← Eesti

1-22-7792/21

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 1-22-7792

  1. november 2023 Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Heili Sepp Jälitustoimingu loa vaidlustamine Tartu Ringkonnakohtu
  2. juuni
  3. a määrus Euroopa Prokuratuur, esindaja Euroopa delegaatprokurör Kati Maitse-Pärkna, määruskaebus A. S-i kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm ja H. L-i kaitsja vandeadvokaat Epp Landberg
  4. oktoober 2023, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  6. juuni
  7. a määrus ja saata kriminaalasi samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
  8. Määruskaebus rahuldada.
  9. Mõista Eesti Vabariigilt A. S-i kasuks välja 425 eurot määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
  10. Mõista Eesti Vabariigilt H. L-i kasuks välja 425 eurot määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Politsei- ja Piirivalveamet alustas
  12. septembril 2020 karistusseadustiku (KarS) § 210 lg 3 tunnustel kriminaalmenetlust selle kohta, et P juhatuse liige A. S. esitas
  13. detsembril 2017 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile taotluses valeandmeid, mille alusel määrati P-le 399 976 eurot toetust. Kahtlustuse kohaselt pani A. S. soodustuskelmuse toime koos H. L-i ja veel ühe isikuga.
  14. Viru Maakohtu
  15. oktoobri
  16. a määrusega nr KM10196/2020 anti luba A. S-i ja H. L-i telefonide pealtkuulamiseks. Maakohus nõustus prokuratuuri taotluses sisalduvate kuriteokahtlustust ja jälitustoimingute vajalikkust puudutavate põhjendustega.
  17. Jälitustoimingu loa vaidlustasid A. S-i ja H. L-i kaitsjad, taotledes selle õigusvastaseks tunnistamist. Kaitsjad leidsid, et loas pole jälitustegevuse eeldusi, sh ultima ratio-põhimõtte järgimist, põhjendatud. Täiendavas seisukohas kritiseerisid nad ka põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamist. 1-22-7792
  18. Tartu Ringkonnakohtu
  19. juuni
  20. a määrusega tunnistati jälitustoimingu luba õigusvastaseks. Ringkonnakohus märkis, et kuriteokahtluse kohta käivad maakohtu põhjendused piirduvad prokuratuuri põhjenditele viitamisega. Kuivõrd kuriteokahtlust kinnitavatele tõenditele pole osutatud, ei vasta kohtumäärus kohtupraktikas omaks võetud põhistamisstandardile. Üldsõnaliste viidete põhjal ei saa veenduda, et kohus andis jälitustoimingu loa teavitatult ning kontrollis ka tegelikult kuriteokahtluse põhjendatust. Põhjendamiskohustuse rikkumine tingib vaidlustatud kohtumääruse õigusvastasuse ning seetõttu pole muude kaitseväidete käsitlemine vajalik. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  21. Tartu Ringkonnakohtu määruse vaidlustas prokuratuur, taotledes selle tühistamist ja asja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Prokurör märgib, et ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses kaevati ultima ratio-põhimõtte järgimata jätmise peale. Alles täiendavates seisukohtades asusid kaitsjad vaidlustama kuriteokahtluse põhjendatust käsitlevat kohtumääruse osa. Kaebemenetluse piirid määratakse kindlaks määruskaebusega. Jälitustoimingu loa ja prokuratuuri taotluse osaline tutvustamata jätmine ei takistanud kuriteokahtluse vaidlustamist. Ringkonnakohus väljus uutele argumentidele tuginedes määruskaebuse piiridest ja rikkus sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust.
  22. Kaitsjad leiavad, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus kontrollis kaebajate taotlusest lähtudes jälitustoimingu loa seaduslikkust ega ole kaebuse piiridest väljunud. Sama moodi kui on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 340 lg-s 1, saab kohus määruskaebemenetluses mõne küsimuse vajaduse korral lahendada oma algatusel. Arvestama peab ka sellega, et kohtul on erinevalt kaitsjatest juurdepääs riigisaladusele. Ühtlasi viitasid kaitsjad juba määruskaebuses kohtu põhjenduste puudulikkusele. Väär on prokuratuuri etteheide, mille kohaselt ei võimaldanud ringkonnakohus pooltel seisukohti esitada. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  23. Kaitsjad vaidlustasid ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud jälitustoimingu tegemise eeldusi. Alles täiendavas seisukohas tugineti sõnaselgelt mh sellele, et jälitustoimingu loas pole ka kuriteokahtlust vajalikus ulatuses põhistatud. Niisuguse väite hilisem esitamine ei tähenda, et ringkonnakohus sai asja lahendades aluseks võtta vaid määruskaebuses sisalduvad argumendid.
  24. KrMS § 390 lg 2 kohaselt vaadatakse määruskaebus läbi kaebuse piires. Kaebemenetluse piirid määratakse kindlaks kaebaja taotluse ja seda sisustavate põhjenduste alusel (vrd RKKK 07.11.2019, 1-18-86/128, p 51). Kaebuse piiridest kinnipidamise nõue on oluline eeskätt reformatio in peius-keeldu, aga ka kaitseõiguse tagamist silmas pidades (vt nt RKKK 28.11.2022, 1-21-697/63, p 69; 18.03.2008, 3-1-1-5-08, p 13.1). Samas pole KrMS § 390 lg-s 2 sätestatud piirang absoluutne. KrMS § 331 lg 3, § 340 lg 1 ning § 3602 lg 3 kohaselt saab kõrgema astme kohus kaebuse piiridest väljuda eelkõige siis, kui ta tuvastab kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise või materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, mis süüdistatava olukorda raskendab (RKKK 18.10.2018, 1-15-3555/141, p 26; 13.03.2020, 1-19-9448/32, p 7 jj). Järelikult on vaja igal üksikjuhul hinnata kaebaja taotlust koostoimes kaebuse põhjendustega ning vaagida sedagi, kas esineb niisugune viga, mille tõttu on kõrgema astme kohtul võimalik kaebuse piiridest väljuda.
  25. Jälitustoimingu loas tuleb põhjendada kuriteokahtlust ning jälitustoimingu vajalikkust (vt nt RKKK 14.12.2017, 1-17-7077/14, p-d 70–71). Seetõttu ei piirdu jälitustoimingu loa peale esitatud määruskaebust lahendava ringkonnakohtu volitused üksnes KrMS § 1261 lg-s 2 sätestatud jälitustoimingu tegemise eelduste kontrollimisega. Kui määruskaebuse lahendamisel tekib 2

(4)1-22-7792 kahtlus, et loas sisalduv hinnang kuriteokahtlusele on nii puudulik või ekslik, et kõneleda saab kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest või isiku olukorda raskendavast materiaalõiguse ebaõigest kohaldamisest, on ringkonnakohus pädev kaebuse piiridest väljudes sellele reageerima (vt osutatud lahend nr 1-19-9448/32, p 7 jj). Seetõttu ei saa ringkonnakohtule ette heita, et ta hindas kuriteokahtluse kohta esitatud argumente.
  1. Ehkki Riigikohtule esitatud määruskaebusest põhjendatud kuriteokahtluse kohta sisulisi väiteid ei leia, taotleb prokuratuur vaidlustatud määruse tühistamist ning asja uueks arutamiseks saatmist. Kuna Riigikohus ei ole KrMS § 390 lg 1 ja § 3602 lg 2 kohaselt seotud kaebuse õigusliku põhjendusega, hindab kolleegium järgnevalt ringkonnakohtu määruse seaduslikkust ka kuriteokahtluse osas.
  2. Jälitustoiminguks loa andmise määrus peab KrMS § 145 lg 1 p 1 kohaselt olema kirjalikult vormistatud ja põhistatud menetlusotsustus. Loas peab selgelt põhjendama, missugustele asjaoludele ja tõenditele kuriteokahtlus tugineb. Samuti tuleb loamääruses kajastada selgelt ja arusaadavalt see, missugused konkreetse kriminaalasja tehiolud tingivad seisukoha, et jälitustoiminguid kasutamata pole võimalik selles kriminaalasjas tõendeid (õigel ajal) koguda, või miks on tõendite kogumine oluliselt raskendatud või miks see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve (vt nt RKKK 30.06.2014, 3-1-1-14-14, p 773; 16.12.2014, 3-1-1-68-14, p 22.3; 06.04.2015, 3-1-1-3-15, p 11). Samal ajal tuleb kohtumääruse põhjendamise kohustuse ja menetlusökonoomia vahel leida mõistlik tasakaal. Sellest arusaamast johtuvalt on kohtupraktikas omaks võetud, et kohtu põhjendused jälitustoimingu vajalikkuse kohta võivad muu hulgas toetuda ka prokuratuuri taotluse asjasse puutuvatel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis (vt nt RKKK 23.02.2017, 3-1-1-112-16, p 32 ja viidatud lahend nr 1-17-7077/14, p 70). See põhimõte laieneb ka põhjendatud kuriteokahtluse tuvastamisele (vt viidatud lahend nr 1-17-7077/14, p 73).
  3. Kohtueelset menetlust juhtiva prokuratuuri ülesanne on selgitada kohtule konkreetsete asjaolude ja tõenditega seostatult menetlustoimingu vajalikkust ning lubatavust. Seetõttu omandab menetlustoiminguks loa andmise juures erilise kaalu just prokuratuuri taotluse kvaliteet. Kui taotluse põhjendid on lünklikud ning asjaolude ja tõenditega seostamata, ei pea ka kohus toimima uurimisprintsiibile tuginevalt ning otsima oma algatusel nt kuriteokahtlustust kinnitavaid tõendeid, mille olemasolu taotlusest ei nähtu. Kui aga taotlus on selge ning hästi argumenteeritud, on kohtul võimalik sellele toetudes lühidalt ning arusaadavalt põhjendada, missuguste konkreetsete prokuratuuri kaalutlustega ta nõustub. (Vt RKKK 15.03.2019, 1-18-8222/47, p 8 ja osutatud lahend asjas nr 3-1-1-112-16, p 32.) Määruse põhjendamise nõude eesmärk pole taotluse esitaja mõtete ülekordamine lihtsalt teistsuguses, algupärasest (st taotlusest) mingil moel erinevas sõnastuses. Oluline on tagada arusaadavus küsimuses, missugustele faktilistele asjaoludele ja tõenditele menetlustoiminguks antav luba toetub. Kui need asjaolud ja tõendid kajastuvad prokuratuuri taotluses selgelt ja veenvalt ning kohus nendega nõustumist kokkuvõtvalt või viidete kaudu sõnaselgelt väljendab, saab ka põhjendamiskohustust pidada täidetuks.
  4. Praeguses asjas heitiski ringkonnakohus maakohtule ette kohtumääruse põhjendamise kohustuse rikkumist, mis on tingitud prokuratuuri taotluse liigsest refereerimisest. Kolleegium sellise kriitikaga ei nõustu.
  5. Jälitustoimingu loa kohaselt tutvus eeluurimiskohtunik kriminaal- ja jälitustoimiku materjaliga ning viitas loa põhiosas ka Riigikohtu praktikale, mille järgi võib jälitustoimingu loa põhjendused rajada prokuratuuri taotluse asjakohastele argumentidele. Edasi osutas maakohus prokuratuuri taotluse kuriteokahtlustuse tuvastamist puudutavale osale, väljendades selles toodud seisukohtadega nõustumist ning nende põhjenduste kordamise ebaotstarbekust. Kõnesolevast taotluse osast ilmneb omakorda see, missugused asjaolud loa taotlemise ajaks tuvastatud olid, 3
(4)1-22-7792 missugustes tegudes ja keda kahtlustati ning missugustest tõenditest või allikatest konkreetne teave saadi. Kolleegium leiab, et niisugusel moel on kohtumääruse põhjal täiesti arusaadav ning jälgitav mõttekäik, missuguste prokuratuuri põhjendustega eeluurimiskohtunik nõustus ja millele toetudes ta kuriteokahtlust jaatas. Järelikult pole maakohus seda küsimust lahendades KrMS § 339 lg 2 mõttes põhjendamiskohustust rikkunud ning puudub alus väita, et ta ei järginud loa andmisel kohtupraktikaga kujundatud põhimõtteid.
  1. Kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise eksliku tuvastamise tõttu ei käsitlenud ringkonnakohus muid jälitustoimingu eeldustega seotud kaitseargumente. Sestap pole kolleegiumil võimalik jälitustoimingu loa seaduslikkusele lõplikku hinnangut anda ja kriminaalasi tuleb saata KrMS § 339 lg-s 2 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tõttu uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule.
  2. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ning § 341 lg-st 3, tühistab kolleegium Tartu Ringkonnakohtu
  3. juuni
  4. a määruse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Prokuratuuri määruskaebus tuleb rahuldada.
  5. A. S-i ja H. L-i kaitsjad esitasid Riigikohtule taotluse määruskaebemenetluses valitud kaitsjatele makstud tasu hüvitamiseks 510 euro suurustes summades (sh käibemaks). Kummalgi kaitsjal kulus määruskaebuse vastuse koostamiseks aega kaks ja pool tundi. Kaitsjate ühe töötunni hind on 170 eurot.
  6. Õigusteenuse osutamise käigus tehtud toimingud on vajalikud ja nende tegemisele kulunud aeg põhjendatud. Õigusteenuse tunnihind on mõistlik. Samas nähtub taotlusest ja sellele lisatud arvetest, et A. S-i eest maksis määruskaebemenetlusega seotud kaitsjatasu P. H. L-i eest on õigusteenuse arve tasunud V OÜ. Tegemist on käibemaksukohustuslastega. Käibemaksukohustuslane saab aga nõuda tasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes juhul, kui ta kinnitab, et ei saa mingil põhjusel sellelt arvestatud käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata (vt RKKK 20.02.2023, 1-21-8988/133, p 40). Kaitsjad pole viidanud, et käibemaksukohustuslastest arve saajatel pole võimalik õigusteenuse arvetel näidatud käibemaksusummat sisendkäibemaksuna maha arvata. Seega on taotlus käibemaksu osas alusetu ning riigilt tuleb kummagi isiku kasuks KrMS § 187 lg 1 alusel välja mõista 425 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.