) § 20 lg-le 11 alusel rahuldamata, kuna maaüksused olid omandatud pärast nende kaitse alla võtmist, kaitsekord ei olnud vahepeal muutunud rangemaks, võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta ning kinnistu ei olnud omandatud pärimise teel ega viidatud sättes loetletud isikutelt.
a-ga muutunud.
X omandas kinnistu pärast selle kaitse alla võtmist ning oli teadlik omandatavatel maadel lasuvatest looduskaitselistest kitsendustest. Riik ei omanda
lg 11 alusel kinnisasja, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta ning
15. X esitas 31.05.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mis jäi kohtu menetlusse nõuetes tühistada keskkonnaministri 29.04.2021 käskkiri nr 1-2/21/214 ning kohustada Eesti Vabariiki (Keskkonnaministeeriumi kaudu) algatama menetlus Männasaare katastriüksuse (81501:004:0149) ja Mõurasaare katastriüksuse (81501:004:0150) riigile omandamiseks ning hinnapakkumise tegemiseks nii, et see oleks kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-s 32 sätestatud õiglase ja kohese hüvitise määramise nõudega sundvõõrandamisel ja võtaks arvesse turuhinda. Kinnistu omandamiseks
lg 11 kohaselt ei ole ainuüksi asjaolu, et kaebaja oli looduskaitselistest piirangutest teadlik, maa riigile omandamisest keeldumise aluseks.
lg 11 p 4 kohaselt esineb alus keeldumiseks juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksuse korraldus maa tagastamiseks on antud enne 07.06.1996. Viidatud säte kehtivas sõnastuses lisandus
-i 15.04.2013 jõustunud muudatusega.
vastuvõtmisel sellesisuline piirang puudus. Seega, kui kaebaja suhtes oleks maa tagastamise menetlus viidud läbi mõistliku aja jooksul, oleks puudunud ka takistus
Menetlus oleks tulnud läbi viia hiljemalt 2006. a lõpuks. Kohtumenetluses haldusasjas nr 3-3-1-37-07 selgus 11.10.2007, et vara tagastamata jätmine ei olnud õiguspärane. Haldusorgan oleks pidanud käituma juba algusest peale õiguspäraselt ja vara tagastama ca aasta pärast vara tagastamise avalduse esitamist. Ajal, mil kaebaja tunnistati kinnistu osas õigustatud subjektiks, puudusid kinnistul piirangud, mis oleksid välistanud kinnistu mõistliku majandusliku kasutamise, sh kinnistu kasutamise metsamajanduslikul eesmärgil. Omandi kande tegemine viibis vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu. Maa omandamine toimus enne piirangute kehtestamist. Kui kohus leiab, et omandamise hetkeks ei saa lugeda õigustatud subjektiks tunnistamise aega, siis esinevad erandlikud asjaolud, mis võimaldavad kinnisasja omandamist
lg 11 pdes 1‒4 toodud asjaoludel.
Praegu on kaitsekord kinnistu kui terviku osas muutunud rangemaks. Sättes ei räägita sellest, et kaitsekord muutub oluliselt rangemaks või intensiivsemaks.
lg 11 p-s 4 toodud piirang, mille kohaselt kuulub kinnistu riigi poolt omandamisele, kui kohaliku omavalitsuse üksuse korraldus maa tagastamise kohta on antud enne 07.06.1996, on vastuolus PS §-ga 12. Kaebaja esitas avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Asjaolu, millal algatati ja millise tähtaja jooksul viidi tema suhtes läbi omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise menetlus ning maa tagastamise menetlus, ei allunud kuidagi kaebaja tahtele. Asjaolu, millal kohalik omavalitsus andis maa tagastamise korralduse, ei saa omada tähtsust ka seetõttu, et õigusvastaselt võõrandatud maa omanikke ja nende õigusjärglasi tuleb kohelda võrdselt. Kaebajal võis küll tekkida õigus loobuda looduskaitseliste piirangutega maa tagastamisest, kuid see ei saa olla asjaoluks, mille alusel piirata kaebaja õigust nõuda vastustajalt kinnistu riigile võõrandamist. Loobumisõiguse teostamisega ei oleks ta saanud hüvitist, mis vastaks kinnistu tegelikule väärtusele. Võrreldavad grupid on need, kelle osas viidi menetlus läbi viivituseta ja need, kelle puhul viivitati. PS-ga on kooskõlas säte selliselt, et erand kohaldub õigusvastaselt võõrandatud tagastamise kohta piirava tähtajata. Praegusel juhul venis protsess kaebajast olenemata asjaoludel ning õiguskord muutus. Kui vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusena ei oleks maa tagastamise protsess viibinud, ei oleks esinenud takistusi maa võõrandamiseks. Seega on põhjendamatu kaebaja ebavõrdne kohtlemine võrreldes isikutega, kelle suhtes viidi läbi menetlus mõistliku aja jooksul. Tegelikkuses on kogu
lg 11 PS-ga vastuolus ning seda ei saa kohaldada juhtumitel, mil tegemist on õigusvastaselt võõrandatud varaga. 16. Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi kaudu) palus jätta kaebuse rahuldamata. Keskkonnaamet on oma 02.07.2012 ja 04.07.2018 kirjadega keeldunud katastriüksuste omandamise menetluse uuendamisest, sest Muraka looduskaitseala kaitsekord, kinnisasja omandamist reguleerivad õigusnormid ning asjaolud, mille alusel hinnatakse omandamise lubatavust
a-ga muutunud. Asjas nr 3-10-1814 on kohtud andnud põhjalikud selgitused vaidlusaluste maade omandamise osas ning viidatud kohtuvaidluste ja Keskkonnaameti 2012. ja 2018. a kirjadega võrreldes on vahepeal muutunud vaid kaitsekord. 4
lg 11 p-i 1 ja Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 (määrus nr 242) § 31 lgt 7 tõlgendatakse selliselt, et kaitsekord on muutunud kinnistute suhtes rangemaks siis, kui lisandunud piirangutega ala on suurem (rohkem kui 50% kinnisasjast), kui seniste piirangutega ala. Juhul kui tegemist on sihtkaitsevööndi laienemisega või uue kaitsekorra kehtestamisega, siis selles kinnisasja osas, mis varasemalt juba oli sihtkaitsevööndis, ei ole kaitsekord rangemaks muutunud, vaid on jäänud samaks. Seega hinnatakse kaitsekorra rangemaks muutumisel ainult seda kinnisasja osa, kuhu piirangud lisandusid või muutusid rangemaks pärast omandamist ja riigile on võimalik kinnisasi tervikuna võõrandada siis, kui lisandunud oluliste piirangute ala moodustab rohkem kui 50% kinnisasja pindalast. Kinnistu omandamise hetk
lg 11 mõistes ja
lg 11 erandite mittekohaldamine on juba selgeks vaieldud haldusasjas nr 3-10-1814. Samuti on kohtupraktika olnud seisukohal, et
Praegusel juhul ei ole täidetud
lg-s 11 toodud tingimus, mille järgi ei tohi isik olla omandamise hetkel kinnisasja looduskaitselistest piirangutest teadlik. Sätte eesmärk on vältida olukordi, kus riik omandab kaitstava loodusobjektiga kinnistud isikutelt, keda on piirangutest teavitatud.
lg-s 11 sätestatud isikute ring, kellelt riik maad omandab, sätestati 01.04.2007 ja kehtis samal kujul kuni 15.04.2013. Nimetatud ajavahemikku langes ka kinnistu riigile omandamisest keelduv otsus (käskkiri nr 808) ning isikute ringist puudus õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saanud isikute erisus. 15.04.2013 jõustunud redaktsiooniga laienes isikute ring, kellelt riik siiski maad omandab. Kuivõrd maa tagastamise korraldus on antud pärast 07.06.1996, siis ei rakendu
Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlus ja
alusel maa riigile omandamise menetlus on kaks teineteisest sõltumatut menetlust. Tähendust ei oma, mis tingis vara tagastamise korralduse viibimise ning tähtsust ei saa omada tagastamismenetluse pikkus.
eesmärgiks on olnud pidurdada selliste kinnisasjade riigi poolt omandamist, kus looduskaitseliste piirangutega kinnistud on soetatud teadlikult, et need hiljem riigile edasi müüa.
RS) sätestatud võimalus loobuda looduskaitseliste piirangutega õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisest jõustus 07.06.1996. Enne seda puudus õigus loobuda. Eeltoodust tulenevalt ei ole
Kuna kinnisasja riigile omandamise menetlust ei ole alustatudki, ei ole asjakohane kaebaja nõue kohustada vastustajat hinnapakkumise tegemiseks. Et kinnisasja riigile omandamine ei ole lubatav, ei ole võimalik teha ka hinnapakkumist. Seetõttu tuleks kaebus selles nõudes HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel tagastada. Looduskaitseliste piirangute kehtestamine ja
alusel maa omandamine ei ole sundvõõrandamine, vaid omandikitsendus PS § 32 lg 2 mõttes. Seda on leitud ka kohtupraktikas. Põhjalikult on käsitletud olukorda Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15.06.2021 lahendis nr 5-21-3. 5
lg 11 sisule seonduvalt kaebaja väitega, mille kohaselt tuleb sätte tähenduses lugeda kinnisasja omandamise hetkeks omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise aeg. Tallinna Ringkonnakohus on lahendis nr 3-10-1814 seoses
lg 11 (jõustus 01.04.2007) kohaldamisega välja toonud, et väited, mille kohaselt saab õigustatud subjektiks tunnistamise otsust käsitada võõrandamistehinguna, on ekslikud. Maa tagastamise õigustatud subjekt ei saa maa omanikuks enne selle tagastamist. Omandiõigus tagastatud maale tekib kinnistusraamatu kande tegemisest. Küsimus sellest, kas vara tagastamise menetluses esines õigusvastane viivitus, võib tuua kaasa kahju hüvitamise nõude, ent ei saa tuua kaasa maa riigi poolt omandamist (p 14).
lg-t 11 tuleb mõista selliselt, et võõrandamistehinguna selle sätte tähenduses peetakse silmas ka maa tagastamise korraldust. See tõlgendus on asjakohane ka vaidlusaluse käskkirja õiguspärasuse hindamisel. Ka alates 15.04.2013 jõustunud
Kaebaja ei saanud maatükkide omanikuks mitte õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse tegemisel, vaid nende tagastamisel ja kinnistamisel. Õigusvastaselt võõrandatud vara õigustatud subjektiks tunnistamise otsusele ei järgne ilmtingimata vara tagastamist, kuna vara võidakse ka kompenseerida. Isik saab maa omanikuks alles pärast seda, kui see otsustatakse tagastada. Seega on kinnisasja omandamisena
lg 11 tähenduses käsitletav ajahetk, mil isik kantakse kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse ning võõrandamistehinguks on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korraldus. Kaebaja omandas vaidlusaluse kinnisasja 23.02.2009 võõrandamistehingute (õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korraldused nr 20 ja 21) alusel 18.09.2009, mil kaebaja kanti kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse. Põhjendatud ei ole ka kaebaja väide, mille kohaselt tuleb
lg-t 11 mõista selliselt, et sättes ei peeta silmas juhtumeid, kus vara on omandatud tagastamise teel ning säte on kohaldatav vaid tavapäraste võõrandamistehingute puhul. Tallinna Ringkonnakohus on sätte kuni 14.04.2013 kehtinud redaktsiooni analüüsides leidnud, et selline tõlgendus oleks vastuolus sätte tolleaegse sõnastusega, mis nägi ette tingimused, millal keskkonnaministril kaalutlusõigus maa omandamisest keeldumisel puudub. Nendeks tingimusteks on, et kui kinnisasi on omandatud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas teavet kaitstava loodusobjekti kohta. Ka alates 15.04.2013 jõustunud
Selle sätte sõnastuse kohaselt ei ole riigil kaalutlusõigust maa omandamise küsimuse otsustamisel juhul, kui isik on omandanud kinnisasja pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta. Sättes toodud erandid käsitlevad kinnisasja omandamist pärimise teel ning omandamist õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel. Võõrandamistehingutena käsitatavate Tudulinna Vallavalitsuse 23.02.2009 korraldusetega nr 20 ja 21 tagastati kaebajale Männasaare talu maa suuruses 62,15 ha ja endise Mõurasaare talu maa suuruses 87,97 ha. Mõlema katastriüksuse sihtotstarbeks on märgitud kaitsealune maa ning korraldustes on välja toodud, et maaüksuste osas kehtivad piirangud tulenevalt Vabariigi Valitsuse 25.02.1997 määrusest nr 43. Seega on kinnisasi omandatud kaebaja poolt pärast 6
lg 11 ei jäta haldusorganile otsuse tegemisel kaalutlusruumi ning antud juhul ei ole täidetud sättes toodud tingimus, mille järgi ei tohi isik olla omandamise hetkel kinnisasja looduskaitselistest piirangutest teadlik. Puudub vaidlus, et kinnistu kaebajale tagastamise hetkel oli nii Männasaare kui ka Mõurasaare maaüksuste sihtotstarve kaitsealune maa. Seoses Alutaguse rahvuspargi moodustamise ja kaitse-eeskirja kehtestamisega 17.12.2020 ei muutunud Männasaare katastriüksuse kaitsekord. Mõurasaare katastriüksuse osas muutus kaitserežiim rangemaks, kuivõrd see arvati täies ulatuses Muraka raba sihtkaitsevööndisse. Seega muutus seoses Alutaguse rahvuspargi moodustamisega kaitsekord rangemaks üksnes Mõurasaare katastriüksusel 12,5% ulatuses. Kinnisasja omanikul ei ole
lg 11 p 1 järgi õigust nõuda kinnisasja omandamist sõltumata sellest, millises ulatuses on kaitsekord rangemaks muutunud.
lg 1 sätestab üldreegli, mille kohaselt omandab riik vaid sellise kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist piirab ala kaitsekord oluliselt. Nimetatud üldreegel kohaldub ka
lg 11 p-s 1 toodud erandi sisustamisel, mis tähendab, et riik omandab vaid sellise kinnisasja, mille suhtes piirab kohaldatav kaitsekord oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist. Seega tuleb tuvastada piirangute ulatus, arvestades, et
lg 11 p-s 1 sätestatud erand ei muuda printsiipi, mille kohaselt ei hüvitata kinnisasja omanikule juba enne kinnisasja omandamist kehtinud piiranguid. Nimetatud asjaoludest on lähtunud ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma 15.06.2021 otsuses nr 5-21-3 (II osa). Riigikohus rõhutas nimetatud lahendis, et isikul ei saanud millegi põhjal tekkida õigustatud ootust, et riik hüvitab talle nende piirangute mõju soodsamatel tingimustel, kui see ette on nähtud (p 34). Riigikohus selgitas ka, et riive intensiivsuse hindamisel tuleb esmalt arvesse võtta, millise osa moodustas lisandunud piirangutega ala kinnisasja kui terviku pindalast ja teiseks, kui suurel määral välistasid rangemaks muutunud kaitsekorrast tulenevad piirangud kaebajal kinnisasja senise valdamise, kasutamise ja käsutamise. Seega ei ole kaebajal õigus selles, et isikul on õigus nõuda kinnisasja omandamist ainuüksi tulenevalt faktist, et kaitsekord muutus rangemaks. Oluline on tuvastada, et kaitsekord muutus oluliselt rangemaks. Kaebaja eksib selles, et piirangute ulatuse hindamisel ei ole kohaldatav määrus nr 242. Nimetatud määrus sätestab, milliste kriteeriumite alusel loetakse kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, st täpsustab
Seega tuleb
lg-t 11 ja määruse nr 242 § 31 lg-t 7 tulenevalt Riigikohtu lahendi nr 5-21-3 p-dest 34 ja 35 tõlgendada selliselt, et kaitsekord on muutunud oluliselt rangemaks, kui lisandunud piirangutega ala on suurem, kui esialgsete piirangutega ala. Seega on õige vastustaja käsitlus, mille kohaselt on riigile võimalik kinnisasi tervikuna võõrandada vaid siis, kui lisandunud oluliste piirangutega ala moodustab rohkem kui 50% kinnisasja pindalast. Nimetatud kriteerium ei ole praegusel juhul täidetud, kuna kaitsekord muutus rangemaks üksnes 12,5% Mõurasaare katastriüksusest ning arvestades kinnistu üldpindala, muutus kaitsekord rangemaks alla 8% kinnistu pindalast. Seega ei olnud kinnisasja omandamine
Kaebaja taotluse lahendamisel ei olnud kohaldatav
lg 11 p-s 4 sätestatud erand, kuivõrd korraldus maa tagastamise kohta on antud pärast 07.06.1996.
lg 11 p 4 ei ole PS-ga vastuolus.
lg 11 üldiseks eesmärgiks tuleb pidada selliste kinnisasjade omandamise piiramist, kus looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad on soetatud teadlikult, et need hiljem riigile edasi võõrandada, st vältida loodusväärtuslike kinnisasjadega kauplemist. Muudatuse kehtestanud seaduseelnõu seletuskirjas (289 SE) on selgitatud
RS-s sätestatud võimalus loobuda õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel looduskaitseliste piirangutega maa tagastamisest hakkas kehtima alates 07.06.1996 jõustunud muudatusega (enne seda puudus tagastamise õigustatud subjektil võimalus loobuda looduskaitsepiirangutega maa tagastamisest), on vajalik luua alus, mille kohaselt ei laiene säte enne viidatud kuupäeva antud kohaliku omavalitsuse korralduse alusel 7
Kaebaja on kahju hüvitamise taotlemise võimaluse praeguseks minetanud. Põhjendatud ei ole kaebaja käsitlus, mille kohaselt on kogu
lg 11 PS-ga vastuolus, kuna säte ei peaks kohalduma õigusvastaselt võõrandatud vara puhul. Säte sätestab üldise printsiibi, mille kohaselt riik ei omanda kinnisasja, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta. Käsitlus, mille kohaselt oleks riigil igal juhul kohustus omandada looduskaitselisi piiranguid sisaldav kinnisasi omandireformi õigustatud subjektilt, looks ebaproportsionaalse eelise nendele isikutele, kes omandavad looduskaitselisi piiranguid sisaldava kinnisasja vara tagastamise teel ning oleks vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 18. X palub 23.03.2022 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 21.02.2022 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Maa omandamise hetkeks tuleb
lg 11 mõttes lugeda kuupäev, mil kaebaja tunnistati vaidlusaluse maa osas õigustatud subjektiks. Kuna kinnistu tagastamine venis vastustajast tingitud õigusvastase tegevuse tõttu ligi 13 aastat, ei ole põhjendatud jätta kaebajat ilma võimalusest võõrandada looduskaitseliste piirangutega maatükk riigile. Oluline on eristada neid omandireformiga seotud toiminguid, mis olid kaebaja kontrolli all ja neid, mis ei olnud. Asjaolu, millal algatati ja millise tähtaja jooksul viidi läbi kaebaja suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise menetlus ning maa tagastamise menetlus, ei allunud mingil moel kaebaja tahtele. Kohus ei ole neid kaebaja põhjendusi käsitlenud. Kohtuotsuse viide maa tagastamise õigusvastase viivituse korral kahju hüvitamise nõude esitamise võimalusele on hüpoteetiline ja sisustamata. Arusaamatuks jääb, mis on konkreetselt see õigusvastane tegevus, millega kaebajale kahju tekitati ning millisel hetkel oleks pidanud kaebajale olema äratuntav kahjunõude esitamise vajadus. Kui selleks on 03.10.2002 käskkiri nr 454, tulnuks kahju hüvitamise nõue esitada hiljemalt 03.10.2005. Samas ei sisaldanud kuni 01.04.2007 kehtinud
lg 1 ühtegi piiravat tingimust looduskaitselise maa omandamiseks, mistõttu olnuks kahjunõude esitamine välistatud. Kaebajal ei saanud tekkida õigust nõuda maa omandamist riigile enne, kui oli selle ise eelnevalt omandanud, s.o 8
lg 11 p 4 on PS-ga vastuolus osas, mis piirab tagastamise teel omandatud kinnistu võõrandamist riigile juhul, kui kohaliku omavalitsuse üksuse korraldus maa tagastamise kohta on antud pärast 07.06.
lg 11 p 1 ei näe ette, et riik omandab kinnistu üksnes juhul, kui kaitsekord on oluliselt rangemaks muutunud. Sätte sõnastuse kohaselt peab kaitsekord olema muutunud üksnes rangemaks. Vaidlust ei ole selles, et kohaldatav kaitsekord on muutunud rangemaks. Määrus nr 242 on kehtestatud
lg 3 alusel ning selle sisuks on vastavalt
lg-s 3 toodud volitusnormile üksnes täpsustada riigi poolt maa omandamise menetluslikke küsimusi ning tingimusi, millisel juhul loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks.
lg 3 ei anna volitusnormi, kehtestamaks tingimusi, millisel juhul loetakse, et kaitsekord on muutunud rangemaks. Seega on Vabariigi Valitsuse volitused konkreetselt määratletud ning
Samasugusele seisukohale on mh asunud vastustaja ja Tallinna Halduskohus haldusasjas nr 3-13-2207. Riigikohtu seisukoht haldusasjas nr 5-21-3 ei ole asjakohane, sest see ei puuduta
lg 11 kohaldamist, vaid metsaga kinnisasja väärtuse määramist ning seda puudutava regulatsiooni põhiseaduspärasust, täpsemalt
Riigikohus ei asunud viidatud lahendis seisukohale, et
lg 11 p-i 1 kohaldamiseks peaks kinnisasja osas kohalduv kaitsekord muutuma oluliselt rangemaks.
lg 11 ei ole kaalutlusnorm ning näeb siduvalt ette alused, mille esinemise korral tuleb maa omandamisest keelduda (p 7);
lg 11 jõustumist (p 12); kaebaja omandas kinnisasja pärast selle kaitse alla võtmist ja küsimus sellest, kas vara tagastamise menetluses esines õigusvastane viivitus, võib tuua kaasa kahju hüvitamise nõude, ent ei saa tuua kaasa maa riigi poolt omandamist (p 14);
lg-t 11 tuleb mõista selliselt, et võõrandamistehinguna selle sätte tähenduses peetakse silmas ka maa tagastamise korraldust (p 17) ja Tudulinna Vallavalitsuse 23.02.2009 korraldused sisaldasid teavet selle kohta, et kinnistud paiknevad Muraka looduskaitsealal sihtkaitsevööndis (p 19). Ringkonnakohus on jätkuvalt neil seisukohtadel. Ka Riigikohus on 12.11.2018 otsuses nr 3-16812 selgitanud, et
lg 11 tähenduses omandatakse kinnisasi omanikuna kinnistusraamatusse kandmisega ja omandireformi kontekstis saab
lg 11 kohase võõrandamistehinguna käsitada ka maa tagastamise korraldust (p 12.1). Eelnevast järeldub, et kaebaja omandas kinnisasja pärast selle kaitse alla võtmist ja kuna
lg 11 ei ole kaalutlusnorm, ei oma asja lahendamisel tähendust kaebaja poolt välja toodud subjektiivsed asjaolud (nt see, kas maa tagastamisel toimus õigusvastane viivitus; millised õiguslikud võimalused oleksid kaebajale avanenud siis, kui maa oleks tagastatud viivitusteta; kas maa eest kompensatsiooni võtmisel ja maa tagastamisest loobumisel oleks kaebaja rahaliselt kaotanud jne), vaid üksnes see, kas konkreetsetel faktilistel asjaoludel on normi kohaldamise eeldus täidetud. Kohtute poolt selles haldusasjas kaebajale esitatud viide selle kohta, et tal on võimaluse esitada kahjunõue, kui kaebaja leiab, et maa tagastamise menetlusega on õigusvastaselt viivitatud ja kaebajale on sellega tekkinud kahju, ei olnud sisutühi. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamine on RVastS § 7 lg 2 alusel võimalik ja tähtaeg sellise kaebuse esitamiseks hakkab reeglina kulgema ajast, mil viivituse sai lugeda õigusvastaseks. Kui tegevusetusega (viivitusega) põhjustatud kahju seisnes selles, et kaebaja ei saanud pärast maa omanikuks saamist vahepeal toimunud seadusemuudatuse tõttu maad riigile turuhinnaga võõrandada, siis ei saanud kahju selguda enne, kui kaebaja oli saanud maa omanikuks ja riik keeldunud selle temalt omandamisest. Kahjunõude esitamise 10-aastane tähtaeg oli selleks ajaks küll möödunud, kuid see tähtaeg on ennistatav (vrd Riigikohtu 11.10.2022 määrus nr 319-1340). Kas kaebajal oleks maa tagastamisel õigusvastase viivituseta olnud võimalik maa riigile võõrandada, on põhjusliku seose tõendamise küsimus. 22. Riigikohus on 12.11.2018 otsuse nr 3-16-812 p-s 13 selgitanud
ja kinnisasja sundvõõrandamist reguleeriva seaduse (praeguse vaidluse kontekstis KAHOS) kohaldamise vahekorda: riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki, kui piirangud on kehtestatud juba enne kinnisasja omandamist.
§-s 20 sätestatud looduskaitsealuse kinnisasja riigi poolt omandamise menetlus ei ole ette nähtud sundvõõrandamise olukorra tarbeks. Looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 289 seletuskirjas on märgitud, et
menetlus on ette nähtud olukordadeks, kus piirangud on küll olulised, kuid mitte sedavõrd, et oleksid käsitatavad de facto sundvõõrandamisena. Viimasel juhul tuleks kohaldada kinnisasja sundvõõrandamise seadust ja seda juba maa looduskaitse alla võtmisel (seletuskirja lk 6). Praegusel juhul kehtestati looduskaitselised piirangud kaebaja kinnistule enne seda, kui kaebaja sai kinnistu omanikuks, st kaebaja omandas piirangutega kinnisasja, ning ka faktilised asjaolud ei anna alust arvata, et tegemist oleks de facto sundvõõrandamisega: Alutaguse rahvuspargi kaitse-eeskirja kohaselt on Muraka raba sihtkaitsevööndis lubatud viibida ning korjata marju, seeni ja muid metsa kõrvalsaadusi; kaitseala valitseja nõusolekul telkida ja teha lõket; sõita sõidukiga ja jalgrattaga; lubatud on jahipidamine 1. septembrist 31. jaanuarini (v.a linnujaht) ja kuni kümne osalejaga rahvaürituse korraldamine selleks ettevalmistamata kohas ning kuni 50 osalejaga rahvaürituse korraldamine kohas, mis on 10
-st ja keskenduda sellele, kas pärast Tallinna Ringkonnakohtu 02.03.2011 otsuse nr 3-10-1814 tegemist on kinnisasja looduskaitselises režiimis või õigusnormides toimunud selline muudatus, mis annaks kaebajale õiguse taotleda looduskaitselise piiranguga kinnisasja võõrandamist riigi poolt. 23. Võrreldes kohtuasjaga nr 3-10-1814, on praeguse vaidluse puhul muutunud see, et Alutaguse rahvuspargi moodustamisega 01.01.2021 muutus ala kaitsekord. Käesoleval ajal paikneb kinnistu tervikuna Muraka raba sihtkaitsevööndis. Alutaguse rahvuspark moodustati Vabariigi Valitsuse 17.12.2020 määrusega nr 97 „Alutaguse rahvuspargi kaitse-eeskiri“. Omandamise ajal paiknes kinnistu kogu ulatuses Muraka looduskaitsealal, kus kehtis Vabariigi Valitsuse 09.05.2007 määrusega nr 135 „Muraka looduskaitseala kaitse-eeskiri“ kinnitatud kaitsekord. Männasaare katastriüksus paiknes tervikuna Muraka raba sihtkaitsevööndis. Mõurasaare katastriüksus paiknes 10,97 ha ulatuses hooldatavas Suuressaare sihtkaitsevööndis ja ülejäänud osas Muraka raba sihtkaitsevööndis. Seega muutus kaitsekord pärast omandamist rangemaks üksnes Mõurasaare katastriüksusel, 12,5% ulatuses katastriüksuse pindalast. Kui võrrelda Mõurasaare katastriüksuse piirangute intensiivsust erinevate kaitserežiimide ajal, st Vabariigi Valitsuse määruseid nr 135 ja 97, nähtub, et ehkki muutus sihtkaitsevööndi nimetus, ei muutunud oluliselt piirangu intensiivsus. Kaebaja on kaebuse p-s 9 toonud välja, et varem oli Suuressaare sihtkaitsevööndis lubatud jahipidamine ja kaitseala valitseja nõusolekul metsakoosluse kujundamine vastavalt kaitse-eeskirjale ja nii on märgitud ka vastustaja 29.04.2021 keeldumises. Alutaguse rahvuspargi kaitse-eeskirjast nähtub aga, et samad õigused kehtivad praegu ka Muraka raba sihtkaitsevööndis (vt määruse nr 97 § 5 lg 6 p 2 ja § 10 lg 3 p 5), kuid jahipidamisest on välistatud linnujaht (§ 5 lg 6 p 3). Mõlemal juhul oli keelatud majandustegevus ja loodusvarade kasutamine. Järelikult on vastustaja eksinud kaitsekorra rangemaks muutumise intensiivsuse hindamisel, kuid on teinud seda kaebaja kasuks. Möönda tuleb siiski, et kaitsekord muutus Mõurasaare katastriüksuse osas rangemaks jahipidamise osas, kui välistati linnujaht. Kaitsekord muutus rangemaks aga üksnes 12,5%-l katastriüksusest ning sellega lisandunud piirangut ei saa pidada oluliseks
24.
lg-t 1 ja lg 11 p-i 1 ning
lg 3 alusel kehtestatud määrust nr 242 tuleb tõlgendada nende koosmõjus ja vastastikuses seoses. Kuna kinnisasja on lubatud
lg 1 alusel võõrandada üksnes siis, kui ala kaitsekord piirab maa sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, peab ka kaitsekorra muutumine rangemaks (
Kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, on
See tähendab, et mitte igasugune kaitsekorra rangemaks muutumine ei too kaasa õigust nõuda kinnisasja võõrandamist, vaid üksnes selline muutumine, mis toob varasemaga võrreldes kaasa olulise piirangu
Eeltoodust tulenevalt on vastustaja ja halduskohus kohaldanud õigesti
Neid sätteid tuleb tõlgendada selliselt, et kaitsekord on muutunud kinnisasja suhtes rangemaks siis, kui lisandunud oluliste piirangutega ala on suurem (rohkem kui 50% kinnisasjast) kui esialgsete piirangutega ala. Seega hinnatakse kaitsekorra rangemaks muutumisel ainult seda kinnisasja osa, kuhu piirangud lisandusid või muutusid rangemaks pärast omandamist ja riigile on võimalik kinnisasi tervikuna võõrandada siis, kui lisandunud 11
. Kaebaja on seisukohal, et
lg 11 p-s 4 toodud piirang, mille kohaselt ei kuulu kinnistu riigi poolt omandamisele, kui kohaliku omavalitsuse üksuse korraldus maa tagastamise kohta on antud pärast 07.06.1996, on vastuolus PS §-ga 12, mis sätestab võrdsuspõhiõiguse. 15.04.2013 jõustunud redaktsiooniga laienes isikute ring, kellelt riik looduskaitseliste piirangutega maad omandab. Kuivõrd praeguses asjas on korraldus maa tagastamise kohta antud pärast 07.06.1996, ei rakendu
lg 11 p-s 4 sätestatud erisus.
lg 11 sätestamise eesmärgiks on olnud pidurdada selliste kinnisasjade riigi poolt omandamist, kus looduskaitseliste piirangutega kinnisasjad on soetatud teadlikult, et need hiljem riigile edasi müüa, st vältida loodusväärtuslike kinnisasjadega kauplemist. Sellest eesmärgist on kantud ka
RS-s sätestatud võimalus loobuda õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel looduskaitsepiirangutega maa tagastamisest hakkas kehtima alles 07.06.1996 (enne seda puudus tagastamise õigustatud subjektil võimalus loobuda looduskaitsepiirangutega maa tagastamisest), anti isikutele, kel loobumise võimalust ei olnud, õigus nõuda maa riigile omandamist (looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskiri, 289 SE, XII Riigikogu). Riigikohus on 15.06.2021 otsuses nr 5-21-3 põhjalikult käsitlenud üldistes huvides isikule seatud omandikitsenduste hüvitamist. Riigikohus selgitas, et isikule tuleb tema omandile seatud kitsendustega tekitatud kahju hüvitada eelkõige juhul, kui hüvitise maksmata jätmine läheks vastuollu PS §-st 12 tuleneva võrdsuspõhiõiguse ja PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega. Võrdsuspõhimõttega oleks vastuolus olukord, kus üks või mõned üksikud peaksid üldistes huvides kandma suuremaid kulutusi kui teised, kes samuti kasutavad üldistes huvides loodud vahendeid ja ressursse. Sedalaadi hüvitamiskohustus saab tekkida vaid siis, kui isik leiab end oma tahtest ja tegevusest sõltumata olukorrast, kus ta peab avalikes huvides taluma intensiivsemaid subjektiivsete õiguste piiranguid võrreldes teistega (p 40). Seega on
lg 11 p-s 4 koheldud põhjendatult erinevalt neid omandireformi kaudu looduskaitselise piiranguga kinnisasja omanikuks saanud isikuid, kel oli võimalik loobuda maa tagastamisest, nendest isikutest, kel see võimalus puudus – esimesel juhul taluvad isikud omandiõiguse piiranguid oma tahtest sõltuvalt ja teisel juhul oma tahtest sõltumatult. Selles kontekstis ei oma tähtsust, miks osadele tagastati maa enne 07.06.1996 ja osadele pärast seda kuupäeva. Tegemist ei ole põhiseadusega vastuolus oleva normiga. Seejuures ei ole asjassepuutuv kaebaja väide, et maast loobumise tulemusel oleks ta saanud kompensatsioonina vähem raha kui maa riigile võõrandamisel. Küsimus maa eest makstava kompensatsiooni suurusest oleks asjakohane vaidluses, mis puudutab maa tagastamata jätmisel makstud kompensatsiooni suurust. 26. Eelnevast tulenevalt jääb X apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). Kaebaja ja vastustaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja § 109 lg-le 1 nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.