Obsah (7)

§ 657§ 207§ 232§ 256§ 333§ 162§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-18-12130 Otsuse tegemise aeg ja koht 27. juuni 2023, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-G

§ 657lg 1 p 2).

1. Asja materjalist nähtuvalt tegi testaator 02.06.2014 testamendi hageja kasuks. 25.08.2015 tegi testaator uue testamendi, milles tühistas 02.06.2014 testamendi ja määras oma vara pärijateks võrdsetes mõttelistes osades kostjad.
2. Kuigi kostja I ei ole apellatsioonkaebust esitanud, tuleb teda käsitleda kaasapellandina

§ 207lg 3 ja § 639 lg 2 alusel. 28. Pär

S § 88 lg 7 sätestab, et kui testamendi tegemisel esines asjaolu, mis annab vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seadusele aluse testamendi tühistamiseks, võib pärast pärandaja surma testamendi tühistada ka isik, kes oleks õigustatud pärima testamendi või selle osa kehtetuse korral. Testamendi tühistamiseks tuleb esitada hagi kohtusse. TsÜS § 8 lg 2 sätestab, et täielik teovõime on 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel). Alla 18-aastasel 6 isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida. TsÜS § 10 sätestab, et piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud ühepoolne tehing on tühine. 29. Pooled vaidlevad selle üle, kas testaator oli testamendi tegemise ajal teovõimeline. Maakohus leidis, et testaator oli testamendi tegemise ajal piiratud teovõimega. 30.

§ 232

lg 1 sätestab, et kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus tõendite hindamise reegleid, kui leidis, et on tõendatud, et testaator oli testamendi tegemise ajal piiratud teovõimega.

1. 09.01.2015 testaatorile tehtud psühholoogilise uuringu kohaselt oli kontakt testaatoriga raskendatud, kuna halva mälu tõttu ei suutnud anda enda kohta informatsiooni. Sai instruktsioonidest aru pärast korduvaid lihtsustatud selgitusi. Tähelepanu ja kontsentratsioonivõime oluliselt alanenud. Intellektuaalne tase tugevasti langenud (tl 12). Testaatori haigusloo väljavõtte kohaselt on alates 2015.a testaatoril diagnoosiks segatüüpi dementsus Alzheimeri tõvest. Poja sõnul halvenes testaatori seisund tunduvalt alates juuliaugust, mil patsient oli muutunud taipamatuks, eksis tihti koduteel, nägemishallutsinatsioonid. 07.09.2015-30.09.2015 viibis testaator psühhiaatriahaiglas ja seal läbiviidud uuringu kohaselt esines testaatoril mõõdukas kognitiivne düsfunktsioon kõikides hinnatud funktsioonides. Eeskätt oli häiritud kõik mälufunktsioonid ning loogiliste seoste ja situatsiooni mõistmine, samuti tegevuse planeerimine ja organiseerimine, verbaalsed oskused ning visuaal-ruumilised võimed. Vaimse seisundi miniuuringu tulemus viitas mõõdukale dementsusele. PPA 30.03.2017 teate kohaselt registreeriti 20.07.2015 juhtum, kus Tallinnas XXX aeda tuli segaduses vanaproua (testaator), kes anti üle lapselapsele. 07.09.2015 registreeritud juhtum, kus Tallinnas XXX kirikusse tuli naisterahvas (testaator), kes rääkis, et teda jälitatakse. Testaator toimetati kliinikusse (tl 13). Tunnistajana ülekuulatud psühhiaater F ütluste kohaselt oli testaatoril dementsus, probleemid mäluga, taipamatus, samuti kuulmis- ja nägemismeelepetted. Ajaga haigus süvenes. Harju Maakohus määras 21.03.2021 määrusega testaatori suhtes postuumse kohtupsühhiaatria- kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi. Ekspertide KE ja TK 27.12.2021 ekspertiisiakti kohaselt on testaatoril alates 2014.a lõpust esinenud täpsustamata 7 äge segasusseisund (F05.9), mille puhul ei olnud tegemist püsiva psüühilise seisundi ja kognitiivse seisundi muutusega. Alates 11.05.2015 tuvastatud üldine ajusiseste ja -väliste vedelikuruumide laienemine ei põhjustanud temal selliseid püsivaid psüühikahäireid ja kognitiivseid defitsiite, mis oleks välistanud või piiranud tema võimet ümbrusest ja oma tegude iseloomust ja võimalikest tagajärgedest arusaamaks. Kuna täpsustamata ägedate segasusseisundite näol ei olnud tegemist püsivate psüühilise seisundi ja kognitiivsete võimete muutustega, siis ei saa välistada, et 25.08.2015 testamendi tegemise ajal oli ta võimeline täiel määral aru saama ümbrusest, teiste isikute käitumisest ja kõnest, oli võimeline aktiivseks sõnaliseks suhtlemiseks, sh oma tahte väljendamiseks ning oli võimeline aru saama oma tegevuse iseloomust ja sotsiaalsest tähendusest, sh tagajärgedest, mis kaasnevad testamendi tegemisega. Eksperdid KE ja TK andsid kohtuistungil ütlusi, et testaatori psüühiline seisund ja kognitiivne võimekus kõikus väga suurtes piirides. Ta oli ajuti väga tugevalt häiritud, kuid periooditi ka täiesti adekvaatne, mistõttu ei saa tema psüühilist seisundit hinnata dementsusena. Selgitades ekspertiisiakti järelduse erinevust testaatorile 2015.a jaanuaris pandud diagnoosist (dementsus), märkis KE, et eksperdil on oluliselt rohkem andmeid kasutada, kui kliinilises praksises töötaval arstil, kes näeb patsienti reeglina siis, kui viimasel on mingi probleem.
2. Ringkonnakohtu hinnangul on ekspertiisiaktiga tõendatud, et testaatoril ei olnud dementsust, vaid tal esines alates 2014.a lõpust täpsustamata äge segasusseisund (F05.9). Muud tsiviilasjas esitatud tõendid ei lükka ekspertide hinnangut ümber.
3. Maakohus ei nõustunud osaliselt ekspertide järeldusega selles, et testaatori psüühiline seisund ja kognitiivne võimekus kõikus, kuna selline kõikumine on tuvastav üksnes kuni 2015.a juuli lõpuni. Kolleegiumi hinnangul ei saa tõendite pinnalt väita, et pärast 2015.a juulit testaatori psüühiline seisund ja kognitiivne võimekus ei kõikunud. Ekspertiisiaktis väljatoodud terviseandmetest nähtub, et 16.09.2015 arsti sissekande kohaselt oli testaatori seisnud vahelduv – ajuti orienteerus ümbritsevas adekvaatselt, seejärel taas desorienteeritud. Ka
4. septembrile 2015 järgnevatel päevadel kirjeldati psühhiaatri poolt testaatori seisundit vahelduvana (ajuti orientatsioon parem, mõttekäik paremini jälgitav, seejärel taibutu).
5. Maakohus on samuti leidnud, et arvestades testaatoril esinenud mäluhäireid, ei saa rääkida testamendi tegemise ajal läbimõeldud otsusest, ning konkreetse tehingu tähendusest arusaamisvõime jaatamiseks ei piisa vaid toda hetke puudutavast arusaamisvõimest. Kolleegiumi hinnangul ei selgu maakohtu otsest, millele maakohtu seisukohad põhinevad. Esitatud tõenditest, sh ekspertiisiaktist, ei tulene, et testaatori mäluhäired välistasid püsivalt tegude tähendusest arusaamisvõime. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et tehingu tähendusest arusaamisvõime jaatamiseks ei piisa tehingu tegemise aega puudutavast arusaamisvõimest. TsÜS § 8 lg 2 kolmas lause sätestab, et täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada 8 või neid juhtida. Seega on oluline, ka isik sai konkreetse tehingu tegemise ajal konkreetse tehingu tähendusest aru.
6. Maakohus kuulas tunnistajana üle testamendi koostanud ja tõestanud notar MV. Kostja I on apellatsioonimenetluses seisukohal, et notari ütlused on lubamatu tõend, kuna tema, kui testaatori õigusjärglane, ei ole andnud nõusolekut notari ülekuulamiseks. Kolleegium ei nõustu kostjaga I.

§ 256

lg 2 p 1 sätestab, et selle isiku loata, kelle huvides saladuse hoidmise kohustus on kehtestatud, ei või tunnistajana üle kuulata esindajat tsiviil- või haldusasjas, kaitsjat kriminaal- või väärteoasjas ning notarit asjaolu suhtes, mis on saanud talle teatavaks ametikohustusi täites. Ringkonnakohus märgib, et antud juhul kuulati notar üle seonduvalt testaatori tervisliku seisundiga testamendi tegemisel.

§ 256

lg 2 p 1 mõtteks ei ole keelata notaril, pärast testaatori surma, ütluste andmist testaatori tervisliku seisundi kohta testamendi tegemise ajal. Ka notariaadiseaduse § 3 lõikest 3 tuleneb, et notar võib pärast testaatori surma avaldada andmeid testamendi olemasolu ja sisu kohta. Seega ei olnud notari ülekuulamiseks vaja kostja I nõusolekut. Lisaks ei saaks kostja I oma nõusoleku puudumisele tugineda, kuna ta ei esitanud tõendile vastuväidet maakohtus (

§ 333lg 2).

Seega saab notari ütluseid asja lahendamisel arvestada. Notar MV ütluste kohaselt küsis ta testaatorilt tema teo- ja otsusevõime tuvastamiseks küsimusi. Samuti palus notar tal oma sõnadega väljendada testamendis kajastatavad uued korraldused. Testaator sõnastas ise oma soovid, sealhulgas ka isikud, kelle kasuks ta testamendi teeb. Testaator väljendas selgelt oma soovi muuta olemasolevat testamenti. Testaator sai oma tegudest aru, teadis, et muudab oma viimast testamenti ja teadis täpselt, keda ta soovib näha oma vara pärijana. Kolleegium märgib, et ka testamendis on notar selgitanud, et testaator on teo- ja otsusevõimeline, ta kuuleb, saab kuuldust aru, loeb kirjalikku teksti ning vastab testamendi koostamise ajal esitatud küsimustele selgelt ja ühemõtteliselt. Seega järeldub nii notari ütlustest kui ka testamendis märgitud notari selgitusest, et testaator sai testamendi tegemise ajal testamendi sisust ja tähendusest aru. Notari ütlused on kooskõlas ka ekspertiisaktiga, mille kohaselt ei saa välistada, et testaator oli võimeline täiel määral aru saama oma tegude tähendusest. Kolleegiumi hinnangul ei lükka ka teised tõendid ümber ekspertiisiakti järeldust, et testaatori üldine psüühiline seisund ei välistanud seda, et testaator sai testamendi tegemise ajal oma tegude tähendusest aru.

1. Hageja ülesanne on tõendada, et testaator oli 25.08.2015 testamendi tegemise ajal piiratud teovõimega. Arvestades, et: 27.12.2021 ekspertiisiakti kohaselt oli testaatoril alates 2014.a lõpust esinenud täpsustamata äge segasusseisund (F05.9), mille puhul ei olnud tegemist püsiva psüühilise seisundi ja kognitiivse seisundi muutusega; et alates 11.05.2015 tuvastatud üldine ajusiseste ja -väliste vedelikuruumide laienemine ei põhjustanud testaatoril selliseid püsivaid psüühikahäireid ja kognitiivseid defitsiite, mis oleks välistanud või piiranud tema võimet ümbrusest ja oma tegude iseloomust ja võimalikest tagajärgedest arusaamast; et muud tõendid ei lükka ekspertiisiakti järeldust ümber; et tunnistajana ülekuulatud notar MV ütlustest nähtuvalt hindas ta testamendi tegemise ajal testaatori 9 teovõimet ja tema hinnangul sai testaator testamendi tegemisel aru tehingu tingimustest ja selle tagajärgedest – siis ei ole kolleegiumi arvates tõendatud hageja väide, et testaator oli testamendi tegemise ajal piiratud teovõimega. Samuti ei ole tõendatud, et testaator oli testamendi tegemise ajal otsusevõimetu. Eeltoodust tulenevalt on tõendamata ka testamendi tühisus ning hagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jäävad hageja kanda (

§ 162lg 1).

Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (

§ 177lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov 10