KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Moonika Tähtväli Otsuse tegemise aeg ja koht 12.09.2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-102422 Tsiviilasi OK Incure

§ 403(4) lg 7 sätestatuga.

1. 21.06.2023 esitas hageja täiendavad selgitused.
2. Kostjale on hagimaterjalid väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu kätte toimetatud 09.04.2023, kuid kostja ei ole hagile tähtaegselt nõuetekohast hagivastust ei esitanud. Maakohtu otsuse põhjendused
3. Kohus leiab, et hagiavaldus ei ole õiguslikult põhjendatud ja hagi ei kuulu rahuldamisele, mistõttu jätab kohus hagi rahuldamata.
4. Kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus).
5. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 05.04.1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õiguses üle võetud võlaõigusseaduse (

) § 402-

1. Euroopa Kohtu praktika (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) kohaselt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. 3 Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.
2. Tarbijakrediidilepingu alusel tekkinud vaidluste lahendamisel kohaldub lisaks siseriiklikule õigusele Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr 2008/
3. Euroopa Kohtu lahendites väljendatud põhimõtetest lähtuvalt hindab kohus omal algatusel, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei pea tarbija selleks esitama menetluses vastuväidet ega seda sisustama (Euroopa Kohtu
4. märtsi 2020.a otsus asjas nr C-679/18, p-d 20-23).
5. Eesti õiguses kehtib krediidivõimetule tarbijale laenu andmise keeld. Krediidiandja on enne lepingu sõlmimist kohustatud omandama tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe ja seda ka hindama (

§ 403⁴ lg 1).

Vastutustundliku laenamise põhimõtte kohaselt võib tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui krediidiandja on hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (

§ 403⁴ lg 6).

Krediidiandja peab enne laenu andmist veenduma, et tarbija suudab krediidi tagasi maksta oma jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama hageja (TsMS § 232 lg 1,

§ 403⁴ lg 13).

13. Kohus andis hagejale korduvalt võimaluse tuua esile ja tõendada, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja poolt 19.05.2023 ja 21.06.2023 antud selgituste alusel ei saanud kohtu hinnangul krediidiandjal tekkida

§ 403⁴ lg 6 tähenduses veendumust, et kostja on krediidivõimeline.

1. Hageja selgitas, et laenuandja on kontrollinud kostja krediidivõimelisust, hinnates nii laenutaotluses esitatud andmeid kui ka kogumispensioni registri ja Creditinfo andmeid. Lisaks oli hageja väitel krediidiandjal kehtestatud sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks. Vastavat sisekorda ja pensioniregistri päringut ei ole hageja kohtule esitanud. Kohtule on esitatud väljavõte taust.ee süsteemist.
2. Tallinna Ringkonnakohus on lahendis 2-22-147995 leidnud, et kuigi krediidiandjal on õigus kehtestada sisekord krediidivõimelisuse hindamiseks, ei tähenda see seda, et vastavat korda järgides on krediidiandja alati järginud ka vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ka vastav kord võib selle põhimõttega vastuolus olla.
3. Ringkonnakohus on lahendis 2-20-106661 selgitatud, et ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv.
4. Kostjal oli küll

§ 403

⁴ lg 3 järgi kohustus esitada laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on

§ 403

⁴lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (RKTKo 31.01.2018.a, nr 2‑14‑21710, p 29.3).

1. Maakohtu hinnangul ei ole hageja esitatud andmete põhjal võimalik tuvastada, kui suured olid kostja igakuised tegelikud sissetulekud ja kohustused, kas tal oli varasemaid finantskohustusi ning milline oli kostja tegelik maksekäitumine enne laenulepingu sõlmimist. Kostja on laenutaotluse esitamisel märkinud enda keskmise sissetuleku oluliselt suurema kui laenuandja tuvastas. Kostja märkis laenutaotluses oma keskmiseks sissetulekuks 2500 eurot kuus, pensionikeskuse andmete kohaselt oli kostja keskmine netosissetulek 1352 eurot. Hagejal laenuandjana pidanuks tekkima kahtlus esitatud andmete tegelikkusele vastavuses, sest kostja sissetulek erines suuresti taotluses märgitust ja pensionikeskusest saadud infost. Hageja ei ole põhjendanud, mis takistas tal kostja igakuiste sissetulekute ja kulude kontrollimist nt kostja pangaväljavõtte või ka kostjalt täpsustavate küsimuste põhjal. Asjas ei 4 ole võimalik leida kinnitust, et kostja oli suuteline oma sissetuleku arvel püsivalt katma oma väljaminekuid ning tasuma ka laenu.
2. Krediidiandjal on kohustus tarbijale selgelt öelda, missugust teavet temalt krediidivõime hindamiseks vajatakse. Kui tarbija esitab vastuolulist teavet, tuleb seda kontrollida ja vajadusel selgitusi küsida. Tegemist ei ole krediidiandjat ebamõistlikult koormava kontrollikohustusega. KAVS § 50 lõigete 3 ja 4 nõuetele vastavat kontrolli ega mõistlikke pingutusi praegusel juhul tehtud ei ole. Kohus on seisukohal, et krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet.
3. Kuna krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et krediidiandja oleks

§ 403

⁴ lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale teatavaks teinud, ei saa maakohus hageja nõuet hagis esile toodud asjaolusid arvestades osaliselt rahuldada. Ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud sissenõutavaks. Seda ei ole hageja teinud ja osundatud põhjusel tuleb hagi jätta rahuldamata. Eelmärgitu on kooskõlas Tallinna Ringkonnakohtu lahendiga nr 2-22-

1. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 162 lg 1 alusel ja põhjusel, et kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. Kuivõrd asjas ei nähtu, et kostjal oleks tekkinud käesolevas tsiviilasjas menetluskulusid, määrab kohus, et hageja poolt kostjale hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
3. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt, menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik