← Eesti

2-20-12441/35

Obsah (15)§ 233§ 162§ 657§ 456§ 644§ 137§ 150§ 652§ 229§ 236§ 231§ 230§ 171§ 173§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 29.09.2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-12441 Tsiviilasi X

§-le 233 siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Tavapäraselt on korteri sisustuseks olevate esemete väärtus 16 600 €, millest pärandvarasse kuuluv osa on pool ehk 8300 €; kui kohus leiab, et eeltoodud summasid tuleks vähendada, siis palus hageja puudujääva osa välja mõista nende õiguste arvel, mis pärandajal olid, tulenevalt tema 17.01.2018 sõlmitud korteri võõrandamislepingust.

  1. Hageja taotlusel tagas maakohus hagi 04.09.2020 määrusega ja määras seada kostja II korteriomandile kohtulik hüpoteek summas 9405,83 € hageja kasuks. Hagi tagamise määrus jõustus ilma edasi kaebamata.
  2. Kostjad vaidlesid hagile vastu, aga ei vaidlustanud võlgniku kohustusi hageja ees ega pärimismenetlusega seondutav. Pärandajale ei kuulunud surma ajal kinnisvara ja ka kostjate kinnisvara on soetatud juba varem. Kostjale I kuulub lahusvarana korteriomand, aga selle arvel ei tule täita kohustusi hageja ees. Surma päeval oli pärandaja pangakontol 83,70 €. 2

(6)MAAKOHTU OTSUS
  1. Maakohus rahuldas hagi 14.12.2021 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt. Kohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla 40,84 €, viivise 3,89 € ja viivise alates otsuse tegemisest VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras. Lisaks mõistis kohus kostjalt II välja viivise 0,09 €. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt. Sama otsusega tühistas kohus 04.09.2020 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu. 4.
  2. Maakohus tuvastas järgmised vaidlustamata asjaolud: - Harju Maakohus mõistis 15.11.2010 otsusega tsiviilasjas nr 2-06-28090 võlgnikult hageja kasuks välja 130 000 kr (8308,51 €); võlgnik ei ole temalt välja mõistetud summat vabatahtlikult ega täitemenetluses tasunud ja tal puudub selleks piisav vara; võlgniku isa (pärandaja) suri 24.07.2019; võlgnik loobus isa pärandist ja tema asemel pärisid kostjad (kostja I oli pärandaja abikaasa ja kostja II pärandaja poeg). 4.
  3. Nõude õiguslik alus on PärS § 126, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda, et pärandist loobunu võlad, mida ei saa loobunu varast tasuda, tasutakse temal õiguse järgi saada olevast pärandiosast. Võlgade rahuldamisest järele jäänud pärandiosa läheb üle pärijatele, kes pärivad pärandist loobunu asemel. Nõude eeldused on võlgnikul kohustuse olemasolu, võlgniku loobumine pärandist ja võimatus täita nõuet võlgniku vara arvel – need eeldused on tuvastatud asjaoludel täidetud. Loobunu asemel pärinud isikud vastutavad ulatuses, milleks oleks pärijana õigus olnud võlgnikul. 4.
  4. PärS § 13 lg 5 ja § 16 lg 1 p 1 kohaselt oleks võlgnik ja kostjad pärinud võrdsetes osades. Seega on hagejal õigus nõuda võlgnevuse täitmist ⅓ pärandiosa arvel. Pärandaja pangakontol oli surma päeval 83,70 €. PkS § 25 alusel tuleb see lugeda pärandaja ja kostja I ühisvaraks, st nimetatud vara arvel on hagejal õigus saada 13,95 € (= 83,70 : 2 : 3). Kostja I pangakontol oli samal ajal 161,27 €, millest sarnaselt on hagejal õigus summale 26,88 € (≈ 161,27 : 2 : 3). Kokku mõistis maakohus kostjatelt kui pärijatelt (solidaarvõlgnikelt) solidaarselt hageja kasuks välja 40,83 € (= 13,95 + 26,88). Ülejäänud osas ei ole nõue põhjendatud. Kohus ei saa hinnata pärandaja vara koosseisu ega väärtust üldtuntud asjaoluna ega siseveendumuse alusel.

§ 233ei ole võimalik käesolevas asjas kohaldada.

Nimetatud asjaolud vajavad tõendamist ja tõendamiskoormis lasub hagejal. Hageja ei ole muu vara olemasolu tõendanud. 4.

  1. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Tulenevalt VÕS § 82 lg-st 1 muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Viivist tuleb seega arvestada nõude esitamisest kostjatele. Nõue esitati kostjatele esmakordselt hagis. Kostja I sai hagiavalduse kätte 06.10.2020 ja kostja II 26.09.
  2. Nii arvutas maakohus välja viivise VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras ajavahemikul 06.10.2020 –14.12.2021 summas 3,89 €, mille kostjad peavad tasuma solidaarselt, ja kostjal II tuleb lisaks 26.
  3. – 05.10.2020 eest tasuda 0,09 €. Samuti mõistis maakohus välja kostjatelt solidaarselt välja viivise alates otsuse tegemisest kuni nõude täitmiseni. 4.
  4. Menetluskulude jaotamisel kohaldas maakohus

§ 162lg 1 ja § 163 lg 1.

Kohus rahuldas hagi 48,08 € (= 40,83 + 3,98 + 3,27 (aastase viivise summa)) ulatuses. Hagihind oli 10 740,25 €, st kohus rahuldas hagi 0,4% ulatuses. Niivõrd väikses ulatuses hagi rahuldamine ei mõjuta menetluskulude jaotust ja kohus jätab menetluskulud hageja kanda. Kostjate menetluskulu nimekirja järgi oli nende lepingulise esindaja kulu 960 € (tunnihinnaga 60 €), mida maakohus pidas põhjendatuks. 3

(6)POOLTE SEISUKOHAD
  1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada. Menetluse kestel esitas hageja täiendavaid seisukohti ja taotlusi. 5.
  2. Algses 12.01.2022 kaebuses palus hageja mõista välja põhinõude 8267,48 € ja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise alates 06.10.
  3. Menetluskulud palus hageja panna kostjate kanda. 5.
  4. Hageja ei nõustu maakohtuga, et pärandaja koduse vara väärtuse hindamisel ei saa kohaldada

§ 233ega hinnata väärtust siseveendumuse kohaselt.

Asjas tuleb kohaldada pööratud tõendamiskoormust (vt RKTKo 12.03.2015, 3-2-1-149-14, p 13, RKTKo 19.12.2017, 2-16-9016, p 11 ja RKTKo 02.10.2019, 2-18-187, p 9). Hageja on põhistanud, et pärandajal pidi olema kodust vara. Kostjate õiguseellase koduse vara koosseis on asjaolu, mille esinemine on kostjate kontrolli all ja mille kohta hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada. 5.

  1. Apellatsioonimenetluses esitas hageja pärandaja ja kostja II vahel 17.01.2018 sõlmitud korteriomandi (asukohaga XXX Tallinnas) kinkelepingu (edaspidi: kinkeleping). Kinkelepinguga soovis hageja tõendada, et pärandaja jäi korterit (ja selle sisustust) valdama. On mõistlik ja eluline eeldada, et pärandajalt suure kingituse saanud kostja II (pärandaja poeg) täitis kinkija suhtes oma mittetäielikku ülalpidamiskohustust ning kindlustas ta igapäevaseks eluks kõige vajalikuga. Kinkelepingu regulatsioon kehtivas õiguses eeldab kingisaaja tänulikkust (VÕS § 267 p 1 ja § 268 lg 19). Kinkija ei ole kinkest taganenud, mille põhjal võib eeldada, et kingisaaja on kinkija suhtes olnud tänulik. 5.
  2. Kinkeleping on tõendina asjakohane ka seetõttu, et vastavalt PärS §-dele 162–164 tuleb pärandvara jagamisel määratleda, kas kingitud vara kuulub pärandvara jagamisel arvestamisele või mitte. Lepingus erireegleid ei ole, mistõttu tuleb lähtuda sellest, et pärandist loobunud võlgniku pärandiosa moodustab ⅓ kogu pärandist. 5.
  3. Samast lepingust ei nähtu siiski muu varem teadmata vara olemasolu pärandajal. Seetõttu täpsustas hageja apellatsioonkaebust nõude suuruse osas. Hageja leiab jätkuvalt, et pärandaja koduse vara väärtus oli 8300 €. Kuivõrd pärandist loobunud võlgniku osa oleks sellest moodustanud ⅓, kuuluks kostjatelt välja mõistmisele 2766,67 € koos lisanduvate viivistega. 5.
  4. Hageja palus 14.02.2022 kaebuse täpsustuses välja mõista põhinõudena 2766,67 € ja sellelt summalt VÕS § 113 lg 1 järgne viivis alates 06.10.
  5. 5.
  6. Seoses apellatsioonkaebuse ulatuse vähendamisega esitas hageja ka riigilõivu osaliselt tagastamise taotluse. Vajalik riigilõiv kaebuse esitamisel on 420 € tsiviilasja hinnalt 3210,27 € (= 2766,67 + 221,80 + 221,80). Hageja tasus 770 €, millest palus tagastada 350 €.
  7. Kostjad vaidlevad kaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  8. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata (

§ 657lg 1 p 1).

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

  1. Esmalt käsitleb ringkonnakohus kaebuse ulatust ja tsiviilasja hinda. 8.
  2. Hagiavalduses nõudis hageja põhivõla 8308,31 € ja alates 01.11.2019 arvestatud viivise 1097,52 € – kokku 9405,83 € maksmist. Lisaks palus ta välja mõista viivise alates 28.08.
  3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjatelt välja 40,83 € ning VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras viivise ajast, mis kostjad said kätte hagiavalduse, st vastavalt alates 26.09 (kostja II) ja 06.10.2020 (kostja I). Menetluskulud pani maakohus kõik hageja kanda ja määras kindlaks kostjatele hüvitatava summa. Rahuldamata jäid seega: - põhivõla nõue 8267,48 € ulatuses (= 8308,31 – 40,83) ja sellelt summalt viivise nõue; - viivise nõue osasummalt 40,83 € ajavahemiku eest 01.11.2019 – 25.09.2020 mõlema kostja osas ja lisaks 26.09 – 05.10.2020 eest kostja I osas. 4

(6)8.2. Kostjad maakohtu otsust ei vaidlustanud, st neilt hageja kasuks 40,83 € ja viivise väljamõistmise osas on otsus

§ 456lg 4 ls 2 alusel jõustunud.

8.

  1. Hageja märkis kaebuse resolutsiooni p-s 1, et vaidlustab maakohtu otsuse p-d 6–
  2. Nende numbritega on maakohtu otsuse resolutsioonis kajastatud menetluskulude jaotus ja põhjendustes osa kostjate vastuväidetest. Ringkonnakohus saab koostoimes kaebuse resolutsiooni p-ga 3 ja põhjendava osa p-ga 14 hagejast aru nii, et kaebust esitades soovis ta maakohtu otsuse tühistamist osas, milles hagi jäi rahuldamata ning uue otsuse tegemist, millega kostjatelt mõistetakse solidaarselt täiendavalt välja 8267,48 € ja viivis VÕS § 113 lg 1 ls 2 määras alates 06.10.2020; samuti aga menetluskulude jaotuse muutmist enda kasuks, mis omakorda tähendaks ka hagejalt kostjate menetluskulude välja mõistmata jätmist. Kokkuvõttes ei vaidlustanud hageja viivise välja mõistmata jätmist ajavahemiku eest enne 06.10.
  3. Ka selles osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 ls 2 alusel järelikult jõustunud.

8.4. Hageja 14.02.2022 täienduse kohaselt soovib ta nüüd põhivõlana 2766,67 € (≈ 8300 : 3) ja sellelt summalt alates 06.10.2020 viivise väljamõistmist. Kohus saab hageja avaldusest sisuliselt aru, et hageja soovib 2766,67 € ja sellelt viivise väljamõistmist lisaks maakohtu otsuse (jõustunud osaga) juba välja mõistetud 40,83 €-le ja viivisele. Kuivõrd hageja avaldus on pealkirjastatud mh kaebuse täpsustusena, siis tähendab see, et ülejäänud osas soovis hageja kaebusest loobuda. Ringkonnakohus võtab loobumise vastu ja lõpetab põhivõlga 2766,67 € ületavas osas ja sellelt viivise nõudes apellatsioonimenetluse (

§ 644lg-d 1–6).

Apellatsioonkaebusest loobumise korral ei saa apellant esitada enam uut apellatsioonkaebust sama apellatsioonieseme kohta ja kannab apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud. 8.5. Tsiviilasja hind apellatsiooniastmes tuleb siiski määrata lähtuvalt hageja algsest kaebusest (

§ 137lg 1).

Vastavalt eespool märgitule on kaebuselt arvutatud asja hind 8928,88 € (= 8267,48 + 8%). Nimetatud hinnaga kaebuselt tuli selle esitamise ajal tasuda riigilõivu 700 €, aga hageja tasus 770 €. Seadusandja ei ole näinud ette riigilõivu tagastamist apellatsioonkaebusest tervikuna või osalise loobumise korral. Neil kaalutlustel saab kohus rahuldada hageja taotluse osaliselt ja tagastada

§ 150lg 1 p 1 alusel 70 € (= 770 – 700).

Lõiv tuleb tagastada hageja taotluses märgitud isikule ja pangakontole. 9. Poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 4.1 refereeritud asjaoludest (

§ 652lg 1 p 1).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu õigusliku kvalifikatsiooni ja põhjendustega ega korda neid.

  1. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 10.
  2. Maakohus otsustas õigesti, et pärandaja koduse vara tuvastamisel ja selle väärtuse hindamisel ei saa kohaldada

§ 233

ega hinnata vara ja väärtust pelgalt kohtu siseveendumuse kohaselt.

§ 233

lg 1 sätestab, et olukorras, kus menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Sama sätte lg 2 kohaselt kohaldub see ka muule varalisele vaidlusele, kui pooled vaidlevad nõude suuruse üle ja kõigi selle määramiseks vajalike asjaolude täielik väljaselgitamine on seotud ebamõistlike raskustega. Riigikohus on leidnud, et

§ 233

lg 2 kohaldamine on võimalik eeldusel, et rahaliselt hinnatava väärtuse väljaselgitamine on ebamõistlikult raske (RKTKo 02.10.2019, 218-187, p 12 ja seal viidatud RKTKo 06.05.2015, 3-2-1-36-15, p 26). Käesoleval juhul ei ole nimetatud eeldus täidetud, sest pärandaja koduse vara ja selle väärtuse väljaselgitamine ei ole ebamõistlikult raske. Hageja sai kasutada kõiki seaduses ette nähtud tõendamisviise (

§ 229

lg 2 ls 1) ja tal oli võimalik taotleda kohtu abi tõendite kogumisel (

§ 236lg 2 ls 1).

Hageja ei ole kaebuses ega täiendavates seisukohtades toonud esile asjaolusid, mis põhjendaks

§ 233kohaldamist pärandaja vara koosseisu ja väärtuse kindlakstegemisel. 5

(6)10.
  1. Asjas ei tule kohaldada pööratud tõendamiskoormust. Kaebuses viidatud Riigikohtu praktikast ei tulene, et kostjad pärijatena peaks tõendama pärandajal muu vara puudumist olukorras, kus hageja väidab sellise vara olemasolu. Pärijatel ei ole ka kohustust uurida välja ja tuvastada pärandaja varaesemeid, mis neile pole teada. Eelmises p-s 10.1 märgitud kaalutlustel oli hagejal endal võimalik tõendeid esitada. 10.
  2. Apellatsioonimenetluses esitas hageja pärandaja ja kostja II vahelise kinkelepingu. Ringkonnakohus ei jaga hageja arusaama, nagu tõendaks lepingudokument mh väidet, et pärandaja jäi valdama korteri sisustust, sest niisugust kokkulepet lepingust ei nähtu. Lepingu ese oli korteriomand koos selle oluliste osadega ja päraldistega (p 4.1). Korteri sisustus ei ole korteriomandi oluline osa (TsÜS § 53 lg 1) ega päraldis (TsÜS § 57 lg 1). Asjakohane ei ole hageja väidetav eeldus, et pärandajalt suure kingituse saanud kostja II täitis pärandaja kui kinkija suhtes oma mittetäielikku ülalpidamiskohustust ja kindlustas ta igapäevaseks eluks kõige vajalikuga. Kui kostja II sellist kohustust ka tunnistas ja täitis, ei järeldu sellest pärandajal täiendava vara olemasolu. 10.
  3. Isegi kui lugeda üldtuntuks

§ 231

lg 1 ls 1 tähenduses asjaolu, et inimestel (sh pärandajatel) on koduse sisustuse esemeid, siis kuulus

§ 230

lg 1 järgi ikkagi hageja tõendamiskoormisesse nende konkreetne nimetamine ja väärtuse esiletoomine. Põhjendamatu on hageja väide, et selliste esemete väärtus on üldjuhul vähemalt 8300 €. Ka sellise abstraktse koguväärtuse kohta ei esitanud hageja tõendeid. Kokkuvõttes pole hageja täitnud asjaolude esile toomise ja tõendamise koormist osas, mis võimaldaks kostjatelt välja mõista maakohtu otsusega juba rahuldatust suurema summa. Järelikult tuleb jätta maakohtu otsus vaidlustatud osas muutmata ja hageja apellatsioonkaebus rahuldamata. 11. Maakohus tühistas põhjendatult hagi tagamise ja selles osas ei sisalda kaebus eraldi väiteid. Samuti ei vaidlustanud hageja menetluskulude rahalist kindlaksmääramist. Võttes arvesse hagi rahuldamise ulatust, jättis maakohus menetluskulud õigesti hageja kanda. 12. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad

§ 171lg 1 ja § 644 lg 3 ls 2 alusel samuti hageja kanda.

Resolutsioonis märgitakse kõigi seniste menetluskulude jaotus (

§ 173lg 1 ls 2).

13. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need

§-de 174 ja 175 sätete järgi rahaliselt kindlaks määrata kostjate kulunimekirja alusel. Kostjad taotlesid 590 € hüvitamist, mis on tasu 9 t 50 min õigusteenuse eest tasumääraga 60 €/t (käibemaksu lisamist kostjad ei taotle). Hageja leidis, et kostjate esindaja põhjendatud ajakulu on 5 t. Ringkonnakohtu hinnangul on kostjate kulunimekirjas märgitud esindaja toimingud tervikuna vajalikud ja põhjendatud, võttes arvesse ka esindaja tunnitasu määra. Neil kaalutlustel tuleb hagejal kostjatele hüvitada apellatsioonimenetluse kuluna 590 €. Vastavalt kostjate taotlusele ja

§ 177lg-le 4 märgib kohus resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab hageja tasuma viivist. (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.