1-22-7599/28

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2023, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-22-7599 Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Ingeri Tamm Kohtukoosseis Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Narva kohtumaja)
2. septembri 2023 määrus süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valve kohaldamisega vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Dmitri Moissejev 50111082230), määruskaebus (isikukood RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
3. Harju Maakohtu
4. detsembri 2022 otsusega karistati Dmitri Moissejevit KarS § 184 lg 1 järgi 2 aasta 2 kuu vangistusega. KarS § 68 lg 1 kohaselt loeti eelvangistus karistusaja hulka ning karistuse kandmise alguseks loeti
5. august
6. Karistuse kandmise aja lõpp
7. oktoober 2024
8. Viru Maakohtu
9. septembri 2023 määrusega jäeti D. Moissejev ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valve kohaldamisega vabastamata. Vabastamise formaalsed eeldused on täidetud (nõutud osa karistusest on kantud ja elukoht olemas, elektroonilise valve nõuded täidetud), täitmata on materiaalsed eeldused. Maakohus ei arvestanud seejuures prokuratuuri põhjendamata seisukohta ja vangla toodud riskiprotsente. 2.
10. Süüdimõistetu on keeldunud tööst ning kui kinnipeetav, kes tõesti soovib enda senist käitumisviisi muuta, ei saa pirtsutada pakutava tööga ning peab pingutama individuaalse täitmiskava täitmiseks. Ka tavaelus on täiesti tavapärane see, et esialgu tuleb alustada töökarjääri üldjuhul lihtsamate tööde tegemisega. Seoses sellega on süüdimõistetut ka kahel korral distsiplinaarkorras karistatud. D. Moissejev on läbinud sotsiaalprogrammi Eluviisitreening, kuid samas on ametiisikutega suhtlemise järgselt täheldatud, et isik teeb koostööd minimaalselt. Vangla ametniku hinnangul ei ole isik veel muutusteks valmis, sest ei teadvusta teo toimepanemise asjaolusid ja selle võimalikke tagajärgi. Kuigi vanglapoolsed sekkumised on juba planeeritud, tuleb paraku nentida, et faktiliselt ei ole vangla jõudnud mõjutada kinnipeetavat veel vajalikul määral läbi erinevate planeeritud tegevuste. Olgugi, et käesolev vangistus on kinnipeetava elus esimene, kahtleb kohus sügavalt, et iseenesest vanglasse sattumine saaks mõjutada isikut nii, et tema hoiakud ja käitumisviis muutuksid juba tänu vangla tingimustes viibimisele. Isik ei väljenda küll otsesõnu kuritegelikke hoiakuid, kuid tema kuritegu viitab ükskõiksusele ühiskonnanormide suhtes. Isik suhtubki oma teosse ükskõiksusega, mis näitab, et ta õigustab oma teguviisi või üritab leida sellele vabandusi. Samuti on D. Moissejevit karistatud distsiplinaarkorras kahel korral tööst keeldumise tõttu. Kui ta ei ole valmis kehtestatud korrale alluma rangelt kontrollitud keskkonnas, siis on äärmiselt keeruline uskuda, et D. Moissejev allub sellele vabaduses olles. Ehk mõistetud vangistus ei ole veel saavutanud soovitud eesmärki. Puudub veendumus, et kinnipeetava hoiakud on tõesti muutunud ning ta edaspidiselt kindlasti ei ohusta ühiskonda. Süüdimõistetu poolt väljendatu ja tema käitumisaktid ei lange kokku 2.
11. Süüdimõistetu elutingimused vabaduses olles pigem ei toeta tema vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabanemist elektroonilise valve alla. Tal on olemas küll püsiv elukoht, puuduvad võlad ning tal on garanteeritud töökoht, kuid samas on tema muutused veel vähetõenäolised. See aga tekitab paratamatult uusi probleeme ning raskendab kinnipeetava resotsialiseerumist, eriti olukorras, kui kinnipeetava legaalsel teel saadavad sissetulekud ei osutu piisavateks seaduskuulekast eluviisist kinnipidamiseks. Lisaks puudub kinnipeetaval töötamise soov kui selline, mis ei anna alust jaatada pikaajalist töösuhet vabaduses olles (varasemalt töötu, teod majandusliku kasu saamise eesmärgil, vanglas töö valimine). Seega D. Moissejevit vabaduses ootavad elutingimused räägivad pigem tema vangistusest ennetähtaegse vabastamise kahjuks. 2.
12. Vangistusest ennetähtaegse vabastamise võimalike muude tagajärgede osas leidis maakohus, et kuigi D. Moissejevit on kriminaalkorras karistatud ühel korral, siis tema poolt toime pandud tegu näitab ükskõikset suhtumist ühiskonnas aktsepteeritavate reeglite täitmisesse. Iseloomustuse kohaselt selgitas kinnipeetav vanglas olles välja enda peamised riskiolukorrad ning omandas teadmised, kuidas tulla toime hirmu ja sotsiaalse survega. Samuti jõudis arusaamiseni, et on neid oskuseid varem enne vangistust ka iseseisvalt kasutanud. Vaatamata sellele sattus kinnipeetav oma tegude eest vanglasse. Seega eelnimetatud oskuste kasutamine ei takistanud tal ühiskonnaohtliku kuriteo toimepanemist. Süüdimõistetu käitumist on mõjutanud ka sõltuvusprobleemid. Käesolev kuritegu on narkokäitlemine, mis oli pandud toime majandusliku kasu saamise eesmärgil ja enda varustamise eesmärgil. Motivatsioon narkosõltuvusest vabaneda on ilmselt puudulik, kuna isik ei teadvusta kõiki riske, mis kaasnevad narkootikumide tarvitamisega ja ei analüüsi sellega kaasnevaid tagajärgi. Ka ei pidanud maakohus täielikult usutavaks kinnipeetava kohtuistungil antud lubadusi seaduskuuleka elu osas. Seda seetõttu, et kriminaalkaristusega päädinud tegu oli etteplaneeritud ja läbimõeldud. Ka nähtub iseloomustusest, et kinnipeetav ei ole mõjutav. Seega oli ebaseaduslikule teele asumine tema iseseisvaks ning teadlikuks valikuks, mistõttu ei ole välistatud, et kohtuistungil vabanemist soodustatavate lubaduste andmine on ka läbimõeldud käitumise ilming. Hetkel ta küll ei tarvita narkootilisi aineid, aga seda vangistuse tõttu. Kuriteo toimepanemise asjaoludest, isiku varasemast elukäigust ning käitumisest kinnipidamisasutuses lähtuv ohuprognoos annavad küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Isiku ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine, mis antud hetkel pole kindel.
13. Viru Maakohtu
14. septembri määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu D. Moissejev, kes palub kohtumäärust muuta, teha uus otsus ning süüdimõistetu ennetähtaegselt vabastada elektroonilise valve kohaldamisega. D. Moissejev leiab, et ta jäeti ennetähtaegselt vabastamata tööst keeldumise tõttu. Uue kuriteo tõenäosus ei ole suur, vangla iseloomustuses vaid 28%. Muus osas on tema käitumine vangistuses olnud viisakas ja eeskujulik. Süüdimõistetu kordab üle, et tegemist on tema esimese vangistusega, tal on pere ja lähedased. Koristustöid vangistuses peab ta ebaõiglaseks ning ta loobus tööst, et tööd jätkuks seda vajavatele vangidele. D. Moissejev on valmis oma mõttemaailma seadusekuulekamaks muutma, aga soovib seda teha vabaduses. Vanglas vanade vangide seas pole selleks just soodsaim atmosfäär. Vabastamine tekitaks usaldust õigusorganite vastu. D. Moissejev on nõus elektrooniliseks valveks pikemaks ajaks kui 2 kuud, näiteks 4 kuud. Samuti on nõus muude lisatingimustega. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
15. Kohtukolleegiumi hinnangul on määruskaebus tervikuna perspektiivitu. Selles toodud argumendid ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks, mistõttu jääb see KrMS § 326 lg 3 ja KrMS § 390 alusel läbi vaatamata. Maakohus on D. Moissejevi vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamata jätmist kaalunud põhjalikult. Maakohus on arvestanud KarS § 76 lg-s 4 nimetatud asjaolusid kogumis ja leidnud, et D. Moissejevi tingimisi ennetähtaegne vanglast vabastamine ei ole põhjendatud, kuna vabastamise sisulised eeldused on täitmata. Seejuures ei jätnud esimese astme kohus süüdimõistetu vabastamise seisukohalt olulisi asjaolusid arvesse võtmata ega omistanud ühelegi asjaolule ebaõiget kaalu. Maakohus on arvestanud kõiki süüdimõistetu suhtes esinevaid asjaolusid, seda nii positiivseid kui ka negatiivseid asjaolusid, ega ole eelistanud üht teisele, vaid on kogumis jõudnud tulemuseni, et D. Moissejevi puhul ei ole uute kuritegude risk viidud miinimumini ning arvestades süüdimõistetu käitumist vangistuses ning tema arusaamu kehtivast korrast, ei pruugi see olla saavutatav ka kriminaalhooldusega (sh elektroonilise valvega). Tutvudes maakohtu määrusega on näha, et maakohus on arvestanud kõiki KarS § 76 lg 4 asjaolusid, sh süüdimõistetu käitumist vangistuses iseloomustavat, elutingimusi vabaduses kui ka tulevikuväljavaateid, ning määruskaebuses ei ole välja toodud midagi uut, mis muudaks maakohtu poolt arvestatut või annaks aluse teistsuguseks järelduseks. Seega ei teinud esimese astme kohus menetletavas asjas KarS § 76 lg-t 4 kohaldades kaalutlusviga, mis võiks anda aluse kohtumääruse tühistamiseks. Tiit Lõhmus (allkirjastatud digitaalselt) Maarika Kuusk Ingeri Tamm