KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks 26. mai 2022, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-22-109 Haldusasi XX kaebus So

) alusel; 01.01.2010 - 26.11.2021 teenistuse aeg politseiametnikuna PPVS alusel. Eeltoodust tuleneb, et kaebaja teenistuse aeg politseiametniku ametikohal PPVS alusel on 11 aastat 10 kuud ja 26 päeva ja piirivalveteenistuse staaži 25 aastat 6 kuud ja 1 päev. Kokku on kaebaja politseiteenistuse staaž 37 aastat 4 kuud ja 27 päeva, sealhulgas ajavahemikul 01.03.1991 – 01.09.1994 on arvutatud staaži hulka kolmekordselt. 5.2. PPVS § 114 lg 3 sätestab kolm eeldust, millest esimese kahe osas ei ole kaebaja ja vastustaja vahel vaidlust. Kaebaja oli PPVS jõustumisel (01.01.2010) piirivalveteenistuses

alusel ja vahetult PPVS jõustumisel nimetati kaebaja ametisse politseiametnikuna. Vastustaja on seisukohal, et XXi puhul on täitmata kolmas eeldus, mis eeldab

1. aasta
2. juuliks vähemalt 20-aastase piirivalveteenistuse staaži olemasolu või vähemalt 25aastase üldise pensionistaaži olemasolu, millest piirivalveteenistuse staaži oli vähemalt 12 aastat ja kuus kuud. Oma otsuse langetamisel on vastustaja väitnud, et 01.07.2007 seisuga ei olnud kaebajal piirivalveteenistuse staaži põhjusel, et ta asus piirivalveteenistusse 01.08.2008 ning alates sellest ajast loetakse tema piirivalveteenistuse staaži. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga.

jõustus 01.07.2007, millega loodi eraldi avaliku teenistuse eriliik – piirivalveteenistus. See tähendab, et enne nimetatud seaduse jõustumist piirivalveteenistus kui selline ei eksisteerinud. See tähendab, et 01.07.2007 seisuga ei olnud olemas sellist inimest, kellel oleks 20-aastane piirivalveteenistuse staaž. 2 Küll aga kehtestab

piirivalveteenistuse staaži arvestamise aluseid.

§ 42

lg 2 p 4 kohaselt arvati piirivalveteenistuse staaži hulka politseiteenistuse staaž, mis on arvestatud politseiteenistuse seaduse alusel. Seadus ütleb meile sõnaselgelt, et kaebaja teenistusstaaž politseiametnikuna enne

jõustumist tuleb arvata piirivalveteenistusstaaži hulka, kuna sellele järgnes teenistus piirivalveametniku ametikohal (dtl 12-22). Vastustaja ise tugineb oma otsuses Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) teatisele (dtl 10-11), kus PPA kinnitab, et kaebaja piirivalveteenistuse staaž on 25 aastat 6 kuud ja 1 päev. Antud staaž on arvestatud

§ 42alusel vastavalt kehtivale PPVS § 361 lõikele 3.

Kaebaja rõhutab, et vastustaja on valesti tõlgendanud/rakendanud kehtivat seadust. Kaebaja seisukoha kohaselt puudub igasugune õiguslik alus mitte arvestada kaebaja varasem politseiteenistusestaaž piirivalveteenistuse staaži hulka. Vastustaja on põhjendamatult hakanud arvama kaebaja piirivalveteenistuse staaži 01.08.2008 tuginedes üksnes sellele, et kaebaja nimetati piirivalveteenistusse (kui eraldi teenistusliik), jättes tähelepanuta eeltoodud seaduse sätteid, mis reguleerivad teenistusstaaži ümberarvamist. Seaduse teksti tõlgendamata ei ole võimalik õigust rakendada ega anda koormavaid haldusakte. Seetõttu on vastustaja andud õigusvastase haldusakti. HMS §-st 6 tuleneb uurimispõhimõte, mille kohaselt on haldusorgan kohustatud haldusmenetluses välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korra koguma selleks tõendeid omal algatusel. Uurimispõhimõttest tulenevalt on iga haldusorganpädev ja kohustatud kontrollima, kas haldusakti andmise faktilised ja õiguslikud eeldused on täidetud. 5.

1. Alternatiivselt, isegi juhul, kui kohus jõuab seisukohale, et vastustaja on tõlgendanud seaduses sisalduvat õigusnormi õigesti ning kohaldanud seadust õigesti, leiab kaebaja, et PPVS § 114 lg 3 (täpsemalt p 3) on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS), täpsemalt võrdse kohtlemise põhimõttega. PS § 12 esimene lause sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. See tähendab, et kedagi ei tohi diskrimineerida ja kõiki tuleb kohelda võrdselt. Võrdsus seaduse ees tähendab, et seaduse kohaldamisel tuleb rakendada kehtivaid seadusi kõigile isikutele erapooletult ja ühtemoodi. Veel enamgi tuleb juba seadusi luues ja kehtestades järgida võrdse kohtlemise põhimõtet. Põhiseaduse mõttega on kooskõlas arusaam, et seadused peavad mitte ainult formaalselt, kuid ka sisuliselt kohtlema samas olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Käesolevas asjas on tegemist olukorraga, kus üht isikut (või isikute ringi) põhjendamatult koheldakse soodsamalt võrreldes teistega. Järgnevalt toob kaebaja teoreetilise näite, et selgitada asjaolud, mis illustreerivad võrdsuspõhiõiguse piirangut antud asjas. Oletame teoreetiliselt, et on olemas kaks kolleegi – kaebaja ja tema paariline (A), kes asusid politseiteenistusse 01.09.
2. Kaebajal ja A-l on olnud identne teenistuslik karjäär (vt p. 2.4.), välja arvatud ühe erinevusega – A asub piirivalveteenistusse, näiteks 10 päeva enne
3. juuli
4. a, s.t enne

jõustumist ja kaebaja 10 päeva hiljem. Kui me leiame, et vastustaja on kohaldanud õigust õigesti, siis selle loogika järgi lõpptulemusena tekib A-l õigus väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt (PPVS § 114 lg 3) ja kaebajal tekib õigus väljateenitud aastate pensionile 55-aastaselt (PPVS § 114 lg 1). Tegemist on olukorraga, kus võrdseid subjekte koheldakse ebavõrdselt. Võrdsuspõhiõigust riivab, et pensionile jäämise aeg on erinev sõltuvalt ajast, mil teenistuja asus eraldiseisvasse piirivalveteenistusse. Lisaks võib tegemist olla absurdselt lühikese ajavahemikuga, näiteks 10 päeva, mis võtab riigitöötajalt ära õiguse jääda pensionile 5 aastat varem. Tegemist on ajaliste perioodidega, mis on oma sisu poolest ebaproportsionaalne riive ulatus. Lisaks rõhutab kaebaja, et olles teenistuses, oli tal õiguspärane ootus, et tal tekib õigus väljateenitud aastate pensionile 50-aastasena. Õiguspärane ootus seisneb ootuses sellele, et 3 arvestades tema piirivalveteenistuse staaži tekib tal õigus väljateenitud aastate pensionile varem ehk 50-aastasena. Õiguspärase ootuse elemendiks on õigusselgus, mille kohaselt peab õigusnorm olema sõnastatud arusaadavalt ja üheselt mõistetavalt. See on vajalik selleks, et isikutel oleks võimalik mõista seadust ja juhtida oma käitumist vastavalt kehtivale õiguskorrale. Käesolevas asjas on aga tegemist olukorraga, kus kaebajal ei olnud võimalik vastustaja kui avalik võimu organi käitumist ette näha. Tegemist on õigusselgusetu olukorraga, kus normi vale tõlgendamise ja kohaldamise tagajärjel rikutakse põhiõigust, kuna hüvesid saama õigustatud isikuid põhjendamatult koheldakse ebavõrdselt. Eelnevast lähtudes on kaebaja seisukohal, et vastustaja otsus on õigusvastane. Kui aga kohus jõuab järelduseni, et vastustaja on tõlgendanud ning kohaldanud õigust õigesti, siis rõhutab kaebaja, et tegemist on üksnes normi formaalse kohaldamise õigsusega ning kohaldatud õigusnorm on vastuolus põhiseadusega, kuna rikub võrdse kohtlemise põhimõtet. 5.4. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 1223,20 eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (dtl 42-47), mis sisaldab ka riigilõivu (taotluse vastavas punktis küll mainitud, kuid summale ilmselt eksimuse tõttu lisamata). VASTUSTAJA SEISUKOHT 6. Vastutaja leiab, et vaidlustatud otsus on seaduslik ning selle tühistamiseks puudub alus. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. 6.1. Kaebaja sai 26.11.2021 50-aastaseks ja esitas Sotsiaalkindlustusametile samal päeval avalduse (dtl 8-9) väljateenitud aastate pensioni saamiseks PPVS (politsei ja piirivalve seadus) alusel. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal on täidetud PPVS § 114 lg 3 sätestatud kaks esimest eeldust. Vastustaja on seisukohal, et täitmata on PPVS § 114 p 3 punktis toodud eeldus. Samal seisukohal on ka Politsei- ja Piirivalveamet (dtl 10-11). Politsei ja piirivalve seaduse rakendamise seadusega tunnistati alates 01.01.2010 kehtetuks piirivalveteenistuse seadus (

).

§ 86

kohaselt tekkis piirivalveametnikul, kes on

-i jõustumisel (s.o 01.07.2007) piirivalveteenistuses ja kes on

i jõustumise ajaks (s.o 01.07.2007) välja teeninud

i §-s 50 sätestatud väljateenitud aastate pensioni saamiseks nõutava piirivalveteenistuse staaži, 50-aastaselt õigus

§-s 50 sätestatud väljateenitud aastate pensionile. Enne

i jõustumist reguleeris piirivalveteenistust piirivalveseaduse IV peatükk ja kaitseväeteenistuse seadus (KVTS).

iga anti piirivalveteenistusele küll uus regulatsioon, aga tegemist ei olnud uue eriteenistusega. Seaduse loomisel lähtuti seni kehtinud piirivalveteenistuse üldpõhimõtetest, sh säilitati piirivalveametnikele seni kehtinud sotsiaalsed tagatised (

i eelnõu, leitav Riigikogu lehelt). Eelnõus on selgitatud

§ 86

järgnevalt – „§ 86 kehtestab erisuse piirivalveametniku pensionisaamise õiguse osas. Piirivalveametnikel, kes on piirivalveteenistuses

jõustumise ajal, on õiguspärane ootus saada eriteenistusest tulenevat pensioni senistel tingimustel.

§ 50

lg 1 kehtestab seni piirivalveteenistust reguleerinud KVTS-ga võrreldes 5 aastat kõrgema vanusepiiri, millest alates tekib isikul õigus saada väljateenitud aastate pensioni. Seetõttu sätestab § 86 lg 1 seaduse jõustumise ajal teenistuses olevatele piirivalveametnikele õiguse saada

sätestatud väljateenitud aastate pensioni KVTS § 196 lg 1 sätestatud vanusepiiri (50 aastat) täitumisel. § 86 lg 2 kehtestab aga valikuvõimaluse isikutele, kellel on

jõustumise hetkeks täitunud KVTS alusel väljateenitud aastate pensioni saamiseks nõutav kaitseväeteenistuse staaž: neil on võimalik valida, kas neile määratakse pension

või KVTS alusel.“ Kaebaja ei olnud

jõustumisel, s.o 01.07.2007, piirivalveteenistuses. Samuti ei ole kaebajal täidetud PPVS § 114 lg 3 p-s 3 toodud eeldus pensioni saamiseks ning talle ei ole võimalik määrata väljateenitud aastate pensioni selle sätte alusel. 4 Tulenevalt PPVS § 361 lg-st 3 ja

§-st 42 arvatakse kaebaja politseiteenistuse staaži hulka piirivalveteenistuse staaž seisuga 31.12.2009 (st ka eelnev politseiteenistuse staaž), kuid seisuga 01.07.2007 kaebajal piirivalveteenistuse staaž puudus. 6.

1. Vastustaja kaebaja menetluskulude väljamõistmise nõude osas seisukohta ei võtnud. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohti järgnevalt.
3. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja politseiteenistuse staaž on 26.11.2021 seisuga järgmine: 1) 01.09.1990-15.02.1991 – õppimise aeg Politseikoolis; 2) 01.03.1991-14.10.2007 – teenistuse aeg politseiametnikuna politseiteenistuse seaduse alusel; 3) 01.08.2008-31.12.2009 – teenistuse aeg piirivalveametnikuna piirivalveteenistuse seaduse alusel; 4) 01.01.2010-26.11.2021 – teenistuse aeg politseiametnikuna politsei ja piirivalve seaduse alusel. (vt kaebuse lisa 1 ja 2 dtl 8-11). Teenistuse aeg politseiametniku ametikohal politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) alusel on 11 aastat 10 kuud ja 26 päeva (periood 01.01.2010 - 26.11.2021) ja piirivalveteenistuse staaži, mis on arvestatud piirivalveteenistuse seaduse § 42 alusel vastavalt PPVS § 361 lõikele 3, on 25 aastat 6 kuud ja 1 päev (perioodid 01.09.1990 – 15.02.1991; 01.03.1991 – 14.10.2007; 01.09.2008 – 31.12.2009). Teenistuse aeg politseiametnikuna alates 01.03.1991 kuni 01.09.1994 on arvutatud staaži hulka kolmekordselt.
4. PPVS § 114 lg 3 kohaselt tekib väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt õigus politseiametnikul: 1) kes oli käesoleva seaduse jõustumisel piirivalveteenistuse seaduse alusel piirivalveteenistuses; 2) kes on vahetult käesoleva seaduse jõustumisel nimetatud ametikohale politseiametnikuna ja 3) kellel oli
5. aasta
6. juuliks vähemalt 20-aastane piirivalveteenistuse staaž või vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž, millest piirivalveteenistuse staaži oli vähemalt 12 aastat ja kuus kuud. Vaidlust ei ole selles, et kaks esimest eeldust on täidetud. Vastustaja on seisukohal, et täitmata on
7. punktis toodud eeldus. Samal seisukohal on ka Politsei- ja Piirivalveamet (dtl 10-11). Nii vastustaja kui ka Politsei- ja Piirivalveamet leiavad, et kaebaja suhtes kohaldub PPVS § 114 lg 3 asemel hoopis sama sätte lg 1, mis sätestab, et käesolevas seaduses sätestatud väljateenitud aastate pensionile tekib 55-aastaselt õigus politseiametnikul: 1) kes oli käesoleva seaduse jõustumisel piirivalveteenistuse seaduse alusel piirivalveteenistuses; 2) kes on vahetult käesoleva seaduse jõustumisel nimetatud ametikohale politseiametnikuna ja 3) kellel on vähemalt 20-aastane käesolevas seaduses sätestatud politseiteenistuse staaž või vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž, millest käesolevas seaduses sätestatud politseiteenistuse staaži on vähemalt 12 aastat ja kuus kuud. Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et vastustaja on politsei ja piirivalve seadust tõlgendanud õigesti. Kaebaja toob küll esmalt põhjendatult välja, et piirivalveteenistuse seaduse (

) jõustus 01.07.2007, millega loodi eraldi avaliku teenistuse eriliik – piirivalveteenistus. Küll aga teeb kaebaja sellest eksliku järelduse, et 01.07.2007 seisuga ei olnud olemas sellist inimest, kellel oleks 20-aastane piirivalveteenistuse staaž. Enne piirivalveteenistuse seaduse jõustumist oli olemas nii piirivalve kui ka piirivalveametnikud, kuid nende tegevust reguleeris kaitseväeteenistuse seadus. Piirivalve väljaviimine kaitseväeteenistuse seaduse alt leidis aset 5 01.07.2007 aastal.

§ 50reguleeris väljateenitud aastate pensioni järgmiselt:

§ 86

lg 1 sätestas, et piirivalveametnikul, kes on käesoleva seaduse (

) jõustumisel piirivalveteenistuses ja kes on käesoleva seaduse jõustumise ajaks välja teeninud käesoleva seaduse §-s 50 sätestatud väljateenitud aastate pensioni saamiseks nõutava piirivalveteenistuse staaži, tekib 50-aastaselt õigus käesoleva seaduse §-s 50 sätestatud väljateenitud aastate pensionile. Kohus märgib, et

ettenähtud piirivalvestaaži nõuet kaebajal 50-aastaselt pensionile minekuks eeltoodust ja tulenevalt

kehtestamise ajast täidetud ei olnud ehk tal ei olnud võimalik

kehtivuse ajal minna väljateenitud aastate pensionile sel alusel. Õige on kaebaja väide, et

§ 42

lg 2 p 4 sätestas, et piirivalveteenistuse staaži hulka arvatakse samuti käesoleva lõike punktides 1–4 nimetatud teenistuse või õppimise aeg, kui sellele järgnes teenistus piirivalveametniku ametikohal: politseiteenistuse staaž, mis on arvestatud politseiteenistuse seaduse alusel. Õige on ka see, et nii vaidlusaluses otsuses kui ka Politsei- ja Piirivalveameti poolt antud tõendis on leitud, et 26.11.2021 seisuga tuli arvestada piirivalveteenistuse staaži, mis on arvestatud

§ 42alusel vastavalt PPVS § 361 lõikele 3 kokku 25a 6 kuud ja 1p.

Samas teeb kaebaja sellest eksliku järelduse, et sellest tulenevalt on võimalik kaebaja suhtes kohaldada PPVS § 114 lg

1. Viidatud sätte kohaldamise esmaseks eelduseks on see, et 01.07.2007 seisuga pidi isikul olema vähemalt 20-aastane piirivalveteenistuse staaž või vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž, millest piirivalveteenistuse staaži oli vähemalt 12 aastat ja kuus kuud. Arvestades ülal välja toodud ning tuvastatud faktilisi asjaolusid on käesolevas asjas tõendamist leidnud, et 01.07.2007 seisuga puudus kaebajal igasugune piirivalveteenistuse staaž. 01.07.2007 seisuga oli kaebajal üksnes politseiteenistuse staaž. See, et 26.01.2021 seisuga tuli arvestada ka politseiteenistuse staaž piirivalveteenistuse staaži hulka, eeltoodud fakti ei muuda. Sellest tulenevalt on vastustaja teinud õiguspärase otsuse leides, et kaebaja suhtes ei ole võimalik PPVS § 114 lg 3 kohaldada (kaebaja suhtes kohaldub sama sätte lg 1). Põhiseaduslikkuse järelevalve teostamise taotlus
2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4 sätestab, et kohus jätab asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) või Euroopa Liidu õigusega. Kohus märgib esmalt, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lõike 1 ja § 14 lõike 2 järgi võib Riigikohus konkreetse normikontrolli menetluses hinnata üksnes sellise õigusnormi põhiseaduspärasust, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Riigikohtu pikaajalise praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mille põhiseadusele mittevastavuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (esimest korda Riigikohtu üldkogu
3. oktoobri
4. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15). Kaebaja on palunud kohtul kontrollida PPS § 114 lg 3 p 3 põhiseaduspärasust. Vaidlusaluse normi kohaselt tekib käesolevas seaduses sätestatud väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt õigus politseiametnikul: 1) kes oli käesoleva seaduse jõustumisel piirivalveteenistuse seaduse alusel piirivalveteenistuses; 2) kes on vahetult käesoleva seaduse jõustumisel nimetatud ametikohale politseiametnikuna ja 3) kellel oli
5. aasta
6. juuliks vähemalt 20-aastane 6 piirivalveteenistuse staaž või vähemalt 25-aastane üldine pensionistaaž, millest piirivalveteenistuse staaži oli vähemalt 12 aastat ja kuus kuud. Kohus on seisukohal, et üksnes siis, kui vastav norm tuleks jätta kohaldamata, oleks võimalik kaebaja poolt esitatud nõue rahuldada. Järelikult on vaidlusaluse normi kohaldamisel kohtuasja lahendamise seisukohast otsustav tähtsus. Vaidlusalune säte on seega asjassepuutuv.
7. Kaebaja näeb praeguses asjas PS §-ga 12 tagatud võrdsuspõhiõiguse riivet. Võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduspärasuse kontrollimiseks tuleb kõigepealt leida kaebajaga võrreldavas olukorras olevad isikud, keda koheldakse soodsamalt. Kaebaja on leidnud, et käesolevas asjas on tegemist olukorraga, kus üht isikut (või isikute ringi) põhjendamatult koheldakse soodsamalt võrreldes teistega. Kaebaja tõi järgmise näite: „Oletame teoreetiliselt, et on olemas kaks kolleegi – kaebaja ja tema paariline (edaspidi A), kes asusid politseiteenistusse 01.09.
8. Kaebajal ja A-l on olnud identne teenistuslik karjäär (vt p. 2.4.), välja arvatud ühe erinevusega – A asub piirivalveteenistusse, näiteks 10 päeva enne
9. juuli
10. a, s.t enne

jõustumist ja kaebaja 10 päeva hiljem. Kui me leiame, et vastustaja on kohaldanud õigust õigesti, siis selle loogika järgi lõpptulemusena tekib A-l õigus väljateenitud aastate pensionile 50-aastaselt (

§ 114

lg 3) ja kaebajal tekib õigus väljateenitud aastate pensionile 55-aastaselt (

§ 114

lg 1).“ Kaebaja leiabki, et tegemist on olukorraga, kus võrdseid subjekte koheldakse ebavõrdselt. Võrdsuspõhiõigust riivab, et pensionile jäämise aeg on erinev sõltuvalt ajast, mil teenistuja asus eraldiseisvasse piirivalveteenistusse. Võrdse kohtlemise põhimõtet oleks kohtu hinnangul rikutud juhul, kui sarnases olukorras olevaid gruppe koheldakse meelevaldselt erinevalt. Kohus leiab, et vastava regulatsiooniga ei ole rikutud kaebaja poolt väidetud võrdse kohtlemise põhimõtet ega ka õiguspärase ootuse põhimõtet, kuivõrd kaebajal ei saanud 01.07.2007 seisuga olla tekkinud õiguspärast ootust saada pensionile 50 aastaselt, sest ta ei olnud mitte piirivalveteenistuses vaid politseiteenistuses ja tema suhtes kohaldus tol ajal politseiteenistuse seadus ning tal puudus täielikult piirivalveteenistuse staaž. Seadusandja on sellise soodustuse tagantjärele laiendamise PPVS-s lähtuvalt selle § 114 lg 3 sõnastusega sisuliselt välistanud ja teinud seda kohtu hinnangul igati õiguspäraselt. Kohus selgitab, et eripensionide kehtestamist on kohtupraktikas peetud eelkõige poliitikakujundamise ja poliitilise otstarbekuse küsimuseks. Palga- ja ametipensioni süsteemi korraldamisel tuleb kohtu hinnangul lähtuda riigi rahalistest võimalustest ja vajadusest leida vastavasse riigiorganisse kvalifitseeritud tööjõudu. Ühe riigiorgani ametnikele soodustuste kehtestamist ei saa kohtu hinnangul kuidagi käsitada teise riigiorgani ametnike diskrimineerimisena. Kohus on näiteks leidnud, et kuigi Riigikontroll ja õiguskantsler on mõlemad põhiseaduslikud institutsioonid, ei ole nende ametnikud võrreldavad grupid, ning Riigikogu ei pea nende teenistustingimusi ühtmoodi reguleerima (Tallinna halduskohtu 20.06.2017 otsus nr 3-16-619.). Võrdse kohtlemise küsimuses märgib kohus veel, et eripensioniõiguse näol on tegemist soodustusega, võrreldes üldalustel riikliku vanaduspensioni saajatega. Eripensioniõiguse andmine ei ole põhiseadusest tulenev riigi kohustus, sest soodsamaid pensionitingimusi ei anta põhiseadusega (PS § 28 lg 2) nõutud miinimumi ehk sotsiaalsete põhiõiguste tagamiseks. Arvestada tuleb, et tegemist on riigi heast tahtest ja poliitilistest eesmärkidest lähtuvalt isikutele antava hüve või soodustusega. Lisaks on lähtuvalt kohtupraktikast Riigikogul ametipensionide kujundamisel väga avar otsustusruum (RKPJKo 29.05.2015, 3-4-1-1-15, p 58). Diskrimineerimise probleem võib tekkida juhul, kui ühe riigiorgani ametnike pensioniküsimusi lahendatakse erinevalt, ilma et selleks oleks põhjendatult alust. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole, kuivõrd erinevalt on reguleeritud politseiametnike ja 7 piirivalveametnike küsimus, kes olid teenistuses piirivalveteenistuse seaduse alusel. Muus osas erisused puuduvad. Kohus märgib, et soodustuste kehtestamisel on paratamatu ka see, et nende kehtivusaja algus ei ulatu tagasi aegade algusse ja suure tõenäosusega jätab mingi grupi sellest tulenevalt soodustustest ilma. See võib tunduda ebaõiglane konkreetse isiku või grupi tasandil, kuid ei ole tingimata ebaõiglane ühiskonna tasandil, sest ühiskonnal ei ole kohustust selliseid soodustusi teha. Kord vastuvõetud soodustustes muudatuste tegemine on poliitilise otsuse ja demokraatliku riigikorra küsimus ehk vastav otsus võib muutuda tulenevalt uuest poliitilisest otsusest. Samas on kohtuvõimu võimalus sellistesse soodustuste andmise otsustesse sekkumine väga piiratud, millele viitab ka väljakujunenud kohtupraktika. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võrdsuspõhimõtet ei ole rikutud ja sellest tulenevalt tuleb jätta kaebaja vastav taotlus rahuldamata. Sellest tulenvalt ei ole vaja kohtul käsitleda ka võrdsuspõhiõiguse riive legitiimset eesmärki ega läbi viia riive proportsionaalsuse kontrolli. Mis puudutab õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist, siis ei saanud kaebajal olla piirivalveteenistusse asumisel 01.08.2008 õiguspärast ootust, et ta saab väljateenitud aastate pensionile 50 aastaselt, kuivõrd 01.07.2007 kehtima hakanud PTS § 50 lg 1 sätestas, et piirivalveametnikul, kellel on vähemalt 20-aastane piirivalveteenistuse staaž või vähemalt 25aastane üldine pensionistaaž, millest piirivalveteenistuse staaži on vähemalt 12 aastat ja 6 kuud, tekib 55-aastaselt õigus väljateenitud aastate pensionile. Seega ei ole rikutud ka õiguspärase ootuse põhimõtet. Lisaks on õiguskantsler selgitanud, et arvestades sellega, kuidas Riigikohus on õiguskindluse põhimõtet sisustanud, võib üldistatult asuda seisukohale, et politseiametnikele makstava eripensioni arvestamise aluste muudatus ei ole välistatud. Teisisõnu, Riigikohtu seisukohti silmas pidades ei nõuta Eesti Vabariigi põhiseaduses seda, et kord määratud eripension peab jääma samasuguseks inimese elu lõpuni. Kuna eripensioni (kui ühe soodustuse) suuruse määramisel on seadusandjal suur kujundamisruum, on seadusandjal õigus ka juba kord määratud eripensioni ümber hinnata. (Arvutivõrgus kättesaadav: https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_seisukoht_va stuolu_mittetuvastamise_kohta_politseiametnike_pension.pdf p 12.) 12. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebus on tervikuna põhjendamatu ja kohus jätab selle rahuldamata. Menetluskulud 13. HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud, siis jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)F Daimar Liiv Kohtunik 8