Obsah (5)

§ 201§ 108§ 109§ 118§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 28. september 2023, Tartu 3-22-669 Haldus

§ 201lg-le 4.

1. Kaebaja leiab apellatsioonimenetluses endiselt, et ta ei ole rikkumist toime pannud, samuti et karistus on määratud diskretsiooniveaga. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.
2. Vastavalt VangS § 67 p-le 1 on kinnipeetav kohustatud alluma vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele. Kaebaja väidetest ilmneb, et tema hinnangul ei olnud vastustaja ametniku korraldus avada suu pärast ravimi manustamist seaduslik ja kaebaja ei pidanud korraldust täitma. Kaebaja arusaamine on paraku vastuolus VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustuse olemusega.
3. Riigikohus on selgitanud, et VangS § 67 p 1 eesmärgiks on vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine ilma, et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte. Isegi, kui hiljem tuvastatakse, et kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku 3 korraldus vastab (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge.1
4. Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu arusaama, et kaebajale
5. detsembril 2022 õhtuse loenduse ajal antud korraldused ei vasta tühise haldusakti tunnustele. Vaidlust ei ole, et korraldus oli suunatud kaebajale, talle arusaadav, antud selleks õigustatud ametniku poolt ja kaebajale arusaadav, täidetav ega kohustanud kaebajat panema toime õigusrikkumist. Kaebaja ise ei ole täpsemalt selgitanud, miks tuleks talle antud korraldusi tühiseks pidada. Pigem saab kaebaja väidetest järeldada, et kaebaja peab talle antud korraldust õigusvastaseks, korralduse õigusliku aluse puudumise või õigusvastasuse tõttu. Kuid nagu Riigikohus selgitas, siis isegi olukorras, kui korralduse õiguslik alus puudunuks, olnuks kaebaja siiski kohustatud korralduse täitma. Seega on vastustaja põhjendatult leidnud, et korralduse täitmata jätmine oli õigusvastane ja kaebaja pani sellega toime distsiplinaarsüüteo, s.t rikkus vangistusseaduses sätestatud kohustust. Korralduse õigusvastasus võib omada tähendust distsiplinaarkaristuse liigi ja määra proportsionaalsuse hindamisel. Seda eelkõige juhul, kui määratud karistus oleks seetõttu ilmselt ebaproportsionaalne.2
6. Ravimite jagamise korraldus tuleneb justiitsministri
7. septembri
8. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (määrus nr 44) § 38 lg-st 1 ja on vastustajale täitmiseks kohustuslik. Viru Vangla direktori
9. jaanuari
10. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud ja hiljem korduvalt muudetud Viru Vangla kodukorra p 20.7 järgi manustab kinnipeetav ravimi koheselt vanglaametniku juuresolekul ja joob vett peale, seejärel avab kinnipeetav suu ravimi manustamise kontrollimiseks ja vajaduse korral liigutab keelt. Nii määrus üldaktina kui ka kodukord üldkorraldusena panid ametnikule kohustuse veenduda, et kaebaja suukaudsena võetava ravimi tegelikult manustas. Teisalt nägid samad aktid ette kaebaja kohustuse alluda selleks ametniku korraldusele ja võimaldada ametnikul veenduda, et ravim on võetud. Nii määrus kui ka kodukord on antud selleks pädeva organi poolt ja mõlema puhul on täidetud nende kehtivuse eeldused. Viru Vangla direktori
11. novembri
12. a käskkiri nr 1-1/143, millega kehtestati täiendavad piirangu Viru Vanglas Covid-19 viiruse leviku tõkestamiseks, ei näinud ette muudatusi ravimite manustamise korras. Käskkirjast ei saa järeldada sedagi, et kinnipeetavatele oleks antud õigus nõuda vanglaametnikelt kahemeetrise vahemaa hoidmist ravimite manustamise või ka muude toimingute teostamisel. See on ka mõistetav, kuna kõrvalekalded arsti määratud ravimi võtmise režiimist (näiteks tablettide kogumine ja korraga suuremas koguses manustamine) ilmselt võivad ohustada kinnipeetava tervist. Ravimi võtmata jätmisel võib osutuda võimalikuks ravimi edasiandmine teisele kinnipeetavale, mis omakorda ohustab ka teisi kinnipeetavaid ja/või võimaldab kasutada ravimeid kauba ja/või maksevahendina. Seetõttu on ravimi manustamise visuaalne kontrollimine eesmärgipärane ning vajalik meede. Suu avamise kohustus kahtlemata riivab kaebaja isiku puutumatust ja privaatsusõigust, kuid riive intensiivsus ilmselt ei ole sedavõrd suur, et pidada kohustust ebaproportsionaalseks. Ringkonnakohus nõustub, et kohustuse täitmise kontrollime distantsilt ei pruugi olla efektiivne ning oli eelkõige ametniku otsustada, millise vahemaa kaebajaga ta ravimi manustamise ja kontrolli ajaks jättis.
13. Nendel asjaoludel nõustub ringkonnakohus, et kaebajale antud korduv korraldus ravimite manustamiseks või pinalisse tagastamiseks ei vastanud tühise haldusakti tunnustele. Ringkonnakohus ei jaga kaebaja arusaama sellestki, et tal võinuks olla põhiseadusest tulenev õigus seada tingimusi korralduse täitmiseks eesmärgiga kaitsta oma elu ja tervist. On ilmne, et kiirem viis lähikontakti lõpetamiseks valvuriga oli ravimite kiire võtmine. Valvuriga sõnavahetuse alustamine soovituste andmiseks kaebajast eemale astuda üksnes viivitas toimingu lõpetamist ega teeninud seetõttu kaebaja 1 Vt RKHK
14. septembri 2015 otsus asjas nr 3-3-2-2-15 (p 18 ja seal viidatud praktika). 2 Sealsamas (p 24). 4 elu ja tervise kaitse eesmärki. Teadaolevalt on COVID-19 viiruse ülekandumist soodustavateks teguriteks peetud nii vähest distantsi isikute vahel kui ka kontakti kestust. Seetõttu ei jaga ringkonnakohus kaebaja seisukohta, nagu võiks ravimi manustamise tingimuste seadmine olla õigustatud.
15. Nõustuda ei saa kaebajaga selleski, nagu ei oleks ravimi manustamise asemel vanglaametnikule eemaldumise ettepaneku tegemine käsitatav kaebajale antud korralduse täitmata jätmisena. Nagu eelnevalt viidatud, on VangS § 67 p 1 eesmärgiks muu hulgas vältida vaidlust ametniku ja kinnipeetava vahel selle üle, kas või millistel tingimustel tuleb korraldust täita. Kaebajale antud korduvale korraldusele vastamine omapoolsete soovituste või tingimuste seadmisega viib paratamatult vaidluseni ametnikuga. Omapoolsete tingimuste esitamisega seadis kaebaja ühtlasi kahtluse alla vanglaametniku autoriteedi ja vanglas kehtivad reeglid üldiselt. Seega on kaebaja käitumine selgelt kvalifitseeritav allumatusena, s.o VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustuse rikkumisena.
16. Kaebaja leiab täiendavalt, et rikkumiste eest määratud kartserikaristus oli rikkumise iseloomule mittevastav, s.t ülemäärane. Kaebaja on selle seisukoha põhjendamiseks osutanud, et halduskohus tuvastas, et vastustaja karistuse määramisel jättis arvestamata kaebajat soodustavad asjaolud, s.o et kaebaja tegutses intsidendi ajal oma elu ja tervise kaitse eesmärgil olles COVID-19 viiruse vastu vaktsineerimata. Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et vastustaja ei ole karistuse määramisel jätnud oluliste asjaoludega arvestamata. Nii asjaolu, et kaebaja oli vaktsineerimata kui seegi, et kaebaja põhjendas oma käitumist elu ja tervise kaitse eesmärgiga, oli vastustajale teada. Nagu ringkonnakohus eelnevalt selgitas ei olnud kaebaja käitumine tegelikkuses kooskõlas kaebaja enda väidetud eesmärgiga ega aidanud kaasa kaebaja tervise kaitsele. Ka halduskohus sedastas, et kaebaja pani toime tahtliku rikkumise. Ringkonnakohus ei näe, et rikkumise subjektiivsele küljele saaks anda leebema hinnangu või, et vaktsineerituse puudumisel oleks karistuse määramisel kaebajat soodustav tähendus. Vastustaja on asjakohaselt selgitanud kaebajale määratud karistuse liiki ja määra. Ringkonnakohus nõustub, et korduv allumatus on raske rikkumine, mille eest raskeimat liiki distsiplinaarkaristuse määramist ei ole põhjust pidada ebaproportsionaalseks. Kaebajat karistati seitsmeks päevaks kartserisse paigutamisega, s.o kohaldati karistust sanktsiooni alammäära lähedaselt. Seetõttu ei saa pidada karistust ülemääraseks ka kohaldatud karistuse määra tõttu.
17. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata. 24.

§ 108lg-te 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt

§ 109lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv) jäävad Eesti Vabariigi kanda (

§ 118lg 3).

25.

§ 175

lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega vastavalt kaebaja taotlusele. (allkirjastatud digitaalselt) 5