RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Menetlusosalised Asja läbivaatamise viis 5-23

) § 183 lõige 1 piirab juriidilisele isikule menetlusabi andmist 5-23-34 ja menetlusabi saab oma eesmärkide saavutamiseks taotleda üksnes tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja kantud või sellega võrdsustatud mittetulundusühing või sihtasutus. Kostja on osaühing, mistõttu ta ei vasta viidatud sätte tingimustele ja talle pole võimalik menetlusabi anda.

1. Kostja esitas Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja menetlusabi taotluse rahuldada.
2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
3. juuni
4. a määrusega maakohtu määruse ja saatis kostja taotluse uueks lahendamiseks maakohtule. Ringkonnakohus jättis määruskaebuse lahendamisel kohaldamata

§ 183

lõike 1 esimese lause ja tunnistas selle sätte põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see välistab menetlusabi andmise sättes märgitud kriteeriumitele mittevastavale Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule kohtusse pöördumisel riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks. KOHTU PÕHJENDUSED 6. Maakohus keeldus kostja menetlusabi taotluse rahuldamisest, kuna kostja on osaühing, millele

§ 183lõike 1 esimene lause välistab menetlusabi andmise.

Selle sätte kohaselt võib juriidilistest isikutest menetlusabi oma eesmärkide saavutamiseks taotleda üksnes tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja kantud või sellega võrdsustatud mittetulundusühing või sihtasutus, mille asukoht on Eestis või mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis, kui taotleja põhistab, et ta taotleb menetlusabi keskkonnakaitse või tarbijakaitse valdkonnas või muud ülekaalukat avalikku huvi arvestades paljude inimeste seadusega kaitstud õiguste võimaliku kahjustamise vältimiseks ja ta ei suuda eeldatavasti menetluskulusid oma vara arvel katta või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena. 7. Kostja on tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 25 lõike 1 ja äriseadustiku § 2 lõike 1 järgi äriühinguna juriidiline isik, st vastab

§ 183lõike 1 välistuse tingimustele.

Piiratud ulatuses võib menetlusabi

§ 183lõike 2 järgi saada pankrotivõlgnik, aga kostja pankrotti pole välja kuulutatud.

8. Seadusest tuleneb üheselt, et äriühingule, mis ei ole pankrotivõlgnik, ei ole menetlusabi saamise võimalust vähemalt riigilõivust osalise või täieliku vabastamise näol ette nähtud.

§ 183

lõike 1 esimene lause on kostja taotluse ja kaebuse lahendamisel otsustava tähtsusega, sest selle kehtivuse korral ei saa kostja taotlust rahuldada, aga selle põhiseadusele mittevastavuse korral tuleb kontrollida teisi (üldisi) menetlusabi andmise eeldusi ja kontrolli tulemusel võib kohus otsustada teisiti. 9.

§ 183lõike 1 esimene lause on Riigikohtu üldkogu 12.

aprilli

1. a otsusega kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see välistab tsiviilkohtumenetluses menetlusabi andmise selles sättes märgitud kriteeriumitele mittevastavale Eesti eraõiguslikule juriidilisele isikule apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks. Samal põhjusel on viidatud säte põhiseadusega vastuolus ka osas, milles see välistab riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamise kohtusse pöördumisel, sh hagi, vastuhagi või muu avalduse esitamisel.
2. Kohtusse pöördumisel isikule riigilõivu tasumise kohustuse panemine ja samuti sellest kohustusest vabastamisest keeldumine võib riivata nii omandipõhiõigust (põhiseaduse (PS) § 32) kui ka õigust kohtulikule kaitsele (PS § 15 lõige 1). Need põhiõigused laienevad ka juriidilistele isikutele. 2

§ 181lõige 31 lõivu osamaksetena tasuda ka juriidilisel isikul.

13. Samuti ei ole kõnealune regulatsioon mõõdukas abinõu menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks. Kuigi riigil ei ole kohustust anda majandustegevusega tegelevatele eraõiguslikele juriidilistele isikutele kohtusse pöördumiseks menetlusabi, peab riik siiski tagama, et ka juriidiline isik saab põhiõigusi tõhusalt teostada. Puudub alus eeldada, et äriühingul on igal juhul majanduslik võimekus riigilõivu tasuda. Põhikohtuasjas on tegemist olukorraga, kus kostja pangakontod ja vähemalt osa majandustegevusega seotud vallasvara on arestitud. Sellises olukorras ei ole mõistlik eeldada, et kostja saaks kohtusse pöördumisel tasuda lõivu oma vara arvel. Taotlust sisuliselt lahendades tuleb kontrollida

§ 182

lõike 2 punkti 2 ja analoogia korras ka

§ 183lõike 2 tingimusi.

See ei tähenda, et menetlusabi andmise peab igal juhul välistama. Need sätted koostoimes

§ 181

lõikega 31 pakuvad mõõdukama lahenduse menetlusökonoomia eesmärgi saavutamiseks kui

§ 183lõike 1 esimeses lauses sisalduv absoluutne välistus.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED Riigikogu 14. Riigikogu nimel arvamust avaldanud õiguskomisjon on seisukohal, et

§ 183lõige 1 on vaidlustatud osas põhiseadusega vastuolus.

1. Riigilõivu tasumise kohustus, samuti sellest kohustusest vabastamisest keeldumine riivavad nii omandipõhiõigust kui ka kohtusse pöördumise põhiõigust. Kohtusse pöördumise põhiõigust võib piirata üksnes teiste põhiseaduslike väärtuste kaitseks. Sellisteks väärtusteks ehk riive legitiimseteks eesmärkideks saavad olla menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõte.
2. Menetlusabi andmise võimalused peaks olema sarnased sõltumata selles, kas tegemist on pöördumisega esimesse kohtuastmesse või edasikaebemenetlusega. Riigikohtu üldkogu on
3. aprilli
4. a otsusega kohtuasjas nr 3-2-1-62-10

§ 183

lõike 1 esimese lause juba tunnistanud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei taganud menetlusabi andmist apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastamiseks. Vaidlustatud säte on samadel alustel ja põhjustel põhiseadusega vastuolus ka osas, milles see välistab riigilõivu tasumisest täieliku või osalise vabastamise esimeses kohtuastmes kohtusse pöördumisel, st hagi, vastuhagi või avalduse esitamisel. 3

§ 183lõike 2 alusel.

1. Kohtuasja materjalide põhjal tekib küsimus, kas kostja ei suuda riigilõivu tasuda hagi tagamise määruse alusel rakendatud abinõude tõttu või pigem varasemate majandusraskuste tõttu. Samuti pole selge, kas äriühingu osanikel oleks konkreetses asjas võimalik tasuda riigilõiv kostja eest. Äriühing on jätnud menetlusabi taotluses sellekohased andmed esitamata. Riigilõivu menetlusabi andmata jätmise määruse peale määruskaebuse esitamiseks on äriühingu osanik kostja eest tasunud.
2. Kohus pidi hagi tagamise abinõude rakendamisel arvestama ka kostja õiguste kaitsega. Kui probleem on hagi tagamiseks seatud arestides ning kostja pangakontodel on raha riigilõivu tasumiseks, oleks tema õiguste kaitseks tõhus õiguskaitsevahend hagi tagamise määruse vaidlustamine. Selle õiguskaitsevahendi olemasolu vähendab piirangu intensiivsust. Pangakontodele aresti seadmist ei ole kostja käesolevas asjas vaidlustanud.
3. Riigikogul on mõistliku suurusega riigilõivumäärade puhul ulatuslik kaalutlusruum otsustamaks, mil määral peab riik aitama makseraskustes äriühingutel kohtuvaidlusi pidada. Kohtuvaidluse riski kannab käesolevas asjas äriühing. Ei saa siiski välistada, et muus olukorras, nt juhul kui rahapesu tõkestamise meetmena on suletud nii äriühingu kui selle osanike pangakontod, võib menetlusabi andmise keeld osutuda põhiseadusega vastuolus olevaks. 4

§ 183

lõike 1 esimene lause ei ole asjassepuutuv säte, mistõttu pole normikontroll lubatav. Kui Riigikohus siiski leiab, et vaidlusalune säte on asjassepuutuv, siis on menetlusabi andmise piirang sobiv ja proportsionaalne meede ning seetõttu kooskõlas PS § 15 lõikega 1. 25. Kohus pole andnud

§ 181

lõike 1 punktis 2 nõutud hinnangut kostja vastuhagi õiguslikule perspektiivikusele. Samuti on kohus jätnud esitamata põhjendused, miks ei saa riigilõivu kostja eest tasuda asjas varalist huvi omavad isikud (nt äriühingu osanikud). Pole ka selge, kas kostja on taotlenud hagi tagamise abinõu asendamist sellisel viisil, mis tagaks võimaluse tasuda riigilõivu kostja arvelduskontol olevate rahaliste vahendite arvel, ja kas võlgniku vallasvara senise osalise arestimise kõrval puudub võimalus rohkema vara arestimiseks ning kostja arvelduskontode vabastamiseks riigilõivu tasumist võimaldavas ulatuses. Neil põhjustel pole võimalik hinnata, kas menetlusabi andmine konkreetses asjas oli põhjendatud ja kas vaidlusalune säte on asjassepuutuv.

1. Õiguskorras tunnustatakse äriühingu olemasolu põhimõtteliselt üksnes juhul, kui ta on suuteline oma eesmärke ja ülesandeid täitma omal jõul, sh tal on selleks piisavalt vara. Põhiseadus ei nõua ettevõtjale riigi raha andmist oma ärihuvides kohtuvaidluste pidamiseks. Seadusandja tahteks on olnud võimaldada menetlusabi üldjuhul füüsilistele isikutele ja ainult erandina juriidilistele isikutele. Juriidiliste isikute erineva kohtlemise eesmärgiks võib pidada avaliku huvi tagamist ehk tulundusliku ja mittetulundusliku tegevuse toetamise eristamist. Samuti tuleb arvestada, et riigi ressursid on piiratud ning menetlusabi võimaldamisega täidab riik eelkõige oma põhiseaduslikku kohustust anda abi puudust kannatavatele inimestele.
2. Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-62-10, millele põhiseaduslikkuse järelevalve algatanud kohus viitab, on tehtud teistsuguses õiguslikus olukorras. Selle otsuse tegemise ajal kehtisid praeguste riigilõivudega võrreldes oluliselt kõrgemad lõivumäärad. Riigikohus määras selles asjas põhiseaduspäraseks riigilõivumääraks 19 173 eurot, mis on käesolevas asjas võimalikust lõivu ülemmäärast (5000 eurot) ligi 400% kõrgem. Samuti on Eesti elatustase alates ringkonnakohtu viidatud Riigikohtu otsuse tegemise ajast (
3. a) märkimisväärselt tõusnud. Asjas nr 3-2-1-62-10 oli tegemist olukorraga, kus kostja oli esimesse kohtuastmesse pöördumisel juba riigilõivu tasunud ja oleks pidanud sama suure riigilõivu tasuma ka apellatsiooniastmes, käesolevas asjas käib vaidlus esimesse kohtuastmesse pöördumise lõivu üle.
4. Kokkuvõttes ei ole kostjalt nõutud riigilõiv käesolevas asjas ülemäärase suurusega ja on põhiseaduspärane. Riigilõivu ja menetlusabi regulatsioonid on üksteisest sõltuv tervik. Kui riigilõivud on madalad, siis võimatus saada vabastust nende tasumisest ei takista kohtusse pöördumist.
5. Riigilõivust vabastamise piirangu eesmärk on takistada põhjendamatute ja pahatahtlike kaebuste esitamist. Kohtusüsteemi tõhus toimimine on põhiseaduslik väärtus, mille huvides on lubatud reguleerida ka tingimusi, mis puudutavad kohtusse pöördumist.

§ 183

lõike 1 esimeses lauses sätestatud piirang on proportsionaalne abinõu menetlusökonoomia tagamiseks. Piirangu leevendamisel suureneks oluliselt kohtute töökoormus riigilõivu tasumisest vabastamise taotluste lahendamisel ning kohtute töökoormuse suurenemist pole võimalik tasakaalustada, ilma et riigile laekuks vähem tulu. Kuivõrd riigilõiv on põhiseaduspärase suurusega, siis ei ole põhjust kahelda ka sellest vabastamise piirangu mõõdukuses. Kohtute menetluslik tõhusus, mida see piirang teenib, on oluline nii kohtusüsteemi funktsioneerimiseks tervikuna kui ka igas kohtuasjas mõistliku aja jooksul lahendi tegemiseks. 5

§ 183

lõike 1 esimene lause sätestab: „Juriidilistest isikutest võib menetlusabi oma eesmärkide saavutamiseks taotleda üksnes tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja kantud või sellega võrdsustatud mittetulundusühing või sihtasutus, mille asukoht on Eestis või mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis, kui taotleja põhistab, et ta taotleb menetlusabi keskkonnakaitse või tarbijakaitse valdkonnas või muud ülekaalukat avalikku huvi arvestades paljude inimeste seadusega kaitstud õiguste võimaliku kahjustamise vältimiseks ja ta ei suuda eeldatavasti menetluskulusid oma vara arvel katta või suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena.“ KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium käsitleb esmalt taotluse lubatavust (I) ja seejärel vaidlusaluse normi põhiseaduspärasust (II). I
2. Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses hindab, peab olema kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lõige 1). Menetlusnormide asjassepuutuvust on Riigikohus sisustanud materiaalõiguse normide asjassepuutuvusest mõnevõrra erinevalt: „menetlusnormide asjassepuutuvuse hindamisel ei ole määrav see, et normi põhiseaduspärasuse ja -vastasuse korral oleks kohtuotsuse resolutsioon erinev, vaid lähtuda tuleb sellest, kas konkreetses menetluses pidi rakendatama neid menetlusnorme kohtuotsuseni jõudmiseks“ (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
3. märtsi
4. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-63-13, punkt 25).
5. Samuti on Riigikohus leidnud, et PSJKS § 9 lõige 1 ei luba esimese või teise astme kohtul algatada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlust enne asja lõplikku otsustamist. Kohus peab selgitama asja lahendamiseks olulise tähtsusega asjaolud ja lisaks normi põhiseaduse vastaseks tunnistamisele ning kohaldamata jätmisele lahendama ka asjakohase õigusküsimuse, mis on vajalik instantsikohtus oleva vaidluse lahendamiseks (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
6. novembri
7. a määrus nr 5-17-33/2, punkt 9).
8. Käesolevas asjas tunnistas ringkonnakohus kostja määruskaebust lahendades määrusega põhiseadusevastaseks

-i sätte, mis piiras tsiviilkohtumenetluses menetlusabi andmist eraõiguslikule juriidilisele isikule. Kolleegiumi hinnangul on sätte asjassepuutuvuse kriteeriumid täidetud. Kuna kostja taotles põhikohtuasjas menetlusabi vastuhagi esitamiseks, siis pidid nii maakohus kui ka kostja määruskaebust lahendav ringkonnakohus otsustama menetlusabi andmise lubatavuse üle. Ei vaielda selle üle, et

§ 183

lõike 1 esimene lause välistas kostjale kui selles sättes nimetamata juriidilisele isikule menetlusabi andmise. Seega pidid kohtud seda sätet menetlusabi andmise küsimuse otsustamisel kas kohaldama või jätma sätte kohaldamata, algatades ühtlasi põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. 6

-i normidest tulenevat arvestades) menetlusabi anda. Ringkonnakohus lahendas määrusega küsimuse, kas vaidlusalust normi tuleb käesolevas kohtuasjas kohaldada. Selles osas on ringkonnakohtu määrus lõplik kohtulahend. Küsimust, kas ja millisel määral tuleb kostjale ka tegelikult menetlusabi anda, ringkonnakohus ei lahendanud, vaid saatis menetlusabi taotluse selle küsimuse lahendamiseks tagasi maakohtule. Ringkonnakohus põhjendas seda asjaoluga, et

§ 9

lõikest 3 tulenevalt ei saa ringkonnakohus esimese kohtuastmena läbi vaadata menetlusabi taotlust, mida maakohus ei ole sisuliselt läbi vaadanud. 38. Kolleegium leiab, et taotlus on lubatav sõltumata sellest, et ringkonnakohus ei otsustanud lõplikult, kas kostjale tuleb menetlusabi anda või mitte. Nagu eespool öeldud, oli

§ 183lõige 1 käesolevas asjas kohalduv menetlusnorm.

Kui ringkonnakohtul ei oleks võimalik otsustada vaidlusaluse normi põhiseaduspärasuse üle ilma menetlusabi taotlust lahendamata, tooks see kaasa olukorra, kus kohus ei saaks otsustada selle normi põhiseaduspärasuse üle, mida ta peab kohtuasjas kohaldama. Selline piirang oleks vastuolus PS § 152 lõikest 1 tuleneva kohtu kohustusega jätta kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seadus või muu õigusakt, kui see on vastuolus põhiseadusega.

1. Kokkuvõttes on vaidlusalune säte asjassepuutuv ning selle põhiseaduspärasuse hindamine Riigikohtus on lubatav. Kuna konkreetse normikontrolli eesmärk on aga eelkõige kaitsta kohtuasja menetlusosaliste õigusi (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. mai
3. a määrus kohtuasjas nr 3-4-1-4-08, punkt 15), siis ei takista eelöeldu Riigikohut kontrollimast, kas

§ 183

lõike 1 esimesest lausest tulenev piirang rikub kostja põhiseaduslikke õigusi konkreetse kohtuasja asjaoludel, sh ka nende asjaolude hindamist, mis kohtuasja materjalidest ilmnevad, kuid mida ringkonnakohus ei ole oma määruses käsitlenud. II

1. Riigikohus on oma varasemas praktikas märkinud, et olukorras, kus riigilõivust vabastamise piirang takistab äriühingut kohtusse pöördumisel, on riivatud tema PS § 15 lõikes 1 sätestatud üldist põhiõigust tõhusale kohtulikule kaitsele, mis laieneb ka juriidilistele isikutele. Üldine põhiõigus tõhusale kohtulikule kaitsele on ilma seadusereservatsioonita põhiõigus, mida saab riivata üksnes teiste põhiõiguste või muude põhiseaduslike väärtuste kaitseks (nt Riigikohtu üldkogu
2. aprilli
3. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-35-15, punktid 26 ja 30).
4. Kohtumenetluses (sh tsiviilkohtumenetluses) menetlusabi andmise piiramise legitiimseteks eesmärkideks on eelkõige menetlusökonoomia ja õigusemõistmise kulude kandmisel osalemise tagamine (nt viidatud otsus kohtuasjas nr 3-3-1-35-15, punkt 32; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
5. aprilli
6. a otsus nr 5-18-1/8, punkt 16).
7. Kohtumenetluse ökonoomia on põhiseaduse XIII peatükist tulenevalt põhiseaduslik õigusväärtus. Menetlusabi piirang võimaldab kohtul lahendada riigilõivust vabastamise taotluse võimalikult lihtsas korras. Olukord, kus kohtul tuleb igal üksikul juhul hinnata isiku maksevõimet ja menetlusabi 7

§ 183lõike 2 alusel (viidatud otsus kohtuasjas nr 3-4-1-13-10, punkt 70).

1. Menetlusabi andmise piirang vastuhagiga maakohtusse pöördumiseks riivab ka käesolevas asjas kostja PS § 15 lõikest 1 tulenevat põhiõigust ja selle piirangu legitiimseteks eesmärkideks on menetlusökonoomia ja tema kohtumenetluse kulude kandmisel osalemise tagamine.
2. Üldise põhiõiguse tõhusale kohtulikule kaitsele riive on PS §-st 11 tulenevalt põhiseadusega kooskõlas üksnes juhul, kui see on proportsionaalne ehk sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu oma legitiimsete eesmärkide saavutamiseks (nt viidatud otsus kohtuasjas nr 3-4-1-13-10, punkt 58). Põhiõiguse riive on eesmärgi saavutamiseks sobiv vahend siis, kui see aitab kaasa eesmärgi saavutamisele. Vajalik on riive aga üksnes juhul, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõnda teist, põhiõigusi vähem piiravat meedet kasutades. Otsustamaks abinõu mõõdukuse üle tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusesse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt piirangu eesmärki. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema riivet õigustavad põhjused.
3. Kolleegium nõustub põhiseaduslikkuse järelevalve algatanud kohtuga, et piirang on oma eesmärkide saavutamiseks sobiv, kuid ei nõustu, et piirang ei ole kostja kohtumenetluse kulude tasumisest osavõtu tagamiseks vajalik. Abinõu vajalikkuse hindamiseks tuleb arvestada kostja 8

§ 183

lõikest 1 tulenev piirang ei välista Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika kohaselt, et kohus võiks äriühingu taotlusel määrata talle menetlusabina

§ 180

lõike 1 punkti 2 kohaselt riigilõivu tasumise osade kaupa (nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. novembril
2. a määrus kohtuasjas nr 3-2-1-95-10, punkt 9;
3. detsembri
4. a määrus kohtuasjas nr 3-2-1-147-10, punkt 9). Kostjal oli seega võimalus taotleda kohtult lõivu osade kaupa tasumist sõltumata

§ 183

lõikes 1 sätestatud piirangust, kuid kohtuasja materjalidest ei nähtu, et ta oleks seda võimalust kasutanud.

1. Menetluse algatanud kohtu hinnangul ei olnud kohtusse pöördumise õiguse riive mõõdukas, sest ei ole alust eeldada, et äriühingul on igal juhul majanduslik võimekus riigilõivu tasuda, ja riik peab tagama, et juriidiline isik saaks oma põhiõigusi tõhusalt teostada, ning tegemist oli olukorraga, kus kostja pangakontod ja vähemalt osa majandustegevusega seotud vallasvara on arestitud.
2. Kolleegium leiab eelkirjeldatud Riigikohtu praktikale tuginedes, et vaidlusaluse piirangu eesmärgid, sh eriti eesmärk tagada vastuhagi esitaja osavõtt kohtumenetluse kulude katmisest, on kaalukad. Riigil ei ole kohustust tagada, et isik saaks hagiga igal juhul kohtusse pöörduda ka siis, kui tal puuduvad vahendid riigilõivu tasumiseks. Vastuhagiavaldus on esitatud hageja kohustamiseks poolte vahel sõlmitud müügilepingut tagasi täitma (vt põhikohtuasja digitaalse kohtutoimiku lk 204). Vastuhagi esitamiseks pole võimalik näha avalikku huvi, mis kaaluks riive legitiimsed eesmärgid üles (vt ka eespool punkt 43).
3. Käesoleva asja eripäraks on, et enne vastuhagi esitamist oli kohus samas tsiviilasjas esitatud hagi tagamise taotluste alusel arestinud kostja pangakontod ja osa talle kuuluvatest vallasasjadest. Kostja väidab, et tema majandustegevus on seetõttu halvatud ja riigilõivu tasumine välistatud. Seega võib kostja võimetus lõivu tasuda tuleneda hagi tagamiseks rakendatud abinõudest. Kolleegiumi hinnangul ei muuda ka see asjaolu kostja põhiõiguse riivet ebamõõdukaks. Nagu eespool selgitatud, saab juriidiline isik menetlusabi taotleda vaid juhul, kui ei saa eeldada, et riigilõivu kannaks asja vastu varalist huvi omavad isikud, nagu juriidilise isiku liikmed, osanikud või aktsionärid (vt eespool punkt 44). Ringkonnakohus ei ole seda küsimust oma määruses käsitlenud ja eeldus, et äriühingu eest saavad lõivu tasuda selle osanikud, ei ole käesolevas asjas ümber lükatud. Kostja on vastuhagi esitamiseks menetlusabi taotledes jätnud täitmata taotluse vormi osa, kus tuleb esitada selgitused, miks ei saa juriidilise isiku eest menetluskulusid kanda juriidilise isikuga seotud isikud (vt põhikohtuasja digitaalse kohtutoimiku lk 221). Äriühingu osanikud on tasunud äriühingu eest määruskaebuste esitamisega seotud riigilõivud.
4. Menetlusabi andmist välistava regulatsiooni proportsionaalsuse hindamisel tuleb ka arvestada, kui kõrge on riigilõiv, mille tasumiseks menetlusabi taotletakse (vt nt viidatud otsus kohtuasjas nr 3-4-1-13-10, punktid 52–54). Käesolevas asjas kohustas maakohus riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lõike 1 ja RLS lisa 1 alusel kostjat tasuma 1540 euro suuruse riigilõivu (hagi hind 60 522,44 eurot). Ringkonnakohus ei ole lõivu suuruse põhiseaduspärasust kahtluse alla seadnud ja ka kolleegiumi hinnangul ei saa sellise suurusega riigilõivu tasumist pidada ei keskmise äriühingu ega ka äriühingu tegevusest varaliselt huvitatud isikute jaoks ebamõistlikult koormavaks.
5. Ringkonnakohus leiab, et kaalumisruumi võimaldavad

-i sätted pakuvad oma koostoimes kostjale menetlusabi andmise üle otsustamisel mõõdukama lahenduse kui

§ 183lõikest 1 tulenev absoluutne keeld.

Kolleegium märgib, et seadusandjal on menetlusabi süsteemi kujundamisel avar otsustusruum. Õiguslik regulatsioon, mis ei taga kohtule menetlusabi andmisel kaalumisõigust, ei tähenda tingimata põhiseadusvastast olukorda, sest seadusandja võib ise jõuda kaalumise tulemusel 9