldatud juhtumil võis riik või kohalik omavalitsus olla kaebajale tekitanud viivitamisega vara tagastamise menetluse läbi viimisel kahju. Nimetatud seisukohale on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus 2.03.2011 lahendis haldusasjas nr 3-10-1814 (p 14). Viivitus vara tagastamise menetluse läbi viimisel võib tuua kaasa kahju hüvitamise nõude, kuid ei muuda

§ 20lg 11 punkti 4 põhiseadusega vastuolus olevaks.

Kaebaja on kahju hüvitamise võimaluse praeguseks minetanud. 24.3 Kuidagi ei ole põhjendatud ka kaebaja käsitlus, mille kohaselt on kogu

§ 20

lg 11 põhiseadusega vastuolus, kuna säte ei peaks kohalduma õigusvastaselt võõrandatud vara puhul. Säte sätestab üldise printsiibi, mille kohaselt riik ei omanda kinnisasja, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta. Käsitlus, mille kohaselt oleks riigil igal juhul kohustus omandada looduskaitselisi piiranguid sisaldav kinnisasi omandireformi õigustatud subjektilt looks ebaproportsionaalse eelise nendele isikutele, kes omandavad looduskaitselisi piiranguid sisaldava kinnisasja vara tagastamise teel ning oleks vastuolus põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega. Seega ei ole säte põhiseadusega vastuolus. 25. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja nõude tühistada Keskkonnaministri 10