← Eesti

2-23-113324/6

Obsah (9)§ 187§ 407§ 173§ 163§ 138§ 144§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Maili Riisenberg Otsuse tegemise aeg ja koht 6. september 2023, Viljandi Tsiviilasja number 2-23-113324 Tsiviilasi Aktsiaselts PlusPlus C

§ 187lg 6).

Asjaolud

  1. Hageja esitas
  2. juuni 2023 kostja vastu hagi, milles palub mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 4000 eurot, intressid 450,02 eurot, sissenõudekulud 35 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 1439,28 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
  3. Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 19.02.2022 ESTO AS-ga krediidileping nr. 68531015496, mille kohaselt võimaldas krediidiandja kostjale krediidilimiidi 4000 eurot kasutamist tema jooksvate vajaduste finantseerimiseks. Kostja kohustus tagastama igakuiselt 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot, ja tasuma igakuist intressi 15.ks kuupäevaks. Kostja kasutas krediidi maksimaalses summas 4000 eurot lepingu sõlmimise päeval 19.02.2022, kuid ei ole teostanud tagasimakseid ega tasunud intressi. Lähtudes kostja poolt toime pandud lepingu rikkumisest ja juhindudes lepingust, teavitas krediidiandja 01.06.2022 lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ning andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks (dtl 58) ning kuna kostja nimetatud tähtpäevast kinni ei pidanud ütles krediidiandja lepingu üles 16.06.2022 (dtl 59). Krediidiandja on nõude loovutanud hagejale 15.07.2022 (dtl 61).
  4. Kohus on kostjale hagimaterjalid ja menetlusse võtmise määruse kätte toimetanud väljaande Ametlikud Teadaanded vahendusel 04.08.
  5. Kostja tähtaegselt kohtule oma kirjalikku seisukohta esitanud ei ole.
  6. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta avaldas hageja, et laenuandmisel täitis kostja laenutaotluse, kuhu märkis oma sissetuleku ning kohustuste suuruse. Enne krediidilepingu sõlmimist kontrollis krediidiandja kostja maksevõimelisust avalike registrite ning kostja pangakonto väljavõtte alusel. Kohtuotsuse põhjendused
  7. Kohus, tutvunud avalduse ja asja materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt.
  8. Hageja on esitanud kostja vastu nõuded tulenevalt kostja ja ESTO AS vahel sõlmitud krediidilepingust nr
  9. Viimane on oma nõuded loovutanud hagejale. 2

(5)
  1. Vaidlust ei ole selles, et kostja ja ESTO AS vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes. ESTO AS oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5).
  2. Kostja ei ole kohtule sisulisi vastuväiteid esitanud. Kohus viitab, et tulenevalt

§ 407

lg 1 võib hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

§ 407

lg 6 kohaselt kui hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, võib kohus teha otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

  1. Samas ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus ning olukorras, kus hagi ei ole õiguslikult põhjendatud hagis toodud asjaolusid arvestades, ei saa kohus hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Võimalik oleks jätta hagi tagaseljaotsusega rahuldamata. Ka peab kohus omal algatusel kontrollima tarbijakrediidilepingute puhul seda, kas krediidilepingu tingimused võivad olla tarbija suhtes ebaõiglased ning tarbijakrediidileping tühine. Seejuures on keskseks küsimuseks see, kas on järgitud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
  2. Järgnevalt analüüsibki kohus seda, kas krediidiandja on krediidi väljastamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
  3. Vastutustundliku laenamise põhimõtte näeb ette VÕS § 403 4 ja selle lg 1 kohaselt peab krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja teiseks tarbija krediidivõimelisust ka tegelikult hindama. Sama paragrahvi lõige 2 näeb ette, et krediidiandja peab toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega ja võtma arvesse kõiki talle teada olevaid asjaolusid, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Muu hulgas peab krediidiandja arvestama tarbija varalist seisundit, tema regulaarset sissetulekut, teisi varalisi kohustusi, varasemate maksekohustuste täitmist ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju. Lisaks eelnevale peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimub krediidiandja sise-eeskirjaga kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika järgi.
  4. VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.
  5. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja. Käesoleval juhul soovib hageja panna maksma krediidiandja nõuet, mistõttu tuleb vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmist kinnitavad asjaolud tõendada hagejal.
  6. Praegusel juhul on hageja seisukohal, et krediidiandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud, sest krediidiandja palus kostjal täita standardse laenutaotluse, milles kostja avaldas oma sissetuleku suuruse ning andmed kulude kohta. Krediidiandja on teinud kostja kohta ka päringud avalikesse registritesse. Krediidiandja on hageja väitel kontrollinud kostja sissetulekut ja kohustusi ka kostja pangakonto väljavõtte alusel. Kohtule nimetatud pangakonto väljavõtet esitatud ei ole. Kohtule ei ole ka teada, kui pika ajavahemiku kohta kostja pangakonto väljavõtet analüüsiti laenu andmisel ning millised sissetulekud ning kohustused konto väljavõttest nähtusid. Kui kohus ei saa nimetatud pangakonto väljavõtet analüüsida, ei ole kohtul võimalik veenduda, et vastutustundliku laenamise põhimõtet oleks järgitud. Seesuguse asjaolu tõendamiskoormis lasus aga hagejal ja seda on kohus hagejale selgitanud. Seetõttu leiab kohus kokkuvõtteks, et on tõendamata, et krediidiandja oleks laenu andmisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 3

(5)
  1. Eelneva tõttu leiab kohus, et krediidiandja on kostjale krediidi võimaldamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 403 4 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kostjaga sõlmitud lepingu järgi pidanuks intress olema 35,4% aastas (vt dtl 41). VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingu sõlmimise ajal 0%, mis on kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Samuti ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.
  2. Sellises olukorras peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 7 kolmanda lause järgi tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Eelnevat ei kohaldata juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud vajaliku teabe esitamata või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Praegusel juhul ei ole kohtule esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja oleks tahtlikult võltsinud krediidiandjale esitatavaid andmeid või jätnud nõutud andmed esitamata.
  3. Krediidiandja on võimaldanud kostjale krediiti summas 4000 eurot. Kostja kohustus maksma ka intressi 35,4% tagastamata krediidisummalt aastas. Krediidi tagasimakseperioodiks oli 60 kuud, kohustusega tasuda igakuiselt 1/60 eelnenud kuu viimase päeva lõpu seisuga kasutusse võetud krediidist, kuid vähemalt 10 eurot, ja tasuma igakuist intressi 15.ks kuupäevaks.
  4. Hageja on kinnitanud, et kostja tagasimakseid teinud ei ole (dtl 29).
  5. Kuna krediidiandja on lepingu sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega ole kostja krediidivõimelisust kontrollinud, siis on kostjal kohustus tasuda hagejale vaid põhivõlgnevus, sest seadusjärgne intressimäär oli 0%. Põhivõla suuruseks on 4000 eurot. Nimetatud summa kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele.
  6. Lisaks põhivõlale ja intressile nõuab hageja kostjalt viivist krediidi tagastamisega viivitamise eest alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni põhivõla tasumiseni.
  7. Kohus on seisukohal, et hagejal on õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist kuna kostja on oma rahalist kohustust rikkunud (VÕS § 113 lg 1). Kohus on seisukohal, et tulenevalt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisest on hagejal õigus kostjalt nõuda ainult seadusjärgset viivist.
  8. Viivist tuleb arvutada perioodi 16.06.2022 – 21.06.2023 eest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, kokku summas 372,28 eurot. Nimetatud summa kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine 23.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. 24. Tulenevalt

§ 163

lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud tulenevalt hagi rahuldamise ulatusest 74% ulatuses kostja ja 26% ulatuses hageja kanda. 25.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtuvälised kulud on

§ 144

p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

§ 175

lg 1 sätestab, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. 4

(5)
  1. Hageja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja hagiavalduses, millest nähtuvalt koosnevad hageja menetluskulud riigilõivust summas 665 eurot ja õigusabikulust summas 420 eurot. Kostja sisuliselt kohtumenetluses osalenud ei ole ning seetõttu ei ole ta kandnud ka menetluskulusid.
  2. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud mõistab kohus välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (

§ 175lg 1).

Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on kohtu arvates tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga.

  1. Kohtu hinnangul on hageja õigusabikulud põhjendatud osaliselt, summas 50 eurot. Sealjuures viitab kohus Tallinna Ringkonnakohtu 28.06.2021 määrusele tsiviilasjas nr 2-20-123611, milles kõrgem kohus peab nn lihtsate sõnastuses kattuvate tüüphagide puhul, mille koostamine ei eelda õiguslikku analüüsi ning piirdub arvutustehete tegemise, lünkade täitmise ja lisade komplekteerimisega, analoogselt VÕS § 1132 lg 2 p-s 3 sätestatud tarbijalt nõutava sissenõudmiskulu piirsummaga maksimaalseks põhjendatuks õigusabikuluks 50 eurot.
  2. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hüvitada hagejale menetluskuludena (665 + 50) * 74% = 529,10 eurot. 30.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (529,10 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 31.

§ 178

lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Riisenberg kohtunik 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.