← Eesti

2-20-5571/91

Obsah (8)§ 9§ 26§ 115§ 208§ 29§ 620§ 101§ 1

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-20-5571 Otsuse kuupäev Tartu, 1. november 2023. a Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Volens, liikmed Kaupo Paal ja Kalev Saa

) § 20 lg 1) aktsepti lepingu sõlmimiseks. Leping sõlmiti

§ 9

lg 2 järgi ajast, mil hageja sai teada kütuse koguse, mille kostja oli hageja tahte vastaselt omastanud. Aktseptina on käsitatav ka kostja seletuskirjas väljendatud tahe kahju hüvitada. Kostja väide, et seletuskirjas ei ole nimetatud kahju suurust, ei ole müügilepingu sõlmimiseks oluline (

§ 26lg 1 ja § 28).

Kostja ei ole kordagi selgitanud, millisele teistsugusele kokkuleppele pooled

  1. juulil 2017 jõudsid. Asjas on oluline, et pooled leppisid kokku tekitatud kahju hüvitamises. Kostja tunnistas, et sai kütust, mille eest ta ei olnud maksnud. Hageja nõue ei ole täielikult põhjendatud, kuna ta pidas kostja lõpparvest
  2. oktoobril 2017 kinni 485 eurot 71 senti.
  3. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. 2

(5)2-20-5571 Maakohus leidis tõendeid valesti hinnates, et kostja ei ole tõendanud, et tal oli lubatud kütust tankida enda tarbeks 60 liitrit kuus. Samuti leidis maakohus valesti, et pooled sõlmisid müügilepingu kostja oma tarbeks tangitud kütuse ostmiseks. Pooled ei jõudnud kokkuleppele kahju hüvitamises ning ainuüksi asjaolu, et kostja tunnistas kahju tekitamist ja lubas selle hüvitada, ei tähenda, et ta nõustus koguse ja summaga. 5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. 6. Tartu Ringkonnakohus selgitas 21. veebruari 2023. a määrusega pooltele, et ringkonnakohtu hinnangul on nõude materiaalõiguslik alus kahju hüvitamine (

§ 115lg 1), ning andis võimaluse avaldada selle kohta arvamust.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

  1. Tartu Ringkonnakohus muutis
  2. märtsi
  3. a otsusega maakohtu otsuse põhjendusi, kuid jättis otsuse resolutsiooni muutmata. Menetluskulud jäid kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt kohaldas maakohus nõude alusena valesti müügilepingu sätteid (

§ 208lg 1).

Kuigi maakohus tuvastas tõendeid hinnates õigesti, et pooled jõudsid kokkuleppele selles, et kostja kohustus tasuma hagejale arvel märgitud summa, oli poolte tahe

§ 29

lg 1 mõttes kütuse lubamatu tankimisega tekitatud kahju hüvitamine, mitte kütuse müümine. Seega on nõude materiaalõiguslik alus kahju hüvitamine kui õiguskaitsevahend (

§ 115lg 1).

Kostja rikkus oluliselt töölepingut, kui tankis hageja kütusekaardiga kütust enda tarbeks (töölepingu seaduse (TLS) § 15 lg 2 p 5 ja

§ 620lg 2).

Kuna kostja rikkus töölepingut tahtlikult, vastutab ta TLS § 74 lg 1 alusel rikkumise tagajärjel kogu tööandjale tekitatud kahju eest. Töölepingu tahtlik rikkumine on tõendatud kostja

  1. juuli
  2. a seletuskirjaga, millest nähtub, et kostja on hagejale tahtlikult kahju põhjustanud ja soovib tekitatud kahju hüvitada. Kuna kostja tunnistas end kahju tekitamises süüdi, on tõendatud süüline (tahtlik) lepingurikkumine. Kostja ei ole tõendanud, et hageja lubas tal kütust tankida enda tarbeks. See kostja väide on vastuolus tema enda seletuskirjaga. Maakohus ei rikkunud tunnistajate ütluste hindamisel menetlusõiguse norme. Kuna hageja esitas kahju suuruse kohta tõendid, pidi kostja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt esitama tõendid teistsuguse suurusega kahju kohta ehk tõendama enda vastuväidet. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit kahju teistsuguse suuruse kohta, mistõttu tuleb lugeda hageja esitatud tõendite alusel kahju suurus tõendatuks. Kuna kostja on kahju kohta väljastatud arve allkirjastanud, tõendab see kahju suurust. Arve allkirjastamine väljendab kostja heakskiitu arvel märgitud kahju suuruse kohta, kuna kostja oli end kahju põhjustamises samal päeval süüdi tunnistanud. Kostjal ei olnud kohustust arvet allkirjastada ning koostoimes süülise kahju tekitamise tunnistamisega on see veenev tõend kahju suuruse kohta. Maakohus arvas õigesti kahju suurusest maha juba tasutud kahjuhüvitise. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  3. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule ning jätta menetluskulud hageja kanda, mõistes temalt välja kostja kassatsiooniastme kulu 1288 eurot 40 senti ja viivise. 3

(5)2-20-5571 Ringkonnakohtu otsus on põhjendamata, kahju hüvitamise aluseks olevad asjaolud on tuvastamata ja tõendeid on valesti hinnatud, eelkõige on kahju suurus kindlaks tegemata ja sellekohastele apellatsioonkaebuse väidetele ei ole vastatud. Ringkonnakohus ei arutanud pooltega kahju hüvitamise, mh TLS § 74 kohaldumise võimalust, mistõttu oli nende sätete kohaldamine üllatuslik ning kostjal ei olnud võimalik tugineda hageja nõude aegumisele.
  1. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda, mõistes temalt välja hageja kassatsiooniastme kulu 1350 eurot ja viivise. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 kohaselt muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.
  3. Kolleegium järgib ringkonnakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid (TsMS § 689 lg 5). Vastuseks kostja kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
  4. Pooled ei vaielnud selle üle, et kostja rikkus töölepingut, kui kasutas temale tööülesannete täitmiseks antud hageja kütusekaarti isiklikuks otstarbeks. Hageja nõudis kostjalt kütusekaardi kasutamisega tekitatud kahju hüvitamist, tuginedes mh sellele, et pooled sõlmisid kahju hüvitamiseks kütuse müügilepingu. Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et õigussuhte kvalifitseerimine on tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 ja § 438 lg-st 1 kohtu ülesanne sõltumata poolte väidetest. TsMS § 652 lg 8 ja TsMS § 688 lg 2 alusel on õigusliku hinnangu andmisel pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus ja Riigikohus (vt nt RKTKo 10.07.2023, 2-20-11960/54, p 10.1). Maakohus leidis, et hagejal on kostja vastu müügilepingu rikkumisest tulenev täitmisnõue (

§ 101lg 1 p 1). Ringkonnakohus kvalifitseeris hageja nõude kooskõlas Ts

MS § 436 lg-s 7 ja § 438 lg 1 esimeses lauses sätestatuga õigesti ümber tööandja kahju hüvitamise nõudeks töötaja vastu, millele kohalduvad mh

§ 115

lg 1 ja TLS § 74 (vt nt RKTKo 04.05.2022, 2-19-121704/50, p 11; 03.06.2021, 2-19-5601/61, p 21).

  1. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, mille järgi ei tohi kohtu õiguslik hinnang tulla pooltele üllatuslikult ja kohus peab enda arusaama õigusest vähemalt üldjoontes ka pooltele selgitama (vt mh TsMS § 348 lg-d 1–3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1–3, § 436 lg-d 3 ja 4, § 639 lg 1) (vt nt RKTKo 20.06.2018, 2-17-280/31, p 21). Ringkonnakohus ei ole eeltoodu vastu eksinud. Pooled ei vaielnud maa- ega ringkonnakohtu menetluses selle üle, et nad olid hageja nõude aluseks olevate asjaolude tekkimise ajal töösuhtes. Ringkonnakohus selgitas
  2. veebruari
  3. a määruses pooltele, et tema hinnangul on nõude materiaalõiguslik alus kahju hüvitamine (

§ 115lg 1), ning andis võimaluse avaldada selle kohta arvamust.

Kostja nõustus ringkonnakohtule esitatud seisukohas nõude ümberkvalifitseerimisega (II kd, tl 129–131). Kolleegiumi hinnangul selgitas ringkonnakohus pooltele piisavalt hageja nõude õiguslikku alust ega ole seega kostjat üllatanud. Ringkonnakohus ei pidanud viitama aegumise kohaldamise taotluse esitamise võimalusele. Kohus arvestab tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 143 kohaselt aegumist üksnes kohustatud isiku taotlusel. See kehtib mh TLS § 74 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaja kohta (TLS § 1 lg 3 koostoimes

§ 1lg-s 1 ja TsÜS §-s 1 sätestatuga). Kuigi TsMS § 651 lg 2 võimaldab nõuda aegumise kohaldamist esimest korda alles apellatsioonimenetluses, kostja seda ei 4

(5)2-20-5571 teinud (vt ka RKTKo 31.03.2011, 3-2-1-136-10, p 15). Maa- või ringkonnakohtus aegumise kohaldamise nõudmata jätmise korral ei saa seda nõuda kassatsioonimenetluses (RKTKo 08.02.2017, 3‑2‑1‑149‑16, p 20).
  1. Kostja, tuginedes oma vastuväidetes sellele, et hageja nõue ei ole tõendatud (vt nt II kd, tl-d 129-131), määras ise, millega hageja nõudele vastu vaielda (TsMS § 4 lg 2 ja § 5 lg 2). Ringkonnakohus kohaldas õigesti kahju hüvitamist reguleerivaid sätteid, mh TLS § 74, ega eksinud tõendamiskoormuse jaotamisel (TsMS § 230 lg 1). Samuti vastab ringkonnakohtu otsus TsMS § 654 lg-tes 4 ja 5 sätestatud nõuetele. Kassatsioonkaebuse väited ei anna alust leida, et ringkonnakohus on jätnud maakohtu menetlusõiguse rikkumised tähelepanuta või ise neid rikkunud ja mh eksinud tõendite hindamisel. Sellest tulenevalt lähtub kolleegium kooskõlas TsMS § 688 lg-tes 3 ja 4 sätestatuga maa- ja ringkonnakohtu tuvastatud faktilistest asjaoludest.
  2. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kassatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 174 lg 4 ja § 177 lg 2).
  3. Kassatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv arvatakse TsMS § 150 lg 32 alusel riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.