← Eesti

2-21-3740/44

Obsah (11)§ 177§ 657§ 652§ 654§ 238§ 5§ 230§ 4§ 162§ 171§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 18. september 2023, Tallinn Kohtuasja

) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus märkis, et määrab kulude suuruse kindlaks pärast asjas tehtud lahendi jõustumist

§ 177lg 1 p 2 järgi.

Apellatsioonkaebus

  1. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. 4.
  2. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus rikkunud oluliselt nii materiaalõiguse kui ka menetlusõiguse norme ja hinnanud ebaõigesti tõendeid. Hageja peab kohtuotsust üllatuslikuks ja heidab kohtule ette asjaolude ebaõiget hindamist ning tuginemist asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud. 5

(10)2-21-3740 4.
  1. Hageja rõhutab, et mingisugust laenulepingut või pandilepingut, ei suulist ega kirjalikku, ei ole poolte vahel kunagi sõlmitud. Kostja väide, et poolte vahel oli sõlmitud pandileping, on paljasõnaline, kuna kostja ei ole esitanud nimetatud lepingut kohtule ega esitanud selle kohta ühtegi tõendit. Kostja viis oma väitega kohtu eksitusse. 4.
  2. Oma ebaausa tegevusega tekitas kostja hagejale kahju 10 000 eurot. Hageja esitas kostjale pretensioone, kus selgitas, et kui ta ei täida müügilepingust tulenevaid kohustusi, siis peab ta tagastama talle makstud 10 000 eurot. Kostja kohustused olid müügilepingus fikseeritud. Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule. Hageja soovis oma nõudeid tõendada tunnistaja ütlustega. Q nägi, kuidas hageja andis kostjale 10 000 eurot Audi eest. Kohus jättis põhjendamatult hageja taotluse rahuldamata ja seega olulise osa tõenditest analüüsimata. 4.
  3. Väide, et hageja ei kontrollinud, kas sõiduk sai tema nimele registreeritud, ei oma tähtsust. Seda ei olnud mõtet kontrollida, kuna registreerimise käigus on vaja uue omaniku (hageja) allkirja ja auto tehnilist passi. 4.
  4. Kostja kinnitas kohtuistungil, et „BMW kohta tegime müügilepingu koos hagejaga. BMW andsin hagejale üle. Vormistasime registris auto müügi. Register kinnitab müüki, mitte mina. BMW sõiduauto tehnilise passi sai hageja kätte.“ Seega kinnitasid pooled, et müügileping on poolte poolt täidetud. See oli eraldiseisev müügileping. Pärast registris registreerimist sai hageja BMW omanikuks. Kohus leidis ekslikult, et Audi ja BMW müügilepingud on omavahel kuidagi seotud. Need on iseseisvad müügilepingud, neil olid erinevad müügiesemed ja hinnad. 4.
  5. Kohus ei ole võtnud tarvitusele kõiki seaduses ettenähtud abinõusid asja tehiolude igakülgseks, täielikuks ja objektiivseks uurimiseks ning ei ole kõiki asjaolusid välja selgitanud. Kohus on hinnanud asjas kogutud tõendeid valikuliselt ning ei ole põhjendanud, miks ta on osa tõendeid tähelepanuta jätnud. Kohus on jätnud põhjendamatult vastamata ka asjakohastele väidetele. Kohus on tuginenud otsuse tegemisel asjaoludele, mis on oletuslikud ja mida ei olnud pooltele teatavaks tehtud. Vastustaja seisukoht
  6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  7. Ringkonnakohus leiab, et

§ 657

lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad hageja kanda. 7. Maakohus tuvastas asja lahendamisel järgmised olulised asjaolud, mida pooled apellatsioonimenetluses ei vaidlusta ja mille ringkonnakohus võtab seega

§ 652

lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks: - - kostja sai hagejalt 10 000 eurot; pooled allkirjastasid 16. detsembril 2020 käsitsi Audi müügilepingu, mille kohaselt kostja müüs Audi hagejale; lepingu p 4 järgi tuleb üle anda sõiduki dokumendid; lisaks oli kokku lepitud, et omand läheb üle pärast lepingu alla kirjutamist; kostja ei ole andnud hagejale üle Audit ega ka sõiduki dokumente (Audi jäi küll mõneks päevaks kostja kätte ilma dokumentideta, kuid kostja sai sõiduki tagasi, kui andis hagejale 700 eurot); 6

(10)2-21-3740 - - -
  1. detsembril 2020 olid pooled allkirjastanud müügilepingu BMW kohta ning hageja sai BMW valduse; Transpordiameti registriandmete väljavõtte kohaselt ei registreeritud detsembris 2020 Audi omanikuvahetust, seda tehti alles
  2. a aprillis ja seejärel
  3. a mais, kuid andmetest ei nähtu, kelle nimele sõiduk
  4. a aprillis registreeriti; pooled pidasid
  5. a jaanuaris Viberis kirjavahetust BMW teemal, arutades, kas keegi soovib autot ära osta, ning kostja soovitas hagejal auto müüki panna, olles valmis seda ka ise välja ostma; kostja esitatud
  6. mai
  7. a müügilepingu kohaselt võõrandas kostja Audi kolmandale isikule; Transpordiameti registri väljavõtte kohaselt allkirjastas kostja Audi müügilepingu
  8. mail 2021 ja uus ostja
  9. mail
  11. Maakohus kvalifitseeris õigesti hageja nõude, leides, et hageja nõuab väidetavast Audi müügilepingust tuleneva asja valduse üleandmise kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, käsitades kahjuna sõiduki eest tasutud hinda. Selline nõue on võimalik VÕS § 208 lg 1, § 101 lg 1 p 3 ning § 115 lg-te 1 ja 3 alusel, tegemist on kahju hüvitamise nõudega kohustuse täitmise asemel. Nimetatud nõude esmane eeldus on poolte vahel müügilepingu olemasolu, millest tulenevat kohustust oleks kostja saanud rikkuda. Praegusel juhul on poolte vahel vaidlus selles, kas
  12. detsembril 2020 allkirjastatud Audi müügileping oli TsÜS § 89 lg 1 mõttes näilik tehing, varjates laenulepingu ja pandilepingute sõlmimist, ja seega TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine või mitte.
  13. Maakohus leidis tõendeid (peamiselt poolte vande all antud seletused; BMW müügileping; kostja poolt kohtule esitatud Viberi kirjavahetus jaanuarist 2021; Transpordiameti registriandmete väljavõtted Audi omanikuvahetuste kohta;
  14. mai
  15. a müügileping Audi müümise kohta kolmandale isikule; hageja
  16. veebruari
  17. a pretensioon kostjale) kogumis hinnates, et need kinnitavad kostja väiteid, et tegelikult ei sõlminud pooled
  18. detsembril 2020 Audi müügilepingut VÕS § 208 lg 1 tähenduses, kuna hageja ei soovinud kostjalt Audit osta ja kostja seda müüa, vaid pooled sõlmisid VÕS § 396 lg 1 järgse laenulepingu hagejalt kostjale 10 000 euro laenamiseks ning selle tagatiseks sõlmiti BMW ja Audi osas käsipandilepingud AÕS § 281 lg 1 ja § 282 lg 1 järgi. Seejuures hiljem, pärast hagejale 700 euro tagastamist, vabastati Audi pandi alt ja laenu jäi tagama üks pandiese (BMW). Eelnevast järeldas maakohus, et BMW ja Audi müügilepingud on TsÜS § 89 lg 1 viimase osa ja lg 3 järgi näilikud tehingud, kuna nendega varjati poolte laenulepingut 10 000 euro laenamise kohta kostjale ja kahte pandilepingut. Seega on Audi müügileping TsÜS § 89 lg 2 alusel tühine, sellel ei ole TsÜS § 84 lg 1 järgi õiguslikke tagajärgi ning TsÜS § 89 lg 3 järgi tuleb kohaldada varjatud tehingutele nende tehingute kohta sätestatut.
  19. Olles tutvunud maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja selle vastuse ning muude asja materjalidega, on ringkonnakohus seisukohal, et maakohus leidis õigesti, et poolte
  20. detsembri
  21. a müügileping Audi kohta oli näilik tehing ja sellega varjati tegelikult laenulepingu ja pandilepingu sõlmimist. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja

§ 654lg 6 järgi neid ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 11. Hageja jääb apellatsioonkaebuses endiselt seisukohale, et poolte vahel ei ole sõlmitud laenulepingut ega pandilepinguid. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda selles küsimuses maakohtust erinevale seisukohale ega leida, et poolte vahel oli sõlmitud Audi müügileping. 7

(10)2-21-3740 11.
  1. Maakohtu järelduste õigsust ei mõjuta asjaolu, et hageja väitel töötab kostja müügijuhina ning peab seega olema teadlik müügilepingu tähendusest ja tagajärgedest. Maakohus on asjas esitatud tõendite põhjal põhjendatult leidnud, et praegusel juhul ei olnud poolte tegelik tahe sõlmida Audi müügilepingut, s.o hageja ei soovinud Audit osta ja kostja seda müüa, vaid poolte tahe oli sõlmida laenu- ja pandilepingud. 11.
  2. Põhjendatud ei ole hageja väide, et Audi müügilepingu sõlmimist kinnitab see, et kostjale esitatud pretensioonis oli hageja tuginenud müügilepingule ja nõudnud kostjalt müügilepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise korral 10 000 euro tagastamist. 11.2.
  3. Maakohus on hageja
  4. veebruari
  5. a pretensiooni (tl-d 5–6) vaidlustatud otsuses hinnanud ja leidnud, et hageja ei ole selles esitanud VÕS § 208 lg 1, § 101 lg 1 ja § 108 lg 2 pst 1 tulenevat müügilepingu täitmise nõuet ehk nõuet anda hagejale üle vaidlusalune sõiduk ja lepingus nimetatud dokumendid. Hageja on esitanud kostjale hoopis rahalise nõude, et kostja maksaks hagejale 10 000 eurot hiljemalt
  6. veebruariks
  7. Maakohus järeldas sellest, et hageja ei nõudnud mitte väidetava müügilepingu täitmist, s.o sõiduki üleandmist, vaid raha. Maakohus tuvastas, et pretensioonis ei olnud viiteid lepingust taganemisele (nt põhjusel, et kostja ei täida müügilepingust tulenevat sõiduki üleandmise kohustust), vaid üksnes märge, et kui raha ei saa tagastada, siis on hageja nõus võtma kostja käest üle Audi hiljemalt
  8. veebruaril
  9. 11.2.
  10. Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga nimetatud tõendile ja leiab, et pretensiooni sisu kinnitab täiendavalt seda, et poolte vahel ei olnud sõlmitud müügilepingut Audi omandamiseks hageja poolt, vaid pooled olid sõlminud laenulepingu, mida nad soovisid tagada sõidukitega. Sellele viitab selgelt asjaolu, et hageja esmane soov oli saada tagasi kostjale antud 10 000 eurot ning Audi endale võtmisega oleks hageja nõustunud juhul, kui kostjal poleks olnud võimalik raha tagastada. 11.
  11. Hageja arvates pole oluline see, et ta ei kontrollinud, kas sõiduk sai tema nimele registreeritud. Kolleegiumi hinnangul võttis maakohus põhjendatult asjaoludena, mis viitavad sellele, et pooled ei sõlminud Audi müügilepingut, arvesse seda, et hagejat ei vormistatud pärast
  12. detsembri
  13. a tehingu sõlmimist Transpordiameti registris Audi omanikuks ning hageja ei tundnud selle vastu huvi, jättes kontrollimata, kas Audi on registris tema nimele registreeritud. Samas oli see vaid osa arvukatest asjaoludest, millega maakohus poolte tegelikku õigussuhet kvalifitseerides arvestas. 11.
  14. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kostja kinnitas
  15. jaanuari
  16. a kohtuistungil müügilepingu sõlmimist ja täitmist. Hageja viitab kostja seletusele, mille kohaselt „BMW kohta tegime müügilepingu koos hagejaga. BMW andsin hagejale üle. Vormistasime registris auto müügi. Register kinnitab müüki, mitte mina. BMW sõiduauto tehnilise passi sai hageja kätte.“ Nende lausete hindamisel tuleb arvestada nende ütlemise konteksti, st kostja muid seletusi samal istungil. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kostja küll selgitas müügilepingu vormistamist ja BMW üleandmist, kuid kostja väitel oli BMW tegelikult pandiese, see oli laenatud 10 000 euro tagatis ning kostja pole BMW eest raha saanud (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:24:36). Seega ei ole kostja müügilepingu sõlmimist ja täitmist
  17. jaanuari
  18. a kohtuistungil kinnitanud. 11.
  19. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kostja väide pandilepingu sõlmimise kohta on paljasõnaline, kuna kostja pole pandilepingut kohtule esitanud. Käsipandi seadmise kokkulepe AÕS § 281 lg 1 ja § 282 lg 1 tähenduses võib olla sõlmitud ka suuliselt, kui sellega kaasneb pandieseme valduse üleandmine pandipidajale, seega ei välista pandilepingu olemasolu 8
(10)2-21-3740 kirjaliku lepingudokumendi puudumine. Maakohtu tuvastatud asjaolud, sh asjas esitatud tõendid kinnitavad poolte vahel pandilepingute sõlmimist Audi ja BMW kohta ning hiljem (pärast kostja poolt hagejale 700 euro tagastamist) Audi vabastamist pandi alt (AÕS § 286 p 3 järgi käsipant lõpeb mh panditud asja tagastamisega pantijale).
  1. Apellatsioonkaebuses heidab hageja maakohtule ette seda, et kohus jättis põhjendamatult rahuldamata hageja taotluse tunnistaja Q ülekuulamiseks, kes nägi, kuidas hageja andis kostjale 10 000 eurot Audi eest. 12.
  2. Asja materjalidest nähtuvalt taotles hageja oma
  3. oktoobri
  4. a menetlusdokumendis tunnistaja Q ülekuulamist, kuna tunnistaja nägi, kuidas hageja andis kostjale 10 000 eurot Audi eest. Hageja kordas oma taotlust
  5. detsembri
  6. a menetlusdokumendis.
  7. jaanuari
  8. a kohtuistungil avaldas hageja, et tunnistaja saab tõendada ka seda, et hageja ei võtnud autot, kuna kostja ütles, et tal on vaja autot veel kaks päeva kasutada (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:33:35). Maakohus jättis
  9. jaanuari
  10. a kohtuistungil protokollilise määrusega hageja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks rahuldamata. Kohus leidis, et tunnistaja ülekuulamiseks puudub vajadus, kuna vaidlust ei ole selles, et kostja on saanud 10 000 eurot. Selle kohta, kas pooled sõlmisid Audi müügi- või pandilepingu, s.o milles pooled Audi osas kokku leppisid, on tõendiks poolte vande all antavad ütlused ja hageja tunnistajat pole vaja selle kohta üle kuulata (vt kohtuistungi protokoll, ajamärgid 00:23:19, 00:37:24 ja 00:44:34). 12.
  11. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus hageja tunnistaja ülekuulamise taotluse põhjendatult rahuldamata. Peamine asjaolu, mida hageja soovis tunnistaja ütlustega tõendada, ei olnud vaidluse all (

§ 238lg 1 p 1).

Kostja ei ole menetluses vastu vaielnud sellele, et hageja andis talle sularahas 10 000 eurot ja kostja andis hagejale Audi, kuid kostja väitel ei olnud tegemist Audi müümisega hagejale, vaid hageja andis kostjale laenu ja sai Audi valduse laenu tagasimaksmise tagatiseks. Ka

  1. jaanuari
  2. a kohtuistungil avaldas kostja esindaja, et kostja tunnistab 10 000 euro saamist, aga teise kokkuleppe alusel (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:22:35). See, mis põhjusel hageja väidetavalt kohe kostjalt autot ei võtnud, ei oma tähtsust hindamisel, kas auto üleandmise aluseks oli müügi- või pandileping. Seega ei oleks olnud alust kuulata tunnistajat üle ka selle asjaolu kohta (

§ 238lg 1).

Kolmanda isikuna ei oleks Q saanud anda ütlusi selle kohta, milline oli poolte tahe lepingu sõlmimisel ning mis põhjusel hageja kostjale Audi eest raha andis ja kostja hagejale Audi pidi üle andma. Hageja ei ole ka väitnud, et Q oleks olnud teadlik poolte kokkuleppe sõlmimise asjaoludest ja sisust. Eelnevat arvestades ei ole maakohus hageja taotluse rahuldamata jätmisel menetlusõiguse normi rikkunud.

  1. Põhjendamatu on ka apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on hinnanud asjas kogutud tõendeid valikuliselt ja jätnud põhjendamata, miks ta on osa tõendeid tähelepanuta jätnud, samuti jätnud põhjendamatult vastamata osadele väidetele. Hageja ei ole viidanud ühelegi tõendile (peale tunnistaja Q ülekuulamata jätmise) või hageja menetluses esitatud väitele, mille maakohus oleks jätnud arvestamata ja sellekohased põhjendused esitamata.
  2. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et maakohus on tuginenud asja lahendamisel asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud, mistõttu maakohtu otsus oli üllatuslik. Hageja ei ole viidanud apellatsioonkaebuses ühelegi sellisele asjaolule, millele maakohus oleks otsuses tuginenud ja mille osas pooled poleks saanud menetluses oma seisukohti avaldada. Asja materjalidest ei nähtu kolleegiumile, et maakohus oleks rikkunud selgitamiskohustust või asjaolude pooltega arutamise kohustust viisil, mis oleks võinud tuua kaasa üllatusliku otsuse. 9

(10)2-21-3740 15. Hageja heidab maakohtule ette ka seda, et kohus ei võtnud tarvitusele kõiki seaduses ettenähtud abinõusid asja tehiolude igakülgseks, täielikuks ja objektiivseks uurimiseks ning ei ole välja selgitanud kõiki asjaolusid. Kolleegium selgitab, et hagimenetlus on võistlev menetlus, kus hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (

§ 5lg 1, vt ka § 4 lg 2).

Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (

§ 5lg 2 teine lause).

Maakohtul ei olnud seega kohustust ise asjaolusid välja selgitada, vaid hagis esitatud nõude aluseks olevate asjaolude esile toomise ja tõendamise kohustus oli hagejal (vt ka

§ 230lg 1).

  1. Olukorras, kus maakohus tuvastas, et pooled ei ole kehtivalt sõlminud Audi müügilepingut, leidis maakohus õigesti, et kostja ei saanud müügilepingut rikkuda (sellega, et ta ei andnud asja üle ega teinud võimalikuks selle omandi üleminekut) ning hageja ei saa nõuda müügilepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist.
  2. Kolleegium märgib, et praegusel juhul on maakohus põhjendatult jätnud vaidlustatud otsuses hindamata selle, kas hagejal võib olla kostja vastu laenulepingust tulenevaid nõudeid. Kohus peab hagi lahendamisel lähtuma hageja esitatud nõudest ning asjaoludest, mille hageja on oma nõude põhjendamiseks esitanud (

§ 4lg 2, § 5 lg-d 1 ja 2).

Esitatud hagis nõudis hageja kostjalt müügilepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Hageja ei tuginenud menetluses alternatiivselt, s.o juhul kui kohus peaks nõustuma kostja väidetega müügilepingu näilikkuse kohta, laenulepingu sõlmimisele ega esitanud laenulepingust tulenevaid nõudeid. Vastupidi, hageja oli menetluses selgelt avaldanud seisukohta, et poolte vahel ei ole laenulepingut sõlmitud (vt nt

  1. septembri
  2. a seisukoha lk 3;
  3. oktoobri
  4. a seisukoha lk 2;
  5. detsembri
  6. a seisukoha lk 2; ka apellatsioonkaebuses rõhutas hageja korduvalt, et poolte vahel ei ole laenulepingut ega pandilepingut sõlmitud). Selles olukorras ei oleks kohus saanud lahendada hageja nõuet laenulepingu alusel. Kui hagejal on kostja vastu laenulepingust tulenevaid nõudeid, eelkõige kui laen või osa sellest on endiselt tagastamata, on hagejal võimalik pöörduda kostja vastu kohtusse laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Sel juhul on kostjal võimalik esitada hageja nõudele ka vastuväiteid, nt praeguses menetluses esitatud väide, et laenu tagastamise kohustus on pandiesemeks olnud BMW müügist saadud raha arvel täidetud (vt nt kostja
  7. septembri
  8. a menetlusdokumendi p 3.8).
  9. Eelnevat arvestades jättis maakohus hagi põhjendatult rahuldamata. Menetluskulude jaotus
  10. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jättis maakohus põhjendatult poolte menetluskulud

§ 162lg 1 alusel hageja kanda.

20. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ka apellatsioonimenetluse kulud jätta

§ 171lg 1 järgi hageja kanda.

21. Menetluskulude rahalise suuruse määrab

§ 177

lg 1 p 2 järgi kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. 22. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude jaotust saab

§ 178lg 1 kohaselt vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.