Obsah (15)

§ 651§ 456§ 652§ 457§ 436§ 348§ 654§ 232§ 173§ 171§ 174§ 176§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 11. august 2023, Tallinn Kohtuasja

) § 657 lg 2¹ alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid muuta tuleb maakohtu otsuse õiguslikku põhjendust. 9. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Tulenevalt apellatsioonkaebuse ulatusest on maakohtu otsus

§ 456

lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, milles maakohus võttis vastu kostja osalise loobumise vastuhagist ja lõpetas hagejalt kostja kasuks 1474,16 euro väljamõistmise osas menetluse ning rahuldas vastuhagi hagejalt kostja kasuks 46 818,99 euro väljamõistmise osas (maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3). 10. Maakohus on tuvastanud järgmised asjaolud, mille üle pooled apellatsioonimenetluses ei vaidle, mistõttu ringkonnakohus võtab need

§ 652lg 1 p 1 järgi asja lahendamisel aluseks.

-

1. jaanuaril 1990 sõlmisid hageja ja kostja õiguseellased rendilepingu viieks aastaks, millega anti hageja õiguseellasele rendile kaks restorani Astoria saali ja muud abiruumid; -
2. oktoobril 1990 sõlmiti lepingu muudatus, millega pikendati lepingu tähtaega 99 aastat, s.o kuni
3. aasta jaanuarini; 6 -
4. jaanuari
5. a lepingus on p-s 4.3 pooled kokku leppinud, et: „Lepingu ühepoolse katkestamise korral tasub lepingu katkestamise algatanud pool teisele lepingupoolele tema tehtud kulutused ja sõlmitud lepingu kogu tähtaja arvestlusliku kasumi (faktiliselt kulutatud valuutas).“; -
6. jaanuaril 2020 esitas kostja hagejale üürilepingu ülesütlemise avalduse, mille kohaselt ütles ta lepingu üles alates
7. aprillist 2020; - Harju Maakohtu
8. juuni
9. a otsuse tsiviilasjas nr 2-20-6914, mis jõustus
10. juulil 2021, põhjendustes tuvastati, et kostjapoolne üürilepingu ülesütlemine oli kehtiv; - Hageja andis kostjale ruumide valduse üle
11. augustil
13. Maakohus hindas kõiki kostja alternatiivselt esitatud vastuväiteid, leides, et need kõik välistavad hageja nõude maksmapaneku kostja vastu. Nii leidis maakohus, et TsÜS § 86 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaldamise eeldused on täidetud ning lepingu p 4.3 sama paragrahvi lg 1 järgi tühine. Teiseks tuvastas maakohus, et hea usu põhimõttest lähtuvalt on vastuvõetamatu, et hageja saaks lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral nõuda kostjalt ebatavaliselt suurt hüvitist. Kolmandaks tuvastas maakohus, et hageja väited lepingu tähtaja arvestusliku kasumi kohta pole eluliselt usutavad. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas hageja lepingu p 4.3 on kehtiv, kas sellest tuleneva nõude (lepingu kogu tähtaja arvestusliku kasumi hüvitamine) eeldused on täidetud ning saamata jäänud tulu tõendatud.
14. Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid
15. jaanuaril 1990 tähtajalise rendilepingu, mille tähtaega pikendati
16. oktoobril 1990 sõlmitud lepingu muudatusega. Enne võlaõigusseaduse jõustumist kehtis Eesti Vabariigi rendiseadus ning ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) järgi käsitati üüri ja renti sünonüümidena. Harju Maakohtu
17. juuni
18. a otsuse tsiviilasjas nr 2-20-6914, mis jõustus
19. juulil 2021, põhjendustes tuvastati, et kostjapoolne üürilepingu ülesütlemine VÕS § 318 lg 1 järgi oli kehtiv (I kd, tl-d 96–99). VÕS § 318 lg 1 sätestab, et kumbki lepingupool võib pikemaks kui 30 aastaks sõlmitud üürilepingu pärast 30 aasta möödumist VÕS §-s 312 sätestatud tähtaega järgides üles öelda. Kolleegiumi hinnangul on varasemas menetluses õigusküsimusele antud õigussuhte kvalifikatsioon praeguses menetluses

§ 457lg 1 järgi siduv.

Seega on alates võlaõigusseaduse jõustumisest poolte vahel üürilepingust tulenev võlasuhe, mis on kostja ülesütlemisega lõppenud.

1. Esmalt tuleb lahendada küsimus, kas ja millises osas kohaldub pooltevahelisele suhtele enne
2. juulit 2002 kehtinud seadus ja millises osas nimetatud kuupäeval jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seadus ja võlaõigusseadus. Kuigi maakohus ei ole seaduse erinevate redaktsioonide kohaldamise küsimusega tegelenud, ei tingi see maakohtu otsuse tühistamist. Ringkonnakohus saab selle rikkumise kõrvaldada ning muuta maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. 13.
3. Otsustamaks, kas vaidlusele tuleb kohaldada enne
4. juulit 2002 või pärast seda kehtinud seadusi, tuleb kindlaks teha hageja nõude sisu. Hageja nõuab kostjalt lepingu alusel hüvitist, sest pooled olid kokku leppinud, et lepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel tuleb lepingu teisele lepingupoolele hüvitada kogu lepingu tähtaja arvestuslik kasum. Kuigi hageja nõue seondub lepingu ülesütlemisega ning üldjuhul tuleks ülesütlemise tagajärgede hindamisel lähtuda ülesütlemise ajal kehtinud seadusest, siis praegusel juhul on olukord teistsugune – kostja vaidlustab nõude aluseks oleva lepingutingimuse kehtivust. 7 13.
5. Kohtu ülesanne on mh poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine), kusjuures kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka

§ 436lg 7, § 438 lg 1 esimene lause).

Kohus peab menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt

§ 348lg-d 1-3, § 351, § 392 lg 1 p-d 1 ja 3, § 400 lg 5, § 401 lg 1, § 436 lg 4).

Ringkonnakohus andis pooltele

1. juunil 2023 võimaluse esitada seisukoht kohaldatava seaduse redaktsiooni kohta, sest õigusliku hinnangu andmine ei tohi tulla pooltele üllatusena. 13.
2. Pooled vaidlevad lepingust tuleneva kohustuse täitmise üle. Leping, millest tuleneva kohustuse täitmist hageja kostjalt nõuab, on sõlmitud
3. jaanuaril
4. Selle muudatus (tähtaja pikendamine) on sõlmitud
5. oktoobril
6. Kostja leiab, et kohustuse aluseks olev lepingutingimus on vastuolus heade kommetega või alternatiivselt, selle kohaldamine on vastuvõtmatu hea usu põhimõttest lähtuvalt. Maakohus on kostja väited kvalifitseerinud vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 2 järgi, hageja hüvitise nõuet maakohus kvalifitseerinud ei ole. 13.
7. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus tuvastatud asjaoludele valesti alates
8. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut, kuid ei ole rikkunud asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus leiab, et kuna vaidlusalune kestvusleping on sõlmitud enne
9. juulit 2002, tuleb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse (VÕSRS) § 12 lg 2 alusel hinnata, kas see on kehtivalt sõlmitud, enne
10. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi sätete järgi. Võlasuhtele, mis on tekkinud enne
11. juulit 2002, kohaldatakse VÕSRS § 11 järgi enne VÕSRS jõustumist kehtinud seadust. Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne
12. juulit 2002, kohaldatakse VÕSRS § 2 järgi asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Enne
13. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse VÕSRS § 12 lg 1 järgi alates
14. juulist 2002 tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut. See ei välista ega piira VÕSRS § 12 lg 2 esimese lause järgi aga lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne
15. juulit
16. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne
17. juulit 2002, kohaldatakse VÕSRS § 12 lg 2 teise lause järgi senikehtinud seadust. 13.
18. Riigikohus on leidnud, et VÕSRS § 12 on erinormiks VÕSRS § 7 suhtes, mis näeb ette eriregulatsiooni varem tehtud tehingute tühistamise ja lõpetamise kohta (vt nt RKTKo 22.03.2011 3-2-1-178-10, p 16). Samuti on Riigikohus leidnud, et kui kestvusleping on sõlmitud enne
19. juulit 2002, tuleb VÕSRS § 12 lg 2 alusel hinnata, kas see on kehtivalt sõlmitud, enne
20. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi sätete järgi (vt ka RKTKo 21.12.2010 32-1-111-10, p 10). Riigikohtu viimatinimetatud otsuse asjaolud on sarnased praeguse vaidluse asjaoludega – käendusleping sõlmiti enne
21. juulit 2002, kuid kohustus, mille täitmist nõuti, tulenes
22. a kaupade müügist. Teisalt on Riigikohus teinud erandi, mille kohaselt tuleb enne võlaõigusseaduse jõustumist sõlmitud määratlemata tulevaste kohustuste käendamisele suunatud käenduslepingule kohaldada võlaõigusseaduses sätestatut, kui võimalik käendatav kohustus tekkis pärast selle seaduse jõustumist (vt nt RKTKo 12.06.2006 3-2-1-50-06, p 14). Seda põhimõtet ringkonnakohus vaidusaluse lepingutingimuse kehtivuse hindamisel ei järgi, kuivõrd praeguses asjas on lepingupooled kokku leppinud konkreetses lepingust tulenevas kohustuses, mille rikkumise tagajärjel tekib ühel lepingupoolel teise vastu saamata jäänud tulu hüvitamise nõue. 13.
23. Kuna hageja hüvitise nõue seondub lepingu ülesütlemisega, mis toimus pärast
24. juulit 2002, tuleb hüvitise nõude eelduste tuvastamisel lähtuda alates
25. juulist 2002 kehtivast 8 seadusest (vt RKTKo 28.02.2007 3-2-1-1-07, p 18). Hageja nõuet saab kvalifitseerida VÕS § 115 lg 1 ja 2 järgse kahju hüvitamise nõudena kostja üürilepingu ülesütlemise tõttu. Nõudes lepingu ülesütlemise järel kahju hüvitamist VÕS § 115 mõttes, on nõude sisuks VÕS § 127 lg 1 ja § 128 lg 4 alusel üürilepingust saamata jäänud kasumi kui saamata jäänud tulu hüvitamine. 13.
26. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et
27. jaanuari
28. a kokkuleppega said pooled välistada lepingu sõlmimise ajal kehtinud seaduse kohaldamise. Ka ilma selle kokkuleppeta tulnuks pooltevahelist võlasuhet alates võlaõigusseaduse jõustumisest lugeda üürilepinguks (VÕSRS § 12 lg 1). Pooled pole väitnud ja asja materjalidest ka ei nähtu, et hilisema kokkuleppega muudeti lepingu p 4.3 sisu või kohaldamise eeldusi. Kolleegium märgib, et VÕSRS § 12 lg-t 3 kohaldatakse olukorras, kus kestvuslepingu tingimus on pärast
29. juulit 2002 vastuolus seaduse sättega, millest ei ole võimalik lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda. Võlaõigusseaduses üürilepingu kohta sätestatu ei keela äriruumi tähtajalise üürilepingu pooltel kokku leppida, et üürileandjal on kohustus maksta üürnikule hüvitist, kui ta ütleb üürilepingu üles ennetähtaegselt (vrd VÕS § 334 lg 4, mille kohaselt on tühised kokkulepped, mille raames tekib üürnikul varaline kohustus ja mille puhul ei ole tegemist ei üüri ega kõrvalkuludega). Samuti ei ole esitatud asjaolude kohaselt vaidlusaluse lepingutingimuse näol tegemist tüüptingimusega. Lisaks märgib kolleegium, et üürilepingu ülesütlemise kehtivuse hindamisel näeb VÕSRS § 12 lg 1 ette võlaõigusseaduse kohaldumise, kuid lepingutingimuse kehtivust tuleb siiski hinnata VÕSRS § 12 lg 2 järgi senikehtinud seaduse alusel. Kolleegium ei nõustu kostjaga ka selles, et üürilepingu tähtaja kokkulepe oli TsK § 281 lg 1 järgi kehtetu, sest viidatud sätte järgi ei tohtinud vara üürilepingu tähtaeg ületada 10 aastat. Kostja on jätnud tähelepanuta, et lepingu tähtaja pikendamine aastani 2089 lepiti kokku
30. oktoobril 1990, mil rendisuhteid reguleeris rendiseadus, millega tähtajalisi piiranguid enam ei sätestatud. Samuti ei nõustu kolleegium hagejaga, et lepingutingimuse kehtivuse hindamisel tuleb kohaldada rendiseadust. Nimetatud seadus jõustus pärast vaidlusaluse lepingu sõlmimist, s.o
31. oktoober
32. Rendiseadus ei näe ette seaduse tagasiulatuvat kohaldamist.
33. Hageja on apellatsioonkaebuses esile toonud, et maakohus ei ole võtnud seisukohta, kas leping oleks sõlmitud ka p-ta 4.
34. Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus ei võtnud selget seisukohta, kas leping on osadeks jagatav ning kas ühe lepingutingimuse tühisus toob kaasa teiste osade tühisuse. Samas ei ole tegemist olulise menetlusõiguse normi rikkumisega ning ringkonnakohus saab selle rikkumise kõrvaldada, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 14.
35. Tsiviilkoodeksi sätetes oli TsÜS §-ga 85 sarnane säte. TsK § 63 järgi tehingu ühe osa kehtetus ei too endaga kaasa selle teiste osade kehtetust, kui võib eeldada, et tehing oleks teostatud ka ilma kehtetu osata. Kolleegium peab vajalikuks maakohtu põhjendusi täpsustada. Tulenevalt hageja nõudest vajab vaidluse lahendamisel hindamist üksnes lepingu p 4.3 see osa, mis annab aluse nõuda üürileandjalt kasumi hüvitamist. Kolleegiumi hinnangul on lepingu p 4.3 osadeks jagatav ja kuna praeguses hagis nõuab hageja lepingu kogu tähtaja arvestusliku kasumi hüvitamist, puudub ülejäänud p 4.3 osas lepingutingimuse kehtivuse hindamiseks vajadus. Lepingud on tühised või tühistatavad (tsiviilkoodeksi järgi kehtetud või kehtetuks tunnistatavad), kui neis on sisulisi või vormilisi puudusi. Võib aga esineda tehinguid, milles puudustega elemendid ei muuda defektseks teisi lepingu elemente ja seetõttu ei mõju kogu 9 lepingule. Hageja hinnangul ei ole lepingu p 4.3 eraldi tühine ja ei saa eeldada, et hageja ja kostja õiguseellased oleksid lepingu sõlminud ka selle tingimuseta. Kolleegium hagejaga ei nõustu. Ainuüksi tunnistaja Y ütluste põhjal sellist järeldust teha ei saa. Hindamaks, kas leping on osadeks jagatav, tuleb tõlgendada lepingut tervikuna, st poolte vastastikuseid õigusi ja kohustusi. 14.
36. Hageja tugineb tunnistaja Y ütlustele, mille kohaselt oli vaidlusalune tingimus Vene teatri „ankruks“ ja see pidi ennetama „ründeid“ teatrile. Kolleegiumi hinnangul ei saa ainuüksi sellest eeldada, et leping oleks kasumi hüvitamise kokkuleppeta jäänud sõlmimata. See läheb vastuollu ka lepingupoolte õiguseellaste esmases lepingus kokkulepituga, mis vaidlusalust tingimust sisaldas ja mis oli sõlmitud 5-aastase tähtajaga (tõlge I kd, tl 88 pöördel–89). Eelnevast tulenevalt on kolleegium seisukohal, et vaidluse all olev lepingu p 4.3 osa on võimalik jätta lepingu tingimuste hulgast kõrvale. Muus osas leping kehtib. Kostja esile toodud lepingutingimuse puudus ei ole selline, mis saaks olla kogu lepingu tühisust (kehtetust) tingivaks asjaoluks, kuna leping on osadeks jaotatav, ning saab eeldada, et leping oleks sõlmitud ka siis, kui pooled ei oleks kokku leppinud järgmises: „Lepingu ühepoolse katkestamise korral tasub lepingu katkestamise algatanud pool teisele lepingupoolele /---/ sõlmitud lepingu kogu tähtaja arvestusliku kasumi (faktiliselt kulutatud valuutas).“
37. Maakohtu tuvastatud asjaoludele on kolleegiumi hinnangul kohaldatav TsK § 60 lg 1, mille kohaselt tehingu, mis on teostatud pettuse, vägivalla, ähvarduse, ühe poole esindaja kuritahtliku kokkuleppe mõjul teise poolega, samuti ka tehingu, mille kodanik oli sunnitud teostama talle äärmiselt ebasoodsail tingimustel raskete asjaolude kokkusattumuse tagajärjel, tunnistab kohus kannatanu või riikliku, kooperatiivse või ühiskondliku organisatsiooni hagi põhjal kehtetuks. Samuti on tuvastatud asjaoludele kohaldatav TsK § 61 lg 1, mille kohaselt on kehtetu tehing, mis on teostatud näilikult, ilma kavatsuseta luua juriidilisi tagajärgi. 15.
38. Kolleegiumi hinnangul tuleb esmalt tuvastada, kas TsK § 61 lg 1 kohaldamise eeldused on täidetud. Viidatud normi näol tegemist erinormiga, mis tähendab seda, et kõigepealt tuleb selgitada, kas tegemist on näiliku kokkuleppega ning alles seejärel saab käsitleda teisi tehingu kehtetuse aluseid. Kui kokkulepe on näilik ja selle põhjusel kehtetu, siis ei ole vaja enam täiendavalt hakata selgitama kokkuleppe võimalikku vastuolu heade kommetega. Ühtlasi märgib kolleegium, et TsK § 60 lg 1 kohaldub vaieldavatele tehingutele ning sättes kirjeldatud asjaolude mõjul tehtud tehingu kehtetuks tunnistamine toimub kannatanu hagi põhjal. 15.
39. Maakohus tuvastas ja apellatsiooniastmes ei vaielda selle üle, et lepingu p 4.3 pidi tagama lepingu pikaajalise kehtivuse selliselt, et lepingut oleks raske lõpetada (vt maakohtu otsuse p 115 ja apellatsioonkaebuse p 14). Kolleegiumi hinnangul jätsid lepingupooled tähtaja pikendamisel lepingu p 4.3 lepingusse vaid selleks, et luua kolmandatele isikutele ettekujutus, nagu tekiksid sellest pooltele õigused ja kohustused, kuid samal ajal pooled mingeid juriidilisi tagajärgi ei soovinud. Sellele viitab ka lepingutingimuse sõnastuse ebaselgus, kuidas tasumisele kuuluvat hüvitist peaks arvutama, ning hüvitise tasumise kohustuse tekkimist ei välistanud lepingu ülesütlemine rikkumise tõttu. Kuigi sellisest kokkuleppest mulje jätmine saaks olla käsitatav ka heade kommete vastase tegevusena, ei ole selle kehtivust heade kommetele vastavuse aspektist vaja enam hinnata. 15.
40. Üldjuhul ei saa näiliku tehingu puhul olla võimalust, et tehing jääks osaliselt kehtima, sest võimalik ei ole tehing, mis on näilik ainult osaliselt. Eespool öeldust saab kolleegiumi hinnangul teha praegusel juhul erandi, kuna lepingu p 4.3 ei puuduta lepingu põhilist eset (kasutamiseks antavad ruumid ja selle eest makstava tasu suurus). Kolleegiumi hinnangul saab 10 eeldada, et leping oleks sõlmitud ka siis, kui pooled ei oleks sellises lepingutingimuses kokku leppinud.
41. Kolleegium märgib, et ka juhul, kui asjas rakenduks praegu kehtivad tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätted, on maakohtu seisukoht lepingu p 4.3 tühisuse kohta lõppjärelduses õige. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus tõendite hindamisel menetlusõiguse norme rikkunud ning ringkonnakohus järgib selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ega korda neid (

§ 654lg 6).

Hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Lepingu p 4.3 on näilik, sest lepingupooled soovisid jätta mulje sellise kokkuleppe olemasolust. Kuna näiliku kokkuleppega ei ole soovitud õiguslikke tagajärgi, siis on tingimus tühine (TsÜS § 89 lg 2). Kolleegium järgib selles osas otsuse p-de 15.2 ja 15.3 põhjendusi.

1. Kolleegium leiab lisaks, et kuigi lepingu p 4.3 on selle näilikkuse tõttu tühine, saab nõustuda maakohtu järeldusega tingimuse vastuolu kohta hea usu põhimõttega nii TsK § 6 lg 1 kui ka VÕS § 6 lg 2 alusel. Maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud hea usu põhimõttest tuleneva õiguse kaotamise eeldused ning hageja väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. 17.
2. TsK § 6 lg 1 hõlmab juhud, kui subjektiivset õigust teostatakse teisele isikule kahju tekitamise ning tema huvide rikkumise eesmärgil. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. TsÜS § 138 lg 2 järgi ei ole lubatud teostada õigust seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et hea usu põhimõtte vastasusele tuginemine ei välista lepingu p 4.3 kohaldamist, vaid saaks mõjutada üksnes hüvitise suurust. Hea usu põhimõtte eesmärgiks on lepinguliste kohustuste laiendamise kõrval ka lepingust tulenevate õiguste teostamise piiramine (vt RKTKo 22.04.2015 3-2-1-28-15, p 13). Kolleegium nõustub kostjaga, et saamata jäänud tulu nõudmine lepingu p 4.3 alusel viib selleni, et hageja teenib kostja arvel ülemäärast kasu, kuigi hageja on pika ajaperioodi jooksul saanud ruume kasutada turutingimustega võrreldes soodsamalt ning jätnud lepingu p-s 3.1 võetud remonditööde kohustuse täitmata. 17.
3. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohus on tõendite hindamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus on kõiki tõendeid

§ 232

lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt hinnanud ning teinud nendest põhjal õiged järeldused (vt maakohtu otsuse p-d 118–132). Hageja annab põhjendamatult suure kaalu tunnistaja Yi ütlustele, sest nõustudes maakohtuga, leiab ka ringkonnakohus, et tunnistaja ütlused remonditööde kohta on üldsõnalised ega lähe kokku dokumentaalsete tõendite pinnalt tehtavate järeldustega. Maakohus on tõendite hindamisel järginud

§ 232

lg-s 2 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kostja etteheited maakohtule pole põhjendatud.

1. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hageja ei saa kostja vastu saamata jäänud tulu nõuet lepingu p 4.3 alusel maksma panna, puudub vajadus saamata jäänud tulu suuruse ja tõendatuse kohta apellatsioonimenetluses esitatud väidete hindamiseks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud 11 menetluskulude jaotust muuta. Kuigi hageja on palunud tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas, ei ole hageja menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise kohta sisulisi väiteid esitanud. Ka ei ole hageja väitnud, et maakohtu menetluskulud oleks tulnud teisiti jaotada sõltumata sellest, et maakohus jättis hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi.
3. Tulenevalt

§ 173lg-st 1 märgib ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse.

Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

21.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid. Kuna maakohus on kostja menetluskulud kindlaks määranud, määrab kolleegium

§ 174lg 3 järgi kindlaks kostja apellatsiooniastme menetluskulud.

21.1. Apellatsioonimenetluses on kostja palunud hagejalt välja mõista lepingulise esindaja kulu 4018 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on kostjale osutanud õigusabi vandeadvokaat Jaan Lindmäe 28 tundi ja 40 minutit tunnihinnaga 140 eurot (käibemaksuta). Kostja on kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega (

§ 176

lg 5) ning ta on käibemaksukohustuslane (

§ 174lg 10).

21.2. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

§ 175lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaoludega, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga. Lisaks eeltoodule tuleb hinnata ka esindaja ühe tööühiku hinna, s.o esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust. Kostja lepingulise esindaja ajakulu apellatsioonistmes ei ole kolleegiumi hinnangul

§ 175lg 1 mõttes täies ulatuses põhjendatud ega vajalik.

Võttes arvesse, et tegemist oli tsiviilasja materjalidega kursis olnud vandeadvokaadist esindajaga ning menetlusdokumentide sisu ja mahtu, milles korratakse juba varem menetluses esitatud seisukohti, on apellatsioonkaebuse vastuse koostamise ja sellega seotud toimingute põhjendatud ajakulu menetluskulude nimekirjas esitatud 13 tunni ja 5 minuti asemel 5 tundi ning kohtu

1. juuni
2. a kirjale vastamiseks seisukoha kujundamiseks 15 tunni ja 15 minuti asemel 4 tundi. Menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu 20 minutit on vajalik ja põhjendatud. Kostja lepingulise esindaja tunnihind on põhjendatud. 21.
3. Eeltoodut arvestades on kostja põhjendatud ja vajalik menetluskulu apellatsiooniastmes (9,33 x 140) 1306,20 eurot. Lisaks peab hageja tulenevalt kostja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt

§ 177

lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. 22. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 12