Obsah (5)

§ 25§ 23§ 90§ 93§ 12

KOHTUOTSUS Kohus Eesti Vabariigi nimel Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks29. september 2023, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-23-1246 Haldusasi X kaeb

§ 25lg 1.

Sõnasõnaliselt loetakse väljendit „vanglaväline suhtlemine” nii eesti kui ka vene keeles „vanglaväliseks suhtlemiseks.” Pöörates tähelepanu sellele, et kaebaja ja tema naine kohtuvad pikaajaliseks kokkusaamiseks vanglas sees, räägib see seadus iseendale vastu, kuna kohtumine on „vanglasisene suhtlemine.” Ühtlasi pöörab kaebaja kohtu tähelepanu sellele, et varem, kuni

1. aastani, olid vahi all viibijatele pikaajalised kokkusaamised üldsegi keelatud, kuid kohtuprotsesside käigus võeti vastu seadus ja muudeti kodukorda. Vahi alla võetud – see ei tähenda süüdi olemist. Vangla ja sotsiaaltöötajad peaksid perekondi toetama ja aitama kaasa ka nende suhtlusele. Kuigi nii kaebaja kui tema naine on mõlemad minevikus seadust rikkunud, ei tähenda see, et kaebaja ja tema naine ei püüdle seaduskuuleka eluviisi poole. Vangla administratsioon hävitab kõnealuse reegliga (kokkusaamiskeeld) kõik kaebaja ja tema naise püüded elada Eesti seaduste järgi. Isegi vangla sisekorraeeskirja § 451 lõike 1 kohaselt ei ole põhjust keelata kaebaja ja tema naise pikaajalist kokkusaamist. 2 4.
2. Vangla viitab pidevalt kehtivale vangla reglemendile. Nimel sellele, et toetatakse vangla piiridest väljapoole jäävat suhtlemist. Ja see on karistust täideviiva asutuse eesmärk või üks eesmärkidest. Kuid kaebaja puhul räägib vangla oma avaldustele vastu. Vangla on valmis kumbagi meist (kaebajat ja tema naist) eraldi toetama ja suhtlemisele kaasa aitama. Aga kui kaebaja ja tema naine sattusid juhuse tahtel mõlemad sellesse süsteemi, siis see ei tähenda, et kaebaja ja tema naine ei taha pöörduda tagasi ühiskonda ja elada normaalset elu. 4.
3. Kaebaja palub kokkuvõtvalt kohustada vanglat anda kaebajale võimalus pikaajaliseks kohtumiseks oma naise Y. Samuti palub kaebaja välja mõista menetluskuludena kantud riigilõiv 20 eurot. VASTUSTAJA SEISUKOHT
4. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja palub kohtul arvestada vaidlusaluse 29.03.2023 otsuse ja samuti 11.05.2023 vaideotsuse põhjendustega. Täiendavalt soovib vastustaja kaebusega seonduvalt vastata järgmist. 5.
5. Kinnipeetava õigus pikaajalise kokkusaamise saamiseks ei ole absoluutne – erisused, mis välistavad pikaajalise kokkusaamise võimaldamise, on välja toodud vangistusseaduse (

) § 25 lg-s 11 . Käesoleval on juhul ei ole vangla mh pidanud kokkusaamist võimalikuks, kuna see ei täidaks kaebaja osas vangistuse täideviimise eesmärki (

§ 25lg 11 p 1).

Vangistuse eesmärk on sisu poolest õigusmõiste, mille sisustamisel on haldusorganil (vanglal) lai kaalutlusruum, mille kohtuliku kontrolli võimalus on halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-e 3 kohaselt piiratud, muuhulgas ei saa kohus hinnata diskretsiooniotsuse otstarbekust. Vaidlustatud otsuses on põhjendatud, miks antud juhul vangla ei pea kokkusaamist võimalikuks, hoolimata sellest, et kaebaja soovib kokkusaamist enda abikaasaga. Vangla on seisukohal, et tegemist on õiguspäraste kaalutlustega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 tähenduses ning sellisel viisil ei ole vangla poolt tehtud kaalutlusviga, mis annaks aluse ja võimaluse kaebuse rahuldamiseks. Vastustaja on seisukoha, et juba ainuüksi seetõttu tuleb jätta kaebus rahuldamata. 5.

1. Kaebaja peeti kinni 29.08.
2. Viru Maakohtu 30.08.2022 määrusega nr xxxxxx kohaldati kaebaja suhtes vahistamist. Tartu Ringkonnakohtu 27.09.2022 määrusega jäeti vahistamismäärus muutmata ning Viru Maakohtu 28.10.2022 ja 22.12.2022 määrustega pikendati kaebaja vahistamise tähtaega. Harju Maakohtu 20.02.2023 määrusega nr xxxxxx anti kaebaja kohtu alla karistusseadustiku (KarS) § 184 lg 2 p 1, 2 järgi ning jäeti kaebaja suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine – muutmata. Harju Maakohtu 05.05.2023 määrusega loeti kaebaja vahistus jätkuvalt põhjendatuks ning tõkend — vahistamine — jäeti muutmata. Seega on kaebaja alates 29.08.2022 kuni käesoleva ajani viibinud vahi all. Alates 14.03.2023 on kaebaja katkematult paiknenud Tallinna Vanglas. Harju Maakohtu määrusest nr xxxxxx nähtuvalt on kaebajal kaks kehtivat kriminaalkaristust narkokuritegude eest ning käesoleva vahistamise aluseks olev süüdistus on samuti narkootiliste ainete suures koguses käitlemises isikute grupis. Käesoleva vahistamise aluseks olnud tegu on 3 toime pandud perioodil mil kaebaja viibis katseajal — kaebaja oli kriminaalasjas nr xxxxxx vabastatud 22.04.2021 tingimisi ennetähtaega elektroonilise valve kohaldamisega. Kaebaja abikaasa Y tunnistati Harju Maakohtu 03.03.2020 otsusega nr xxxxxx süüdi KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi ja teda karistati 3 aasta 3 kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti täitmisele pööramata tingimusel, et Y ei pane 3 aasta 3 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut kuritegu ning täidab katseajal KarS § 75 lg 1 p-des 1–6 sätestatud kontrollnõudeid ja KarS § 75 lg 2 p-i 21 alusel pandud lisakohustust mitte omada või tarvitada narkootilisi või psühhotroopseid aineid. Kuna Y kontrollnõudeid ja kohustusi ei täitnud pöörati Harju Maakohtu 15.06.2021 määrusega Y Harju Maakohtu 03.03.2020 otsusega mõistetud, kuid ärakandamata karistus täitmisele. Karistuse kandmisest kõrvale hoidmise tõttu algas Y karistuse kandmine 26.12.2021 ning alates nimetatud kuupäevast kuni tänaseni viibib ta Tallinna Vanglas. Kriminaalasjade nr xxxxx ning nr xxxxx otsustest nähtuvalt panid kaebaja ja Y nimetatud otsustes toodud KarS § 184 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud kuriteod (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine) toime koos. 5.3.

§ 23

lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaandes on täpsustatud, et kinnipeetava vanglavälist suhtlemist reguleeriva jao sissejuhatav paragrahv määratleb nimetatud suhtlemise eesmärgina kontaktide säilimist lähedaste inimestega – perekonna, sugulaste, sõprade jt isikutega, kellega lävimine on kinnipeetava huvides ning kes avaldavad talle positiivset mõju ning kellega suhtlemise katkemist tuleb püüda vältida. Antud juhul soovib kaebaja pikaajalist kokkusaamist oma abikaasaga, kes on tema poolt toimepandud kuriteos kaasosaline, lisaks on kaebaja, keda varasemalt juba on kahel korral KarS § 184 lg 2 p 1 ja 2 järgi süüdi mõistetud, taaskord süüdistatav samadel alustel kuriteo toime panemises ning seda veel katseajal. Vangla ei saa sellise suhte soodustamist kuidagi pidada positiivset mõju avaldavaks suhteks. Olukorras, mil abikaasad on varasemalt poolt toime pannud kuritegusid ühiselt ja kooskõlastatult, sh esineb põhjendatud kahtlus kaebaja poolt uue kuriteo toime panemise kohta, näitab, et abikaasade koos olemist võib konkreetsel juhul pidada pigem kuritegusid soodustavaks faktoriks. Ühiskonna huvides on aga siiski jätkuvalt proovida isikute taasühiskonnastamist, mille edukus on tulenevalt uuringutest kriminaalse taustaga abikaasade puhul suurem olukorras, kus abikaasad ei ole teineteisest mõjutatud. 5.4. Lisaks eeltoodule tuleb arvestada ka asjaolu, et kaebaja näol on tegemist vahistatuga, kelle liikumisele ja suhtlemisele seavad piirangud õigusaktid.

§ 90kohaselt kohaldatakse eelvangistuse kandmisele käesoleva seaduse 1., 2., ja 7.

peatüki sätteid käesolevas peatükis sätestatud erisustega (lg 1). Eelvangistust kantakse kinnise vangla eelvangistusosakonnas või arestimajas (lg 2). Vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas (lg 3). Vahistatu kamber peab vastama käesoleva seaduse § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või 4 elektroonilise jälgimise (lg 4). Vanglateenistus või arestimaja on kohustatud võtma kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine (lg 5). Kinni peetavate isikute liikumist vanglas reguleerib justiitsministri 30.11.2000 määrus nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 8, mille lõige 1 näeb küll ette õiguse liikuda oma osakonnas vabalt vähemalt neli tundi päevas, kuid pole lõigetest 4 ja 5 tulenevalt kohaldatav vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale ega vahistatule, kellel tuleb

§ 90lg-st 3 tulenevalt olla lukustatud kambris ööpäev läbi.

Ainus erand on tehtud õppivale või töötavale vahistatule, keda ei pea õppimise või töötamise ajal lukustatud kambris hoidma. Kuna tegemist on kehtiva regulatsiooniga, mille täitmine on vanglale kohustuslik, puudub vanglal selles osas igasugune kaalumisruum. Eelnevast tulenevalt kohalduvad kaebaja suhtes eelvangistust reguleerivad sätted. Kuna kaebaja vanglas ei tööta ega õpi, tuleb vanglal teda 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris hoida ja võimaldada tal sealt väljuda ainult

§ 93lg-st 5 tuleneva vähemalt ühe tunni pikkuse värskes õhus viibimise ajaks.

Vahistamise alused sätestab kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 130 lg 2, kuid tõkendi valimisel tuleb vältimatult arvestada ka KrMS § 127 lg-t 1, mis sätestab, et tõkendit valides arvestatakse kriminaalmenetlusest või kohtuotsuse täitmisest kõrvalehoidumise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, karistuse raskust, kahtlustatava, süüdistatava või süüdimõistetu isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendi kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. See tähendab, et kaalutlusõiguse teostamine toimub vahistamisel, kus arvestatakse vahistatu põhiõigustele tekkiva riive mõõdukust. Kohus kasutab kriminaalmenetluse tagamise vahendit vaid vältimatult vajalikel juhtudel, mille väljaselgitamine toimub kaalutlusõigust teostades. Eelnevast tulenevalt hindab vahistuse tõkendina kohaldamise vajadust kohus. Vangla vahistamise aluseid ega vahistamise põhjendatust kuidagi ei kontrolli, vangla ülesandeks on vaid vahistatu järelevalve tagamine selliselt, et vahistatu tegevus ei ohustaks kriminaalmenetluse läbiviimist. Vangistust reguleerivate õigusaktidega on vastustajale pandud kohustus välistada vahistatute suhtlemise kaudu kriminaalmenetluse läbiviimise ohtu sattumine. Selle tagamiseks tuleb vastustajal lisaks

§ 12

lg-s 1 sätestatule, mis kohustab eraldi hoidma mehi ja naisi (p 1), alaealisi ja täiskasvanuid (p 2), kinnipeetavaid ja vahistatuid (p 3), isikuid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht (p 4), eraldi hoida ka vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas (

§ 90

lg 3) ning välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine (

§ 90lg 5).

Arvestada tuleb asjaoluga, et mida rohkem süüdistatavaid ühes ja samas kriminaalasjas on, seda kergem on neil leida võimalusi vanglas info edastamiseks (nt edastatakse info tuttavale vahistatule/kinnipeetavale, kes selle omakorda edastab, kuni info jõuab soovitud isikuni). Seega ainukeseks võimaluseks vanglas info liikumise piiramiseks on vanglasisese kokkupuute minimeerimine. 5.

1. Kokkuvõtvalt on vastustaja on seisukohal, et kaebaja taotlus pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks on õiguspäraselt jäetud rahuldamata. 5.
2. 05.09.2023 esitas vastustaja kohtule täiendava seisukoha ja taotluse. 5 Täiendavalt soovib vastustaja märkida, et kaebaja abikaasa Y käitumine vangistuse ajal on olnud hea ning isik on asunud täitma temale individuaalses täitmiskavas sätestatud eesmärke (lisa 1, dtl 75-79, lk 2 „Kinnipeetava individuaalse täitmiskava täitmine ja käitumine vangistuse jooksul“). Seega võib järeldada, et Yon tegemas samme, mis välistaksid tulevikus tema uuesti kuritegelikule teele naasmise. Käesoleval ajal on Y toimumas ka menetlus tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks elektroonilise valve kohaldamisega, mis tähendab, et Y on võimalus vanglast vabaneda. Sestap on seda enam oluline, et Y oleks motiveeritud õiguskuulekalt käituma ja sooviks jätkata oma elustiili muutmist ühiskonnanormidele aktsepteeritavaks suunas. Juhul, kui kokkusaamise mõju on negatiivne ja kaebaja abikaasa kaotab selle tulemusena motivatsiooni oma elu korda seadmiseks, ei ole taasühiskonnastamine efektiivne. Taasühiskonnastamise puhul ei ole oluline vaid isiku kinni pidamine ja tema vabastamine, vaid ka tegevused, mis õpetavad kinnipeetavat käituma edaspidi nii, et isikul puuduks edaspidises elus põhjus sattuda vanglasse. Kaasaja õiguskontseptsioonis ei ole vangistuse eesmärk isiku karistamine, vaid mõjutada inimest saada paremaks ühiskonnaliikmeks, suunates teda õigele teele. Rehabilitatsiooniteooria kohaselt on karistussüsteemi eesmärk just nimelt ümber õpetamine ja terveks ravimine. See nõuab parimat pingutust ja tahet nii vanglalt kui ka kinnipeetavalt, kes saab vangla tuge. Juhul, kui esineb oht, et Y motivatsioon saada uimastivabaks ühiskonnaliikmeks ning õiguskuulekaks kodanikuks võib saada tagasilöögi, ei ole kokkusaamine kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Arvestades varasemalt teadaolevaid Y mõjutavaid tegureid (lisa 2, dtl 80-83) võib suhtlus kaebajaga, kui korduvalt kriminaalkorras karistatud ning käesolevalt taas vahistatud isikuga, vastustaja hinnangul seada ohtu Y sisemise tahte saada taasühiskonnastatud. Vastuse lisadena on esitatud Y iseloomustus (lisa 1, dtl 75-79) ja Y
3. aastal koostatud riskihindamise ankeedi kokkuvõte (lisa 2, dtl 80-83). Kuna mõlemad dokumendid sisaldavad Y isikuandmeid Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 2016/679 kohaselt ning on lisaks avaliku teabe seaduse (AvTS) § 35 lg 1 p-le 12 tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks AvTS § 35 lg 1 p 9 alusel, taotleb vastustaja käesoleva vastuse lisade 1 ja 2 osas tunnistada menetlus kinniseks ning piirata kaebaja õigust tutvuda selles osas haldusasja toimikuga. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Taotluse lahendamine
4. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Vastustaja esitas 05.09.2023 kohtule taotluse võtta asja materjalide juurde Y iseloomustus (lisa 1, dtl 75-79) ja Y
5. aastal koostatud riskihindamise ankeedi kokkuvõte (lisa 2, dtl 80-83). Ühtlasi palus vastustaja kuulutada menetlus nimetatud lisade osas kinniseks ning piirata kaebaja õigust tutvuda selles osas haldusasja toimikuga. HKMS § 62 lg 2 sätestab, et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul, kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud. 6 Kohus leiab, et vastustaja poolt 05.09.2023 esitatud vastuse lisad 1 ja 2 (dtl 75-83) tuleb jätta vastu võtmata ning tagastada vastustajale läbivaatamatult, kuivõrd need ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust. Esmalt märgib kohus, et HKMS § 158 lg 2 teine lause sätestab, et haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Lisa 1 on koostatud 26.07.2023 ehk peale vaidlusaluse otsuse ja vaideotsuse koostamist. Kuivõrd vastustaja ei saanud kuidagi käesolevas asjas vaidlustatud otsuse ja vaideotsuse tegemisel tugineda 26.07.2023 koostatud dokumendile (midagi sellist ei nähtu ka vaidlustatud otsusest ja vaideotsusest), siis ei oma nimetatud dokument asja lahendamisel mingit tähtsust. Vastustaja poolt kohtule 05.09.2023 esitatud lisa 2 Y
6. aastal koostatud riskihindamise ankeedi kokkuvõte tuleb samuti jätta vastu võtmata ning vastustajale tagastada, kuivõrd vaidlustatud otsusest ega vaideotsusest ei nähtu, et vastustaja oleks oma otsuse tegemisel ka nimetatud dokumendile tuginenud. Ühtegi sellekohast kaalutlust või põhjendust ei ole otsuses ega vaideotsuses esitatud. Samuti ei ole vaidlustatud keelduvas otsuses tuginetud sellele, et kokkusaamine võiks kuidagi negatiivselt mõjutada Y ja sellest tulenevalt on kokkusaamisest keeldutud. Eeltoodust tulenevalt on ka vastavad väited mitteasjakohased käesoleva kaebuse lahendamisel ning kohus jätab need tähelepanuta. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
7. Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud otsuses ja selle suhtes tehtud vaideotsuses märgitut, asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebus tuleb rahuldada. Vangla keeldus 29.03.2023 otsusega kaebaja taotluse rahuldamisest, viidates

§ 25

lg-s 11 p 1 ja p 3 toodud pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keeldumise alustele. Samas ei ilmne otsusest selgelt, millisel konkreetsel alusel sellest loetelust taotluse rahuldamisest keeldumisel juhinduti. Pärast keeldumise aluste tsiteerimist on otsuses arutletud veel selle üle, et kinnipeetavatest abikaasade kokkusaamine ei täidaks vanglavälise suhtluse soodustamise eesmärki; et soovitud kokkusaamine läheks vastuollu nais- ja meessoost kinnipeetavate eraldihoidmise printsiibiga; et kuna mõlemad abikaasad on kinnipeetavad, ei saa kokkusaamise eesmärgiks olla väliskontaktide säilitamine; et kuritegusid toime pannes ei pidanud kaebaja ise oluliseks perekonna toimimist (dtl 4-5). Sellest õiguslikust ja faktilisest motivatsioonist jääb kohtu hinnangul ebaselgeks, millisel konkreetsel õiguslikul alusel pikaajalisest kokkusaamisest keelduti. Õiguslik ja faktiline motivatsioon ei ole seotud otsuses viisil, mis võimaldaks aru saada, millised faktilised asjaolud täpselt vastavad millise normi abstraktsele-faktilisele koosseisule (hüpoteesile) ning toovad tagajärjena kaasa pikaajalisest kokkusaamisest keeldumise. Seega ei ole haldusakti põhjendused selged ning üheselt arusaadavad. Keeldumise otsuses esitatud põhjendus on küll üsna pikk, kuid põhjenduste lähemal uurimisel ilmneb, et ühtegi selget faktilist alust, mis vastaks

§ 25lg-s 11 sätestatud koosseisule, ei ole välja toodud.

7

1. Seega võib otsust pidada õigusvastaseks juba seetõttu, et see ei vasta haldusakti motiveerimise nõuetele. Järgnevalt vaatleb kohus haldusakti üksikuid põhjendusi, niivõrd, kuivõrd need on otsusest ja vaideotsusest arusaadavad.
2. Vangla on väitnud, et kuna abikaasad on kinnipeetavad (kaebaja on vahistatu), ei täida pikaajalise kokkusaamise lubamine vanglavälise suhtlemise soodustamise eesmärki. Tartu Ringkonnakohus on 26.19.2011 otsuses asjas nr 3-10-2893 leidnud, et vangistusseadusest ei tulene piirangut mitte võimaldada pikaajalist kokkusaamist pereliikmega, kes samuti viibib kinnipidamiskohas. Ka sellisel juhul on kokkusaamiste eesmärgiks hoida kontakte ja soodustada emotsionaalse sideme säilimist (viidatud otsuse p 9). Samale seisukohale on viidatud Tartu Ringkonnakohtu 15.01.2019 otsuses nr 3-17-
3. Käesoleval juhul ei ole vaidlustatud otsuses viidatud ka sellele, milline konkreetne õiguslik alus võimaldab keelduda pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest üksnes seetõttu, et mõlemad abikaasad viibivad vanglas.
4. Kohus märgib, et

§ 23

lg 1 järgi on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Sama paragrahvi lg 2 järgi soodustab vanglateenistus kinnipeetava vanglavälist suhtlemist. Vastustaja ei ole esitanud selgeid põhjendusi, miks ei ole neid norme vajalik järgida kinnipeetava puhul, kelle abikaasa kannab samuti vanglakaristust. Ka sellise kinnipeetava puhul on

§ 23

lg-st 1 tulenevalt vajalik vältida sotsiaalsete sidemete katkemist.

ei sätesta selliste kinnipeetavate suhtes erandeid. Vaidlustatud otsuses on küll väidetud, et „Peresidemete säilitamise vajadus võib vangistuses viibivatel abikaasadel kahtlemata olla, kuid siinkohal ei võimalda see piiramatuid õigusi omavaheliseks kokkusaamiseks. Olles korduvalt karistatud, pidite olema teadlik, et vangistusse sattudes kaasnevad piirangud ka lähedastega suhtlemiseks. Samuti ei saanud Teil tekkida õiguslikku ootust, et olukorras, kus mõlemad abikaasad asuvad vanglas, kuulub peresidemete säilitamine abikaasaga

§ 23

kaitsealasse ja omavahelisteks kokkusaamisteks piiranguid ei kaasne“, kuid siiski jääb otsusest ebaselgeks, milline on see õiguslik alus või kaalutlus, mis võimaldab piirata sellise kinnipeetava õigust perekonnaelu säilitamisele intensiivsemalt kui sellise kinnipeetava õigust, kelle abikaasa viibib vabaduses. Kohus on ka seisukohal, et

§ 23

räägib küll vanglavälisest suhtlemisest, kuid sõna „vanglaväline“ ei saa tõlgendada selliselt, et see kohaldub vaid isikute suhtes, kes viibivad vabaduses. Sõna „vanglaväline“ saab siinkohal mõista nii, et selleks isikuks võib olla ka teine vanglas asuv isik, kes asub erinevas kohas (osakonnas) taotlejast ja kellel puudub täielikult võimalus temaga koos olla. 11. Vangla on otsuses viidanud ka meeste ja naiste eraldihoidmise printsiibile. See on sätestatud

§-s 12 ning selle paragrahvi lg 1 p 1 järgi hoitakse vanglas eraldi mehi ja naisi. Kohus on seisukohal, et sellest normist ei saa tuletada takistust vaidlusalusele kokkusaamisele. 8 Eraldihoidmise printsiip keelab selle sõnastusest tulenevalt meeste ja naiste vanglas koos hoidmise, st vangistuse täideviimise meestele ja naistele ühises vanglas, kuid sellest ei saa järeldada pikaajalise kokkusaamise keeldu kinnipeetavatest abikaasadele. Pikaajaline kokkusaamine

§ 25

lg 1 mõttes ei ole ilmselgelt kinnipeetavate „hoidmine“

§ 12mõttes.

Pikaajaline kokkusaamine on reguleeritud eraldi normis (

§ 25

) ning kujutab seega eriregulatsiooni

§ 12suhtes.

12. Kohtumenetluses on vangla keeldumise aluseid täiendavalt põhjendanud, lisades, et kaebaja ja tema abikaasa panid ühiselt toime KarS §-s 184 lg 2 p 1 ja 2 kirjeldatud kuriteo (narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine) ja sellest tulenevalt võib kahelda vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamises. Sellisel kujul jäävad siiski ka need põhjendused ebapiisavaks, mõistmaks, miks vastustaja pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldub. Kohus möönab, et pikaajalisest kokkusaamisest vanglakaristust kandva abikaasaga võib keelduda

§ 25

lg-s 11 toodud loetelu alusel, kui esinevad täiendavad asjaolud, mis viitavad sellele, et need alused esinevad. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid keeldumiseks vaidlustatud haldusaktides üheselt välja toodud ei ole. Selleks võib olla muuhulgas vanglale teadaolev info vanglas viibiva abikaasa käitumise, kuritegelike sidemete vms kohta, mis annavad aluse arvata, et kokkusaamine oleks näiteks vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega (

§ 25

lg 11 p 1) või ohustada vangla julgeolekut või kinnipeetava tervist (

§ 25lg 11 p 2 ja 4) jms.

Käesolevas asjas ei ole aga selliseid põhjendusi esitatud, vaid on sisuliselt lähtutud üksnes faktist, et kaebaja abikaasa kannab samuti vanglakaristust.

§ 25

lg 11 ei võimalda aga pikaajalisest kokkusaamisest keelduda üksnes sel põhjusel, et teine abikaasa kannab samuti vanglakaristust. Samuti ei saa hiljem kohtumenetluses esitatud põhjendusi sellest, et hoopis kaebaja võib mõjutada negatiivselt oma abikaasat (arvestades, et abikaasa on vangistuses käitunud hästi ning käesoleval ajal on Y toimumas ka menetlus tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks elektroonilise valve kohaldamisega, mis tähendab, et Y on võimalus vanglast vabaneda) arvestada kui keeldumise põhjendusi vaidlustatud haldusaktides. 13. Kohus selgitab, et lisaks eelnevalt viidatud keeldumise alustele – et kokkusaamine pole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega, võib ohustada vangla julgeolekut või korda või kokkusaajat või kinnipeetavat (

§ 25

lg 11 p 1, 2 ja 4), võib kokkusaamisest keelduda ka siis, kui kokkusaaja maines on alust kahelda (

§ 25lg 11 p 3).

Otsusest võib kaudselt järeldada vangla arusaama, et fakt, et kaebaja abikaasa kannab vanglakaristust, tähendab automaatselt ka seda, et tema maines on alust kahelda ja järelikult on see kokkusaamisest keeldumise aluseks (vt vaidlustatud otsuse p kolmas lõik viimane lause). Kohus seda arusaama liiga suure üldistusastme tõttu ei jaga. Selline lähenemine viiks selleni, et kaebajal on abikaasaga kohtumine täielikult välistatud vähemalt niikaua, kuni nad mõlemad viibivad vanglas. See läheks aga vastuollu

§ 25lg-ga 1, mis võimaldab abikaasade vahel pikaajalisi kokkusaamisi.

9 Samuti ei saa pidada võimatuks seda, et isik võib vanglakaristuse kandmise kestel oma käitumist ning väärtushinnanguid muuta ning kujuneda juba enne vanglakaristuse lõppu isikuks, kes hoolimata vanglakaristuse jätkuvast kandmisest avaldaks positiivset mõju ka teisele kinnipeetud abikaasale, kes temaga kohtumist soovib. Sellisel juhul oleks abikaasade omavaheline kohtumine ilmselgelt kooskõlas kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärkidega ning vangistuse täideviimise eesmärkidega laiemalt. Kui aga isiku vangistuse kandmise faktist tehakse automaatselt järeldus, et tema maines on alust kahelda ja keeldutakse seetõttu automaatselt ka pikaajalisest kokkusaamisest, siis langeb sellise positiivse mõju avaldumise võimalus teisele abikaasale ära. Selline tulemus ei teeniks kohtuda sooviva(

1. te)abikaasa(
2. de)vangistuse eesmärke. Seega selleks, et keeldumisel saaks tugineda kokkusaaja mainele, peaks vangla viitama lisaks kokkusaaja vangistuse kandmise faktile ka täiendavatele andmetele (eeskätt tema käitumine vanglas), mis viitaksid sellele, et isiku käitumine annab aluse kahelda tema maines. Käesoleval juhul ei ole vangla seda teinud. Vastupidi, vastustaja on avaldanud, et kokkusaaja on käitunud hästi ja soovib ennast parandada. 14. Kohus ei ole ka erinevalt vanglast veendunud selles, et kui kokku saavad abikaasad, kes olid kuriteo kaasosalised, siis nende kokkusaamise läbi võiks veel kord kahjustada saada õiguskord. Pikaajaline kokkusaamine toimub vangla territooriumil ning vanglal on võimalik tagada selle käigus vangla ning isikute julgeolek ning eelduslikult tõhusalt takistada kuritegude toimepanekut. Kui vangla näeb ohtu võimaluses, et isikud saavad vahetada infot, mis võib viia õiguskorra kahjustumiseni, siis tuleb seda keeldumise otsuses selgelt põhjendada. Käesoleval juhul vaidlusaluses otsuses ning vaideotsuses selline põhjendus puudub. Kohtumenetluses viitas vastustaja küll kaebaja vahistatu staatusele ja sellest tulenevalt vangla kohustusele välistada vahistatute suhtlemise kaudu kriminaalmenetluse läbiviimise ohtu sattumine. Kohus märgib, et ei vaidlustatud otsuses ega vaideotsuses ei ole viidatud alustele tuginetud. Ka asjaolu, et üks abikaasadest on vahistatu, ei saa kaasa tuua automaatselt keeldu pikaajaliseks kokkusaamiseks. Sellist eraldi alust vangistusseaduses ei ole. Seega juhul, kui vangla soovis vastavale põhjendusele tugineda, oleks tulnud tal otsuses vastavale ohule sõnaselgelt viidata ja veelgi parem - konkreetselt ära näidata, kuidas satub ohtu konkreetse kriminaalasja menetlus. Käesoleval juhul ei ole vastustaja näidanud, et tegemist oleks mõlema abikaasa puhul vahistatuga, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas (

§ 90

lg 3) või et satuks ohtu nõue välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine (

§ 90lg 5).

15. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud otsus ja selle suhtes tehtud vaideotsus on õigusvastased ja tuleb tühistada. 29.03.2023 otsus on õigusvastane nii formaalselt - sest selles esitatud põhjendused ei ole piisavad või asjakohased kui ka materiaalselt – sest otsuse põhjal ei saa olla kindel, et vastustaja teostas kaalutlusõigust õigesti ning lähtus asjakohastest kaalutlustest ning jättis arvestamata asjassepuutumatud kaalutlused. Samuti ei ole otsus selles esitatud põhjenduste põhjal kooskõlas

§ 23

lg-ga 1 ja § 25 lg-ga 1, sest sisuliselt on vangla mööda vaadanud vanglavälise suhtlemise eesmärkidest ja püüdnud kaebajal abikaasaga kohtumisest keelduda üksnes abikaasa 10 vangistuse kandmise faktist lähtudes, mida ei ole aga kokkusaamisest keeldumise alusena seaduses nimetatud. Kuivõrd tühistamiskaebus kuulus rahuldamisele, siis tuleb rahuldada ka kaebaja kohustamiskaebus. HKMS § 41 lg 3 sätestab, et kohustamiskaebuse rahuldamisel võib kohus kohustada vastustajat nii haldusakti andma või toimingut tegema kui ka haldusakti andmist või toimingu tegemist uuesti otsustama. Kuivõrd pikaajalise kokkusaamise lubamise otsustamine on vangla kaalutlusotsus, siis saab kohus kohustada vanglat üksnes kaebaja 20.03.2023 avaldust uuesti lahendama. Kohus märgib siinkohal selgituseks, et vastustaja kohtumenetluses esitatud täiendavad argumendid, mis ei olnud nähtuvalt vaidlustatud haldusaktide tekstist aluseks haldusaktide andmisel, võivad käesoleval juhul olla kohtu hinnangul aluseks ka uuel otsustamisel kaebaja taotluse suhtes negatiivse otsuse tegemiseks. Kohus märgib, et ei saa siinkohal asuda haldusorgani asemel tegema kaalutlusotsust (HKMS § 158 lg 3) ja selle tegemisel tuleb vanglal arvestada kõiki vastava otsuse tegemise ajaks ilmnenud asjaolusid ning kaaluda asjassepuutuvaid huvisid ja õigusi ning langetada põhjendatud otsus vormistades selle seaduses ette nähtud nõuetele vastavalt. Kohus märgib lõpetuseks kokkuvõtvalt, et ta leiab, et antud juhul ei ole täielikult välistatud, et muutunud asjaolude tõttu ei võiks haldusorgani uus otsus olla ka taotleja jaoks positiivne. Samas peab kohus vajalikuks märkida, et sellise võimaliku kohtumise korraldamisel tuleb paratamatult välja selgitada ka kaebaja abikaasa seisukoht. 16. Lõpetuseks märgib kohus täpsuse huvides, et kaebaja, viitas et isegi justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSKE) § 451 lõike 1 kohaselt ei ole põhjust keelata kaebaja ja tema naise pikaajalist kokkusaamist. Kohus selgitab kaebajale, et VSKE § 451 on kehtetu juba alates 01.01.2015 aastast. Pikaajalise kokkusaamise loa andmisest keeldumise alused on sätestatud

§ 25lg 11.

17. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesoleval juhul tehti otsus vastustaja kahjuks. Kaebaja on kandnud menetluskuludena riigilõivu summas 20 eurot, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) Daimar Liiv Kohtunik 11