) § 91 lg 2 p-le 3 ja § 98 lg 1 p-le 3, mis käsitlevad vastavalt õhusaasteloa taotluse ja õhusaasteloa sisu. Sätete eesmärgist võib järeldada, et need reguleerivad vaid nende heiteallikate kohta loa taotlemist ja väljastamist, mille kohta õhusaasteluba on kohustuslik. Heiteallikate kohta, mis vastavad küll
lg 2 p-s 3 ja § 98 lg 1 p-s 3 toodud kirjeldusele, kuid mis õhusaasteluba ei vaja, sätted ei kohaldu. Sellise järelduse õigsust kinnitab see, et nii
lg 2 p 3 kui § 98 lg 1 p 3 sisaldavad välistusena formuleeringut „ja õigusaktides ei ole sätestatud teisiti.“ Kui on olemas õigusakt, mis sätestab teisiti, siis vastustaja viidatud sätted ei kohaldu. Selliseks õigusaktiks on Keskkonnaministri 14.12.2016 määrus nr 67 „Tegevuse künnisvõimsused ja saasteainete heidete künniskogused, millest alates on käitise tegevuse jaoks nõutav õhusaasteluba“ (määrus nr 67). Vastustaja leiab vaideotsuse p 3.7 viimases lauses ekslikult, justkui oleks määruse § 3 näol tegu alternatiivse alusega, mille puhul valikuõigus on vastustajal. Määruse nr 67 §-de 2 ja 3 sõnastusest nähtuvalt ei ole aga tegemist alternatiividega, vaid üldja erinormi vahekorras sätetega. Tegemist on iseseisvate sätetega. Vastustaja käsitluse korral muutuks sisutuks nt § 3 lg 2, mis ütleb üheselt, et õhusaasteluba ei ole nõutav, kui põletusseade ületab selle paragrahvi lõikes 1 sätestatud künnisvõimsuse, kuid töötab alla 500 töötunni aastas. Vastustaja käsitluse korral oleks vastustajal õigus ka sellise põletusseadme korral lähtuda künniskogustest ja nõuda vastavalt § 2 määrade ületamise korral luba, muutes nii § 3 lg 2 sisutuks. 2) Kaebaja on lähtunud määruse nr 67 § 3 lg-st 6, mille kohaselt §-s 3 kirjeldatud tegevuste korral määruse lisas toodud künniskoguseid ei kohaldata. Kuivõrd vaidlus puudub selles, et kaebaja põletusseadmed ei ületa määruse nr 67 § 3 lg-s 1 märgitud nimisoojusvõimsust, ei ole kaebaja gaasiseadmetele õhusaasteluba nõutav ja järelikult puudub vajadus neid käsitleda taotluses ning märkida õhusaasteloale. Seetõttu on vastustaja vastavad nõuded alusetud ning taotluse menetlemisel on õigusvastaselt viivitatud. 3) Toonane Keskkonnainspektsioon on 11.11.2020 kontrollinud kaebaja tegevust ning leidnud, et Velma Mööbel OÜ katla/katelde võimsus/võimsused ei ületa 0,3 MW, mistõttu seade/seadmed ei vaja registreeringut.7 KKA on ka varasemalt käsitlenud asjaolusid sarnaselt kaebajaga ning on 2020. a sügisel väljastanud keskkonnaloa, lähtudes sellest, et gaasipõletusseade ei vaja õhusaasteluba vastavalt muutunud regulatsioonile. Vastustaja ei ole 7 Kaebuse lisas 6. 4
alusel.
keskendub heiteallika mõistele.
defineerib heiteallika mõiste, aga räägib ka ühel tootmisterritooriumil asuvate heiteallikate grupist (
Ka § 106 lg 1 räägib eelkõige heiteallikatest. Kuigi kasutatakse ka terminit käitis, tuleb vahet teha, mida kuskil mõeldakse. 5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2193 (keskmise võimsusega põletusseadmetest õhku eralduvate teatavate saasteainete heite piiramise kohta) preambuli p 14 kohaselt „põletusseadmete kombinatsiooni summaarse nimisoojusvõimsuse arvutamisel ei võeta arvesse üksikuid põletusseadmeid, mille nimisoojusvõimsus on väiksem kui 1 MW“ ja p 28 rõhutab proportsionaalsuse põhimõtet. Kuigi üldiselt soovitakse seega saasteainete koguse vähendamist, keskendutakse suurematele saasteallikatele ning lähtudes proportsionaalsuse põhimõttest, ei allutata alati ka suhteliselt suuremaid saasteallikaid rangematele nõuetele. Kaebaja põletusseadmete võimsus jääb märgatavalt väiksemaks kui 1 MW. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2010/75/EL art 4 p-de 2 ja 3 kohaselt võivad liikmesriigid sätestada, et luba võib hõlmata kaht või mitut käitist või käitise osa, mida sama käitaja käitab samas kohas. Luba võib hõlmata ühe käitise mitut osa, mida käitavad erinevad käitajad. Sellistel juhtudel määratletakse loas iga käitaja kohustused. Seega selle mh ka põletusseadmeid reguleeriva direktiivi kohaselt on võimalik, et ühel käitajal on samas kohas mitu käitist, aga luba võib hõlmata ka ühe käitise mitut osa. Sellest võib järeldada, et käitis on üldmõiste. Määruse nr 67 § 2 reguleerib olukorda, kus liidetakse kokku saasteainete kogus kõigi käitise heiteallikate kohta ja võrreldakse seda määruse lisas nimetatud künniskogusega. Määruse nr 67 § 3 aga sätestab, et alla sättes eri käitistele määratud tegevuse künnisvõimsusi ei ole õhusaasteluba nõutav, ja lg-s 6 rõhutatakse, et künniskoguseid ei arvestata. Kui tegemist on ainult põletusseadmega, mille võimsus jääb alla 1MW, ei ole seega õhusaasteluba määruse nr 67 § 3 lg 1 kohaselt nõutav. Lg 6 kohaselt ei ole sellisel juhul oluline, millised on künniskogused. Järelikult ainult ühe põletusseadme korral pole õhusaasteluba sõltumata künniskogustest vaja. 6) Vastustaja lähtub sellest, et kui õhusaasteluba on määruse nr 67 § 2 kohaselt teiste heiteallikate tõttu nõutav, ei kohaldu enam erand põletusseadmele, sest ta annab loa vaid ühele käitisele. Samas nähtub ka viidatud direktiividest, et käitisi saab käsitleda eraldi. Ka riigisisestest õigusaktidest nähtub, et õhusaasteloa väljastamisel vaadatakse heiteallikaid kas koos või eraldi, sõltuvalt olukorrast. Määruse volitusnormi (
lg 3) kohaselt on määruse väljaandmise põhjuseks majandustegevuse valdkondade ja nendest lähtuda võivate keskkonnahäiringute eripära arvestamise vajadus. Seetõttu annabki § 2 üldreegli, mille puhul tuleb liita heiteallikate künniskogused ja järgnevates sätetes erandid. Vastustaja käsitlus, et erandid peaksid kohalduma ainult siis, kui üldreegli järgi pole samuti luba nõutav, ei põhine õigusaktidel ega ole ka sisuliselt õigustatud ega proportsionaalne. Vastustaja eksib selles, et kaebaja taotleb õhusaasteluba kogu käitisele koos kõikvõimalike heiteallikatega. Kaebaja ei taotle luba gaasikateldele, sest neile ei ole õhusaasteluba nõutav. Ka suurema võimsusega põletusseade, mis töötab vähem kui 500 t aastas, ei vaja määruse § 3 lg 2 kohaselt luba, vaid tuleb lg 3 kohaselt registreerida. Kaebuse lisaks nr 6 olevast objekti kontrollimise protokollist nähtub, et 11.11.2020 hindas vastustaja kontrolli järel, et katlad ei vaja isegi registreeringut, loast rääkimata. Proportsionaalne ei ole panna ettevõtjale väikse võimsusega kütteseadme kohta 5
ja määruse nr 56 nõuetele ning tuvastas, et kaebaja pole parandanud taotlust vastavalt vastustaja 14.05.2021 edastatud kirja nõudele täismahus. Vastustaja palus korduvalt: 1) esitada selgitus ja täita taotluse tabel 4.4.7 ning vajadusel täiendada taotluse tabelis 4.2 „Heiteallikad“ heiteallikate nimekiri; ja 2) korrigeerida saasteainete heitkoguseid taotluse tabelites 4.5 ja 4.
Kooskõlas
lg-dega 1 ja 2 esitas kaebaja õhusaasteloa taotluse ning taotluse lahutamatu osana lubatud heitkoguste projekti (LHK projekt). Keskkonnaloa taotluse täpsustatud nõuded ja andmekoosseis ning taotluse esitamise kord on kehtestatud määrusega nr 56 (
ÜS § 42 lg 7). LHK projekt peab sisaldama väljutatavate saasteainete nimetusi ning andmeid saasteainete heitkoguste kohta, kui saasteaine heitkogus on aastas vähemalt üks kilogramm ja õigusaktides ei ole sätestatud teisiti ning andmed igast üksikust heiteallikast väljutatavate saasteainete heitkoguste kohta tehnoloogiaprotsesside kaupa (
Kaebaja taotlusmaterjalide andmetest selgus, et käitises on gaasikatlad, mida käitaja pole õhusaasteloa taotlusele märkinud ega arvutanud gaasikateldest eralduvate saasteainete heitkoguseid, samuti pole selgitanud, kas saasteainete väljutamiseks välisõhku on eraldi heiteallikas või juhitakse saasteained taotlusel märgitud ühte heiteallikasse. Kaebaja selgitas üksnes, et need gaasikatlad ei ületa määruses nr 67 toodud loa künnisvõimsusi ega vaja seetõttu õhusaasteluba. Vastustaja asus seisukohale, et gaasikatlad kuuluvad loataotluse andmekooseisu. Kui gaasikateldest emiteeritavad saasteained väljutatakse välisõhku läbi heiteallika, tuleb nimetatud heiteallikas märkida loa taotlusele ning kanda ka õhusaasteloale.
Selle lg 1 p 3 kohaselt sisaldab õhusaasteluba kõigist käitise tootmisterritooriumil paiknevatest heiteallikatest kokku iga väljutatava saasteaine nimetus ja andmed summaarse lubatud heitkoguse kohta tonnides kalendriaastas või vajaduse korral lühemas ajaühikus, kui saasteaine heitkogus on aastas vähemalt üks kilogramm ja õigusaktides ei ole sätestatud teisiti, kaasa arvatud andmed lubatud tehnoloogiliste äkkheidete kohta. Seega kui heiteallikast emiteeritakse välisõhku mõnda saasteainet kalendriaasta jooksul üle 1 kilogrammi, kantakse heiteallika andmed koos väljutatava saasteaine nimetusega ja heitkogusega õhusaasteloale. Kaebaja taotluse tabeli p-s 4.4.7 esines puudus. 3) Lisaandmete küsimine oli menetluslikult õiguspärane. Vastustaja leidis keskkonnaloa taotlusega tutvudes, et taotlus (sh menetluse käigus kaebaja poolt täiendatud kujul) ei vastanud
ja määruse nr 56 nõuetele. Vastavalt HMS § 15 lg-tele 1 ja 2 on haldusorgan kohustatud talle esitatud taotluse vastu võtma, sõltumata selle puudustest, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Kui isik jätab koos taotlusega esitamata nõutud andmed või dokumendid või kui taotluses on muid puudusi, määrab haldusorgan taotluse esitajale esimesel võimalusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitades, et tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Kooskõlas HMS § 107 lg-ga 2 määrab haldusorgan oma äranägemisel toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid. Vastustaja leidis, et taotluses esinenud puudused takistavad taotluse sisulist lahendamist ja tegi kaebajale korduva nõudekirja täiendavate selgitusega, andes täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Ka RKHKo 20.06.2013 otsuse nr 3-3-1-34-13 p 9 järgi saab taotluse läbi vaatamata jätmise aluseks olla vaid puudus, mis takistab taotluse sisulist lahendamist ning ühtlasi peab puuduse näol olema tegemist taotluses esitamata andmete või sellele lisamata dokumentidega, mille esitamine või lisamine on haldusmenetlust reguleerivate normide kohaselt nõutav. Vastustaja on korduvalt selgitanud kaebajale taotluses esinevaid puudusi (vastustaja kirjad DM-114865-2, DM-114865-4, DM-114865-6, DM-114865-8). 4) Lisaandmete küsimine oli sisuliselt õiguspärane. 07.06.2021 esitatud oli kõrvaldamata 14.05.2021 kirjaga nr DM-114865-6 nõutud puudused (taotluse tabelid 4.4.7 ning 4.4.5 ja 4.4.6). Tabelis 4.4.7 „Kütuse ning jäätmete või koospõletamisel välisõhku väljutatud saasteainete heitkogused“ esinenud puuduste kõrvaldamist nõudis vastustaja juba 17.03.2021 kirjas nr DM-114865-2 (punkt 3) ehk nimetatud puudus esines kaebaja 19.02.2021 esmataotluses ja 07.06.2021 seisuga ei olnud kaebaja seda kõrvaldanud ega nimetatud puuduse kõrvaldamise nõuet vaidlustanud. Kaebaja vaidlustab lisaandmete küsimise nõuet vaideotsuses 7
lg-le 1 annab õhusaasteluba õiguse väljutada saasteaineid paiksest heiteallikast välisõhku ning määrab selle õiguse realiseerimise tingimused. Kaebaja esitas vastustajale keskkonnaloa (õhusaasteloa) taotluse (kaebaja tegevuseks on puitmaterjali töötlemine ja viimistlemine erinevate lahustite ja lahusteid sisaldavate kemikaalidega).
ÜS § 42 lg-tes 1 ja 3 sätestatud andmeid ning lisasid.
ÜS § 53 lg-s 1 sätestatule kõigist käitise tootmisterritooriumil paiknevatest heiteallikatest kokku iga väljutatava saasteaine nimetus ja andmed summaarse lubatud heitkoguse kohta tonnides kalendriaastas või vajaduse korral lühemas ajaühikus, kui saasteaine heitkogus on aastas vähemalt üks kilogramm ja õigusaktides ei ole sätestatud teisiti, kaasa arvatud andmed lubatud tehnoloogiliste äkkheidete kohta. Täiendavalt määratakse
lg 1 kohaselt õhusaasteloaga iga heiteallika kohta iga välisõhku väljutatava saasteaine lubatud maksimaalne hetkeline heitkogus ja kõikide käitise tootmisterritooriumil paiknevate heiteallikate kohta kokku iga saasteaine lubatud heitkogus tonnides kalendriaastas või vajaduse korral lühemas ajaühikus.
lg 3 alusel kehtestatud määruse nr 67 § 2 kohaselt on õhusaasteluba nõutav, kui käitise kõikidest ühel tootmisterritooriumil asuvatest heiteallikatest väljutatakse saasteaineid koguses, mis ületab määruse lisas nimetatud künniskogust. Poolte vahel ei ole vaidlust õhusaasteloa nõutavuse üle. See on vajalik määruse nr 67 § 2 alusel. Määruse nr 67 § 3 ja selle alamlõigete rakendamine käesolevas vaidluses õhusaasteloa nõutavuse hindamiseks ei ole asjakohane. 5) Eelnevalt nimetatutest sätetest tulenevalt annab vastustaja keskkonnaloa käitisele (KeÜS § 6 lg 1), mitte eraldi heiteallikatele, milleks taotlusmaterjalide põhjal on viimistlusruum (nr 1) ning lao- ja kuivatusruum (nr 2). Antud juhul on kaebaja käitises ka kaks gaasikatelt Wolf CGB100 võimsusega à 94 kW ja kütteseade Garmant K280 võimsusega kuni 300 kW, mille kasutamisel eralduvate saasteainete heitkogused ja nende juhtimine välisõhku on taotlusmaterjalides esitamata. Vastustajal ei ole diskretsiooni otsustamaks, kas ja millistest heiteallikatest väljutatava saasteaine nimetuse ja koguse andmeid nõuda. Õhusaasteluba peab sisaldama kõigist käitise tootmisterritooriumil paiknevatest heiteallikatest kokku iga väljutatava saasteaine nimetust ja andmed summaarse lubatud heitkoguse kohta tonnides kalendriaastas või vajaduse korral lühemas ajaühikus, kui saasteaine heitkogus on aastas vähemalt üks kilogramm ja õigusaktides ei ole sätestatud teisiti, k.a andmed lubatud tehnoloogiliste äkkheidete kohta. Asjakohad ei ole viited määruse nr 67 §-le 3. Kaebaja ei taotlenud õhusaasteluba gaasikateldele ega kütteseadele eraldi, vaid kogu käitisele. Kui käitises, mis vajab õhusaasteluba, on ka katlad tootmishoone ruumide auru ja konditsioneeritud õhuga varustamiseks, tuleb need nii taotlusele kui ka loale heiteallikana märkida. Selline on olnud vastustaja praktika, mis tuleneb kehtivast seadusest. Kuna esitatud keskkonnaloa taotluse juurde vajalikud andmed jäid esitama, on tegemist taotluse sisulist lahendandamist takistava puudusega. Selle kõrvaldamist on vastustaja nõudnud ja andnud selleks korduvalt täiendava tähtaja. 6) Seoses 07.06.2021 tabelites 4.5 „Heiteallikad ning saasteainete aasta ja hetkelised heitkogused heiteallikate kaupa“ ja 4.6 „Välisõhku väljutatavate saasteainete loetelu ja nende taotletavad heitkogused aastas“ esitatud andmete korrigeerimise nõudega vastavalt määruses nr 56 toodud nõuetele (täpsusega 0,001t) tuleb arvestada, et kui käsitada seda puudust teisest taotluses esinenud puudustest eraldi, ei ole tõesti tegu puudusega, mis takistab taotluse sisulist lahendamist. Selle puuduse kõrvaldama jätmine ei olnud aga kaebaja keskkonnaloa taotluse läbi 8
lg-ga 1 registreeritakse sellise paikse heiteallika käitaja tegevus, kes ei ole kohustatud omama õhusaasteluba. Kuna kaebajal on kohustus õhusaasteluba omada, siis sellisel juhul kantaks nimetatud põletusseadme andmed loa taotlusele ja sealt edasi loale, mitte ei väljastataks käitisele õhusaasteluba käitise muuks tegevuseks ja põletusseadmele eraldi registreeringu tõend. 8) Kehtiva seadusandluse alusel ei ole vastustajal võimalik olla paindlik ja võimaldada taotlusest välja jätta käitises olevaid gaasikatlaid. Gaasikatlad ja käitises olevad heiteallikad tuleb õhusaasteloa taotlusel kajastada ning kõikidest heiteallikatest väljutatavate saasteainete heitkogused arvutada. Vastustaja ei saa võtta menetlusse mittenõuetekohast taotlust ega jätkata õhusaasteloa taotluse menetlust nr M-114865. Kaebajal tuleb keskkonnaotsuste infosüsteemis esitada
-is ja määruses nr 56 toodud nõuetele vastav uus keskkonnaloa taotlus 9) Taotluse menetluse lõpetamine oli õiguspärane, kuna kaebaja jättis määratud tähtaja jooksul taotluse sisulist lahendamist takistavad puudused (eelkõige tabeli 4.4.7 puudused) kõrvaldamata. Menetluse lõpptulemusega sooritatav toiming on õigusvastane, kui enne seda jäi läbi viimata seaduse või määruse kohaselt nõutav eeltoiming. Praegusel juhul on vastustaja enne taotluse läbi vaatamata jätmist korduvalt andnud kaebajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, samuti selgitanud nii kaebaja taotlusel kui ka omal initsiatiivil kõrvaldamist nõudvaid puudusi ning hoiatanud taotluse läbi vaatamata jätmise võimalusest. KOHTU PÕHJENDUSED
Seetõttu paluti 25.06.2021 kirjaga kaebajal esitada selgitus juba 14.05.2021 kirjas esitatud küsimusele, kuhu juhitakse käitises kateldes põletamisel tekkivad saasteained ja kas saasteainete väljutamiseks on eraldi heiteallikas. KKA palus ühtlasi täita taotluse tabel 4.4.7 ja vajadusel täiendada tabelis 4.2 heiteallikate nimekirja, samuti korrigeerida tabelites 4.5 ja 4.6 saasteainete heitkogused vastavalt määruses nr 56 toodud nõuetele. Vaideotsuses on täiendavalt selgitatud, et tulenevalt
lg 2 p-st 3 ja
ja § 98 ei kohaldu heiteallikate kohta, mille puhul õhusaasteluba kohustuslik ei ole, sest määrus nr 67 sätestab eriregulatsiooni. Kaebaja on lähtunud määruse nr 67 § 3 lg-st 6, arvestades, et tema põletusseadmed ei ületa määruse nr 67 § 3 lg-s 1 märgitud nimisoojusvõimsust. 17. Õhusaasteluba annab õiguse väljutada saasteaineid paiksest heiteallikast välisõhku ning määrab selle õiguse realiseerimise tingimused (
Õhusaasteloa taotluse juures vajalike andmete loetelu sätestab
ÜS § 42 lg-des 1 ja 3 sätestatud andmetele ja lisadele – ka lubatud heitkoguste projekt, mis peab sisaldama mh väljutatavate saasteainete nimetusi ning andmeid saasteainete heitkoguste kohta, kui saasteaine heitkogus on aastas vähemalt üks kilogramm ja kui õigusaktides ei ole sätestatud teisiti. Õhusaasteloa sisu on reguleeritud
§-s 98, mille lg 1 p 3 kohaselt sisaldab õhusaasteluba lisaks KeÜS § 53 lg-s 1 sätestatule mh ka kõigist käitise tootmisterritooriumil paiknevatest heiteallikatest kokku iga väljutatava saasteaine nimetust ja andmeid summaarse lubatud heitkoguse kohta tonnides kalendriaastas või vajaduse korral lühemas ajaühikus, kui saasteaine heitkogus on aastas vähemalt üks kilogramm ja õigusaktides ei ole sätestatud teisiti, k.a andmed lubatud tehnoloogiliste äkkheidete kohta.
lg-s 6 on täpsustatud, et lubatud heitkoguste projekt on õhusaasteloa lahutamatu osa. 18.
lg 3 kohased käitise tegevuse künnisvõimsused ja saasteainete heidete künniskogused, millest alates on käitise tegevuse jaoks nõutav õhusaasteluba, on kehtestatud keskkonnaministri 14.12.2017 määrusega nr 67 „Tegevuse künnisvõimsused ja saasteainete heidete künniskogused, millest alates on käitise tegevuse jaoks nõutav õhusaasteluba.“ Selle määruse § 2 kohaselt, mis sätestab saasteainete heidete künniskogused, millest alates on nõutav õhusaasteluba, on õhusaasteluba nõutav, kui käitise kõikidest ühel tootmisterritooriumil asuvatest heiteallikatest väljutatakse saasteaineid koguses, mis ületab määruse lisas nimetatud künniskogust. Tulenevalt määruse nr 67 § 3 lg-st 1, mis sätestab käitise tegevuse künnisvõimsused, millest alates on nõutav õhusaasteluba, on juhul, kui põletusseadme soojussisendile vastav nimisoojusvõimsus kütuse põletamisel on 1 MWth või suurem, nõutav õhusaasteluba. Õhusaasteluba ei ole nõutav, kui põletusseade ületab lõikes 1 sätestatud künnisvõimsuse, kuid töötab alla 500 töötunni aastas (§ 3 lg 2). Lisaks on määruse nr 67 §-s 3 sätestatud, et selle lisas nimetatud künniskoguseid ei kohaldata mh lg-des 1 ja 2 nimetatud tegevuse korral, olenemata tegevuse künnisvõimsusest (määruse nr 67 § 3 lg 6). 19. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et määruse nr 67 § 3 on käsitatav erinormina § 2 suhtes. Lisaks ei sõltu sätete sõnastusest nähtuvalt nende kohaldamine mitte vastustaja valikust, vaid sellest, kas konkreetsel juhul on õhusaasteluba nõutav tulenevalt saasteainete heitkogustest või seadmete võimsusest. Viimaseks puhuks on sätestatud erisused, mil heidete künniskogustest ei lähtuta. Puudub vaidlus selles, et üksnes viidatud põletusseadmete omamise tõttu ei oleks kaebaja kohustatud õhusaasteluba omama. Praegusel juhul ei olegi kaebajalt sel alusel õhusaasteluba nõutud. Vaidluse all on küsimus, kas olukorras, kus kaebaja on õhusaasteloa omaja, tuleb õhusaasteloale märkida ka nimetatud põletusseadmed. 20. Kohtu hinnangul ei nähtu ei
-st ega määrusest nr 67 seadusandja soovi välistada teatud seadmeid õhusaasteloale märkimise kohustusest. Määruse seletuskirja kohaselt on selle eesmärgiks vältida olukorda, kus õhusaasteloa omamist nõutakse väiksematelt käitistelt, mille tegevusest keskkonnaohu või keskkonnariski tekkimine on vähetõenäoline.8 Selline on ka kaebaja viidatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/2193 (keskmise võimsusega põletusseadmetest õhku eralduvate teatavate saasteainete heite piiramise kohta) 8 Seletuskiri leitav https://www.riigiteataja.ee/eelnoud/menetluskaik/KEM/16-1268. 11
lähtub õhusaasteloa vajaduse määratlemisel eelkõige käitisele õhusaasteloa andmisest, ehkki selle sätetes on defineeritud ja käsitatud ka eraldi heiteallikatega seonduvat. Samas aga sõltuvad nii õhusaasteloa omamise vajadus kui ka nõuded õhusaasteloa taotlusele ja selle sisule suuresti käitise tegevusest. Näiteks tuleb
lg 2 p 4 kohaselt õhusaasteloa taotlemisel lubatud heitkoguste projektis kajastada andmed igast üksikust heiteallikast väljutatavate saasteainete heitkoguste kohta; § 92 lg 3 nõuab saasteainete hajumise arvutuslikul hindamisel kõigi käitise tootmisterritooriumil paiknevate heiteallikate arvestamist; § 98 lg 1 p 3 kohaselt sisaldab õhusaasteluba kõigist käitise tootmisterritooriumil paiknevatest heiteallikatest kokku iga väljutatava saasteaine nimetust ja andmeid summaarse lubatud heitkoguse kohta. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja argumentatsioon seonduvalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2010/75/EL asjakohane, kuna praegusel juhul ei ole kõne all olukord, kus õhusaasteluba hõlmaks sama käitaja mitut käitist samas kohas või ühe käitise mitut osa, mida käitavad erinevad käitajad. Kui kaebaja on õhusaasteloa omaja, ei ole tal võimalik valida, milliseid heiteallikaid ta õhusaasteloal käsitab. Vastustaja leiab seega õigesti, et kui käitises, mis vajab õhusaasteluba, on ka katlad tootmishoone ruumide auru ja konditsioneeritud õhuga varustamiseks, tuleb need nii taotlusele kui ka loale heiteallikana märkida.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.