Obsah (17)

§ 233§ 436§ 442§ 438§ 229§ 272§ 651§ 456§ 657§ 654§ 652§ 5§ 230§ 232§ 363§ 173§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 10.08.2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-5195 Tsi

) § 229 lg 2 järgi ja kohus neid ei arvestanud. Hageja soovib lähtuda Tallinna Linnavalitsuse määrusest. Kohus leidis, et viidatud määrus ei reguleeri eraõiguslikes suhetes tekitatud kahju hüvitamist ja määruse alusel ei saanud tuvastada 2 hüvitamisele kuuluva kahju suurust. Määrus kehtestati looduskaitseseaduse (LKS) § 45 alusel, mis sätestab, et tiheasustusalal asuvaid üksikpuid, va kasvav mets metsaseaduse tähenduses ja viljapuud, tohib raiuda kohaliku omavalitsuse loa alusel. Loa andmise tingimused ja korra kehtestab kohalik omavalitsus. Määruses reguleeritakse Tallinna linna haldusterritooriumil kasvava puu raie- või hoolduslõikusloa taotlemist ja andmist ning loale kõrvaltingimuste, sh asendusistutuskohustuse määramist (§ 2 lg 1). Määruses ei reguleerita kasvava metsa raiet metsaseaduse tähenduses ega põõsaste ja viljapuude raiet ja hoolduslõikust (§ 2 lg 2). Määruse § 15 lg 1 esimese lause järgi määratakse asendusistutuskohustus ehitusraieks, kujundusraieks ja kahjustatud puu raieks antud raieloa kõrvaltingimusena. Käsitletav määrus on kehtestatud avalik-õiguslikes suhetes ja see reguleerib Tallinna linna territooriumil kasvava puu raie- või hoolduslõikusloa taotlemist ja andmist ning loale kõrvaltingimuste, sh asendusistutuskohustuse määramist. Määrusega reguleeritud asendusistutuse (§-d 15–21) alusel ei saanud määrata hagejale tekitatud kahju suurust, sest asendusistutuse eesmärgiks ei ole määruse § 15 lg 1 esimese lause järgi reguleerida erasuhtes tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramist ja hüvitamist. Eelnevast tulenevalt oli kohus seisukohal, et käsitletav määrus ei kohaldunud hagejale tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramisel. Hageja muid tõendeid ei esitanud ja jäi kahju suuruse osas määrusest tuleneva asendusistutuskohustuse mahu kujunemise juurde. Kui menetluses tehti kindlaks kahju tekkimine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestunud kindlaks teha või selle kindlakstegemine on seotud eriliste raskuste või ebamõistlikult suurte kuludega, saab kohus

§ 233

lg 1 ja VÕS § 127 lg 6 alusel otsustada kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Pooled ei esitanud tõendeid kahju suuruse kohta. Kuivõrd kahju tekkimine tehti kindlaks, tuli kohtul neist sätetest juhindudes otsustada kahju suurus siseveendumuse kohaselt. Kahju suuruse otsustamisel arvestas kohus järgnevaid asjaolusid: − pooled nõustusid, et 200 m2 suuruse ala taasmetsastamiseks läheb vaja 21 istikut koguhinnaga 630 eurot (tl 28-29, tl 61-64); − kohtul ei õnnestunud menetluses tuvastada raieala täpset suurust. Pooled ei vaielnud selle üle, et ala, kus kostja puid maha raius, ei saanud olla väiksem kui 200 m

1. Seetõttu arvestas kohus, et endise olukorra taastamiseks võib vaja minna rohkem kui 21 istikut. Lisaks võttis kohus arvesse, et osa värskelt istutatud puudest võivad mitte kasvama minna, mistõttu võib olla vaja need uute istikutega asendada. Istutatud puude hooldamine tekitab täiendavaid kulutusi. Kohus arvestas, et kostja oli valmis istikuid transportima ja neid istutama. Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et kahju suuruseks sai pidada 2 000 eurot. Täidetud olid üldised kahju hüvitamise eeldused VÕS § 115 lg-te 1 ja 3 alusel. Hagejal tekkis otsene varaline kahju 2 000 eurot VÕS § 128 lg-te 1, 2 ja 3 tähenduses. Hagejal tekkinud kahju oli hõlmatud kostja rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 4). Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2 000 eurot. Hageja apellatsioonkaebus
2. Hageja palus tühistada maakohtu otsuse ulatuses, milles hageja nõue jäeti rahuldamata ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 21 838 eurot. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse kui menetlusõiguse norme ja hindas tõendeid ebaõigesti, mis tõi kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise. Kohus jättis arvesse võtmata, et kostja ebaseaduslik raie toimus tiheasustusalal, kus raieks oli vajalik kohaliku omavalitsuse luba (LKS § 45). Puude ebaseaduslik raie tiheasustusalal on väärtegu (LKS § 73 lg 1 ja § 75 lg 2). Kuusalu vallas õigussuhte reguleerimiseks normatiivakt puudub ja seepärast on hageja õigustatud 3 kasutama kahju suuruse kindlaksmääramisel tiheasutusaladele (antud juhul Tallinnas ja Tartus) kehtestatud korda ning määrama vastustaja kohustuse rahalise suuruse asendusistutuse haljastusühiku maksumuse kaudu. Viidatud määruse § 15 lg 1 ei välista võimalust kasutada määruses esitatud metoodikat erasuhetes, sh vastustaja kohustuse kindlaksmääramiseks. Hageja soov oli kostja poolt raiutud haljastuse maksimaalne taastamine. Kuigi Tallinna linnavolikogu määrus kehtib Tallinna piires, ei sõltu selle kasutatavus omavalitsusüksuse haldusterritooriumist. Puud vajasid kaitset ka 26 kilomeetrit Tallinnast eemal ja metoodika ei muutu vääraks ega kasutuskõlbmatuks linna piirest väljaspool. Kohus eksis, et kõnealuse määrusega ei saanud reguleerida erasuhetes tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramist. Määrus reguleeris ka naabritevahelistest suhetest tulenevaid raieid. Kohtu vastupidine käsitlus oli väär. Lähtudes tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 4 ei oleks kohus tohtinud kõrvale jätta Tallinna linna asendusistutuse korda ning vastustaja kohustuse suuruse määramist haljastusühiku maksumuse kaudu, kuivõrd Tallinna ja Tartu asendusistutuse korrad reguleerivad vaadeldavale õigussuhtele lähedast õigussuhet. Kohtul tuli näidata, millisel sisulisel põhjusel ei saa meetodiga, millega määratakse kindlaks Tallinna ja Tartu tiheasustusaladel puude raiega kaasneva asendusistutuse kohustuse suurus, määrata samasuguse kohustuse suurust Tallinnast 26 km kaugusel külas. Kohus ei täitnud

§ 436lg-st 1 tulenevat otsuse põhjendatuse nõuet.

Otsus mõista kostjalt välja 2 000 eurot oli vastuolus VÕS § 127 lg 1 nõudega. Kostja raius hageja kinnistul 29 üle 8 cm läbimõõduga puud ja sama palju alla 8 cm läbimõõduga puud. Üle 8 cm diameetriga raiutud puude tüveläbimõõtude summa oli 441 cm ehk 441 haljastusühikut. Tallinna linnas oli ühe haljastusühiku maksumus asendusistutusel 49,52 eurot. Hagejale väljamõistetud summa 2 000 eurot võrdub 40 haljastusühiku maksumusega, st selle summa eest oli Tallinna linnas võimalik istutada ja hooldada kümme nelja sentimeetrise tüveläbimõõduga pärna või kaheksa viie sentimeetrise tüveläbimõõduga pärna. Hagejale tekitatud kahju seisnes 29 puu (diameetriga 9-36 cm) raiumises. Kohus langetas ebaõigesti, tuginedes

§ 233lg-le 1, otsuse kahju suuruse kohta oma siseveendumuse kohaselt.

Kahju suuruse kindlakstegemine ei olnud eriliselt raske ega seotud ebamõistlikult suurte kulutustega. Hageja lähtus arusaamast, et raiutud puude tüve diameetrite summa sentimeetrites (korrutades täiendavalt puuliigi koefitsiendiga) annab haljastusühikute arvu ning ühe haljastusühiku maksumus 2023. aastal Tallinnas oli 49,52 eurot. Menetluses ei esitatud argumente, et istutamine Salmistus oleks odavam kui Tallinnas. Otsusest järeldus, et kostjalt hageja kasuks välja mõistetud 2 000 eurot oli mõeldud katma vaid ostetavate istikute hinna ja kohus arvestas sellega, et istikute transport, istutamine ning hooldamine kahe aasta jooksul jääb kostja teha. Samas ei pannud kohus kostjale otsusega istutamise ja hooldamise kohustust. Selles osas ei olnud otsus

§ 442lg 5 kohaselt selge ja ühemõtteline.

Kohus rikkus tõendeid hindamata jättes

§ 438lg 1 nõuet.

Samuti jättis kohus täitmata

§ 442

lg 8 nõude põhjendada otsuses, miks kohus ei nõustunud hageja või kostja faktilise väitega tiheasustusalast. Kohtu käsitlus, et dokumendid, millega pooled soovisid tõendada metsaraie ala, ei olnud tõendid

§ 229

lg 2 järgi, oli vastuolus

§ 272lg 1 sätetega.

Vastustaja seisukoht

1. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Kostja maakohtu 4 otsust ei vaidlustanud. Seega ei olnud pooltel maakohtu otsusele vastuväiteid osas, milles maakohus hagi 2000 euro nõudes rahuldas. Viidatud osas on maakohtu otsus jõustunud (

§ 456lg 2 p 1, lg 4).

Ringkonnakohus, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja

§ 654lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

8.

§ 652

lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. 9.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. 10. Ringkonnakohus märgib esmalt, et hageja on kaebuses korranud maakohtu menetluses esitatud seisukohti, antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Kõiki hagi lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid on maakohus arvestanud ning kõiki tõendeid kooskõlas

§ 232lg-tega 1 ja 2 hinnanud.

Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud kaebust lahendades maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Vaidlust ei olnud selles, et pooled on naaberkinnistute omanikud – hagejale kuulub MetsaAnnukse ja kostjale Laane 34 kinnistu ning et kostja langetas 05.04.2018 hageja loata hageja kinnistul 29 üle 8 cm diameetriga puud ja ca 30 alla 8 cm diameetriga puud. Pooled vaidlesid maakohtus, kuidas tuvastada kahju suurus, st kas hagejal on õigus nõuda kahju hüvitamist Tallinna Linnavolikogu määrusega kehtestatud korras. Hageja õigusliku käsitluse järgi ei ole vahet, kas kahju on talle tekitatud Tallinna linna territooriumil või 26 km väljaspool linna, kuivõrd ülalnimetatud määrus kohaldub. Hageja tugines nii maakohtus kui ka apellatsioonkaebuse peamisele väitele, et ta nõuab kostja raiutud puude asemele uute puude maksumuse ja nende istutamisega seotud kulude hüvitamist ning et varem olnud nn segamets asemele tuleks rajada pärnapuude mets. Kostja väitel ei olnud hagejale kuuluv kinnistu tiheasutusega ala, vaid see on 100% maatulundusmaa, mis on tõendatud Kuusalu valla maaspetsialisti kirjaliku selgitusega (t.lk 85). Tõendamata jäi hageja väide, et kostja raius puid tiheasutustega alal. Samuti jäi paljasõnaliseks ja tõendamata hageja väide, et ala, millelt kostja puid maha raius, oli suurem kui 200 m
2. Kuna kostja väitel oli ala 200 m2, saigi kohus selles lähtuda. 5
3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et praegusel juhul ei ole Tallinna Linnavolikogu määrus kahju suuruse kindlakstegemisel kohaldatav. Maakohus selgitas otsuses, et hageja soovitud puude raie- ja hoolduslõikusloa andmise korra reguleerimisala on teine. Kohus selgitas pooltele asjakohaselt, et kuivõrd hageja kinnistu on kahjustatud ja hageja nõuab asja parandamise mõistlike kulude hüvitamist, oleks pooltel võimalik pöörduda kas asjatundja poole või taotleda kohtult ekspertiisi määramist, et tuvastada kui palju ja milliseid puid tuleks olukorra taastamiseks istutada ja saada hinnang tööde maksumuse kohta. Hageja tõendeid ei esitanud, kuigi kahju hüvitamise nõude esitamisel on tema kanda vastav tõendamiskoormis.
4. Ringkonnakohtu hinnangul viis maakohus läbi nõuetekohase eelmenetluse ja kvalifitseeris õigesti pooltevahelise õigussuhte. Ringkonnakohus leiab, et kohus ei rikkunud menetlusnorme, kuivõrd kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad

§ 363lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi esile tooma pooled.

Kohus selgitas pooltele korduvalt oma nõuete ja vastuväidete tõendamise põhireegleid. 14. Esmalt palus maakohus hagejalt esitatud nõude kohta selgitust 13.05.2021 määruses (t.lk 78). Järgnevalt selgitas maakohus 29.11.2021 istungil, et ülalviidatud määrus ei olnud vaidluses kohaldatav ning tegi hagejale ettepaneku esitada tõendid kahju suuruse tuvastamiseks, näiteks asjatundja arvamuse esitamiseks (t.lk 48). Kohus määras pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks. Hageja jäi oma väite juurde, et kahju suuruse tuleb leida Tallinna haldusterritooriumil kehtiva „Raie- ja hoolduslõikusloa andmise korras“ sätestatud asendusistutuse mahu ja maksumuse kaudu. Maakohus andis 01.03.2022 korraldusega pooltele veelkord võimaluse oma väidete tõendamiseks ja selgitas võimalust, kui tõendeid ei esitata, kohaldada vaidluse lahendamisel

§ 233lg 1 ja VÕS § 127 lg-t 6 (t.lk 86).

Pooled jäid kohtu 01.03.2022 korraldusele vastates varemesitatud põhimõtete juurde (t.lk 87-88, 90-92). 15. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest õiguslikke järeldusi, mis oleks hagejale maakohtu otsusest soodsamad. Maakohus ei rikkunud asja lahendamisel kaebuses viidatud menetlusõiguse norme, arvestas hagi lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid ning hindas kõiki tõendeid kooskõlas

§ 232lg-tega 1 ja 2.

Isegi kui maakohus ei oleks tohtinud kahju suurust hinnata oma siseveendumuse kohaselt, oleks selle tagajärg olnud hagi tervikuna rahuldamata jätmine, sest kahju ega nõudesumma suurust hageja ei tõendanud. 16. Maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning kaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 17.

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad

§ 171lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda.

Kostjal kindlaksmääratavad apellatsioonimenetluse kulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 6