Obsah (6)

§ 71§ 89§ 70§ 29§ 19§ 84

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Viru Maakohus Tsiviilasja number 2-22-10143 Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2022. a, Jõhvi Kohtunik Viljo Junolainen Kohtuasi T. G. hagi Terre Ehitus OÜ

) § 5 lg 1 p 5 ja § 28 lg 2 p 2 kohaselt tööülesannete täitmise eest kokkulepitud tingimustel ja ajal. Seega on tööandja 3 kohustus maksta kokkulepitud palgapäeval töölepingus kokku lepitud töötasu. Hageja ütluste kohaselt töövaidluskomisjonis oli töötaja töötasu suurus 713,17 eurot (bruto) ja palgapäev iga kuu järgneval

1. kuupäeval. Tööandja ei ole antud asjaoludele töövaidluskomisjonis vastu vaielnud. Hageja on pangakonto väljavõttega tõendanud, et talle on 02.01.
2. a tehtud tööandja poolt ülekanne selgitusega „palk detsember“ summas 600 eurot (neto). Arvestades avaldajale
3. aastal makstud töötasu varasematel kuudel, nähtub, et avaldaja töötasu kokkulepe oli
4. aastal 600 eurot (neto), mitte 713,17 eurot (bruto). Sellest tuleneb, et tööandja on töötajale maksnud
5. aasta detsembri eest väljateenitud töötasu summas 600 eurot (neto). Töötaja nõuab tööandjalt
6. aasta ja
7. aasta detsembrikuude eest töötasu vastavalt 713,17 eurot (bruto) ja 713,17 eurot (bruto). Töötaja on pangakonto väljavõttega tõendanud, et tööandja on talle 15.01.
8. a teinud ülekande selgitusega „puhkusetasu detsember“ ning 09.01.
9. a ülekande selgitusega „puhkusetasu, G. T.“. Tööandja selgituste kohaselt viibis töötaja nendel kuudel vastavalt vastaspoole poolt koostatud puhkuste ajakavale puhkusel. Tööandja ei ole oma väite tõendamiseks esitanud ühtegi tõendit. Kohus on seisukohal, et kuivõrd tööandja väide puhkuse kasutamise kohta on paljasõnaline ja tõendamata, pidi töötaja
10. aasta detsembris ja
11. aasta detsembris töötama ja saama töötasu. Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et töötasu ei ole avaldajale
12. aasta detsembri ega
13. aasta detsembri eest makstud. Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et talle maksti
14. aasta aprillist alates töötasu summas 630 eurot (neto). Seega loeb kohus, et poolte vahel oli töötasu kokkulepe summas 630 eurot (neto). Kuivõrd hagejale ei ole makstud kostja poolt
15. aasta detsembrikuu eest töötasu, leiab kohus, et tööandja pidi töötajale
16. aasta detsembrikuu eest maksma töötasu summas 630 eurot (neto). Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et
17. aasta detsembri eest ei ole hagejale samuti töötasu makstud. Arvestades hageja poolt
18. aastal saadud töötasu suurust, milleks on samuti 630 eurot (neto), leiab kohus, et kostja pidi hagejale
19. aasta detsembrikuu eest maksma töötasu summas 630 eurot (neto).
20. Seega peab kostja hagejale tasuma saamata jäänud töötasu 1 260 eurot (neto).
21. Hageja nõuab kostjalt puhkusehüvitist
22. aastal kasutamata 28 põhipuhkuse päeva eest summas 713,17 eurot (bruto).

§ 71

kohaselt hüvitab tööandja töölepingu lõppemisel töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Hageja tööleping lõppes

§ 89lg 1 alusel koondamise tõttu 07.04.2022.

a. Kostja on

1. aasta aprillikuu palgateatisel arvestanud avaldajale puhkusehüvitist 5 kalendripäeva eest summas 121,56 eurot (tl 50). Tegemist on
2. aastal väljateenitud, kuid kasutamata põhipuhkuse päevadega. Tööandja ei ole tõendanud, et töötaja kasutas
3. aastal põhipuhkust, mistõttu lähtub kohus asjaolust, et töötaja on
4. aasta põhipuhkus kasutamata, mille tööandja pidi

§ 71alusel avaldajale töölepingu lõppemisel 07.04.2022.

a hüvitama rahas.

§ 70

lg 1 kohaselt makstase puhkusetasu

§ 29

lg 8 sätestatud korras.

§ 29lg 8 on viitenorm Vabariigi Valitsuse 11.06.2009.

a määrusele nr 91 „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ (määrus nr 91). Kuivõrd põhipuhkust antakse kalendripäevades, tuleb põhipuhkusehüvitise arvutamiseks leida töötaja keskmine kalendripäevatasu. Määruse nr 91 § 4 lg 2 kohaselt liidetakse keskmise kalendripäevatasu arvutamiseks § 2 lg 2 või 3 nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendripäevade arvuga. Arvutamise aluseks olevat kalendripäevade arvu vähendatakse nende kalendripäevade võrra, millal töötajale ei arvestatud töötasu tööst keeldumise korral

§ 19alusel.

Samuti arvestatakse kalendripäevade hulgast välja rahvuspüha ja riigipühad (määrus nr 91 § 4 lg 2). Määrus nr 91 § 2 lg 2 sätestab, et keskmine töötasu arvutatakse arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale sissenõutavaks muutunud. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise vajaduse tekitanud sündmus. Määruse nr 91 § 1 lg 11 sätestab, et kui töötajale maksti keskmise töötasu arvutamise vajaduse tekke kuule 4 eelnenud kuue kalendrikuu eest ainult muutumatu suurusega töötasu, siis puhkusetasu maksmiseks keskmist töötasu ei arvutata ja töötajale makstakse muutumatu suurusega töötasu. Puhkusehüvitise arvutamisel on arvutamise vajaduse tekke kuuks kuu, millele langeb töölepingu lõppemise päev.

§ 84

lg 1 sätestab, et töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks. Puhkusehüvitis muutub

§ 84

lg 1 kohaselt sissenõutavaks töölepingu lõppemise päeval ehk antud juhul 07.04.

1. a. Seega on puhkusehüvitise arvutamise vajaduse tekke kuu aprillikuu. Hageja pangakonto väljavõttest nähtub, et
2. aasta aprillikuule eelnenud kuuel kuul on hagejale makstud muutumatu suurusega töötasu, mis tähendab, et hageja puhul ei tule arvutada keskmist töötasu, vaid tuleb lähtuda muutumatust töötasust. Hageja põhipuhkusehüvitis, mille kohus kostjalt hageja kasuks välja mõistab, on 713,17 eurot (bruto).
3. Hageja nõuab kostjalt saamata jäänud töötasude ja puhkusehüvitise maksmisega viivitamise eest viivist töövaidluskomisjoni avalduse esitamise seisuga ehk 28.04.
4. a. VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohustus muutub VÕS § 82 lg 7 esimese lause järgi sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
5. jaanuari ja
6. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 94 lg 1 kohaselt ja Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatava intressimäära alusel avaldatud intressimääraks alates 01.01.
7. a on 0,00%. Seega loetakse seadusjärgseks viivise määraks alates 01.01.
8. a VÕS § 113 lg 1 kohaselt 8% aastas. Kuna tuvastatud ei ole, et pooled oleksid kokku leppinud mõnes muus viivise määras, siis kohaldub osapooltele seadusest tulenev viivise määr, milleks on 8% aastas. Hageja
9. aasta detsembri töötasu summas 630 eurot (neto) muutus sissenõutavaks 05.01.
10. a. Kuivõrd tööandja ei maksnud avaldajale 05.01.
11. a töötasu summas 630 eurot (neto), on kostja 28.04.
12. a seisuga viivituses 844 päeva. Kostja on hagejale kohustatud
13. aasta detsembri töötasu maksmisega viivitamise eest maksma viivist summas 116,41 eurot (neto). Hageja
14. aasta detsembri töötasu summas 630 eurot (neto) muutus sissenõutavaks 05.01.
15. a. Kuivõrd tööandja ei maksnud töötajale 05.01.
16. a töötasu summas 630 eurot (neto), on tööandja 28.04.2022.a seisuga viivituses 478 päeva. Tööandja on töötajale kohustatud
17. aasta detsembri töötasu maksmisega viivitamise eest maksma viivist summas 66 eurot (neto). Töötaja
18. aastal kasutamata puhkuse hüvitis summas 713,17 eurot (bruto) muutus sissenõutavaks 07.04.
19. a. Kuivõrd tööandja ei maksnud töötajale 07.04.
20. a sissenõutavaks muutunud
21. aasta puhkusehüvitist summas 713,17 (bruto), on tööandja 28.04.
22. a seisuga viivituses 21 päeva. Tööandja on töötajale kohustatud
23. aasta põhipuhkusehüvitise maksmisega viivitamise eest maksma viivist summas 3,28 eurot (bruto). MENETLUSKULUDE JAOTUS
24. Vastavalt TsMS § 173 lg 1, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. 5
25. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.
26. Kohus jätab poolte menetluskulud poolte endi kanda. / allkirjastatud digitaalselt / Viljo Junolainen Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 06.04.
27. a otsusega nr 2-
28. 6