← Eesti

3-22-2605/20

Obsah (7)§ 184§ 182§ 158§ 108§ 118§ 109§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ruth Prigoda Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 21. märts 2023, Tallinn Haldusasja number 3-22-2605 Haldusasi X kaebus

§ 184

). Kui apellant soovib apellatsioonkaebuse arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ollakse nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 punkt 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Venemaa Föderatsiooni (edaspidi Venemaa) kodanik X saabus cc.cc.cccc Venemaalt Eesti Vabariiki (edaspidi Eesti) ning esitas siin samal päeval rahvusvahelise kaitse taotluse. Taotluses tõi X (edaspidi ka taotleja) välja, et tal on objektiivne alus kahtlustada, et ta võidakse saata Ukraina riigi territooriumile sõjapiirkonda lahingutegevuse ajaks. Taotleja soovib saada varjupaika Eestis kuni sõjategevuse lõppemiseni või kuni tema sõjaväeteenistuse kõlbmatuseni.
  2. Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi PPA) tegi 31.10.2022 Xi rahvusvahelise kaitse taotluse suhtes otsuse nr 12205150001-1 (edaspidi 31.10.2022 otsus), millega: 1) luges välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (edaspidi VRKS) § 20 lg 1 kohaselt taotluse põhjendamatuks ning tegi § 20 lg 2 alusel otsuse taotluse tagasilükkamise kohta; 2) tegi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 72 lg-te 1, 11 ja 4 alusel ettekirjutuse lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni vabatahtliku täitmistähtajaga 7 päeva, mis kuulub täitmisele seadusliku viibimisaluse lõppemise korral; 3) kohaldas VSS § 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu 3-aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Otsuse põhjendused olid kokkuvõetult järgmised: 2.
  3. Taotlejat pole alust tunnustada pagulasena (VRKS § 4 lg 1). Taotleja on väljendanud hirmu tagasipöördumise ees Venemaale, kuna teda ootab Venemaal ees kutse sõjaväeteenistuse läbimiseks ning teda võidakse saata lahingtegevusse Ukraina riigi territooriumil. Taotlejal on olnud konflikt sõjakomissariaadi ametnikuga ning ta on arvamusel, et on Venemaal sõjakomissariaadi poolt tagaotsitav. Taotleja tagakiusukartuse aluseks on poliitiline meelsus, kuna tema vaated ei ühti Venemaa meelsuse ja vaadetega, ning sotsiaalsesse gruppi kuulumine. Sotsiaalne grupp, kuhu taotleja kuulub, on sõjaväeealine meessoost isik, kes ei soovi sõjaväekohustust täita. Taotleja puhul tuleb hinnata, kas Venemaa riigivõimu esindajad kiusavad taga oma kodanikke sõjaväeteenistuse kutsele ilmumata jätmise tõttu ning kas taotleja enda subjektiivne tagakiusukartus on objektiivsete asjaoludega tõendatud. On vähetõenäoline, et Venemaa ametivõimud taotlejat vaadete tõttu taga kiusaks või seda tulevikus teha võiks. Taotleja on osalenud ühel meeleavaldusel ning meelsuse väljendamisega on taotleja tegelenud üksnes sotsiaalvõrgustike kommentaariumites. Taotleja ütlustest ei nähtu, et ta oleks Venemaa võimude huviorbiidis olnud või et teda oleks Venemaal milleski süüdi mõistetud. Taotleja sõnul, kui Venemaa ei oleks sõjategevust Ukrainas alustanud, poleks ta koduriigist lahkunud ega hakanud rahvusvahelist kaitset taotlema. 2.
  4. Venemaal ei ole välja kuulutatud üldmobilisatsiooni ning taotlejal puudub oht osa võtta soovimatust sõjategevusest. Üldmobilisatsiooni asemel proovitakse leida sõdureid kõigist võimalikest kohtadest – meelitatakse sõjaveterane, ajateenijaid ja vaeseid noori. Samas lahinguväljalt tulevad lood on piisavalt karmid, et eemale hoida uusi värvatavaid. Taotleja ei ole läbinud Venemaal kohustuslikku sõjaväeteenistust, tal puudub sõjaväepilet ja seetõttu ei kuulu ta võimaliku üldmobilisatsiooni alla. Taotleja taotlus ei põhine tagakiusuohul, vaid on kantud eesmärgist mitte läbida kohustuslikku sõjaväeteenistust. Selleks kasutab taotleja VenemaaUkraina sõjalist konflikti ja sellest tulenevat võimalikku üldmobilisatsiooni Venemaal. Päritoluriigiinfo kohaselt võitlevad Ukrainas peamiselt 2

(14)sõdurid piirkondadest nagu Tšetšeenia, Lõuna-Osseetia, Tõva, Tartarstan, Baškortostan, Tšuvaššia jne. Taotleja on pärit Sõktõkvarist, Komi Vabariigist, ja ei ela piirkonnas, kust peamiselt sõjaväelasi kaasatakse. See asjaolu samuti tähendab, et taotlejat ei üritata otsesesse sõjategevusse värvata. Ka taotleja hirm, et tema suhtes võidakse alustada sõjaväeteenistusest või mobilisatsioonist kõrvale hoidmise eest kriminaalmenetlust, ei ole objektiivselt põhjendatud. Lisaks ei kinnita PPA kogutud päritoluriigiinfo, et kõik Venemaal kohustuslikku sõjaväeteenistust läbivad meessoost isikud saadetakse väljaõppe ajal sõjategevusse Ukrainas. Puuduvad tõendid selle kohta, et taotlejat oleks kohustatud sõjaväeteenistusse ilmuma ning Venemaa seadused näevad ette ka kohustusliku sõjaväeteenistuse edasilükkamise, näiteks õpingute tõttu. 2.
  1. Taotleja on varjupaiga taotlemise põhjustesse sisse toonud poliitilise elemendi, kuid eluliselt ei ole usutav, et keegi oleks Venemaal taotlejat kommentaaride tõttu nii suurel määral mõjutanud kui taotleja seda väidab. Taotleja ütlustest kumab läbi, et opositsiooniline tegevus ei olnud tema põhitegevus või muudmoodi oluline osa tema igapäevaelust. Taotleja oli oma igapäevategemistes muu eluvaldkonna esindaja ja tema üks osalemine A. Navalnõi miitingul ei anna tõenäoliselt kokku sellist poliitilise tegevuse profiili, et see võiks Venemaa ametivõimudele huvi pakkuda. 2.
  2. Taotlejat ei ole põhjust pidada ka täiendava kaitse saajaks (VRKS § 4 lg 3). Venemaa territooriumil ei toimu sellist relvakonflikti, mis lubaks arvata, et taotleja naasmine sinna võiks tema elu ohtu seada. PPA-l puudub informatsioon selle kohta, et Venemaale tagasipöördunud Venemaa kodanikke võiks ohustada tagakius või tõsine oht põhjusel, et nad on Euroopas varjupaika taotlenud. 2.
  3. Taotleja lahkus Venemaalt juba
  4. aasta septembris, kui ta töötas Eestis renditöölisena kuni 22.12.2021 Venemaale naasmiseni. Kaitse taotlust ta Eestis toona ei esitanud, kuna sel perioodil ei olnud Venemaa veel alustanud sõjategevust Ukrainas. Lisaks arvas taotleja, et talle tuleb sõjaväekutse ja sellest järeldas ta, et suudab tekkinud olukorra kuidagi lahendada.
  5. aasta mais taotluse esitamist põhjendas taotleja sellega, et sel hetkel oli saabunud tema sõjaväeteenistusse kutsumise aeg. 2.
  6. Põhjendamatule rahvusvahelise kaitse taotlusele vaatamata on taotlejale põhjendatud ja proportsionaalne teha vabatahtliku lahkumistähtajaga lahkumisettekirjutus. Taotleja tegi PPA-ga menetluses koostööd, ta ei esitanud valeandmeid või võltsitud dokumente ning ta pole muul moel takistanud menetluse efektiivset läbiviimist. Isik ütles vestlusel, et on nõus vabatahtlikult Venemaale lahkuma. Puuduvad lahkumisettekirjutuse tegemist takistavad asjaolud, mh pole takistuseks see, et ta on varasemalt Eestis töötanud. Eestis isikul sugulasi ei ole ning Poolas elab onupoeg, kelle suheldakse interneti vahendusel. Ka tervislik seisund ei takista lahkumist. Sihtriigiks tuleb määrata Venemaa, kus taotleja ei oleks ohus ning väljasaatmine ei oleks vastuolus VSS §-s 171 nimetatud põhimõtetega. Taotleja leidis, et saab lahkuda 7 päeva jooksul. Eestiga ei ole nii siduvaid asjaolusid, et isik vajaks pikemat tähtaega kui 7 päeva. 2.
  7. Sissesõidukeeldu tuleb kohaldada 3 aastaks. Isikul ei ole lähemaid sidemeid Eesti ja Schengeniga, mis vääriksid kaitsmist. Venemaal on aga sugulased, seega on olemas side päritoluriigiga. Puuduvad sellised asjaolud, et sissesõidukeeld humaansetel kaalutlustel kohaldamata jätta. 3-aastane sissesõidukeeld on proportsionaalne, selle kestuse vähendamist tingivad kergendavad asjaolud puuduvad. 3
(14)
  1. X (edaspidi ka kaebaja) esitas 12.12.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb 31.10.2022 otsuse täies ulatuses tühistamist ja PPA kohustamist vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi. Lisaks esitas kaebaja kohtule ka esialgse õiguskaitse taotluse 31.10.2022 otsuse kehtivuse peatamiseks ning täitmise keelamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  2. Kaebaja seisukohad 4.
  3. PPA 31.10.2022 otsuse tegemisel rikuti mitmeid haldusmenetluse põhimõtteid ning kohaldati vääralt materiaalõigust. Sellest tulenevalt on otsus õigusvastane. Kaebaja kogeb Venemaale naastes tõenäoliselt oma poliitiliste veendumuste tõttu tagakiusu ning teda võidakse seoses sõjaväeteenistuse kohustusega saata Ukrainasse sõtta. Kaebajal on kartus, et sõjaväeteenistusest hoidumisel võetakse ta ametivõimude poolt kinni, teda koheldakse ebainimlikult ning võidakse karistada ebaõiglase karistusega. Rahvusvahelise kaitse andmine on võimalik, kui isik keeldub sõjaväeteenistusse minemast olukorras, kus teda võidakse sundida osalema sõjalises konfliktis, mida rahvusvaheline üldsus on hukka mõistnud ning lisaks on kaebaja hinnangul rahvusvahelise kaitse andmine võimalik ka juhul, kui on olemas objektiivsed kartused, et isik peab sõdima oma pereliikmete vastu. Kaebajal on Ukrainas mitmeid sugulasi, sh meessoost sugulasi, keda võidakse mobiliseerida ja kaebaja on väljendanud kartust, et kui ta sõjaväeteenistuse käigus Ukrainasse sõtta saadetakse, on võimalik, et ta peab sõdima oma sugulaste vastu. 4.
  4. Kaebaja on Ukraina sõja vastu ning ta on avaldanud riigivastaseid sõnavõtte suhtlusvõrgustikes Vkontakte, Telegram ja Viber ning osalenud meeleavaldusel „Navalnõi 2018“. Venemaa jõustruktuurid võivad võtta välja kaebaja suhtlusvõrgustike kontode arhiivi ja otsida sealt välja riigivastased sõnavõtud, mille alusel võidakse ta kriminaalvastutusele võtta. Venemaa uurimisasutustel on kõrgendatud huvi teisitimõtlejate ja sõjavastaste tegevus peatada ning võimalikult paljusid karistada ja sellega teisi kodanikke hirmutada. Asjaolu, et kaebaja ei olnud enne Venemaalt lahkumist veel sattunud ametivõimude huviorbiiti, ei välista, et päritoluriiki tagasi pöördudes ta huviorbiiti satub ning ta võidakse vastutusele võtta. Pagulasseisundi käsiraamatu kohaselt ei pea kaebaja tõendama, et päritoluriigi ametiisikud olid temaga seotud asjaoludest teadlikud juba enne tema riigist lahkumist. Kaebajal on õigus saada siin kaitset ka siis, kui ta kardab neid tagajärgi, mis saabuksid, kui riigivõim ta meelestatusest teada saaks. Pärast sõja algust on Venemaal võetud vastu kaks uut seadust, mis annavad õiguse karistada isikuid kuni 15-aastase vanglakaristusega, kui diskrediteeritakse Vene relvajõude või levitatakse nende kohta „valeteavet“. Kaebajat võidakse nende seaduste alusel karistada. 4.
  5. Kaebaja on sõjaväekohustuslasena arvel alates 26.01.2015 ning talle anti ajapikendus õppeperioodiks kuni 30.06.
  7. aasta kutseperioodil kutsuti kaebaja meditsiinilisele läbivaatusele ja kutsekomisjoni istungile, kus talle meditsiinilistel põhjustel omistati sõjaväeteenistuse kõlblikkuse tase „B-3“ – kõlblik väheste piirangutega. Kaebaja vaidlustas selle otsuse kohtus, kuid kohus jättis kaebaja kaebuse rahuldamata. Tol perioodil kaebajat enam sõjaväeteenistusse ei kutsutud, kuid nüüd on ta saanud juba uue kutse. 4.
  8. Kaebajale on saadetud kutse sõjavälise registreerimise ja värbamise büroosse arstliku läbivaatuse ja värbamiskomisjoni läbimiseks
  9. aasta sügise sõjaväeteenistuse raames. Ka Postimees on avaldanud artikli, et Venemaa asendab mobilisatsiooni korralise väeteenistusse 4
(14)kutsumisega. Kutsealused võidakse saata sõjaväeteenistuse käigus Ukrainasse lahingutegevuse tsooni. Kaebaja hinnangul on juba andmeid selle kohta, et Venemaa kutsealused sõdivad Ukraina territooriumil ning seda on kinnitanud nii Ukraina kui ka Venemaa, kuid nende kutsealuste arvu ei oska keegi hinnata. Samuti on kaebaja hinnangul andmeid, et käesoleval kalendriaastal kuulutatakse Venemaal välja mobilisatsioon, sõjaolukord ja suletakse piirid. Kaebaja arvates on ka oht, et kutsealused võidakse saata sõjaväeteenistusse Ukraina piiriäärsetesse piirkondadesse, nt okupeeritud Krimmi, Ukraina võib alustada pealetungi ja konflikt võib eskaleeruda ning Venemaa piiriäärsed alad võivad jääda Ukraina raketilöökide alla. Seetõttu on kaebaja veendunud, et sõjaväeteenistus Vene sõjaväes 2022–2023 aastal kujutab reaalset ohtu kaebaja elule ja tervisele. Lisaks, kui Venemaal kuulutatakse mobilisatsioon välja, langeksid tõenäoliselt mobilisatsiooni alla just kaitseväelased, kuivõrd nad juba asuvad väeosades, mis on komplekteeritud. Militaarkohustusest kõrvalehoidmise eest on karistus 10 aastat vanglat. 4.
  1. Kaebaja kardab, et tema vastu võidakse Venemaal alustada kriminaalmenetlust sõjaväeteenistusest või mobilisatsioonist kõrvalehoidmise tõttu. Samuti on kaebaja seisukohal, et ta võib olla sõjaväekomissariaadi poolt tagaotsitav. Kaebaja hinnangul kinnitavad seda igaaastased sõjaväekutsed. Lisaks on sõjaväekomissariaadist helistatud kaebaja emale ning käidud kaebaja kodus. 4.
  2. Euroopa Kohus leidis 19.11.2020 kohtuasjas nr C-238/19, et direktiivi 2011/951 artikli 4 lg 3 punktide a)–c) kohaselt tuleb sõjaväekohustusest keeldumist hinnata nii nagu muid rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamiseks esitatud asjaolusid, võttes arvesse kõiki taotleja esitatud asjaomaseid fakte päritoluriigi kohta tema taotluse üle otsustamise ajal, taotleja esitatud asjaomaseid avaldusi ja dokumente ning taotleja individuaalset seisundit ja isiklikke asjaolusid (punkt 31). Kui päritoluriigi õigus ei näe ette võimalust sõjaväeteenistusest keelduda ja kui vastav menetlus seega puudub, ei saa sõjaväeteenistusest kõrvalehoidjalt nõuda, et ta oma keeldumise konkreetse menetluse kohaselt ametlikult vormistaks (punkt 29). Esineb tugev eeldus, et sõjaväeteenistusest keeldumine direktiivi artikli 9 lõike 2 punktis e täpsustatud tingimustel on seotud ühega direktiivi artiklis 10 nimetatud viiest põhjusest (punkt 57). Sõjaväeteenistusest keeldumine, iseäranis kui see on karmilt karistatav, annab põhjust oletada, et asjaomase isiku ja päritoluriigi ametivõimude väärtuste ning poliitiliste ja usuliste veendumuste vahel on tugev konflikt (punkt 59). Juhul, kui sõjaväekohustusest pääsemiseks seaduslik võimalus puudub, on ülimalt tõenäoline, et ametivõimud tõlgendavad sõjaväeteenistusest keeldumist poliitilise vastasseisuna, sõltumata asjaomase isiku võimalikest komplitseeritumatest isiklikest põhjustest. Sarnastel asjaoludel kaebaja juhtumiga rahuldas Tallinna Halduskohus kaebuse 10.01.2023 otsusega haldusasjas nr 3-22-
  3. Kohus märkis lahendi punktis 58, et kuigi nimetatud Euroopa Kohtu lahend käsitleb sõjaväekohustusest keeldumise temaatikat, on kohtu hinnangul toodud seisukohad kohaldatavad ka olukorras, kus taotlejaid võidakse vastu nende tahtmist mobiliseerida ning keeldumisel võidakse neid karistada mh vangalakaristusega. 4.
  4. Kaebajale ei saa ette heita, et ta ei esitanud taotlust enne 24.02.2022, kuna tema tagakiusuhirm on seotud sündmustega pärast seda kuupäeva. Võrreldes
  5. aastaga on olukord oluliselt erinev ning ka sõjategevus on võtnud teised mõõtmed. Ka on vahepeal Venemaal välja kuulutatud osaline mobilisatsioon ning on viiteid sellele, et ajateenijaid võidakse saata Ukrainasse sõdima. Asjaolu, et kaebaja esitas just nüüd rahvusvahelise kaitse taotluse, viitab sellele, et kaebaja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/95/EL,
  6. detsember 2011 , mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule (edaspidi direktiiv 2011/95) 1 5
(14)eesmärk ei olnud puhtalt sõjaväeteenistusest pääsemine, vaid kaebaja ajendiks oli kartus sõtta saatmise ja võimalike ebainimlike karistuste ees sellest keeldumise korral. 4.
  1. Isegi, kui kaebaja ei ole pagulane, siis on ta täiendava kaitse saaja, kuna tema suhtes võidakse päritoluriiki naasmisel rakendada ebaseaduslikke meetmeid süüdistuse koostamiseks. Kuivõrd riigivõimu strateegiaks on massiline hirmutamine, on see tinginud olukorra, kus riigipoolset vaimset ja füüsilist vägivalda teostavad juba ka kaaskodanikud, kuna kardetakse, et ka neid seostatakse riigivastase tegevusega, kui nad aktiivselt vastupidist ei väljenda ning teisitimõtlejate väljaütlemistele ei reageeri. Samuti on viimase aja kriminaalpoliitika ebainimlikult range nende isikute suhtes, kes ei täida militaarkohustust, sh kes keelduvad Ukrainasse sõdima minemast. Sõdima Ukrainasse saadetakse just ajateenijaid. Oht kaebaja õiguste rikkumiseks on seega reaalne. 4.
  2. Kaebajale 3-aastase sissesõidukeelu kohaldamine ei olnud proportsionaalne. PPA lähtub eeldusest, et sissesõidukeeldu tuleb kohaldada, mistõttu on ka äraspidised otsuse põhjendused. VSS § 74 lg 4 võimaldab jätta sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata. Venemaa kodanike tuleviku osas puudub igasugune kindlus ja prognoositavus. Ei ole teada, millises suunas toimuvad arengud inimõiguste osas ning mil määral mõjutab sõjategevus edaspidi kodanike igapäevaelu. Kaebaja on menetluse läbiviimisele kaasa aidanud ning ta ei ole viibinud Eestis seadusliku aluseta, ta ei ole takistanud menetlust ega sellest kõrvale hoidnud, ei ole rikkunud viisarežiimi ega muul viisil pahatahtlikult käitunud. Seega tuleks kaebajale tagada võimalus, et kui Venemaale tagasi saates muutuks tagakius ja inimõiguste eiramine väljakannatamatuks, saaks kaebaja uuesti rahvusvahelist kaitset taotleda ja oma päritoluriigist turvaliselt emigreeruda.
  3. Vastustaja seisukohad 5.
  4. PPA luges õigesti rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamatuks. Otsus on kaalutletud, proportsionaalne ja motiveeritud. Tõenäosus, et kaebaja tulevikus Venemaa ametivõimude huviorbiiti satub, on ebatõenäoline. Seejuures ei ole elulistelt usutav, et iga noormees, kellel tekivad erimeelsused seoses tema sõjaväeteenistusse kutsumisega, satub koheselt niivõrd suure võimude tähelepanu alla, et võimud hakkavad tema sotsiaalmeediakontode postitusi vaatlema või võtma välja sotsiaalmeediakontode arhiive. 5.
  5. Asjaoludest ei nähtu, et Venemaa ametivõimud oleksid teadlikud kaebaja poliitilistest veendumusest, sh sotsiaalmeedia postitustest, ning on vähetõenäoline, et Venemaale naastes hakatakse kaebajat taga kiusama. Kuna kaebaja ei ole läbinud sõjaväeteenistust ning tal puudub igasugune sõjaväeline väljaõpe või sõjaväeline kogemus, ei ole tõenäoline, et võimaliku mobilisatsiooni korral saadetakse kaebaja Ukrainasse sõdima. Venemaa digitaalarengu, telekommunikatsiooni ja massimeedia ministeerium avaldas 19.01.2023 oma kodulehel info, et IT-spetsialistid saavad peagi esitada taotlusi sõjaväeteenistuse edasilükkamiseks. Kuigi kaebaja ei pruugi vastata sõjaväeteenistuse edasilükkamise tingimustele, viitab sellise võimaluse olemasolu asjaolule, et Venemaa ei saada sõjaväeteenistusse valimatult kõiki sõjaväeteenistuseealisi mehi, vaid teatud oskustega spetsialistide järgi on piisavalt suur vajadus tsiviilelus, et riik pakub võimalusi sõjaväeteenistuse edasilükkamiseks. 5.
  6. Venemaal on teatud vanuses meestele sõjaväeteenistuse läbimine kohustuslik ning negatiivne suhtumine sõjaväeteenistusse ei ole rahvusvahelise kaitse andmise aluseks. Sõjaväeteenistuse vältimiseks on võimalik ning mõistlik kasutada esmalt muid võimalusi, näiteks alternatiivteenistuse taotlemist. Isiku fundamentaalsed moraalsed ja poliitilised veendumused ei teki ühel hetkel lähtudes vaid isiku tajutavast ohust olla kaasatud sõjategevusse. Kaebaja ei ole 6
(14)esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks saanud uue kutse kaitseväeteenistusse. Kaebaja sõnul on tema füüsiline vorm isegi pikaaegse töö tegemiseks ebapiisav, siis ei ole eluliselt usutav, et sellise vormiga isikuid saadetakse kümneid kilogramme kaaluvas lahinguvarustuses lahingupiirkonda sõdima. 5.
  1. Kaebaja väide, et ta on Venemaal tagaotsitav, on meelevaldne. Pelgalt sõjaväekomissariaadist kutsete saamine ning sõjaväekomissariaadi ametnike katsed kaebajaga kontakti saada ei tähenda, et kaebaja oleks Venemaal kuulutatud tagaotsitavaks. 5.
  2. Kaebajat ei ole alust pidada ka täiendava kaitse saajaks. 5.
  3. Seoses sissesõidukeelu kehtestamisega on 31.10.2022 otsuses analüüsitud kaebajaga seotud tähtsust omavaid asjaolusid ning 3-aastasest sissesõidukeelust lühemaks ajaks sissesõidukeelu kohaldamiseks või kohaldamata jätmiseks alused puuduvad. Kehtestatud sissesõidukeeld on proportsionaalne. Kehtiva sissesõidukeeluga isikul on õigus esitada põhjendatud taotlus sissesõidukeelu kehtivusaja muutmiseks või sissesõidukeelu kehtivusaja peatamiseks vastavalt VSS §-dele 32 ja 32¹. Täiendavalt, kehtiva sissesõidukeelu olemasolu ei ole takistuseks rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisele tulevikus, kui taotluse esitamiseks on olemas alus. KOHTU PÕHJENDUSED
  4. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. PPA 31.10.2022 otsus2, et kaebaja ei ole pagulane ega ka täiendava kaitse saaja, on õiguspärane. Ehkki 31.10.2022 otsus on mõneti vasturääkiv 3 ning kohtu hinnangul ületähtsustab PPA seda, kas ja kuidas Venemaalt pärit rahvusvahelise kaitse taotlejad
  5. aasta järgselt käitusid, siis vaatamata sellele nõustub kohus suuresti 31.10.2022 otsuse põhjendustega, neid kohtuotsuses kordamata (halduskohtumenetluse seadustik (

) § 165 lg 2).

  1. Rahvusvaheline kaitse antakse VRKS § 1 lg 2 kohaselt välismaalasele, kelle suhtes on tuvastatud pagulasseisund (VRKS § 4 lg 1) või täiendava kaitse seisund (VRKS § 4 lg 3) ning ei esine asjaolusid, mis vaatamata kaitse vajadusele ei võimalda isikut pagulasena või täiendava kaitse saajana tunnustada. Sellised alused, mis välistavad isikut pagulasena või täiendava kaitse saajana tunnustamast, on toodud VRKS §-s
  3. Nii
  4. aasta pagulasseisundi konventsiooni artikli 1 punktist A, direktiivi 2011/95 artikli 2 punktist d) kui ka VRKS § 4 lg-st 1 tulenevalt on pagulane välismaalane, kes põhjendatult kartes tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast viibib väljaspool päritoluriiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada nimetatud riigilt kaitset ning kelle suhtes ei esine pagulasena tunnustamist välistavat asjaolu. Pagulasseisundi konventsioon täiendava kaitse seisundit ei käsita ning see on osa Euroopa Liidu varjupaigasüsteemist. Täiendava kaitse saajana tuleb direktiivi 2011/95 artikli 2 punkti f ning VRKS § 4 lg 3 kohaselt tunnustada välismaalast, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, ent kelle suhtes on alust arvata, et tema Eestist tagasi- või väljasaatmine päritoluriiki võib talle nimetatud riigis kaasa tuua tõsise ohu. 2 Kaebuse lisa
  5. Nt 31.10.2022 otsuse punktis 5.
  6. on lk-l 5 märgitud, et Putin ei soovi üldmobilisatsiooni välja kuulutada, kuna ta ei taha sõtta saata suurt hulka etnilisi venelasi, ent hiljem on samas punktis lk-l 6 väidetud, et Venemaa ei saada sõtta etnilisi venelasi. 3 7

(14)
  1. Mitteammendavalt on VRKS §-s 19 toodud tagakiusamise alused ning VRKS § 4 lg-s 3 tõsise ohu tuvastamise alused. Tagakiusamisena võib käsitada mh diskrimineerivaid seadusandlikke, täidesaatva või kohtuvõimu meetmeid ja nende rakendamist; diskrimineerivat süüdimõistmist või ebaproportsionaalset süüdimõistmist või karistuse kehtestamist; samuti ligipääsu puudumist õiguskaitsele, mis peab kättesaadavuse korral olema tõhus ja püsiv, ning süüdimõistmist või karistamist sõjaväeteenistusest keeldumisel, kui sõjaväeteenistus hõlmaks kuritegude toimepanemist või rahuvastase kuriteo, sõjakuriteo või inimsusevastase kuriteo toimepanemist (VRKS § 19 lg 2). Tõsise ohuna aga käsitatakse muu hulgas olukordi, kus isikule võib päritoluriiki naastes saada osaks nt surmanuhtluse kohaldamine või täideviimine, piinamine, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside kasutamine, konkreetselt tema või üldse tsiviilisikute elu ohtu sattumine või tema või tsiviilisikute kallal vägivalla rakendamine rahvusvahelise või riigisisese relvakonflikti tõttu (VRKS § 4 lg 3).
  2. Selleks, et väita tagakiusu ja seeläbi tõendada enda pagulasseisundit, peab tagakius olema seotud ühega viiest tagakiusu alusest 4 . Tagakius võib olla esinenud juba enne päritoluriigist lahkumist, ent ei pruugi. Varjupaigaõigus annab võimaluse anda isikule pagulasseisund ka siis, kui isikut päritoluriigist lahkudes taga ei kiusatud, ent asjaolude muutumise tõttu on päritoluriiki naastes eluliselt usutav, et ta võib tagakiusu alla sattuda. St varjupaika võib taotleda tagakiusuriski vältimiseks. Sama põhimõte kohaldub ka täiendava kaitse korral, ehkki täiendava kaitse korral peab isik seisma asjaomasesse riiki tagasipöördumisel silmitsi reaalse, mitte hüpoteetilise ohuga (Elgafaji, C-465/07, punkt 31, jt). Tagakiusuohu tõendamise standard ei ole rahvusvahelise kaitse asjades nii kõrge, et esinema peaks täielik kindlus või asjaolude tekkimine peaks olema väljaspool mõistlikku kahtlust, vaid piisab, kui põhistatakse, et esineb arvestatav võimalus, et oht realiseerub. Minevikusündmuste ja päritoluriigi teabe baasil tuleb prognoosida tulevikus aset leida võivaid sündmusi olukorras, kus kaitse taotleja peaks naasma oma päritoluriiki.
  3. Kaebaja on väljendanud tagakiusukartust kahel alusel. Esiteks kuulumine teatud sotsiaalsesse rühma ehk sõjaväeealine meessoost Venemaa kodanik, kes ei soovi sõjaväeteenistusse astuda, ning teiseks võimuvastane ning Ukraina sõda mittetoetav poliitiline meelsus. Kaebaja tagakiusajatena on PPA määratlenud riigivõimu esindajad ehk riigi (PPA 31.10.2022 otsuse punkt 5.2.). Nende asjaolude üle vaidlust ei ole ning neid asjaolusid on PPA ka 31.10.2022 otsuses hinnanud.
  4. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei soovi minna Venemaa sõjaväeteenistusse ning tal on olnud kohtuvaidlus kaitsekomissariaadi kutsekomisjoni otsuse 5 õiguspärasuse üle. Samuti ei ole vaidlust selles, et kaebaja on aja jooksul osalenud sotsiaalmeedia kommentaariumis arvamusvahetuses 6 tundmatute inimestega ning neid vestlusi ei saa pidada just kuigivõrd sõbralikeks. Ehkki teatud olukordades võivad need asjaolud olla rahvusvahelise kaitse andmise aluseks, siis ei ole see nii sel korral. Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja isikuline profiil ei ole selline, mis pakuks Venemaa võimudele huvi määral, et teda rassi, usu, rahvuse, poliitilise meelsuse või sotsiaalsesse gruppi kuulumise tõttu hakataks Venemaale naastes taga kiusama. Tagakiusuoht sõjaväeteenistusega seonduvalt Rass, usk, rahvus, poliitilised veendumused või sotsiaalsesse gruppi kuulumine. PPA kaebuse vastuse lisa
  5. 6 PPA kaebuse vastuse lisad 9–10 ning kaebaja 17.02.2023 täiendava seisukoha lisad. 4 5 8
(14)
  1. VRKS § 19 lg 2 punkt 5 sätestab, et tagakiusamisena käitatakse muu hulgas süüdimõistmist või karistamist sõjaväekohustuse täitmisest keeldumise eest olukorras, mis toob kaasa kuritegude või VRKS §-s 22 sätestatud tegude toimepanemise. Viidatud sätte aluseks on direktiivi 2011/95 artikkel 9 lg 2 punkt e). Viidatud tagakiusu vormi on sisustanud nii Riigikohus 15.02.2023 otsuses nr 3-20-1115 kui ka korduvalt Euroopa Kohus. Riigikohus selgitas viidatud lahendi punktis 26, et VRKS § 19 lg 2 punkti 5 tagakiusu jaatamiseks peaks olema, et isikule on saadetud mobilisatsioonikäsk või -kutse ning hinnata tuleks, kas ja millised on isiku keeldumise võimalused ning kas tal on võimalik neid kasutada. Samuti tuleks hinnata, milliseid teenistusülesandeid isik täitma peaks. Riigikohtu viidatud seisukoht tugineb Euroopa Kohtu otsusele C-238/19 ja C-472/13, kus kohus on väga selgelt välja toonud, et rahvusvahelise kaitse saamise välistab asjaolu, et sõjaväekohustusest pääsemiseks on olemas seaduslik alus (Euroopa Kohtu otsus C-280/21, punkt 35; C-238/19, punktid 27–32). Otsuses C-472/13 selgitas Euroopa Kohus tol ajal kehtinud direktiivi artikli 9 lg 2 punkti e), mis vastab täna kehtiva direktiivi 2011/95 artikli 9 lg 2 punktile e), et: − sätetega on hõlmatud kõik sõjaväelased, sealhulgas ka logistiline ja abipersonal; − sättes peetakse silmas olukordi, kus läbitav sõjaväeteenistus iseenesest eeldab konkreetses konfliktis sõjakuritegude toimepanemist, sealhulgas olukorrad, kus pagulasseisundi taotleja osaleb vaid kaudselt nende kuritegude toimepanemises, kuna oma teenistusülesandeid täites pakub ta mõistliku usutavusega vältimatut abi nende kuritegude ettevalmistamisel või täideviimisel; − silmas ei peeta eranditult neid olukordi, kus on tõendatud, et sõjakuriteod on juba toime pandud või võivad kuuluda Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alla, vaid ka neid, kus pagulasseisundi taotleja suudab tõendada, et niisuguste kuritegude toimepanemine on väga tõenäoline; − faktide hindamine peab tuginema tõendite kogumile, mis kõiki kõnealuseid asjaolusid – eeskätt neid, mis puudutavad kõiki asjaomaseid fakte, mis on seotud päritoluriigiga taotluse kohta otsuse tegemise ajal ning taotleja individuaalset positsiooni ja isiklikke asjaolusid – arvesse võttes saab tõendada, et see teenistusolukord võib usutavalt viia väidetavate sõjakuritegude toimepanemiseni; − hindamisel tuleb arvesse võtta asjaolu, et sõjaline sekkumine põhineb ÜRO mandaadil või rahvusvahelise üldsuse konsensusel, ning et sõjalisi operatsioone läbiviivas riigis või riikides on sõjakuriteod karistatavad, ja − teenistusest keeldumine peab olema ainus vahend, mille abil pagulasseisundi taotleja saab vältida väidetavates sõjakuritegudes osalemist, ning järelikult asjaolu, et ta hoidus kasutamast menetlust, mis andnuks talle sõjaväeteenistusest keelduja staatuse, välistab igasuguse kaitse andmise direktiivi 2004/83 artikli 9 lõike 2 punkti e alusel, välja arvatud siis, kui nimetatud taotleja tõendab, et ühtki seda laadi menetlust ei olnud tema konkreetses olukorras võimalik kasutada. Lisaks märkis Euroopa Kohus nii asjas C-238/19 kui ka C-472/13, et pelgalt süüdimõistmine või või karistamine ei ole piisav, vaid see peab olema seotud ühega viiest tagakiusu alusest ning karistus peab olema ebaproportsionaalne või diskrimineeriv.
  2. Seoses kaebaja sõjaväeteenistusega ei ole vaidlust, et: − kaebaja võeti kaitseväekohustuslasena arvele alates 26.01.2015; − seoses ülikooliõpingutega vabastati kaebaja sõjaväekohustusest kuni 30.06.2020; −
  3. aasta kutseperioodil kutsuti kaebaja meditsiinilisele läbivaatusele ja kutsekomisjoni istungile, kuhu ta ilmus ning kus talle määrati kõlblikkuse tase B3, ehk kõlblik väheste piirangutega; 9
(14)− kaebaja vaidlustas edutult kohtus komisjoni otsuse keelduda tema saatmisest meditsiiniasutusse meditsiinilisele läbivaatamisele seoses kaebusega kaitseväeteenistuse läbimist takistava kroonilise haiguse ägenemisele. Lisaks märgib kohus, et kaebaja ei ole tõendanud, et talle oleks sisepassi löödud tempel sõjaväekohustuse kohta, ehkki kaebuses kaebaja seda väidab. Haldusmenetluses ei olnud menetlusosaliste vahel vaidlust, et sisepassis templit ei ole ning kaebajale sõjaväepiletit väljastatud ei ole.
  1. Praegusel juhul ei ole kaebaja veenvalt põhistanud, et Venemaal puuduks tal võimalus sõjaväeteenistusest keelduda, taotleda oma sõjaväekõlblikkuse kordushindamist või asendada sõjaväeteenistus tsiviilteenistusega. Nt selgitati kaebajale Venemaal tehtud kohtuotsuses (vt tõlke lk 4), et kui kodaniku meditsiinilisel läbivaatusel enne tema suunamist kaitseväeteenistusse või kontroll-läbivaatusel tuvastatakse tema tervislikus seisundis kõrvalekaldumised, mis muudavad tema kaitseväeteenistuse kõlblikkuse kategooriat, tühistab Venemaa Föderatsiooni subjekti kutsekomisjon kutsekomisjoni otsuse, millest teavitab kodanikku ja vastavat kutsekomisjoni. Seega kui kaebaja tervislik seisund on pärast
  2. aasta hindamist muutunud, siis on tal võimalik taotleda kordushindamist ning vältida seeläbi sõjaväeteenistust. Vaidlust ei ole, et
  3. aastal, kui kaebaja seda tegi, siis teda kohtuvaidluse ajal sõjaväeteenistusse ei värvatud. Täiendavalt märgib kohus, et arvestades kaebaja käitumist
  4. aastal, siis ei nähtu kogutud tõenditest, et kaebajal oleks olnud sõjaväeteenistuse läbimise osas sisemine vastuolu. Kui see oleks olnud nii, siis oleks olnud ka loogiline, et kaebaja oleks juba
  5. aastal vältinud komisjoni või otsinud aktiivselt võimalust sõjaväeteenistusest keeldumiseks.
  6. Tõendamata on ka see, et kaebajale oleks üldse sõjaväekutset kätte toimetatud, mistõttu võiks olla kaebajal sõjaväeteenistusse ilmumise kohustus. Kohtumenetluses esitas kaebaja
  7. aasta kutse7, kus oli märgitud, et kaebaja peab 14.12.2022 ilmuma sõjaväekomissariaati, ent kohus ei pea eluliselt usutavaks, et selline kutse püütakse isikule kätte toimetada päev enne ilmumise kohustust. Nimelt väitis kaebaja, et seda kutset püüti temale kätte toimetada 13.12.2022, kui käidi ema juures. Kaebaja on välja toonud, et alates
  8. aastast on teda püütud sõjaväeteenistusse kutsuda kahel korral – nii aastal 2021 kui ka aastal 2022 –, kuid mõlemal korral ei ole kaebajale kutset õnnestunud kätte toimetada, mistõttu ei ole ta pidanud sõjaväeteenistusse ilmuma. Kohus uuris kaebajalt kohtuistungil sõjaväeteenistusega seonduvat ning seda, et kaebaja sõnul oli teda käitud kodust otsimas
  9. Kaebaja selgitas istungil, et teda otsiti kodust
  10. aasta
  11. detsembril seoses sellega, et talle sooviti üle anda sõjaväeteenistusse ilmumise kutse. Sarnaselt
  12. aastale, kui kaebajale sooviti kutset kätte toimetada detsembris, siis ka
  13. aastal sooviti kaebajale kutset kätte toimetada detsembris. Küsimusele, et kas kaebajale pärast
  14. aasta kutse saatmist probleeme ei tekkinud, vastas kaebaja, et kuna kutse võttis vastu tema ema ja ta ise kutset kätte ei saanud, siis probleeme ei tekkinud. Seejuures möönis kohtuistungil kaebaja, et kuni ta ise kutset isiklikult vastu ei võta, seni tal probleeme ka ei teki. Lisaks selgitas kaebaja, et kuni
  15. aasta sügiseni talle uut kutset ei tule.
  16. Kaebaja sõnul leiab uus sõjaväeteenistusse värbamine aset mitte varem kui
  17. aasta sügisel ning välistatud ei ole, et kaebajal oleks võimalik see asendada nt tsiviilteenistusega või taotleda enda tervisliku seisundi kordushindamist. Sel põhjusel on kaebaja võimalik sõjaväeteenistusega seotud hirm rindele saatmise ees hüpoteetiline. Lisaks ei nähtu kohtule, Kaebaja 17.02.2023 täiendavate seisukohtade lisad 12 ja 13 8 Kohtuistungi helisalvestis kell 11:31:27–11:39:
  18. 7 10
(14)et see hirm oleks seotud ühega viiest tagakiusualusest. Et Venemaa eelistaks rindele saata neid ajateenijaid, kes on poliitilise võimuga opositsioonis või kes on tugevalt sõjavastased, seda pärituoluriigi info ei kinnita. Lisaks tasub tähele panna, et
  1. aasta sügiseni, mil kaebaja sõnul toimub uus värbamiste laine, on veel üksjagu aega ning arvestades viimase aja arenguid, kus Venemaa president V. Putinile on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt väljastatud vahistamiskäsk, ning kus lääneriigid annavad jätkuvalt Ukrainale relvastust, ei ole välistatud, et selleks ajaks on Venemaa alustatud agressioonisõda Ukraina võiduga lõppenud.
  2. Ka kaebaja väited võimalikust üldmobilisatsioonist ning sellest, et ta võib osutuda üldmobilisatsiooni korras mobiliseerituks, ei ole tõenäolised. Kohus nõustub PPA-ga, et kaebaja tõenäosust saada mobilisatsiooni korras Ukrainasse sõdima saadetud kahandab sisuliselt olematuks asjaolu, et kaebaja ei ole läbinud sõjaväeteenistust ning tal puudub igasugune sõjaline väljaõpe ja kogemus. Samuti ei nähtu kohtule, et kaebaja oht saada mobiliseeritud võiks olla seotud ühega viiest tagakiusu ajendist.
  3. Ka kaebaja väide, et ta võib olla sõjaväekomissariaadi poolt tagaotsitav, on hüpoteetiline ning seda kinnitab ka asjaolu, et vähemalt istungil ei toonud kaebaja välja, et pärast 13.12.2022 oleks teda korduvalt otsimas käidud. Tagakiusuhirm poliitilise meelsusega seonduvalt
  4. VRKS poliitilise vaate mõistet ei ava. Küll aga teeb seda VRKS-i aluseks olev direktiiv 2011/
  5. Viidatud direktiivi artikli 10 lg 1 alapunkti e) kohaselt „poliitiliste vaadete mõiste hõlmab eelkõige vaadet, ideed või veendumust artiklis 6 nimetatud potentsiaalsete tagakiusajatega ja nende poliitika või meetoditega seotud küsimuses olenemata sellest, kas taotleja on tegutsenud sellest vaatest, ideest või veendumusest lähtudes või mitte“. Nii õigus omada poliitilist veendumust kui sõnavabadus (mis hõlmab ka oma poliitilise meelsuse väljendamise vabadust) on fundamentaalsed vabadusõigused.
  6. Mõistet „poliitilised vaated“ on Euroopa Kohtu praktikas korduvalt defineeritud ning tõdetud, et seda tuleb tõlgendada laialt ning see mõiste võib hõlmata mis tahes vaadet või küsimust, mis puudutab riigiaparaati, valitsust, ühiskonda või poliitikat. See eeldus tugineb mitmele asjaolule. Kõigepealt väljendi „eelkõige“ kasutamine selleks, et loetleda mitteammendavalt asjaolud, mis võivad seda mõistet määratleda. Seejärel ei ole mainitud mitte ainult „vaateid“, vaid ka „ideid“ ja „veendumusi“ potentsiaalsete tagakiusajatega ja nende „poliitika“ või „meetoditega“ seotud küsimustes, ilma et taotleja oleks tingimata tegutsenud sellest vaatest, ideest või veendumusest lähtudes. Lõpuks on rõhk asetatud sellele, kuidas tagakiusajad nende „poliitilist“ laadi tajuvad (C-280/21, punkt 21 ja 27). Lisaks on kohtupraktikas selgitatud, et inimeselt ei saa oodata, et ta taganeks oma poliitilistest /…/ veendumustest /…/ või varjaks eelnimetatuid selleks, et vältida tagakiusu oma päritoluriigis (Euroopa Kohtu lahendid asjades C-199-201/12, C-71/11 ja C-99/11; C-56/17; Eesti kohtupraktika haldusasjades 3-18-388 ja 3-18-248 jm). Sellest kohtupraktikast juhindumise sobivust poliitilise meelsuse alusel tagakiusu asjades on kinnitanud ka Tallinna Ringkonnakohus 21.04.2020 otsuse nr 3-19-2090 punktis
  8. Seega tuleb poliitilise meelsuse hindamisel lähtuda selle mõiste laiast tähendusest ning poliitilise meelsuse alusel tagakiusukartust hinnates ei tule analüüsida mitte seda, kuidas kaebaja peaks või võiks tagakiusu vältimiseks päritoluriiki naastes käituda, vaid hinnata tuleb tema isiklikke asjaolusid, eeldatavat (eelkõige sisemisest veendumusest ajendatud) käitumist ja sellega kaasnevat tagakiusuohtu. Samuti ei saa poliitilise meelsuse alusel tagakiusukartust 11
(14)hinnates lähtuda üksnes minevikusündmustest, vaid teha tuleb ka prognoosotsus tulevikuks, ehk ajaks, mil isik päritoluriiki naaseb.
  1. Vaidlust ei ole, et kaebaja on sotsiaalmeedias osalenud kommentaariumi vestlustes, kuid PPA esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebaja oleks sotsiaalmeedias teinud võimu- või sõjavastaseid üleskutseid. Kohtu hinnangul ei saa sellist asjaolu nagu kommentaariumis vestlemine pidada poliitilise meelsuse väljendamiseks viisil, mille tulemuseks võiks olla rahvusvahelise kaitse saamine. Tegemist ei ole kuidagi süstemaatilise ja pideva poliitilise meelsuse avaldamisega. Ehkki Venemaal elavad inimesed on mõjutatud kohalikust propagandast ning sellest, mida võimumeelne meedia neile räägib, siis ei saa olla vaidlust, et ka täna on Venemaal palju inimesi, kes poliitilist olukorda ja Ukraina sõda ei tolereeri ning kes on olemasoleva võimuga opositsioonis. Samuti on Venemaal inimesi, kes samuti postitavad sotsiaalmeedias, kuid päritoluriigi info alusel ei saa pidada tõenäoliseks, et mõne üksiku postituse alusel võiks kaebajat hakata süsteemselt taga kiusama. Ehkki õige on, et pärast laiaulatusliku agressioonisõja algust on Venemaal õigusakte muudetud ning selle tulemusel võiks kriminaalkorras karistada iga isikut, kes ei poolda Ukraina sõda ning Venemaa tänast võimuladvikut ja poliitikat, siis tuleb hinnata seda, milline on tõenäosus, et kaebajat võidaks karistada. Kohus nõustub PPA-ga, et selline tõenäosus on väike. Kohus märgib, et ka kohtuotsusest, kus kaebaja vaidlustas temale sõjaväelise kõlblikkuse taseme määramise, ei saa järeldada, et kaebaja oleks võimude vastane ning et tema poliitiline meelsus oleks võimudele teada. Samuti ei saa seda järeldada sellest, et kohtuotsuses on märgitud, et kaebaja suhtumine kaitseväeteenistusse on negatiivne.
  2. Et kaebaja ei pea enda tagakiusu võimalikuks sotsiaalmeedias tehtud postituste alusel, kinnitab ka asjaolu, et rahvusvahelise kaitse taotluses märkis kaebaja, et ta soovib saada varjupaika Eestis kuni sõjategevuse lõppemiseni või kuni tema sõjaväeteenistusse kõlbmatuks muutumiseni, ehk 27-aastaseks saamiseni
  4. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kaebajat ei ole alust tunnustada pagulasena. Täiendava kaitse alused
  5. Kohus leiab, et kaebajat ei ole alust pidada ka täiendava kaitse saajaks ning selles osas on PPA 31.10.2022 otsus õiguspärane.
  6. Täiendava kaitse saaja ei ole n-ö pagulaseks olemise väiksem vend, vaid tegemist on kahe erineva õigusliku staatusega ning see on Euroopa Liidu varjupaigasüsteemi lisandus pagulasseisundi konventsioonile. Praegusel juhul ei nähtu kohtule, et kaebajale võiks Venemaale naastes saada osaks reaalne tõsine oht VRKS § 4 lg 3 ning direktiivi 2011/95 tähenduses. Samuti ei anna alust tunnustada kaebajat täiendava kaitse saajana pelgalt sel põhjusel, et olukord Venemaal on ettearvamatu. Lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld
  7. Sissesõidukeelu kehtestamine on vastustaja, mitte kohtu pädevuses ning kohus ei või asuda vastustaja asemel sissesõidukeelu kohaldamist kaaluma. Kohtu pädevuses on üksnes kontrollida, kas vastustaja kaalutlusotsus on õiguspärane (

§ 158lg 3). Sissesõidukeelu 8 PPA vastuse lisa 1 ja lisa 12, küsimuse 15 vastus. 12

(14)kehtestamise õiguspärasust tuleb hinnata sissesõidukeelu kohaldamise aja seisuga (

§ 158lg 2, vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-16-2088, punkt 18).

  1. Kaebaja ei ole esitanud vastuväiteid lahkumisettekirjutuse tegemisele, vaid üksnes 3-aastasele sissesõidukeelu kehtestamisele. VSS § 7 lg 2 ja § 74 kohaldamisel tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, kas sissesõidukeeld kehtestada ja milline sissesõidukeelu kestus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Sealjuures tuleb juba lahkumisettekirjutuse tegemisel korrektselt kaaluda lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmist, kuna sellega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine (VSS § 74 lg 2; Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-17-1545, punktid 33 ja 34).
  2. Vaidlust ei ole, et VSS § 74 sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates (lg 1) ning kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks (lg 2). Kohus nõustub, et sissesõidukeelu kehtestamisel on PPA 31.10.2022 otsuses toimunud proportsionaalsuse hindamine selliselt, et hinnatakse seda, kas esineb asjaolusid, mis võiksid muuta seaduses kehtestatud 3-aastast sissesõidukeeldu, mitte ei hinnata seda, milline sissesõidukeeld oleks asjaolusid arvesse võttes proportsionaalne. Sel viisil toimime ei ole aga õigusvastane. Oluline on, et PPA teeks igal üksikjuhtumil sissesõidukeelu kehtestamisel individuaalse otsuse.
  3. Hinnates PPA sissesõidukeelu kehtestamise otsust, siis on selles hinnatud VSS § 31 lg-s 3 toodud asjaolusid ning leitud, et seaduses kehtestatud tähtaeg on asjaolusid arvestades mõistlik. Ka kaebaja ei too välja selliseid asjaolusid, mille alusel võiks pidada 3-aastast sissesõidukeeldu ebaproportsionaalseks. Kaebaja toob kaebuses välja, et ta ei ole Eesti jaoks ohtlik isik, kelle puhul tuleks reisimine Eestisse ära keelata. Samuti ei saa kaebaja arvates olla kahtlust ka selles, et kui kaebaja lahkub päritoluriiki, hakatakse eelnevalt pagulase staatuse ja täiendava kaitse vajaduse juures välja toodud asjaolude tõttu kaebajat taga kiusama. Kohtu hinnangul ei ole need asjaolud sellised, et väita PPA kehtestatud sissesõidukeelu õigusvastasust. Igal riigil on suveräänne õigus otsustada, millistel isikutel on õigus nende territooriumile siseneda ning välismaalasel puudub üldjuhul subjektiivne õigus nõuda, et riik lubaks tal oma territooriumile reisida. Mis puudutab aga tagakiusu rahvusvahelise kaitse taotlemisega seonduvalt, siis rahvusvahelise kaitse menetlus on konfidentsiaalne ning kui kaebaja soovib neid asjaolusid kolmandatele isikutele avaldada, siis on see tema otsus ja valik. Kaebaja Venemaale naasmisega ei kaasne paratamatult, et Venemaa saab tema rahvusvahelise kaitse menetlusest teada.
  4. Mis puudutab aga seda, et kaebajale tuleks tagada võimalus, et kui Venemaale tagasi saates muutuks tagakius ja inimõiguste eiramine väljakannatamatuks, saaks kaebaja uuesti rahvusvahelist kaitset taotleda ja oma päritoluriigist turvaliselt emigreeruda, siis seda õigust sissesõidukeelu kehtestamine kaebajalt ära ei võta. Kaebajal on õigus saabuda ka kehtiva sissesõidukeelu korral piirile ning taotleda seal rahvusvahelist kaitset. Lisaks on kaebajal õigus taotleda sissesõidukeelu kehtivusaja muutmist (VSS § 32) või selle kehtivusaja peatamist (VSS § 321). Seejuures sätestab VSS § 32 lg 12, et kui välismaalane täidab lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul, siis vastavasisulise taotluse alusel võib sissesõidukeelu tunnistada ka kehtetuks.
  5. Seega jääb kaebus ka sissesõidukeeldu puudutavas osas rahuldamata. 13

(14)34. Kuna kaebajat ei ole alust tunnistada rahvusvahelise kaitse saajaks ning tema suhtes kohaldatud sissesõidukeeld on õiguspärane, siis ei ole alust PPA 31.10.2022 otsust tühistada. Kuna kaebaja tühistamisnõue jääb rahuldamata, siis jääb rahuldamata ka sellega olemuslikult seotud kohustamisnõue. Menetluskulud ja muud menetluslikud küsimused 35.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Ehkki kaebus jääb tervikuna rahuldamata, siis ei mõjuta see menetluskulude jaotust. Kaebaja sai menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning tõlkekulude kandmiseks, kohustuseta need hiljem hüvitada. Lisaks oli kaebajale määratud riigi õigusabi korras esindaja.

§ 118

lg 3 alusel jäävad nii menetlusabi andmisega kui ka riigi õigusabi osutamisega seotud kulud riigi kanda. Muud kaebaja kulud jäävad tema enda kanda (

§ 108

lg 1) ning vastustaja võimalikud kulud vastustaja kanda (

§ 109lg 1).

36. Ehkki kohus on menetluse kinniseks kuulutanud, siis kohtupraktika ühtlustamise ja kujundamise eesmärgil saab kinniseks kuulutamise alust kahjustamata avalikustada käesoleva kohtuotsuse viisil, et kohtuotsuse avaldamisel asendatakse kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga (

§ 175lg 3).

Kui esineb vajadus käesoleva otsuse varjamiseks muus osas, tuleb seda

§-s 175 toodud alustel taotleda, jättes kohtule ka ajaakna taotluse lahendamiseks enne otsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.