Obsah (10)

§ 468§ 630§ 405§ 637§ 178§ 444§ 5§ 230§ 231§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL LIHTMENETLUSOTSUS Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja Tsiviilasi (number ja menetluse ese) Hagihind nr 2-23-106626 OK Incure OÜ hagi M. M. (M

§ 468lg 1 p 2).

6. Toimetada kohtuotsus kätte hageja esindajale ja kostjale, sh kostjale väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu, kuivõrd menetluse kestel ei ilmnenud lisaandmeid tema tegeliku asukoha kohta Edasikaebe kord ja selgitused Kohtumenetluse poolel on kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamisega. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on 30 päeva, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil (

§ 630lg 1, § 632 lg 1, § 633).

Arvestades hagihinda, mis ei ületa põhinõudelt 3500 eurot ning koos kõrvalnõuetega 7000 eurot, on kohus lahendanud asja

§ 405

lg 1 kohaselt õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud 1 korras, kaldudes kõrvale üldistest menetlusreeglitest, s. o ilma kohtuistungi pidamiseta; menetlusosalistele on teatatud õigusest olla kohtu poolt ära kuulatud. Kohus ei anna luba lihtmenetlusotsuse edasikaebamiseks. See ei välista samas edasikaebeõiguse kasutamist. Kohus selgitab aga, et lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (

§ 637lg 21).

Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (

§ 178lg-d 1 ja 2).

8. ASJAOLUD Kohus võib lihtmenetlusotsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid (

§ 444lg 1).

Seega piirdub kohus käesolevalt üksnes olulisemate väidete ja asjaolude väljatoomisega. Hageja nõuab kostjalt tarbijakrediidilepingust tuleneva põhivõlgnevuse 1283,79 euro, intressi 101,18 euro, võla sissenõudmiskulu 35 euro ja sissenõutavaks muutunud viivise 335,06 euro väljamõistmist. Kostja on sõlminud IPF Digital AS-ga 16.05.2021 krediidikontolepingu (tarbijakrediidileping) nr 5066261, mille alusel tegi krediidiandja kostjale perioodil 16.05.2021 – 13.06.2022 väljamakseid kokku 1378 eurot. Lepingujärgseks intressimääraks oli 47,16% aastas. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi, olles viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva maksega, jättes tasumata september, oktoober ja november 2022 osamaksed. Krediidiandja andis 16.11.2022 kostjale täiendava tähtaja kohustuste rikkumise kõrvaldamiseks ning pakkus võimalust ka läbirääkimisteks vastavalt VÕS § 416 lg 1 sätestatu, kuid see ei andnud soovitud tulemust, mistõttu ütles 07.12.2022 krediidiandja lepingu üles ning loovutas nõude hagejale. Hageja on arvestanud intressi alates 07.10.2022 kuni lepingu ülesütlemiseni, s.o 06.12.2022 summas 101,18 eurot. Viivisenõudes tugineb hageja lepingujärgsele intressimäärale ja nõuab viivist perioodi eest 7.12.2022 kuni hagiavalduse esitamiseni. Sissenõudekulude kohta märgib hageja, et on saatnud kostjale kokku 4 kirja, kogusummas 35 eurot. Kostja on teinud krediidiandjale tagasimakseid 756,53 euro ulatuses. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise kohta märkis hageja mh, et kostja esitas krediidikonto taotluse limiidiga kuni 1300 eurot. Laenu taotluse esitamisel, s.o 16.05.2021 (lisa 12) märkis kostja, et tema netosissetulek on 1 000 eurot, igakuised kohustused on 350 eurot, mis koosnevad üksnes elamiskuludest. Kostja töötas täistööajaga xxxxx xxxx AS-s. IPF Digital AS tegi päringu Creditinfo andmebaasi, kust selgitada välja kas isikul on maksehäireid. Päringu vastusest nähtuvalt ei olnud laenu taotlemise hetkel tarbija kohta avaldatud aktiivseid maksehäireid. Lisaks tehti päring Eesti pensionikeskusesse arvutamaks välja isiku sissetulek, mille andmete kohaselt kostja sissetulek oli 732,38 eurot. Tarbija poolt taotletud tingimustele vastava krediidi väljastamiseks ei näinud Credit24 krediidireeglid ette vajadust pangakonto väljavõtte küsimiseks (VÕS § 4034 lg 2). Taotletud laenusumma oli vaid 1300 eurot ning 60kuulise laenuperioodi kohta kujunes igakuise tagasimakse suuruseks suhteliselt väike summa (57,38 eurot). Credit24 sise-eeskiri võimaldas väiksemate kuumaksetega laenutoodete puhul menetleda taotlust automatiseeritud lahenduste abil, kuid üksnes juhul, kui tarbijal oli olemas kogumispensioni konto, mis võimaldas tema sissetuleku andmeid kontrollida pensioniregistri andmete alusel. Andmete kogumis tekkis krediidiandjal põhjendatud veendumus, et kostja on 2 krediidivõimeline ja suudab täita krediidilepingust tulenevad kohustused lepingus kokkulepitud tingimustel. KOHTU PÕHJENDUSED 9. Kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses võib põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega (

§ 444lg 2).

10.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 231

lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

1. Füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, s.t vaidlusalused laenulepingud on tarbijakrediidilepingud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 tähenduses. On tuvastatav, et kostja on sõlminud IPF Digital AS-ga 16.05.2021 tarbijakrediidilepingu (dtl 42-48) limiidiga 1300 eurot. Kokku on nende lepingu alusel kostjale mitmes osas välja makstud 1378 eurot, millest kostja on tagastanud 756,53 eurot, millise summa on krediidiandja osaliselt aga arvestanud ka kõrvalnõuete (intressi) katteks.
2. VÕS § 4034 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustuste kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust. VÕS § 4034 lõike 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Seega erineb tõendamiskoormus tarbijakrediidilepingutest tuleneva vaidluse puhul oluliselt

§ 230lõikes 1 sätestatud üldisest tõendamiskoormusest.

Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus nr C-679/18, p-d 20–23). Selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet ega seda sisustama.

1. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on hageja esialgset lepingut sõlmides tuginenud üksnes kostja poolt edastatud laenutaotlusel ning kontrollinud täiendavalt üksnes avalikke registreid. Kõrgema kohtu praktika kohaselt ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on peetud kohtupraktikas minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet (Tln RngKo 8.11.2021 nr 2-20-106661, p 55). Selle põhjal saanuks krediidiandja ka hinnata ja kontrollida, kas lisaks soovitud laenu teenindamisele on tarbijale veel laene antud ning kas kostja poolt avaldatud andmed sissetulekute ja väljaminekute kohta vastavad tõele. Nt nähtub krediidiandja päringust pensioniregistrile, et laenutaotluses avaldatud kostja sissetulek 1000 eurot oli kõrgem tegelikkusest (732,38 eurot). Seetõttu pidanuks krediidiandja kostja taotluses avaldatu kohta küsima krediidivõimelisuse kontrolliks lisainfot ja -dokumente. Eeltoodu kokkuvõtteks on kohus seisukohal, et krediidiandja on kostjale krediite andes (sh nii esialgset tarbijakrediidilepingut sõlmides kui laenu refinantseerides) rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.
2. Juhul, kui rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, saab selle rikkumise tagajärjeks olla VÕS § 4034 lg 7 kohaselt lepingujärgse intressi alanemine seaduses sätestatud määrani ning muude kulude maksmise kohustuse äralangemine, kuid põhivõlg tuleb laenusaajal tagastada (vt 3 TlnRngKo 19.06.2023 nr 2-22-145432, p 24). VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli esialgse lepingu sõlmimise ajal ja ka kõigi lisalaenude võtmisel 0% (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar), mis oli kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud laenuandjal õigust kostjalt intressi nõuda. Samuti ei võlgne kostja tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 teisest lausest hagejale lepingute sõlmimise tasusid. Vastavad nõuded (s.o intress, võla sissenõudekulu, viivised) jätab kohus rahuldamata.
3. Kooskõlas VÕS § 101 lg 1 p-ga 1 ja VÕS § 108 lg-ga 1 võib hageja võlausaldajana nõuda kohustuse täitmist, kui kostja võlgnikuna on rikkunud raha maksmise kohustust. Rikkumise vabandatavus on raha maksmise kohustuse rikkumisel üldjuhul olemuslikult välistatud. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tasumata põhivõlg. Kuna krediidiandja on ebaõigesti lugenud osaliselt kostja lepingujärgsed maksed intressi ja teenustasude katteks, tuleb kostja tagasimaksed vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tuvastamise tõttu käesolevalt maha arvestada põhivõlast. Seega tuleb kostjal hagejale hüvitada põhivõlast 621,47 eurot (1378756,53). 16.

§ 163

lg 1 alusel jätab kohus hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud poolte endi kanda, sh arvestades hagi rahuldamise ulatust ja asjaolu, et tegemist oli tarbijakrediidilepingust tuleneva vaidlusega, millega puhul on tuvastatud krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine (vt ka Trt RngKo 12.05.2023 nr 2-22-11447, p 8). /allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Aavik kohtunik 4