1-22-4027/45

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september 2023, Tartu Kriminaalasja number 1-22-4027 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Erkki Hirsnik, Aarne Sarjas Kriminaalasi Andrus Lutsu süüdistuses KarS § 214 lg 1 järgi üldmenetluses Kohtuistungi sekretär Liina Tulit-Kuum Vaidlustatud kohtuotsus Tartu Maakohtu
2. aprilli
3. a otsus Apellatsiooni esitaja ringkonnaprokurör Anneli Hinto Süüdistatav Andrus Lutsu, isikukood: 37901192776, asukoht: Tartu Vangla; kriminaalkorras karistatud Kaitsja vandeadvokaat Otto Preem Kohtuistungi toimumise aeg
4. august 2023 Kohtuistungil osalesid süüdistatav Andrus Lutsu ja tema kaitsja vandeadvokaat Otto Preem ringkonnaprokurör Anneli Hinto RESOLUTSIOON
5. Jätta Tartu Maakohtu
6. aprilli
7. a otsus Andrus Lutsu õigeksmõistmises muutmata, kuid asendada maakohtu põhjendused käesoleva otsuse põhistustega.
8. Apellatsioon jätta rahuldamata.
9. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Valga Advokaadibüroole 283,20 eurot, sealhulgas käibemaks 47,20 eurot, vandeadvokaat Otto Preemi poolt Andrus Lutsule apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest. Jätta nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. I. SÜÜDISTUS
10. Andrus Lutsu anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 214 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos. Süüdistuse kohaselt A. Lutsu viibides kinnipeetavana Tartu Vanglas, kus ta
11. jaanuaril 2020 täpselt tuvastamata kellaajal
12. eluosakonna kambris number 3157 nõudis läbi akna hõikudes kambris number 2131 paiknenud kinnipeetav D.L. ilt vägivallaga varalise kasu üleandmist. Täpsemalt nõudis ta D.L. ilt igakuiselt 200 euro maksmist, ähvardades viimasele maksmisest keeldumise korral peksa anda. D.L. il oli alust karta ähvarduse täideviimist, sest ta oli juba varem A. Lutsu vägivaldse käitumisega kokku puutunud. II. MAAKOHTU OTSUS
13. Tartu Maakohtu
14. aprilli
15. a otsusega mõisteti A. Lutsu KarS § 214 lg 1 järgi õigeks.
16. Esimese astme kohus tõi välja, et kannatanu ristküsitlus kulges suunavate küsimuste kaudu. Ehkki teatud juhtudel on suunavate küsimuste küsimine lubatud, toimub see siiski kohtu loal. Selleks prokurör luba ei küsinud. Võistleva kohtumenetluse põhimõtete kohaselt peavad kohtumenetluse pooled olema oma rolli täites aktiivsed. Ristküsitluse kontekstis tähendab see seda, et kohus sekkub üldjuhul vaid poole taotlusel.
17. Ristküsitlus ei piirdunud vaid üksiku suunava küsimusega. Prokurör suunas näiteks kannatanut lausuma, et süüdistatav on vägivaldne, küsides temalt: „See, et väidetavalt Lutsu on vägivaldne, millal ja mis asjaoludel te sellest teada saite?“ Niisuguse küsimuse peale ei saanud kannatanu vastata teisiti, kui jaatada süüdistatava vägivaldsust. Ei selle ega sellele järgnenud suunavate küsimuste puhul pole võimalik väita sedagi, et tegu olnuks asjaoludega, mille üle pooled kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 288¹ lg 2 p 2 mõttes ei vaidleks – isegi sellisel juhul pidanuks suunavateks küsimusteks olema kohtu luba.
18. Veel eksis prokurör kuupäevaga, soovides infot
19. jaanuaril 2020 juhtunu kohta, kuid küsides: „Kuni
20. jaanuarini 2020 te viibisite kambrites, kas teil oli mingeid kokkupuuteid Lutsuga või tema vihaga?“ Kannatanu vastas, et ta käis jalavõruga kohtus. Selle peale küsis prokurör otse: „See oli
21. jaanuar 2020, mille protokolli ma esitasin?“ Seega ei ole võimalik tuvastada, kas kannatanu mäletas ise seda kuupäeva. Kannatanult ei tohi võtta võimalust ristküsitluse käigus ise fakte välja öelda. Samuti ei tohi teda suunata. Kui ta ei mäleta, on meenutamise hõlbustamiseks nähtud ette oma reeglistik.
22. Kannatanu edasistest vastustest nähtus, et pärast istungit viidi ta oma kambrisse (nr 2131), kus ta kuulis kolme koputust tema peal asuvast kambrist. Sedaviisi antakse kannatanu sõnul teada, et soovitakse suhelda. Kannatanu avas akna ja ülevalt soovis temaga rääkida süüdistatav. Kannatanu kirjeldas: „Siis hakkas rääkima, et mina olen tema peale koputanud ja tema istus minu pärast aasta ja kaks kuud keelude all, kaotas perekonna, läks naisest lahku minu pärast. /---/ Tema ütles, oleksid võinud mulle mingit raha visata./---/ Mina ütlesin, et mul pole raha, miks peaksin panema. [Seejärel] meil läks ütlemiseks. Siis ta istus ühe kinnipeetavaga koos, J.K. , tema teadis, et mu naine on rikas, on firma juht ja tal on hästi palju raha. Plaan oli neil enne paika pandud. Kibuvits käis ka seal karjumas. /---/ Mina ütlesin, et mul raha pole. Tema ütles, et mine võta naise käest.“ Prokuröri küsimusele, et kas summast oli juttu, vastas kannatanu, et 200 eurot: „Sain aru, et mitte üks kord, aga selle eest, et istus minu pärast aasta kaks kuud ja kaotas perekonna.“ Järgmisegi küsimuse esitas prokurör suunavalt, 2 küsides: “Kas pidite hakkama iga kuu talle 200 eurot maksma,“ mille peale vastas kannatanu: „Nii tuli välja.“ Taas pole teada, mil moel oleks kannatanu end iseseisvalt väljendanud.
23. Jäi mulje, et prokurör oli kinni soovis saada kannatanult kätte kõik vajalikud koosseisuelemendid, unustades seejuures ristküsitluse põhitõed. Nii küsis prokurör: „Kui teie käest raha Lutsu nõudis, kas oli juttu ka mingitest ähvardustest, mis juhtub, kui te ei maksa?“ Kuna kohus pole veendunud, et kannatanu oleks seda ise raha maksmata jätmisega seostanud, jääb ähvardamine kannatanu ütluste pinnalt tuvastamata. Liiati on kannatanu rõhutanud järjekindlalt seda, et süüdistatav on teda alates
24. aasta märtsist pidevalt ähvardanud. Kannatanu tunnistas, et nende jutuajamine lõppes sellega, et ta saatis süüdistatava pikalt. Seega ei võtnud kannatanu ka ise ähvardamist tõsiselt. Seejärel küsis prokurör taas suunavalt, et millal tekkis hirm, et kannatanu võib peksa saada. On oluline rõhutada, et enne seda kannatanu hirmu tundmisest midagi ei rääkinud.
25. Prokurör rikkus KrMS § 288 lg-st 2 tulenevat keeldu küsida ristküsitluse käigus esmaküsitlusel suunavaid küsimusi. Keelu rikkumise tõttu ei saa kohus kannatanu ütlusi tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks kasutada. Vastasel juhul oleks tegemist KrMS § 339 lg 2 mõttes kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
26. mai
27. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-50-13, p 16).
28. Ei leidu ka teisi tõendeid, mille pinnalt saaks süüdistuses kirjeldatud fakte tuvastatuks lugeda.
29. Vanglaametniku K.K. i ütlustest nähtuvalt avaldas D.L. talle vestluse käigus, et A. Lutsu karjub tema peal oleval korrusel E-12 osakonnast akna kaudu tema nime, sõimab teda kitseks, kukeks, ähvardab teda füüsilise vägivallaga ja nõuab temalt raha. Kuna K.K. tõdes, et detailsemalt tal see seik meeles ei ole, pole süüdistuses märgitud asjaolusid tema ütluste pinnalt võimalik tuvastada.
30. Kaaskinnipeetav A.L. tunnistas, et ta valetas kohtueelse menetluse ajal ütlusi andes. Kannatanu ähvardamisest ei tea A.L. midagi. Kannatanu palus tal öelda, et ta kuulis ähvardamist pealt, pakkudes selle eest ka raha. A.L. ru ütlusi ei pidanud kohus usaldusväärseks.
31. Kannatanu abikaasa K.L. tunnistas, et kui tema abikaasa D.L. sattus taas vanglasse, hakkasid talle helistama vangid. Abikaasa seletuse kohaselt soovitati tal hakata raha korjama. K.L. ile helistas vanglast J.B. , kes hoiatas K.L. i J.K. a ja A. Lutsu eest. Kõned toimusid jaanuaris 2020 ja neid võis olla 2-
32. Eelnenule järgnes suunav küsimus prokurörilt: „Kas sel ajal, kui J.B. teile helistas, käis jutt ka mingitest rahadest,“ millele tunnistaja vastas: „See oli selline sektor, kus kõik liikusid või olid ühes kambris. Aga rahasumma, et pean hakkama kellegile kuskile raha kandma, keegi karjus, et raha tuleb ära maksta.“ Pärast J.B. i kõnet helistas talle jaanuari lõpus või veebruari alguses abikaasa D.L. , kes ütles, et A. Lutsu ähvardab ja nõuab temalt raha.
33. Kohus jättis K.L. i ja J.B. i kõne sisu kõrvale, sest need asjaolud selgusid suuresti suunavate küsimuste kaudu. Samas ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et kannatanu rääkis K.L. ile enda ähvardamisest ja raha nõudmisest. Seega saab teha järelduse, et jaanuari lõpus andis kannatanu enda abikaasale edasi vahetult tajutut ja ta ilmselgelt oli veel tajutu mõju all.
34. Süüdistatava versiooni kohaselt suhtlesid kannatanu ja süüdistatav omavahel läbi vangla akende
35. jaanuaril 2020, kuid mingit ähvardamist ega raha nõudmist ei olnud. 3
36. Teo toimepanemise täpse aja puudumine ei välista inimese süüditunnistamist kuriteos. Praeguses asjas saab lugeda tuvastatuks, et kannatanu ja süüdistatav suhtlesid omavahel täpselt tuvastamata ajal jaanuari lõpus, kuid kuriteokoosseisu tuvastatuks lugeda ei saa. Kuivõrd osa K.L. i ütlustest jäi ristküsitluse normide rikkumise tõttu kõrvale, ei ole järelejäänud osa piisav, et koosseisuelemente tuvastatuks lugeda. Ühtlasi ei suutnud kannatanu veenvalt põhjendada raha nõudmise, selle maksmisest keeldumise ja selle eest vägivallaga ähvardamise omavahelist seost. Kannatanu ja K.L. rõhutasid, et ähvardusi ja kiusu oli kogu aeg ning jälgitavalt ei ole võimalik järeldada, millal tekkis ähvarduste ja kiusu vahele raha nõudmine. III. APELLATSIOON
37. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör Anneli Hinto, taotledes A. Lutsu süüdi tunnistamist KarS § 214 lg 1 järgi ning talle liitkaristuse mõistmist. Apellatsioonis märgitud argumendid on lühidalt järgmised.
38. Kohus tõlgendas vääralt ristküsitluse menetlusnorme ning tegi seetõttu valed järeldused isikuliste tõendite osas. Nõustuda ei saa tõlgendusega, justkui saaks kohus ristküsitlusse sekkuda vaid poole taotlusel KrMS § 288 lg 5 järgi. Õiguskirjanduses on leitud, et olukorras, kus kohtumenetluse pool ei taotle asjakohatu küsimuse kõrvaldamist, peaks olema aktsepteeritav kohtu tuginemine KrMS §-le 266, mille järgi saaks kohus anda menetluspooltele korralduse üksnes asjakohaste küsimuste esitamiseks.
39. Maakohus jättis D.L. i ütlused kõrvale põhjendusega, et prokuröri suunavate küsimuste tõttu pole teada, milliseid ütlusi oleks kannatanu ilma suunamiseta andnud. Samuti pidas kohus vajalikuks rõhutada, et kannatanu oli esimene inimene, kes kohtusaalis ütlusi andis. Prokurör toob välja, et kõik dokumentaalsed tõendid esitati enne kannatanu küsitlemist, mistõttu oli kohtul võimalik kannatanu ütlusi dokumentaalsete tõenditega võrrelda.
40. Samuti oli kannatanu tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulnud avakõnet ning kursis sellega, milliseid dokumentaalseid tõendeid esitati. Seega ei saa saanud prokuröri küsimused kannatanut suunata või mõjutada.
41. Kohus on pööranud liigselt tähelepanu raha mittemaksmise tagajärjele, kuigi väljapressimise koosseisu tuvastamisel pole sellel olulist tähtsust.
42. Kuigi KrMS § 288 lg 2 alusel ei tohi esmaküsitlusel kohtu loata suunavaid küsimusi küsida, ei pea kohtupraktika kohaselt kohus KrMS § 288¹ lg-st 3 tulenevalt suunavaks küsimuseks eraldi luba andma, kui kohtumenetluse pool ei ole taotlenud kohtult küsimuse kõrvalejätmist enne sellele vastamise alustamist. Et kaitsja ristküsitluse käigus ühtegi taotlust ei esitanud, saab järeldada, et kohtumenetluse pooled nõustusid küsimustega. Maakohus viitas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele nr 3-1-1-50-13, jättes tähelepanuta, et Riigikohus tühistas selles maa- ja ringkonnakohtu otsused peamiselt seepärast, et kohtuotsus oli nõuetekohaselt põhistamata.
43. KrMS § 288 grammatilise tõlgenduse järgi võib kohus jätta küsimuse kõrvale ristküsitluse käigus, mitte hiljem kohtuotsust kirjutades. Vastupidine tõlgendus pole kooskõlas ka õiguskindluse ega õigusselguse põhimõtetega. 4
44. Seega saab D.L. i ütlusi lubatud tõendina arvestada. Kannatanu kinnitas kohtus, et õhtusel ajal kuulis ta enda kambrist koputust ehk kutset aknale. Süüdistatav ähvardas teda peksmisega. Sellele lisandus nõue maksta A. Lutsule iga kuu 200 eurot. Kannatanu vastas, et tal pole raha. Selle peale selgitas A. Lutsu, et kannatanul on rikas naine, küsi temalt. Kannatanu tundis hirmu ning mõistis, et lisaks talle on oht ka tema perekonnale. Niisugused ütlused on kinnitust saanud ka Tartu Vangla ametniku K.K. i ütlustega.
45. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, justkui poleks võimalik hinnata, kas kannatanu rääkis K.L. ile asjaolusid, mida ta vahetult tajus.
46. Kannatanu ütlused on kooskõlas tema poolt
47. jaanuaril 2020 esitatud kuriteokaebusega, milles ta kirjeldas väljapressimist samal viisil. Kohus arvestas selle dokumentaalse tõendi juures vaid kaebuse esitamise aeg ning leidis, et kaebuse sisu ja kuriteo toimepanemise aega arvesse võtta ei saa, sest kohus jättis kannatanu ristküsitlusel antud ütlused tõendikogumist välja.
48. Kannatanu selgitas eluliselt usutavalt väljapressimise osaks olnud ähvarduse sisu ja tõsiseltvõetavust, kirjeldades seda, kuidas A. Lutsu ähvardas teda peksa andmisega. Vastutust väljapressimise eest ei välista seegi, kui süüdistatav on kannatanut muudel põhjustel varemgi ähvardanud.
50. augustil 2023 toimus Tartu Ringkonnakohtus kohtuistung. Prokurör jäi apellatsioonis esitatud seisukohtade juurde. Kaitsja leidis, et A. Lutsu süü ei ole tõendatud. Kohtu etteheited prokurörile suunavate küsimuste osas olid asjakohased. Vastasel juhul kaoks ristküsitluse mõte. Süüdistatav ütles, et tema ei ole D.L. ilt raha nõudnud. Neil oli arusaamatus ja ta nimetas D.L. i kitseks. IV. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
51. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja tõendeid, istungite protokolle, maakohtu otsust, apellatsiooni ja kaitsja vastuväiteid, leiab, et Tartu Maakohtu
52. aprilli
53. a otsus tuleb A. Lutsu õigeksmõistmise osas jätta muutmata. Samas peab kohtukolleegium KrMS § 337 lg 1 p-st 3 alusel vajalikuks muuta vaidlustatud kohtuotsuse põhjendusi.
54. Kõigepealt nõustub kolleegium prokuratuuriga selles, et maakohus toimis valesti, kui luges kannatanult ristküsitlemise teel saadud ütlused lubamatuks.
55. Esimese astme kohus asus seisukohale, et kuivõrd arvestatava osa D.L. i ütlustest moodustasid prokuröri suunavatele küsimustele antud vastused, pole nende kasutamine tõendina lubatav. Maakohtu arvates võttis prokurör esmasküsitlusel ilma kohtu loata suunavate küsimuste esitamisega kohtult võimaluse hinnata, kuidas kannatanu end ilma kõrvalise abita väljendanud oleks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu sedavõrd jäik KrMS § 288 lg-le 2 antud tõlgendus ebaõige ning kannatanu ütluste kõrvalejätmine väär.
56. Sissejuhatavalt tuleb märkida, et sugugi mitte kõik kohtulahendis prokurörile ette heidetud küsimustest pole käsitletavad suunavate küsimustena KrMS § 288 lg 2 ls 1 tähenduses. Nii ei tule see kõne alla küsimuse puhul, mille abil püüdis prokurör selgeks teha, kas kannatanu ja süüdistatava vahel esines vihavaenu. Veelgi enam – suunavaks ei saa pidada ka sellele järgnenud küsimust, mis kõlas selliselt: „See, et väidetavalt Lutsu on vägivaldne, millal ja mis 5 asjaoludel sellest teada saite?“ (kd 1, tl 20 pd) Nimelt oli D.L. hetk varem välja toonud, et A. Lutsu õhutas vanglas juba
57. aastal. Seega oli prokuröril tarvis kindlaks teha, kas poolte vahel võib esineda vihavaenu või mil moel süüdistatava vägivaldsus väljendub – kõnealuses kontekstis on ilmne, et kannatanu pidas õhutamise all silmas süüdistatava vaenulikku tegevust tema suunas ning prokurör mõistis seda (vaimse) vägivallana.
58. Menetlusseadustiku mõttes ei saa suunavateks pidada ka prokuröri küsimusi: „Kas pidite iga kuu talle 200 eurot maksma?“ ega „Olete kindel, et jutt käis igakuiselt 200 eurost?“ (kd 1, tl 21 pd – 22) Enne mõlema küsimuse esitamist ütles kannatanu, et neil läks A. Lutsuga ütlemiseks. Küsimusele, mida süüdistatav konkreetselt kannatanult soovis, vastas kannatanu: „Mina ütlesin, et mul raha pole. Tema ütles, et mine võta naise käest.“ Kannatanu tõi välja, et juttu oli 200 eurost ning seda mitte ühekordselt. Selle peale pidaski prokurör vajalikuks täpsustada, kui sagedasti raha maksmine toimuma pidanuks, uurides, kas kannatanu pidi iga kuu 200 eurot maksma. Ehkki korrektsem olnuks küsimus sõnastada mõnevõrra umbmäärasemalt, ei saa seda üheselt suunavaks pidada. Kannatanul oli sellele võimalik vastata eitavalt või määratleda ajavahemik sootuks teisiti. Teisisõnu ei sisaldanud prokuröri küsimust suunist vastuse andmiseks.
59. Tõsi, ristküsitluse kestel kõlas ka võrdlemisi suunava sisuga küsimusi. Kõige markantsema näitena võib välja tuua olukorra, kus prokurör küsis D.L. ilt: „Kui teie käest raha Lutsu nõudis, kas oli juttu ka mingitest ähvardustest, mis juhtub, kui te ei maksa?“ (kd 1, tl 22) Kuna kannatanu eelnevalt ähvardamisest ei rääkinud, on tegemist prokuröri poolt uue asjaolu esitamisega. Seega on tegemist suunava küsimusega, mille esitamine – vähemasti esmasküsitlusel – pole kooskõlas KrMS § 288 lg 2 ls-s 1 sätestatuga. Seepärast tulnuks prokuröril see sõnastada mõnevõrra avatumalt, küsides näiteks selle kohta, mida kannatanu raha nõudmise hetkel tajus. Niisugune küsimuse asetus oleks andnud kannatanule võimaluse kirjeldada oma sõnadega, kas – ja kui jah, siis miks – ta seda nõuet ähvardavaks (ähvarduseks) pidas.
60. Prokurör väidab apellatsioonis vastu, et nii kaitsepool kui kohus jäid eelkirjeldatud viisil ristküsitlemise ajal passiivseks ega sekkunud sellesse. Iseenesest on esimese astme kohus märkinud õigesti, et kuna kaitsja ja süüdistatav ei esitanud prokuröri suunavatele küsimustele vastuväiteid ega palunud neid ümber sõnastada, polnudki kohtul alust omal algatusel ristküsitlusse sekkuda. KrMS § 288 lg 5 sätestab, et kohus võib tunnistajale esitatud lubamatu või asjakohatu küsimuse kohtumenetluse poole taotlusel kõrvale jätta. Muu hulgas märkis maakohus asjakohaselt, et omal algatusel on kohtul voli kõrvale jätta üksnes tunnistaja väärikust alandav (sama sätte teine lause) – mitte aga suunav – küsimus.
61. Siiski ei tingi eeltoodud minetused ristküsitlemisel – ehk ristküsitlemise reeglite rikkumine – seda, et suunavate küsimuste abil kannatanult saadud vastused tuleks a priori tõendikogumist välja jätta. Sellega seonduvalt selgitab kolleegium järgmist.
62. Olukorras, kus menetlusosalised jäävad esmasküsitlusel suunavate küsimuste esitamise ajal passiivseks, tuleb kohtul kohtulahendi tegemisel sel moel saadud ütlusi mitte automaatselt tõendikogumist välja jätta, vaid asuda eriti hoolikalt analüüsima, kas ütluste andja rääkis tõtt või esitas küsitlejale meelepärast teavet. Iseäranis oluline on niisugusel juhul lisaks küsimuse sisule ja sõnastusele arvestada ka sellele antud vastust: juhul, kui ütluste andja annab kasküsimusele pelgalt ühesõnalise (või äärmiselt napi sisuga) vastuse, tõusetub paratamatult kahtlus, kas tema poolt räägitu ka tõele vastab. Kui aga suunavale küsimusele järgneb põhjaliku selgitusega vastus, pole üldjuhul alust arvata, et seda on moonutanud küsimuse sõnastus. 6 Tunnistaja usaldusväärsuse hindamisel võib olla kohane arvestada ka kohtuistungil tajutut, st kuidas ütluste andja käitus ning millise mulje ristküsitlus tervikuna jättis – kas ütlusi andnud isik võttis pikki mõttepause, muutis enda selgitusi vastavalt küsimustele jne.
63. Kui eeltoodu pinnalt ei teki kahtlust, et suunavad küsimused võiksid olla ütluste andjat olulisel määral mõjutanud, on kohus õigustatud tema ütlusi tõendina arvestama.
64. Ringkonnakohtu meelest on D.L. i ütlused usaldusväärsed, mistõttu tuleb need tõendikogumi hulka arvata. Süüdistaja küsimustele vastamisel on kannatanu olnud võrdlemisi põhjalik ning enda poolt öeldut valdavalt ka põhjendanud. Seega ei teki kolleegiumil kahtlust, et D.L. võiks olla kohtus tõe rääkimise asemel andnud prokuröri jaoks soovitud vastuseid. Eelnevat kinnitab seegi, et kaitsja ei protestinud kordagi suunavate küsimuste vastu ega palunud prokuröril neid ümber sõnastada. Kolleegiumi meelest pole prokurör soovinud esitatud küsimuste võrdlemisi konkreetse sõnastusega mitte kannatanu vastuseid suunata, vaid ristküsitlust võimalikult tõhusalt läbi viia – arvesse tuleb võtta sedagi, et kannatanut kuulati üle videosilla teel, mis tõi endaga kaasa arvukalt katkestusi ja tõrkeid. Kannatanu ütluste usaldusväärsus ei kannatanud ka siis, kui kaitsja avaldas tema ütluste usaldusväärsuse kontrolliks tema kohtueelses menetluses antud ütlusi – vastuolusid kannatanu ütlustes ei esinenud.
65. Ei ole näha, et prokuröri küsimuste puhutine suunav iseloom oleks mõjutanud ka Tartu Vangla Teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti K.K. i ning kannatanu abikaasa K.L. i ütlusi. Seega tuleb nendegi ütlusi täiel määral tõendina arvesse võtta.
66. D.L. i ütluste tõendikogumist väljaarvamise järel asus esimese astme kohus seisukohale, et süüdistuses märgitud asjaolude tuvastamiseks napib vajalikku teavet. Kuna ringkonnakohus arvab kannatanu ütlused tõendikogumi hulka, tuleb anda hinnang ka n-ö uuele tõendikogumile. Kuna sarnaselt maakohtuga on ka ringkonnakohtul võimalik tuvastada faktilisi asjaolusid, näitab ringkonnakohus ise ära, milline sündmus aset leidis ja selgitab seejärel, milliste tõendite alusel ta selle tuvastatuks loeb.
67. Kohtukolleegiumi meelest peab süüdistusversioon valdavas osas paika: A. Lutsu nõudis
68. jaanuaril 2020 õhtusel ajal läbi akna D.L. ilt igakuiselt 200 eurot maksmist, öeldes, et kui kannatanu seda ei tee, annab ta viimasele peksa.
69. Kirjeldatud sündmuse toimumist kinnitavad ennekõike kannatanu ütlused, kes kirjeldas juhtunut kokkuvõetult nii.
70. jaanuaril 2020 osales D.L. video vahendusel kohtuistungil, mis lõppes kell 16.
71. Seejärel läks ta kambrisse, mis asus teisel korrusel. Ühel hetkel kuulis ta kolme koputust ülevalt korruselt – keegi lõi mitu korda jalaga vastu põrandat. Seejärel läks kannatanu akna juurde ja hõikas läbi akna, et ta ei saa rääkida. Akna avamisel kuulis ta kolmandalt korruselt A. Lutsu häält, tuues välja: „/---/ tal on teistsugune hääl, tunneb kohe ära.“ Kuuldes mõni aeg hiljem uuesti koputust, läks kannatanu akna peale ja küsis süüdistatavalt, mis tahad. A. Lutsu lausus, et kannatanu on tema peale koputanud ja tema pärast on ta istunud keeldude all, kaotanud perekonna ja läinud naisest lahku. Kui D.L. vastas süüdistatavale, et tema teda vangi ei pannud, ütles A. Luts, et kannatanu oleks võinud talle mingit raha visata. Seejärel läks kannatanu ja süüdistatava vahel ütlemiseks. Kannatanu lausus, et tal ei ole raha, mille peale vastas süüdistatav, et võtku see naise käest. Juttu oli 200 eurost – tuli välja, et süüdistatav nõudis D.L. ilt igakuiselt 200 euro maksmist, mis pidi toimuma aasta ja kahe kuu eest. Prokuröri küsimusele vastates, selgitas D.L. , et kõlas ka ähvardus: alguses ütles A. Lutsu, et vanglas peab kartma, kuna seal saab kinnipeetavatega kokku joosta. 7 Kannatanu sõnul ähvardas A. Lutsu talle tappa anda, märkides, et kannatanu võib seal kambris istuda, aga niikuinii juhtuvad nad kokku. Hiljem asus A. Lutsu kinnipeetavaid D.L. i vastu üles õhutama, nimetades kannatanut koputajaks. Kannatanul tekkis hirm, et ta võibki süüdistatavalt peksa saada. Niisugune kartus tekkis siis, kui ta trehvas J.K. a, kes tuli talle trepil vastu, alt tuli ka A. Lutsu. Kannatanu sõnul kestab terroriseerimine tänini: muu hulgas on talle helistatud varjatud numbrite pealt. D.L. rääkis väljapressimisest ka oma abikaasale K.L. ile, öeldes, et Lutsu nõudis 200 eurot selle eest, justkui oleks kannatanu ta kinni pannud. Ehkki kannatanu ei mäleta telefonikõne täpset aega, toimus see kohe pärast seda. K.L. rääkis D.L. ile, et talle helistas J.B. ja teatas, et A. Lutsu ja J.K. teevad mingeid plaane. Väljapressimise tõttu pöördus D.L. K.K. i poole.
72. Kannatanu ütlused haakuvad suuresti tema abikaasa K.L. i ütlustega, kelle usaldusväärsuses ei näe ringkonnakohus samuti põhjust kahelda. Kuna D.L. rääkis telefoni teel abikaasale juhtunust üsna pea pärast seda, kui A. Lutsu temalt raha nõudis, ning väljendas muret K.L. i ja nende ühise lapse pärast, on abikaasa ütlused vaidlusalust kuriteosündmust puudutavas osas KrMS § 66 lg 2¹ p 2 alusel käsitatavad vahendliku tunnistaja ütlustena. K.L. i sõnul helistas D.L. talle
73. aasta jaanuari lõpul või veebruari alul ning ütles, et A. Lutsu ähvardas ning nõudis temalt igakuiselt 200 euro maksmist. K.L. selgitas, et raha nõuti D.L. ilt ühe korra, kuid akende pealt hõikamist, ähvardamist, kiusamist ja mõnitamist oli korduvalt. K.L. i sõnul oli kannatanu telefonivestluse ajal mures nii abikaasa kui nende ühise lapse pärast. K.L. sai raha nõudmisest aru nii, et kuna D.L. il raha ei ole, pidanuks hoopis K.L. kellegi vangla kontole raha kandma. (kd 2, tl 2-3)
74. Tartu Vangla Teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti K.K. i sõnul kuulis ta teistelt ametnikelt, et D.L. soovis tema juurde vastuvõtule tulla. Vestluse käigus avaldas D.L. , et A. Lutsu karjub akna kaudu tema nime, sõimab teda kitseks, ähvardab füüsilise vägivallaga ja nõuab raha. K.K. möönis, et vangide omavaheline suhtlus akende kaudu on võimalik. Ehkki tunnistaja ei mäleta detailselt, millest D.L. rääkis, oli A. Lutsu nõudnud kannatanult raha maksmist iga päeva eest, mis süüdistatav vanglas veetis. A. Lutsu süüdistas nimelt D.L. i selles, et viimane oli eelneva kriminaalmenetluse käigus andnud ütlusi, mille tõttu A. Lutsu vangi sattus. D.L. oli mures nii enda kui elukaaslase pärast. K.K. andis D.L. ile mõista, et kui viimane tunneb, et tema suhtes on toime pandud kuritegu, siis tuleks kirjutada sellest avaldus. (kd 1, tl 27-28)
75. Toimiku materjalidest nähtub, et
76. jaanuaril 2020 laekuski Lõuna Ringkonnaprokuratuurile avaldus, milles D.L. kirjutab, et A. Lutsu (kirjas on märgitud Andrus Luts) ähvardas teda
77. jaanuaril 2020, nõudes iga kuu 200 euro maksmist. D.L. märgib avalduses, et A. Lutsu lubas kannatanu vabaduses läbi peksta ning õhutab vanglas rahvast kannatanu vastu. (kd 1, tl 183) Seega pidi vestlus D.L. i ja K.K. i vahel toimuma enne
78. jaanuari 2020 ehk üsna pea pärast kuriteosündmuse toimumist. K.K. i ütluste sisu langeb kokku D.L. i kohtus räägituga ning kinnitab, et kuriteosündmuse puhul pole tegemist kannatanu väljamõeldisega.
79. On tähelepanuväärne, et kõigil kohtuistungil küsitletud kinnipeetavatest on soov A. Lutsut mitte süüstada. Kui K.L. i sõnul helistas talle J.B. ning teatas, et A. Lutsu haub plaani D.L. ilt raha nõuda – mille maksmiseks pidanuks ka K.L. kaasa aitama – , siis J.B. seda kohtus ei kinnitanud ega osanud ka kuriteosündmuse kohta midagi öelda. Samas nähtub telefonikõnede väljavõtetest, et jaanuaris toimus J.B. i ja K.L. i vahel mitu telefonikõnet (kd 1, tl 55). Kohtueelses menetluses keeldus J.B. ütluste andmisest sootuks, laskmata end häirida keeldumisega kaasnevast võimalikust vastutusest. Prokurör on asjakohaselt välja toonud 8 sellegi, kui vastuoluliselt kirjeldavad J.K. ja A. Lutsu
80. jaanuaril 2020 õhtul aknaluugi kaudu toimunud vestlust kannatanu ja süüdistatava vahel: kui J.K. a sõnul toimus see malbel toonil, siis A. Lutsu ei eita, et see võis toimuda hoopis kõval toonil (karjuval viisil). Väheoluline pole ka J.K. a käitumine kohtuistungil, kus tõdes mitmel korral žestikuleerivalt, et sündmusega seotud asjaolusid ta ei mäleta.
81. Kõige silmatorkava näitena võib välja tuua A.L. ru käitumise. Nimelt asus A.L. kohtuistungil varasemast diametraalselt teise sisuga ütlusi andma – kui kohtueelses menetluses rääkis ta, et kuulis raha nõudmist ning ähvardusi pealt, siis kohtuistungil asus ta seda eitama, märkides et kannatanu pakkus talle valeütluste andmise eest raha (kd 1, tl 189-190 pd). Teisalt kuulis ka K.K. enda sõnutsi A.L. rult, et D.L. i ähvardatakse (kd 1, tl 28). Kuna A.L. ru ütlused osutusid ebausaldusväärseks, toimis maakohus veatult, jättes need tõendikogumist välja. Eelmärgitu tõttu ei saa uskuda ka A.L. ru väidet, justkui võiks tegemist olla valesüüdistusega.
82. A.L. ru käitumisest ning teiste kinnipeetavate ütlustest nähtub, et vangide vahel on jätkuvalt maksvusel subkultuursed tõekspidamised, mille järgi üldreeglina üksteise vastu ei tunnistata – vastasel juhul peetakse tunnistajat kitseks. Seega ei saa ületähtsustada ka fakti, et ükski üle kuulatud kinnipeetavatest – ei J.K. , J.B. , A.L. ega A.S. – ei kinnitanud oma ütlustes süüdistuses kirjeldatud sündmuse toimumist.
83. Kohtukolleegium ei näe põhjust, miks peaks D.L. juhtunu kohta valetama. Ehkki tema suhted süüdistatavaga polnud head, on väheusutav, et tegemist oleks temapoolse väljamõeldisega. Liiati pole vaidlust selles, et vestlus D.L. i ja A. Lutsu vahel toimus ning süüdistatavat häiris väga asjaolu, et kannatanu oli varasemalt tema vastu tunnistusi andnud. D.L. i ütlused ühes K.K. i ning K.L. i poolt räägituga, tõendavad kogumis, et A. Lutsu nõudis
84. jaanuari 2020 õhtul D.L. ilt akna kaudu valjul häälel igakuiselt 200 euro maksmist, heites kannatanule ette süüdistatava vastu tunnistamist. Samal ajal lubas A. Lutsu keeldumise korral D.L. ile peksa anda (tappa anda).
85. Siiski ei too sündmuse sellisel moel tuvastamine kaasa A. Lutsu süüditunnistamist, kuna nende asjaolude pinnalt ei saa lugeda täidetuks väljapressimise objektiivset kuriteokoosseisu – kolleegiumi hinnangul pole A. Lutsu poolt lubadus raha mittemaksmise korral D.L. ile peksa anda käsitletav veenva ähvardusena KarS § 120 tähenduses.
86. Väljapressimise objektiivne koosseis eeldab teo toimepanija poolt varalise kasu üleandmise nõudmist ning sellega kaasnevat ähvardust või vägivalda, mis mõjutaksid kannatanut varalist kasu üle andma (oleksid vahendiks kannatanu sundimisele).
87. A. Lutsu ütles D.L. ile, et kui kannatanu süüdistatavale raha maksma ei hakka, siis saab kannatanu peksa. Kohtukolleegiumi hinnangul võiks selliselt öeldu puhul kõne alla tulla KarS § 120 järgne tegu, kuna süüdistatava poolt väljaöeldu oli suunatud kannatanule tervisekahjustuse tekitamisele. Ähvardamisest saab karistusõiguslikus mõttes rääkida aga vaid juhul, kui ähvardus on piisavalt tõeline, et näida kannatanule reaalne ja elluviidav, ning tunduda seejuures reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt Riigikohtu
88. oktoobri
89. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-59-11, p-d 9.1-9.2). Kolleegiumi arvates ei saa A. Lutsu poolt lausutud ähvardust siiski veenvaks (tõsiseltvõetavaks) lugeda.
90. Riigikohus on märkinud, et alati ei saa ähvardaja poolt öeldut või tehtut vaadata vaid rangelt iseseisvalt, s.o lahutatult kas konkreetset sündmustikku või ka isikute omavahelisi suhteid iseloomustavast ülejäänud kontekstist (Riigikohtu
91. veebruari
92. a otsus 9 kriminaalasjas nr 1-19-1849, p 25). Seega tuleb lisaks
93. jaanuaril 2020 toimunud vestluse sisule võtta arvesse ka A. Lutsu ja D.L. i omavahelisi suhteid ning keskkonda, kus nad kokku on puutunud.
94. Tuvastatud asjaolude pinnalt ei ole näha, et D.L. il olnuks alust ähvarduse täideviimist tõsimeeli karta. Esmalt tuleb silmas pidada, et A. Lutsu ja D.L. i suhted olid juba pikemat aega enne etteheidetava vestluse toimumist pingelised – D.L. i sõnul käitus A. Lutsu tema suhtes vaenulikult
95. aastast, pidades kannatanut koputajaks ning õhutades seepärast teisi vanglas tema vastu. D.L. i ja A. Lutsu suhted halvenesid juba
96. märtsil 2018, kui D.L. andis süüdistatava vastu ütlusi. Seega saab A. Lutsu lubadust kannatanule peksa anda, vaadelda pigem vangla žargoonis väljendatud meelepahana selle eest, et D.L. A. Lutsu vastu tunnistas. Eelöeldut kinnitab seegi, et D.L. i sõnul ei lubanud A. Lutsu talle (kannatanule) peksa anda mitte üksnes raha maksmisest keeldumise korral, vaid ka selle eest, et süüdistatav peab vanglas viibima (kd 1, tl 26 pd). Vähetähtis pole siinkohal seegi, et A. Lutsu näol on tegemist temperamentse inimesega, mis süvendab omakorda kahtlust, et ähvarduse näol võis olla tegemist hetkeimpulsi ajel öeldud sõnadega, mitte aga reaalse plaaniga tekitada kannatanule tervisekahjustus.
97. Täit selgust pole selleski, kui tõsiseltvõetavaks pidas kõlanud ähvardust kannatanu. Nii tõi D.L. välja, et hirmu hakkas ta tundma sootuks hiljem – alles siis, kui ta J.K. a ja A. Lutsuga trepikojas kokku trehvas. Kannatanu ütlustest nähtuvalt tekitas temas hirmu asjaolu, et ta on varem näinud, kuidas A. Lutsu teise inimese pikali lõi. Kuivõrd A. Lutsu ja D.L. i suhted olid pingelised juba pikemat aega, pole võimalik asuda ühesele seisukohale, et kannatanus tärkas hirm süüdistatava ees alles pärast ähvarduse kuulmist. Ähvarduse tõsiseltvõetavuse vastu kõneleb seegi, et D.L. i sõnul lõppes vestlus tema ja A. Lutsu vahel sellega, et kannatanu saatis süüdistatava vulgaarsel viisil pikalt (D.L. : „/---/ saatsin ta perse ja ongi kõik;“ kd 1, tl 22) ning sulges kambriakna. Tundnuks kannatanu päriselt süüdistatava ees hirmu, poleks ta viimast täiendavalt provotseerinud.
98. Kuna kohtukolleegiumi hinnangul ei sisaldanud A. Lutsu ja D.L. i vestlus ähvardust ega vägivalda, pole karistusõiguslikus mõttes väljapressimist toimunud. Rääkida ei saa ka väljapressimise katsest, kuivõrd A. Lutsu ja D.L. i senise suhtluslaadi pinnalt on selge, et ka süüdistatav mõistis, et D.L. ei võta tema poolt öeldut kuigivõrd tõsiselt. Seetõttu on maakohtu otsustus, millega mõisteti A. Lutsu talle esitatud süüdistuses õigeks, korrektne ega vaja muutmist.
99. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 3 muudab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
100. aprilli
101. a otsuse põhiosa, asendades maakohtu põhjendused käesolevas otsuses esitatud põhistustega. A. Lutsu õigeksmõistmises jääb otsus muutmata. Prokuratuuri apellatsioon jääb rahuldamata.
102. Kaitsja esitas ringkonnakohtule seoses apellatsioonimenetluses tekkinud kaitsjatasuga taotluse 182 euro osas, millele lisandub käibemaks 26,40 eurot. Tasutaotluse kohaselt kulus kaitsjal apellatsiooniga tutvumiseks 75 minutit ning kohtuistungiks ettevalmistumiseks 60 minutit, samuti sõiduks kulutatud aeg (90 km). Ühtlasi palub kaitsja hüvitada talle sõidukulud, mida ta kandis sõiduki kasutamisel marsruudil Valga-Tartu-Valga summas 54 eurot, millele lisandub käibemaks 10,80 eurot. Ringkonnakohus leiab, et nii taotletav tasu kui õigusabi osutamisega seotud kulutuste hüvitamise nõue on põhjendatud ning kuuluvad rahuldamisele. Seega tuleb need kaitsjale hüvitada summas 283,20 eurot (sh käibemaks 47,20 eurot). Kuna 10 ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 3 sätestatud lahendi, jäävad kaitsjatasud KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 11