Obsah (11)

§ 405§ 637§ 486§ 442§ 230§ 178§ 656§ 168§ 150§ 638§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 17. oktoober 2023, Tallinn Kohtuasja number 2-21-138226

) § 637 lg 2¹ alusel koosmõjus

§ 405

lg-ga 1 ning

§ 637lg 1 p 6 alusel menetlusse võtmata.

Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes

§-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.

1. Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja põhinõudena 703,50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 69,81 eurot ning viivise seadusjärgses määras alates
2. jaanuarist 2022 kuni põhinõude täitmiseni. Hagi loetakse hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest (

§ 486lg 2).

Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajal kehtinud

§ 405

lg 1 kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes käesolevas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole 3 (lihtmenetlus). Alates 1. jaanuarist 2022 jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatustega tõusid lihtmenetluse piirmäärad vastavalt 3500 eurole ja 7000 eurole. Seega ei ületa hageja põhinõue ega kõrvalnõuded ülal nimetatud piirmääru, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga

§ 405lg 1 mõttes.

8. Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse

§ 637

lg 21 kohaselt menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Praegusel juhul ei ole maakohus vastavalt

§ 442lg-le 10 otsuses märkinud, et ta annab loa otsuse edasikaebamiseks.

Asjaolu, et maakohus lisas otsusele

§ 442

lg 6 järgi lahendi peale edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole edasikaebamiseks loa andmine

§ 637lg 21 tähenduses.

Seega tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas esineb muid

§ 637lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.

Tutvunud asja materjalide, maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega, leiab kolleegium, et maakohus ei ole asja lahendades eksinud materiaalõiguse kohaldamisel, selgelt rikkunud menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid, mis oleks võinud oluliselt mõjutada asjas tehtud lahendit. Seega ei esine alust apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks

§ 637lg 21 järgi.

1. Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et tõendamist ei ole leidnud, et kostja ja tööandja sõlmisid TLS §-s 34 sätestatud koolituskulude hüvitamise kokkuleppe hooldustöötaja koolitusel osalemise kohta. 9.
2. TLS § 34 lg 1 sätestab, et tööandja ja töötaja võivad kokku leppida, et tööandja teeb töötaja koolitamiseks lisakulutusi võrreldes töötaja koolitamiseks tehtud mõistlike kuludega ja töötaja töötab nende kulude hüvitamiseks tööandja juures kokkulepitud aja (siduvusaeg) jooksul. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette kohustuslikud elemendid vastava kokkuleppe sisule. 9.
3. Praegusel juhul on vaidlus selles, millise koolituse kulude hüvitamises kostja ja tööandja kokku leppisid (TLS § 34 lg 2 p 2). Maakohtule esitatud
4. märtsi
5. a dateeringuga koolituskulude hüvitamise kokkuleppest nähtub, et töötaja osaleb finantsjuhi täienduskoolitusel. Vaidlust ei ole selles, et sellise sisuga koolitusel kostja osalenud ei ole. Hageja on maakohtule selgitanud, et tegemist oli trükiveaga ning tegelikult leppisid kostja ja tööandja kokku, et kostja läbib hooldustöötaja koolituse. Hageja on kohtule esitanud tunnistuse, millest nähtub, et kostja läbis koolituse „Hooldustöötaja, tase 3 (koos esmaabi väljavõttega)“. Kostja selgitas, et kõnealusel kokkuleppel on küll tema allkiri, kuid ta ei saanud kokkuleppe sisust aru, kuna ta ei valda eesti keelt. Kostja väidab, et tööandja selgitas talle, et selline kokkulepe on vaid formaalsus. Arvestades kostja väidet, tuli hagejal

§ 230

lg 1 järgi tõendada, et kostja ja tööandja leppisid kokku hooldustöötaja koolituse kulude hüvitamises. 9.

1. Kolleegiumi hinnangul tegi maakohus õige järelduse, leides, et kostja ei saanud kokkulepet allkirjastades selle sisust aru (vt maakohtu otsuse p 18). Nii on hageja poolt tõendamata väide, et kostja tahe kokkulepet allkirjastades oli võtta endale hooldustöötaja koolituse kulude hüvitamise kohustus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 järgi kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega 4 pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Ainuüksi asjaolu, et kostjaga sõlmitud tööleping oli eesti keeles, ei tähenda, et kostja pidi aru saama ka vaidlusaluse kokkuleppe sisust. Loogiline on maakohtu põhjendus, et kui kostja oleks kokkuleppest aru saanud või kui tööandja oleks töötajale seda tõlkinud, oleks vähemalt üks osapool pidanud mõistliku isiku arusaama järgi märkama, et
2. märtsi
3. a kokkuleppe sisuks on kostja finantsjuhi täiendkoolitus. 9.
4. Veel märgib kolleegium, et kokkuleppe sõlmimise tahteavalduste tõlgendamisel tuleb arvestada, et vaidlusalune koolitus oli selline, mille osas töötaja ja tööandja ei oleks reeglina saanud koolituskulude hüvitamises kokku leppida. TLS § 28 lg 2 p 5 kohaselt on tööandja kohustatud tagama töötajale tööalaste teadmiste ja oskuste arendamiseks tööandja ettevõtte huvidest lähtuva koolituse ning kandma koolituskulud ja maksma koolituse ajal keskmist töötasu. Seejuures võimaldab TLS § 34 töötajal ja tööandjal kokku leppida selliste koolituskulude hüvitamises, mille osas tööandja teeb töötaja koolitamiseks lisakulutusi võrreldes töötaja koolitamiseks tehtud mõistlike kuludega. Koolituskulude hüvitamise kokkulepet saab sõlmida selliste koolituskulude hüvitamiseks, mis ei kuulu TLS § 28 lg 2 p-s 5 nimetatud tööandja koolituskohustuse alla ning mille puhul teeb tööandja töötaja koolitamiseks mõistlikest kuludest suuremaid väljaminekuid (vt Käärats, E jt. „Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde“, Sotsiaalministeerium 2021, lk 92). 9.
5. Praegusel juhul puudub vaidlus, et kostja töötas tööandja juures abihooldajana ning töötamise ajal osales ta hooldustöötaja koolitusel. Arvestades kostja ametikohta ning läbitud koolituse sisu, oli tegemist koolitusega, mille tagamine oli TLS § 28 lg 2 p 5 järgi tööandja kohustus. Seejuures on hageja ise selgitanud, et tegemist oli hooldekoduga ning tööandja oli huvitatud, et tema töötajate praktilised oskused oleksid kinnitatud ka teoreetiliste oskustega (dtl 86). Õiguskirjanduses on TLS § 28 lg 2 p 5 osas selgitatud, et eelkõige hindab tööandja, milline koolitus millise sisu ja vormiga vastab ettevõtte huvidele (vt Käärats, E jt. „Töölepingu seadus. Selgitused töölepingu seaduse juurde“, Sotsiaalministeerium 2021, lk 82). Kohtu ette toodud asjaoludest saab järeldada, et hooldustöötaja koolituse läbimine oli vajalik töötaja teoreetiliste teadmiste täiendamiseks. Seega oli kostja koolitusel osalemine eelkõige tööandja huvides.
6. Hageja heidab apellatsioonkaebuses maakohtule ette, et kohus ei arvestanud hageja väiteid koolituse perioodi osas, leides vääralt, et hageja ei ole kuupäevade vastuolu kohta selgitusi andnud (vt maakohtu otsuse p 17). Hageja etteheide on kolleegiumi hinnangul põhjendatud, sest hageja on maakohtus selgitanud, miks olid osad koolituse kuupäevad pärast kostjale tunnistuse väljastamist (dtl 88). Vaatamata sellele leiab kolleegium, et tegemist ei ole menetlusõiguse normi rikkumisega, mis mõjutaks asja lahendust. Ka ei rajanud maakohus otsust üksnes sellele asjaolule tuginedes. Isegi, kui maakohus oleks hageja selgitusega arvestanud, ei saaks hagi ikkagi rahuldada.
7. Hageja on palunud maakohtu otsuse tühistada ka menetluskulude jaotuse ja kindaksmääramise osas. Vaidlustatud otsuses on maakohus jätnud menetluskulud hageja kanda ning mõistnud hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1140 eurot ja sellelt viivise seadusjärgses määras. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus

§ 637

lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast 5 selle sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude jaotust). Kui aga apellatsioonkaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama

§ 178

lg-s 2 sätestatuga, st et ta peab menetlema apellatsioonkaebust osas, mis puudutab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud menetluskulude väljamõistmist rohkem kui 200 euro suuruses summas (alates 1. jaanuarist 2022 on see summa 280 eurot) (RKTKm 19.01.2022 2-20-14547/20, p 13). Seega ei võimalda

§ 637

lg 21 ringkonnakohtul keelduda menetlemast hageja apellatsioonkaebust osas, milles hageja vaidlustab maakohtu menetluskulude rahalist kindlaksmääramist. 12. Kolleegium leiab, et osas, milles hageja vaidlustab maakohtu menetluskulude jaotust ja menetluskulude rahalist kindlaksmääramist, tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keelduda

§ 637lg 1 p 6 alusel.

Viidatud sätte kohaselt ei võta ringkonnakohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt RKTKm 24.04.2013 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud ühtegi väidet kostja maakohtus kantud menetluskulude põhjenda(ma)tuse kohta. Sealhulgas pole hageja väitnud, et mõni kostja menetlustoiming oleks olnud ebavajalik või kostja lepingulisel esindajal selleks kulunud aeg oleks olnud ebamõistlikult suur, samuti pole hageja vaidlustanud kostja lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust. Ringkonnakohtu ülesanne ei ole uuesti hinnata kõigi menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust, vaid seda, kas maakohus on nende kindlaksmääramisel väljunud kaalumispiiridest. Seda saab ringkonnakohus teha üksnes juhul, kui menetluskulusid vaidlustav pool toob esile, milles seisneb mingi konkreetse kulu hindamisel maakohtupoolne kaalumispiiridest väljumine. Eelnevast tulenevalt ei oleks ringkonnakohtul võimalik hageja apellatsioonkaebuses toodud väidete põhjal apellatsioonkaebust maakohtu menetluskulude kindlaksmääramise osas rahuldada. Mingeid olulisi menetlusõiguse normi rikkumisi, mis võiks anda alust tühistada maakohtu otsus menetluskulude kindlaksmääramise osas

§ 656

lg 1 järgi apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata, kolleegium ei tuvastanud. Seega on apellatsioonkaebus selles osas õiguslikult perspektiivitu. 13. Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 168lg 1 järgi hageja kanda.

Kuna kostjal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule hagejal kostjale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada. 14. Kolleegium selgitab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral on apellandil õigus

§ 150lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.

15. Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta

§ 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal 6 ei tagasta. Ringkonnakohus toimetab määruse

§ 638

lg 8 järgi apellandile kätte ja edastab teistele menetlusosalistele.

§ 638lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

16.

§ 696

lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud.

§ 638lg 9 kohaselt on praegune määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt) 7