Obsah (6)

§ 158§ 146§ 144§ 77§ 68§ 67

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Parrest, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 5. oktoober 2023, Tartu Tsiviilasja number 2-

) § 146 lg-le 1, mille kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Kostja leidis, et kolm aastat on käesolevaga möödunud. MAAKOHTU OTSUS

1. Tartu Maakohus jättis
2. oktoobri
3. a otsusega hagi rahuldamata. Kohus võttis vastu nii hageja kui kostja lõppseisukohtadega esitatud tõendid. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1175 eurot ja viivise menetluskuludelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Kostja on esitanud nõudele aegumise vastuväite. Käesoleval juhul tuleneb poolte vahel
4. augusti
5. a sõlmitud lepingu punktist 9.1 (tl 7) ja
6. oktoobri
7. a lepingu punktist 10.1 (tl 10 pöördel), et lepingut võib muuta poolte kirjaliku kokkuleppega. Kirjaliku vormi järgimata jätmisel on lepingu muudatus tühine. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et pooled on kokku leppinud laenulepingute muutmise kirjalikus vormis. VÕS § 13 lg 3 sätestab, et kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Lepingu muutmise esmane eeldus on lepingut muuta sooviva poole selge tahteavaldus, milles väljendub soov õigusliku tagajärjena kaasa tuua lepingu muutmine tahteavalduses välja toodud viisil. Kuna lepingu muutmist väidab praeguses asjas hageja, peab eelnimetatud asjaolude esinemist tõendama tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 järgi hageja. Kostja poolt hagejale
8. a lõpus ja
9. a alguses saadetud e-kirjades (tl 15-16 pöördel) annab kostja hagejale lühiülevaateid oma majandustegevusest. Samas ei nähtu ühestki e-kirjast lepingu täitmise pikendamisega seonduvaid asjaolusid ning kostja sõnaselget taotlust ega nõustumust lepingu tähtaja pikendamisega. Kostja märgib
10. detsembri
11. a e-kirjas hagejale (tl 15 pöördel), et „Ettevõte on töötav ja plaanime 2020 laenu tagastama hakata“, kuid e-kirjast ei nähtu samuti lepingu täitmise pikendamisega seonduvaid asjaolusid. Ka ei ole arusaadav, millise laenu (mille alusel ja kellelt saadud, millises summas) tagastamisest käib jutt. Samuti ei ole arusaadav, millise tähtaja jooksul ja kui suurte osamaksetega hakatakse laenu tagastama. Selliseid asjaolusid ei nähtu ka kohtule esitatud
12. mai
13. a ega ka
14. juuni e-kirjavahetusest (tl 52-53; 56). Nõustuda saab asjaoluga, et kostja on saadetud e-kirjades andnud hagejale ülevaateid oma majandustegevusest, samas ei nähtu ühestki sellisest e-kirjast, et ettevõtte majandustegevusest põgusa ülevaate andmise eesmärk oleks olnud seotud poolte vahel sõlmitud lepingute tähtaegade pikendamisega. Hageja on tõendina esitanud kostjale
15. septembril 2021 saadetud teatise (tl 17), milles teeb hagejale pakkumise tasuda osamaksetena 30 000 eurot
16. oktoobriks 2021, mille tähtaegsel täitmisel loetakse täidetuks mõlemad laenulepingud ja nendest tulenevad kohustused. Seejuures tuleb kostjal tasuda hagejale
17. a septembris vähemalt 10 000 eurot ja ülejäänud 20 000 eurot tasuda hiljemalt
18. oktoobriks
19. a. Laenuandja ootab tagasisidet hiljemalt
20. septembriks
21. Hagiavaldusel on lisatud kostja vastused (tl 19; 21-22), milles kostja on hageja nõude vaidlustanud ning leidnud, et nõudel puudub õiguslik alus. Seega ei saa ka seda 3 pooltevahelist kirjavahetust käsitelda lepingu muutmisena, kuna kostja on selgelt väljendanud, et ei pea nõuet põhjendatuks. Hageja hinnangul on muu hulgas
22. mai
23. a maksekorraldusega (tl 42) tõendatud lepingu muutmine. Kohus sellise käsitlusega ei nõustunud. Kohus leidis, et selles, et kostja jätkas intressi maksmist pärast laenu tagastamise tähtaja saabumist, ei sisaldu tahteavaldus muuta laenulepingut tähtajatuks. Hageja
24. mai
25. a e-kirjast (tl 52), milles hageja otsustas jätta intressi suurendamise kohaldamata, puuduvad igasugused selgitused, mis viitaksid tema tahtele muuta laenuleping tähtajatuks. Kohus leidis, et mõistlik laenuandja ei mõistaks kostja poolt intressi tasumist pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist tahteavaldusena muuta laenuleping tähtajatuks. Kohus asus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et pooled muutsid
26. oktoobri
27. a laenulepingu tähtajatuks. Kohus oli seisukohal, et laenulepingu tähtaja pikendamist ei tõenda ka asjaolu, et kostja on
28. a majandusaasta aruandes (tl 54-55; 74-77) kajastanud laenu äriühingult summas 38 600 eurot intressiga 12% aastas. Tegemist on tehingu raamatupidamisliku kajastamisega, mille järgi ei ole võimlik õigussuhet kvalifitseerida. Sellist seisukohta on Riigikohus lahendis nr 2-17-17217 (p 13) väljendanud. Laenulepingute tähtajad olid
29. detsember 2016 ja
30. veebruar
31. Hageja oli seisukohal, et võlgnik on hageja nõuet
32. detsembri
33. a e-kirjas (tl 15 pöördel) tunnustanud, mistõttu on aegumine katkenud

§ 158tähenduses.

Kohus tõi veelkord välja, et viidatud e-kirjast ei nähtu, millise laenu (mille alusel ja kellelt saadud, millises summas) tagasi maksmise kavatsusest käib jutt. Samuti ei ole arusaadav, millise tähtaja jooksul ja kui suurte osamaksetega hakatakse laenu tagastama. Kohus oli seisukohal, et võlgniku ja võlausaldaja poolt vahetatud e-kirju (allkirjastamata) ei saa pidada võlgniku tahteavalduseks tunnustada võlgnevust ning katkestada sellega aegumine

§ 158tähenduses või pikendada tähtaegasid.

Nõude tunnustamiseks peab võlgnik oma käitumisega teadmise võlast võlausaldajale selgelt esile tooma. Käesolevas asjas võlgnik seda teinud ei ole. Järelikult muutus hageja

1. augusti
2. a lepingust tulenev nõue sissenõutavaks
3. detsembril 2016 ning
4. oktoobri
5. a lepingust tulenev nõue muutus sissenõutavaks
6. veebruarist
7. Kuna nõuded on tehingust tulenevad nõuded, mis aeguvad

§ 146lg 1 järgi kolme aastaga, algas aegumine vastavalt 1.

jaanuaril 2017 kell 00.00 ning lõppes

1. detsembril 2019 kell 24.00 ning
2. märtsil 2017 kell 00.00 ja
3. veebruaril 2020 kell 24.
4. Samal ajal aegus

§ 144alusel ka viivisenõue.

Maakohus nõustus kostjaga selles, et alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse. Tulenevalt asjaolust, et laenulepinguid pikendatud ei ole, tuleb jätta hageja intressinõuded rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja määras kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja esitas koos apellatsioonkaebusega uue tõendi – e-kirja koos lisadega.
2. oktoobril 2016 sõlmitud laenulepingu p 3.
3. nägi ette laenusummalt tasutava intressi suurendamise alates
4. a märtsist. Seega nägid pooled juba lepingut sõlmides ette laenu 4 tagastamise tähtaja võimaliku pikendamise ning leppisid kokku sellisel juhul kohaldatava intressi suuruse.
5. mai
6. a e-kirja puhul on tegemist ettepanekuga muuta
7. oktoobril 2016 sõlmitud laenulepingut laenusaajale soodsamas suunas selliselt, et laenu tagastamise tähtaeg jääb kindlaks määramata ning laenu saajal tuleb tasuda intressi 12% laenu summalt aastas. Kostja aktsepteeris
8. mail 2017 arve tasumisega võlausaldaja ettepanekut, mistõttu on põhjendamatu maakohtu seisukoht, et pooled ei ole lepingut muutnud. Kostja saatis
9. detsembril 2019 T. Starkele e-kirja, milles kinnitab, et kostja kavatseb alustada
10. a laenu tagastamist. Eeltoodust nähtuvalt on kostja viidanud oma täitmata kohustusele ning lubanud alustada selle tasumist
11. a. Kohus on jätnud tähelepanuta, et nii enne kui ka pärast nimetatud e-kirja saatmist on võlgnik võlausaldajaga regulaarselt suhelnud, täitnud
12. augusti
13. a laenulepingust tulenevaid kohustusi, esitanud andmeid oma majandustegevuse kohta ning püüdnud sellega jätta võlausaldajale muljet, et kavatseb oma kohustusi tulevikus täita. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene, et

§ 158

lg-s 2 sätestatud nõude tunnustamine muu teoga peaks seisnema allkirjastatud võlatunnistuses.

1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Hageja käitumine on vastuoluline. Hageja on ise
2. septembri
3. a nõudes selgitanud, et lepingud on lepingus sätestatud tingimustel lõppenud – vastasel juhul ei oleks saanud viivisenõuet tekkida.
4. augusti
5. a laenuleping lõppes tähtaja saabumisega
6. detsembril
7. Tõendatud ei ole, et pooled oleksid laenulepingut kirjalikus vormis pikendanud.
8. oktoobri
9. a laenulepingu tähtajatuks muutumine ei ole tõendatud. Mõlemas laenulepingus on pooled leppinud kokku, et lepingut võib muuta poolte kirjaliku kokkuleppega. Sellist kirjalikku kokkulepet sõlmitud ei ole. Kostja ei nõustu hageja tõlgendusega, et
10. oktoobril 2016 sõlmitud laenulepingu punkti 3.1 alusel oleks võimalik tõlgendada poolte soovi muuta leping tähtajatuks. Aegumine ei ole katkenud

§ 158mõttes.

Kohus oli põhjendatult seisukohal, et võlgniku ja võlausaldaja poolt vahetatud e-kirju (allkirjastamata) ei saa pidada võlgniku tahteavalduseks tunnustada võlgnevust ning katkestada sellega aegumine

§ 158tähenduses või pikendada tähtaegasid.

1. detsembri
2. a e-kirja seostamine vaidlusaluste laenulepingutega ei ole tõendatud.
3. Tartu Ringkonnakohus keeldus
4. septembri
5. a määrusega apellatsioonkaebusele lisatud tõendi vastuvõtmisest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks (TsMS § 657 lg 1 p 3) eelmenetluse staadiumis. Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
7. Vaidlust ei ole selles, et hageja ja kostja vahel sõlmiti
8. augustil 2016 laenuleping, mille p 1.4 kohaselt pidi kostja maksma hagejale laenu tagasi hiljemalt
9. detsembriks
10. Pooled sõlmisid
11. oktoobril 2016 teise laenulepingu, mille p 2.1 kohaselt pidi kostja maksma hagejale laenu tagasi hiljemalt
12. veebruariks
13. Mõlemad laenulepingud sisaldasid punkti, mille kohaselt võib lepingut muuta poolte kirjaliku kokkuleppega ning kirjaliku vormi järgimata jätmisel on lepingu muudatus tühine.
14. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga selles, et poolte esitatud kirjavahetusest ei tulene, et pooled oleksid laenulepinguid muutnud või pikendanud nagu väidab hageja. 5 Maakohus on õigesti tuvastanud, et pooled leppisid kokku laenulepingute muutmise kirjalikus vormis. Samas ei tulene seadusest keeldu, et lepingupooled ei võiks lepingu kehtivuse ajal muuta senist kokkulepet lepingu muutmise vormi osas. VÕS § 13 lg 2 ja

§ 77

lg 3 teise lause mõtte kohaselt saavad pooled ise kujundada omavahelist suhet ka lepingu muutmise vormi osas. Seetõttu ei saa lepingu kirjaliku vormi kokkuleppest järeldada, et hiljem pole võimalik lepingu muutmine või pikendamine muus vormis, sh suuliselt. Poolte esitatud kirjavahetusest ega muudest tõenditest ei nähtu, et pooled oleksid selgesõnaliselt leppinud kokku lepingu muutmises või pikendamises.

1. oktoobri
2. a laenulepingu p-s 3.1 kokkulepitu, mis nägi ette laenusummalt tasutava intressi suurendamise alates
3. a märtsist, ei tõenda, et pooled leppisid hilisemalt kokku laenulepingute muutmises või pikendamises. Maakohus on põhjendatult leidnud, et intressi tasumine pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist ei ole tahteavaldus laenulepingu muutmiseks.
4. Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus ekslikult seisukohale, et hageja nõuded on

§ 146lg 1 ja § 147 lg-te 1 ja 2 järgi aegunud.

Hageja on seisukohal, et aegumine katkes

§ 158lg 1 järgi 23.

detsembri

1. a e-kirjaga (tl 15 pöördel), mil kostja tunnustas hageja nõuet. Hageja on
2. septembri
3. a menetlusdokumendis (tl 71) leidnud, et kostja on tunnustanud hageja nõuet

§ 158lg 2 tähenduses ka võla tasumisega.

10.1.

§ 158

lg-te 1–2 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnevuse osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Nõude tunnustamine selle sätte tähenduses väljendub eeskätt võlgniku tahteavalduses (

§ 68), millest järeldub sõnaselgelt tahe nõude olemasolu tunnistada.

Seega katkestab aegumise esmalt nõude tunnustamine tehinguga, eelkõige konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistuse (Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 15), veksli või tšekiga. Lisaks tehingutele hõlmab

§ 158

lg 2 aga ka muid tegusid või toiminguid (käitumist), millega võlgnik väljendab võlausaldajale oma teadlikkust võla olemasolust. Võlgniku ühepoolne mittetehinguline tunnistus toob kaasa aegumise katkemise

§ 158järgi (vt Riigikohtu 3.

juuni 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-5601, p 16.1). Riigikohus on selgitanud, et kui kohustatud isik ei tunnusta nõuet tehingule omase tahteavaldusega (

§ 67

), vaid muu käitumise või teoga, toob

§ 158

järgi aegumise katkemise kaasa siiski vaid niisugune tegu (avaldus), mis vähemalt avalduse tegija tahte vaba kujundamise, sh teovõime ja esindusõiguse, osas vastaks kehtiva tehingu tunnustele (vt Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-8699, p 16). Katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei ole võla tunnustamise ajaks möödunud (Riigikohtu
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24;
5. veebruari
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 10). Kohtule esitatud
7. detsembri
8. a e-kirjas on kostja muuhulgas kinnitanud, et ta plaanib hakata laenu tagastama
9. a. Maakohus on leidnud, et
10. detsembri
11. a e-kirja ei ole võimalik seostada konkreetse laenusuhtega. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus
12. detsembri
13. a e-kirja sisu hinnanud ebaõigesti. Kuigi
14. detsembri
15. a e-kirjas ei ole selgelt märgitud, millisest laenu tagastamisest on juttu, siis saab ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul järeldada, et pooled räägivad e-kirjavahetuses vaidlusalustest laenulepingutest.
16. a detsembri kirjavahetus peeti hageja ja kostja seaduslike esindajate vahel. Hageja ega kostja ei ole esile toonud, et poolte vahel oli veel teisi võlasuhteid. Kostja ei ole kohtumenetluses esitanud vastuväiteid sellele, et
17. a e-kirjavahetuses räägiti vaidlusalustest laenulepingutest. Kui vaadata asjas esitatud e-kirjavahetust, siis teatab kostja 22.oktoobril 2019, 6 et tema majanduslik kasumlikkus viimased neli aastat olnud problemaatiline (tl 16 pöördel); detsembris 2019 annab teada, et plaanib 2020 hakata laenu tagastama jaanuaris 2020 ja selgitab, et ei saa detsembri bilanssi ja kasumiaruannet saata, kuna raamatupidaja ei nõustunud saatmisega (tl 15). Poolte kirjavahetus tõendab, et pooled mõistavad ühte moodi, millisest kohustustest on jutt. Ringkonnakohus leiab, et kostja
18. detsembri
19. a e-kirjas avaldatut saab õiguslikult käsitada nõude tunnustamisena

§ 158mõistes.

Kostja on

1. detsembri
2. a e-kirjas avaldanud tahet tagastada laen ning tunnustanud sellega hageja nõuet mõlema laenulepingu osas. Järelikult katkes hageja nõude aegumine
3. detsembril
4. 10.
5. Lisaks on kostja võlga osaliselt tasunud. Hageja on hagiavalduses märkinud, et kostja tegi alates novembrist 2018 kuni maini 2021 ebaregulaarseid makseid laenulepingutest tuleneva võlgnevuse katteks, kokku 20 400 eurot. Kostja ei ole esitanud hageja väidetele võla tasumise osas vastuväiteid. Ringkonnakohtu hinnangul tuleneb võla osalisest tasumisest võlgniku võla tunnustamise tahe. Kui võlgnik ei aktsepteerinud hageja laenulepingutest tulenevaid nõudeid, siis poleks ta tõenäoliselt võlga ka tasunud. Seega katkesid lepingute aegumistähtajad ka kostja igakordse makse tegemisega. Kuna kostja tegi hagejale viimase makse
6. a, siis seda arvestades oleks nõuded

§ 146lg 1 järgi aegunud 2024.

a. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et hageja nõuded ei ole aegunud. Tsiviilasi tuleb saata tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. 11. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule uueks läbivaatamiseks, siis tuleb tühistada ka maakohtu otsus menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. /digitaalselt allkirjastatud/ 7