) § 41 lg 9 kohaselt väljastatakse relvaluba või relvakandmisluba kui ei esine
§-s 36 või 40 sätestatud loa andmist välistavaid asjaolusid.
lg 1 p 8 kohaselt soetamisluba ega relvaluba ei anta füüsilisele isikule, kes on kahtlustatav või süüdistatav elu- või tervisevastases kuriteos, tulirelva või laskemoonaga seotud kuriteos või kuriteos, mis pandi toime relvaga või sellega ähvardades, või karistusseadustiku §-des 231–239 või §-s 241, 244, 246, 251, 255, 256 või 424 sätestatud kuriteos. Need sätted ei ole aga asjakohased, sest kehtivad isiku suhtes, kellel puudus relvaluba. Kaebajal on relvaluba olemas, kuid peatatud. Kaebaja taotles relvaloa pikendamist. Vastustaja poolt kaebaja nö ebastabiilseks tunnistamine on olnud põhjendamatu.
) § 34 lg-st 7, mille järgi relvaloa kehtivusaeg ei saa olla pikem kui isikule väljastatud tervisetõendi kehtivuse aeg. Kuna
lg 2 seob relva käitlemise õiguse relvaloaga ning haldusmenetluse seaduse § 60 ja § 61 lg–st 2 tulenevalt loob õiguslikke tagajärgi ainult kehtiv haldusakt oma kehtivusaja lõpuni, siis relvaloa kehtivuse peatamisel või relvaloa kehtivuse lõppedes pole relvaomanikul enam õigust relva käidelda ning ta on kohustatud relva ja selle laskemoona üle andma politseile (
lg 1).
lg 6 ja 8 järgi on relvaomanik kohustatud relvad võõrandama ja kui ta võõrandamiskohustust ei täida, kuuluvad relvad sundvõõrandamisele. Juhul kui menetluse käigus ilmneb, et taotleja suhtes esineb relvaloa andmist välistav asjaolu, siis relvaluba ei väljastata (
Asjaolu, et kaebaja on kahtlustatav tervisevastases kuriteos ning tulirelva- ja laskemoonaga seotud kuriteos, on
Kaebaja mittenõustumine hinnanguga teda ennast või teise isiku turvalisust ohustava käitumise kohta, ei tähenda, et tegemist on meelevaldsete ja põhjendamatute järeldustega. KOHTU PÕHJENDUSED
) paragarahvi 36 esimese lõike punktist 8 ja neljanda lõike punktist 3, paragrahvi 41 esimesest, kolmandast ja üheksandast lõikest ning kuuenda lõike punktist 1, samuti paragrahvi 44 kuuendast lõikest. 12. Relvaseaduse § 36 lg 1 p 8 kohselt ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on kahtlustatav või süüdistatav elu- või tervisevastases kuriteos, tulirelva või laskemoonaga seotud kuriteos või kuriteos, mis pandi toime relvaga või relvaga ähvardades, või karistusseadustiku §-des 231-239 või §-s 241, 244, 246, 251, 255, 256 või 424 sätestatud kuriteos. Vastavalt
lg 4 punktile 3 võidakse peale sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud aluste keelduda soetamisloa ja relvaloa andmisest ka isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. Relvaseaduse §-s 41 on toodud välja relvaloa ja relvakandmisloa vahetamisega seonduvad (sealhulgas protseduurilised) nõuded ja käesoleva vaidluse puhul kõik need viited otseselt asjassepuutuvad ei ole, kuid peamine seos väljendub selles, et kaebaja relvaloa nr RL771286 (kehtivusajaga kuni 16.01.2020) kehtivus oli 2018. aastal peatatud ning X oli esitanud 2019. aasta novembris relvaloa pikendamise (vahetamise) taotluse, mis tähendab seda, et sisuliselt asjassepuutuv on selle paragrahvi üheksas lõige, mille kohaselt võib väljastada relvaloa siis kui ei esine sama seaduse §-s 36 või 40 sätestatud loa andmist välistavaid (antud juhul tugines vastustaja eelnevalt
§-le 36) asjaolusid. Relvaseaduse § 44 lg 6 reguleerib relvade ja laskemoona võõrandamisega seonduvat peale relvaloa kehtivuse lõppemist või kehtetuks tunnistamist ning vastavalt eelnimetatud regulatsioonile peaks isik alustama võõrandamist ja võõrandama relva ning laskemoona 3 kuu jooksul, millele on vastustaja haldusaktis õigesti ka osundanud.
lg 2 alusel, kuid eelnimetatud paragrahv ei nõua relvaloa kehtetuks tunnistamist eranditult Politsei- ja Piirivalveameti initsiatiivil.
lg 2 võimaldab relvaloa kehtivuse peatatuse lõpetamist ka peatamise aluseks olnud asjaolude äralangemisel, kuid vastustaja ei ole neid asjaolusid minetatuks lugenud. Relvaloa kehtetuks tunnistamist ei ole taotlenud ka kaebaja (
Haldusasja materjalist ilmneb, et kaebaja oli esitanud 07.11.2019 relvaloa (kehtivus kuni 16.01.2020) pikendamise (vahetamise) taotluse, kuid vastavalt relvaseaduse paragrahvile 41, millega reguleeritakse relvaloa vahetamisega seonduvat, võib väljastada (vahetada) relvaloa ainult siis kui füüsilise isiku suhtes ei esine sama seaduse §-s 36 sätestatud loa andmist välistavaid asjaolusid (
Antud juhul esinesid
Seega pidi vastustaja sellest lähtuma ning kaebaja taotlust ei olnud võimalik rahuldada. 14. Vastsutaja on tuginenud veel ka
lg 4 punktile 3, mille kohaselt võidakse peale sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud aluste keelduda soetamisloa ja relvaloa andmisest ka isikule, kes enda 3 või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama ja omama. Vaidlustatud haldusaktis on kajastatud vastavasisulisi seisukohti kogu selle tervikmahu ehk 8 lehekülje ulatuses. Arvestades relvaloa andmist välistavat asjaolu vastavalt
lg 1 p 8, siis täiendav tuginemine sama paragrahvi neljanda lõike kolmandale punktile enam väga tähenduslik ei ole, kuid vastustaja on pidanud vajalikuks siiski veel ka sellest lähtuda. Kaebaja on pidanud Politsei- ja Piirivalveameti vastavasisulisi hinnanguid küll meelevaldseks, kuid samas ei nähtu haldusasja materjalist, et kirjeldatud juhtumid või olukorrad ei oleks aset leidnud või et vastustaja käsitlus oleks ilmselgelt põhjendamatu või ilmselgete kaalutlusvigadega. Teatavate aspektide või nende tähenduse osas võib alati vaielda, kuid sellega, et kaebaja turvalisust puudutava eluviisi või käitumise osas ei oleks vastustajal üldse olnud põhjust etteheiteid teha, ei saa nõustuda. Politsei- ja Piirivalveameti pädevuses olevate relvalubade alaste küsimuste kohtulik kontroll on tegelikult ka mõningal määral piiratud ning kohus saab sarnaste vaidluste lahendamisel kontrollida põhiliselt seda kas vaidlustatud haldusakti puhul ei ole tehtud olulisi kaalutlusvigu ja kas vastav haldusakt või vastavad haldusaktid on haldusmenetluse seaduse nõuetega vajalikul määral kooskõlas. Antud juhul on see nii. Seega ei ole kaebuse rahuldamiseks alust. 15. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lõikes 1 on sätestatud, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul on otsus kaebuse esitaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega sellekohast küsimust ka ei tõusetu ning protsessiosaliste võimalikud menetluskulud jäävad nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Enno Loonurm Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.