Obsah (8)

§ 402§ 416§ 164§ 170§ 108§ 4034§ 113§ 94

2-22-147042 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL (Tagaseljaotsus) Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Viru Maakohus Angelina Abol 14. september 2023, Rakvere Tsiviilasja number 2-22-147042 Tsiviila

) § 1 lg 5 mõistes. Seega on hageja nõude aluseks tarbijakrediidileping

§ 402lg 1 mõttes.

7.

§ 416

lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. 04.08.2022 on krediidiandja saatnud kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse koos täiendava tähtaja andmisega võlgnevuse tasumiseks ning 25.08.2022 teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna 3/7 2-22-147042 kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et krediidiandja ütles lepingu üles 25.08.2022. 8.

§ 164

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Sama paragrahvi lõike 2 alusel astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise asemele.

§ 170

sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Krediidiandja on 26.08.2022 loovutanud oma nõude hagejale, mille kohta on saadetud teatis kostjale. Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võlgnevuse tasumist.

1. Vaidlust ei ole selles, et kostja on saanud järelmaksu lepingu alusel krediiti 4897 eurot. Kostja on sõlminud lepingu 13.10.2021 ja makseraskused tekkisid juunis
2. Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et kostjal on tekkinud lepingu täitmisest võlgnevus, millise täitmist hageja antud vaidluses nõuab. Tegemist on rahalise kohustuse täitmise nõudega

§ 108lg 1 mõttes.

10.

tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL 28.04.2008 direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb

-i sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega konformselt. Direktiivi preambuli p 26 kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad.

§ 4034

lg 1 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (edaspidi krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust.

§ 4034lg 2 2.

lause kohaselt peab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele.

§ 4034lg 2 3.

lause näeb ette, et 2. lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg‑s 7 sätestatust. Vastavalt KAVS § 49 lg-le 1 peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt järgmised tarbijaga seotud näitajad: 1) varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus; 2) teised varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused; 3) varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine; 4) muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena; 5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju; 6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid, millel võib olla oluline tähtsus tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja mis võivad mõjutada tarbija kohustuste nõuetekohast täitmist; 7) sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimused, sealhulgas võetava rahalise kohustuse suurus. Krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks peab krediidiandja

§ 4034lg 3 1.

lause järgi vajaduse korral küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid.

§ 4034

lg-st 4 tulenevalt ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud andmete pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet mõistlikul viisil 4/7 2-22-147042 kontrollima. Eelkõige tuleb seejuures küsida tarbijalt tema pangakonto väljavõte ja hinnata seda, kui muud andmed ei ole piisavad.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist peab

§ 4034lg 13 järgi vaidluse korral tõendama krediidiandja.

Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt on kohtul kohustus omal algatusel kontrollida, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja toimida vastavalt riigisiseses õiguses selle kohustuse rikkumise puhuks ettenähtule (nt 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr xxxx). Ka Tartu Ringkonnakohus leidis 19.12.2022 otsuses tsiviilasjas nr 2-22-118076, et kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel, selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on

§ 4034lg 7 1.-3.

lausete kohaselt see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne ning krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ja need tarbijale teatavaks tegema. Lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. 11. Kohus selgitas 22.03.2023 määruses mh seda, et hagejal tuleb välja tuua asjaolud, millest nähtub, et laenuandja on täitnud konkreetse kostja osas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalikud kohustused ja veendunud, et kostja on krediidivõimeline. Nimetatud asjaolude väljatoomiseks ei ole piisav üldsõnaline kirjeldus toimingutest ja kinnitusest, et laenuandja hindas laenusaaja krediidivõimeliseks. Hagejal tuleb ära näidata, millise konkreetse teabe laenuandja kostja kohta enne lepingu sõlmimist omandas, mh kas ta küsis infot kostja igakuise netosissetuleku, konto väljavõtte ja igakuiste kohustuste suuruse jms kohta, ning kuidas ta hindas kostja krediidivõimelisust. Välja tuleb tuua konkreetsed arvulised näitajad, millele tuginedes laenuandja tegi järelduse kostja krediidivõimelisuse kohta. Kohus selgitas ka, et kui hageja ei esita asjaolusid, millest nähtub, et kostjale laenu andmisel on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet, eeldab kohus, et seaduses nõutud kohustusi ei ole täidetud. Hageja selgituste põhjal on krediidiandja lähtunud kostja maksvõime hindamisel eelkõige kostja poolt avaldatud teabest, samuti on teostatud päringud maksehäireregistritesse (taust.ee andmebaasi). Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu on hinnata krediidisaaja krediidivõimelisust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 31.01.2018 2-14-21710, p 25.3; 19.02.2014 3-2-1-169-13, p 21). Seega ei saa krediidiandja lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. Kohtu hinnangul ei anna pelgalt maksehäirete puudumine alust väita, et kostja finantsvõimekust on kontrollitud ja tema maksevõime piisav laenukohustuse nõuetekohaseks täitmiseks. Vastutustundliku krediidiandjana ei saanud Inbank AS tugineda üksnes kostja esitatud laenutaotluses märgitud teabele, seda mõistlikult kontrollimata. Käesoleval juhul ei ole hageja välja toonud, et Inbank AS oleks üldse kostjalt tema sissetuleku kohta mingeid dokumente küsinud või vähemalt teinud ettepaneku neid esitada ning kostja oleks jätnud nõutud teabe esitamata. 5/7 2-22-147042 Samuti ei vabasta krediidiandjat kliendi maksevõime kontrollimisest viide kliendi kohustusele käituda laenuvõtmisel enda maksevõime hindamisel ja laenu taotlemisel vastutustundlikult ning keelule esitada laenuandjale ebaõigeid andmeid. Käesoleval juhul ei ole hageja ka tuginenud sellele, et kostja on esitanud Inbank AS-le laenu taotlemisel ebaõigeid andmeid. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei ole kostjale krediidi andmisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet, jättes hindamata kostja krediidivõimelisuse ja rikkudes seega

§ 4034lg-s 6 ettenähtud kohustust.

Tulenevalt

§ 4034

lg-s 7 sätestatust on rikkumise tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. 12.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli alates lepingu sõlmimisest kuni ülesütlemisavalduse tegemiseni 0.00% (võlasuhete intressimäärad poolaasta kaupa leitavad: https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar). Seega kostja intressi tasuma ei pidanud. 13. Kuivõrd kooskõlas

§ 4034

lg-s 7 sätestatuga saab hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja kostjale krediidilepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja tagasi maksnud. Hageja täiendavatest selgitustest nähtub, et kostja on laenulepingu alusel teinud tagasimakseid kogusummas 1062.32 eurot, millest krediidiandja on arvestanud 469.61 eurot põhivõlgnevuse, 573.71 eurot intressi ja 19 eurot lepingutasu katteks. Kuna kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, tuleb tehtud maksed tervikuna arvestada põhivõlgnevuse katteks. Kostjal on seega põhivõlgnevusest tasumata 3834.68 eurot (4897-1062.32). 14.

§ 113

lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hagiavalduse kohaselt lepiti kostjaga kokku laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 11,9% aastas. Kuivõrd tulenevalt

§ 4034

lg-st 7 on lepingu intressimääraks

§ 94

lg-s 1 sätestatud seadusjärgne intressimäär, ei ole kohtu hinnangul hagejal õigus nõuda

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgsest määrast kõrgemat viivist.

15. Viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole hageja avaldanud, et kostjale oleks teatatud uus tagasimaksegraafik, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. Samas mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 3834.68 eurot, mis muutub sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest. 16. Hageja nõuab kostjalt ka sissenõudekulusid 50 eurot lähtudes

1132 lg 2 sätestatust. Vastavalt

§ 4034lg-le 7 ei võlgne kostja hagejale muid tasusid.

Kohtu hinnangul tuleb sellise muu tasuna võtta ka sissenõudekulu (vt Tallinna Ringkonnakohtu 16.03.2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-15885, p 16.3). Samuti on sissenõudekulud põhjendamatud selle tõttu, et 6/7 2-22-147042 eelmises punktis väljatoodu kohaselt ei olnud kostja sattunud sissenõudetoimingute tegemise ajal maksetega viivitusse. Hageja nõue sissenõudekulude hüvitamiseks tuleb jätta seega rahuldamata. 17. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 3834.68 eurot ja viivise põhivõlgnevuselt

§ 113lg 1 2.

lauses ettenähtud määras alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus peab põhjendatuks jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus rahuldab hagi osaliselt, kokku summas 4294.84 eurot (põhinõue 3834.68 + viivis ühe aasta eest seadusjärgses viivisemääras 12% 460.16), mis moodustab esitatud haginõudest hagihinnaga 5506.17 eurot 78%. Seega tuleb jätta menetluskuludest 78% kostja kanda ja 22 % hageja kanda.
2. TsMS § 174 lg-te 1, 2, § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kindlaks ka menetluskulude rahalise suuruse. Hageja palub mõista kostjalt menetluskuluna välja riigilõivu 595 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja hageja õigusabikulu 507 eurot (3 h x 169 eurot/h).
3. Kuna riigilõivu suurus tuleneb seadusest ja makstakse lõivustatud toimingu tegemiseks ette, siis on hageja menetluskulud (riigilõiv) summas 595 eurot olnud vajalik ja põhjendatud kulu. Samuti on hagejal TsMS § 4842 alusel õigus maksekäsu kiirmenetluse kulude hüvitamisele summas 20 eurot.
4. Kohus leiab, et TsMS § 175 lg 1 alusel ei ole põhjendatud hageja õigusabikulud summas 507 eurot. Kohtu hinnangul on antud asjas hagiavalduse koostamise ja esitamise põhjendatud ajakulu kõige enam 1,5 tundi. Tegemist ei ole keerulise asjaga ning hagiavaldus on koostatud tüüpvormil, mida kasutatakse korduvalt samalaadsete nõuete korral ja mis on oma sisult ühetaolised, hagis muudetakse vaid konkreetse kostjaga seotud lepingu sõlmimisega ja lepingust tulenevate kohustustega seotud andmed. Tunnitasu põhjendatuse osas kohus selgitab, et kohtupraktikas on juristi õigusteenuse keskmiseks tunnitasuks olnud 80 eurot (tasud jäävad vahemikku 60-100 eurot tunnis, millele vajadusel lisandub käibemaks). Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud, eeldades keskmisest keerukamat õiguslikku vaidlust või põhjalikke teadmisi spetsiifilises valdkonnas. Samuti on advokaadi kõrgem tunnitasu muuhulgas põhjendatav advokaatidele advokatuuriseadusest tulenevate kohustustega ja allumisega kutsealasele järelevalvele (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 04.11.2021 lahend tsiviilasjas nr 2-16-4856). Kohus leiab, et asja keerukust ja mahtu arvestades on põhjendatud hageja lepingulise esindaja tunnitasu 100 eurot.
5. Kokku on hageja põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks 765 eurot, s.o riigilõiv 595 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja õigusabikulud 150 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 596.70 eurot (78% 765 eurost), millele lisanduvad viivised. TsMS § 445 lg 1 alusel ja vastavalt hageja menetluskulude nimekirjas esitatud taotlusele määrab kohus kindlaks otsuse täitmise viisi menetluskulude osas.
6. Kuivõrd kostja ei ole hagile vastanud, siis toimiku põhjal kostjal kindlaksmääratavad ja hagejalt väljamõistmisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. (digitaalallkiri) Angelina Abol kohtunik 7/7