Obsah (4)

§ 402§ 4034§ 94§ 113

2-23-111737 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Tsiviilasja hind Asja lahendamise viis Menetlusosalised ja esindaja

) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. 10. Kostja poolt tuleb TsMS § 407 lg 1 alusel omaksvõetuks lugeda järgmised peamised faktilised asjaolud: 1) I AS ja kostja vahel oli sõlmitud kolm järelmaksu lepingut: 4.07.2022 järelmaksuleping nr L89009083748 summas 249,99 eurot, intressimäär 11,9% aastas, krediidi kulukuse määr 38,52%; 7.07.2022 järelmaksuleping nr L89009117724 summas 419,98 eurot, intressi määr 11,9% aastas, krediidi kulukuse määr 29,82%; 8.07.2022 järelmaksulepingu nr L89009119191 summas 549,98 eurot, intressi määr 11.9% aastas, krediidikulukuse määr 30,35%. 2) Pooled ei vaidle selle üle, et füüsilisest isikust kostja võttis krediiti väljaspool majandustegevust, s.t. et vaidlusalused laenulepingud on tarbijakrediidilepingud

§ 402lg 1 mõttes.

3) Lepingute alusel sai kostja kaubad järelmaksuga kokku summas 1219,95 eurot. 4) Esialgne võlausaldaja edastas kostjale 8.11.

1. a lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. 29.11.
2. a saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta. 5) Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja õiguseellasel oli õigus tarbijakrediidileping üles öelda ning et see lõppes 29.11.
3. 6) Tarbijakrediidilepingust tulenev nõue on loovutatud hagejale 30.11.
5. Hagiavalduse kohaselt on ei ole kostja tagasimakseid teinud. Hageja nõuab kostjalt põhivõlgnevuse summas 1219,95 eurot, tasumata intressi 83,94 eurot tasumist ja sissenõutavaks muutunud viivise alates 30.11.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 18.07.2023 summas 91,88 eurot. 12.

§ 4034

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise 4/7 2-23-111737 tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. KAVS § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või -vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. 13. Riigikohus on selgitanud, et krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse põhisisu on hinnata krediidisaaja krediidivõimelisust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (vt 31.01.2018 lahend nr 2-14-21710, p 25.3; 19.02.2014 lahend nr 3-2-1-169- 13, p 21). Seega ei saa krediidiandja lähtuda laenutaotluse rahuldamisel üksnes kliendi esitatud informatsioonist, seda kontrollimata. Vastasel juhul ei saavutaks vastutustundliku laenamise põhimõte oma eesmärke. Kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel (vt Euroopa Kohtu 5. märtsi 2020. a otsus asjas nr C-679/18, p-d 1724). 14.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti.

1. Kohtu hinnangul ei ole hageja esile toonud asjaolusid, et laenuandja oleks piisavalt kogunud andmeid kostja laenuvõime kohta ja seda kohase hoolsusega hinnanud. Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste 5/7 2-23-111737 selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Et laenuandja loovutas nõude hagejale, tuli hagejal vastavad asjaolud hagiavalduses esile tuua. Laenuandja lähtus kostjale laenu andmisel kostja poolt täidetud taotluses esitatud andmetest ning sellest, et krediidi andmise hetkel ei olnud kostjal maksehäireid. Hageja ei esitanud andmeid, et kuidas oli esialgne võlausaldaja kontrollinud kliendi sisse- ja väljaminekuid ja millised andmed on teada saanud ja hinnanud.
2. Hagejal oli tulenevalt

§ 4034

lg 13 järgi tõendamiskoormist tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist. Hageja seda teinud ei ole. 17. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning ta on rikkunud

§ 4034lg-s 6 sätestatud kohustust.

Vastavalt

§ 4034

lg-le 7 on selle tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne.

1. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla ja seadusjärgse intressi tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja kostjale laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja laenulepingu järgi tagasi maksnud.
2. Kostja on kasutanud järelmaksuna 1219,95 eurot. Tagasimakseid polnud kostja teinud. Vastavalt hagiavaldusele on leping ülesöeldud 29.11.2022 ning nimetatud ajast on muutunud lepingust tulenev kohustus sissenõutavaks. Kostjal on hagejale põhivõlgnevusest tasumata järelikult 1219,95 eurot. 20.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on laenulepingu kehtivuse perioodi olnud vastav intress 0,00%. Kostjal ei ole seega intressivõlgnevust.
3. Viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu
4. jaanuari
5. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole andmeid, et kostjale oleks teatatud uus tagasimaksegraafik, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. Samas mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 1219,95 eurot. Võlgnevus muutub selles osas sissenõutavaks alates lahendi jõustumisest. Hagejal on seega õigus nõuda põhivõlgnevuselt viivist

§ 113lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse jõustumisest.

22. Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulusid 100 eurot lähtudes

1132 lg 2 sätestatust. Vastavalt

§ 4034lg-le 7 ei võlgne kostja hagejale muid lepingust tulenevaid tasusid.

Kohtu hinnangul tuleb sellise muu tasuna võtta ka lepingus kokkulepitud sissenõudekulu. Lisaks on sissenõudekulud põhjendamatud selle tõttu, et vastavalt eelmistes punktis väljatoodule ei olnud kostja sattunud sissenõudetoimingute tegemise ajal maksetega viivitusse. Hageja nõue sissenõudekulude hüvitamiseks tuleb jätta seega rahuldamata. 6/7 2-23-111737 23. Kohus leiab, et kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 1219,95 eurot ja viivis põhivõlgnevuselt

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest. Menetluskulud 24. Ts

MS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hageja nõude rahuldamise ulatust jätab kohus põhjendatud menetluskulud 83% ulatuses kostja kanda ning 17% ulatuses hageja kanda.

1. TsMS § 174 lg 1 ja 2 järgi määrab kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja nimetatud menetluskulud on riigilõiv 315 eurot ja esindaja kulud 527 eurot. Riigilõivu kokku summas 315 eurot tasumist on kohus kontrollinud, tasutud riigilõivu suurus tuleneb riigilõivuseadusest. Hageja lepingulise esindaja tasu on esitatud summas 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise ja hagimenetluses 3 tundi täiendavate alusdokumentidega tutvumise, nende analüüsi, hagiavalduse ettevalmistamise ja koostamise, lisade kogumise ja komplekteerimise ning dokumentide esitamisega seotud toimingute eest 3 töötunni ulatuses ja summas 507 eurot (s.o 169 eurot/h ilma käibemaksuta). Kohtu hinnangul oli praegusel juhul tsiviilasi õiguslikult lihtne ja väikese mahuga, tegemist on standardse hagiavaldusega, hageja on esitanud selliseid korduvalt. Kohtu hinnangul on põhjendatud lepingulise esindaja kulu hagimenetluses 1,5 töötunni eest, s.o 253,50 eurot ning maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot. Ehk kokku on põhjendatud hageja menetluskulud 588,50 eurot.
2. Menetluskulude jaotusest lähtudes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 488,46 eurot (83% 588,50-st).
3. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses vastavalt Ts

MS § 177 lg 2. Kohus mõistab välja kostjalt viivise taotletud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Šabarova kohtunik 7/7