Obsah (9)

§ 162§ 177§ 439§ 442§ 657§ 654§ 272§ 178§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Margo Klaar ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 01.09.2023, Tallinn Kohtuas

§ 162lõike 1 alusel jäävad menetluskulud kostja kanda.

1. Menetluskulude nimekirjade kohaselt tekkis hagejal kulu 3187 eurot (lepinguline esindaja 2587 eurot, riigilõiv 600 eurot) ning täiendavalt seoses menetluse uuendamisega 520 eurot (lepinguline esindaja), kokku 3707 eurot. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist on hagi esitamisel tasutud 600 eurot riigilõivu. Hageja on välja toonud esindaja menetlustoimingud, ajakulu kokku 23,9 tundi.
2. Kohus leiab, et hagi koostamiseks koos seonduvate toimingutega (09.03.2022 – 11.03.2022) märgitud ajakulu kokku 7,3 tundi puudub alus pidada selgelt ülemääraseks, täiendav ajakulu seoses täpsustuse koostamisega ei olnud vajalik, kuna täpsustamise vajaduse tingis ebaselgus nõudes. Hagi koostamisele märgitud aeg oli piisav mh korrektse nõude sõnastamiseks. Kohtuistung kestis protokolli kohaselt 33 minutit, asja mahust ega keerukusest ei ole äratuntav põhjendatud vajadus valmistuda istungiks üle tunni aja, võttes arvesse ka täiendavat ajakulu seoses kostja 10.01 täiendustega tutvumiseks ca 0,5 tundi, ei võinud 18.01.2022 toimingutele põhjendatult kuluda üle 2 tunni. Menetluskulude nimekirja koostamisele ei kulu üle 0,5 tunni, võttes arvesse 08.03.2022 menetlusdokumendi ülejäänud sisulise osa mahtu (alla 1 lk), ei võinud dokumendi koostamisele põhjendatult kuluda üle 1 tunni. Ülejäänud osas leiab kohus, et märgitud toimingud on kooskõlas menetluse käiguga ning ühelegi toimingule märgitud ajakulu ei ole selgelt ülemäärane. Põhjendatud ajakulu kokku on 22,1 tundi. Hageja on märkinud, et talle osutati õigusteenust hinnaga 130 eurot/tund (käibemaksuta), mis ei ületa kohtu hinnangul keskmist vandeadvokaadi poolt osutatava õigusteenuse eest makstavat tasu. Põhjendatud kulu lepingulisele esindajale on 2873 eurot (22,1 x 130) ning hagejale hüvitamisele kuuluv menetluskulu kokku 3473 eurot (2873 + 600), mille kohus mõistab vastavalt menetluskulude jaotusele hageja kasuks välja kostjalt. 25.

§ 177

lg 4 alusel märgib kohus vastavalt hageja taotlusele, et kostjal tuleb tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Apellatsioonkaebus 26. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 27. Maakohus rikkus

§ 439ja § 5 ning väljus hagi lahendamisel nõude piiridest.

Pooled ei taotlenud laenulepingu tühisuse tuvastamist ega tuginenud lepingu tühisusele. Vastupidi – pooled selgitasid korduvalt erinevates menetlusdokumentides ja istungil, et leping on kehtiv ega ole tühine.

1. Maakohus kohaldas ebaõigesti HLÜ § 23 lõiget 2, kui leidis, et osamaks oli tasutud mitterahalisena. Hageja eest tasus rahas osamaksu kostja. HLÜS § 23 lõige 2 ei nõua, et liige peab ise osamaksu tasuma. Kostja tasus osamaksu hageja eest ja sellest tulenev nõue tasaarvestati kostja poolt hagejale laenulepingu alusel väljamakstava laenusummaga. Kostja osamaks oli tasutud enne tasaarvestust. Tasaarvestamise tulemusena lõppes kostja nõue hageja vastu hüvitada kostja poolt tasutud osamaks. 6 2-21-3854
2. Isegi kui lugeda osamaks tasutuks tasaarvestuse läbi, ei saa pidada seda mitterahaliseks tasumiseks. HLÜS ei sätesta mitterahalise sissemakse definitsiooni ega seda, mida loetakse mitterahaliseks sissemakseks. Analoogia korras ja tulundusühistuseaduse (TÜS) § 6 lõike 6 alusel võib tugineda äriseadustiku (ÄS) § 142 lõikele 1, mis sätestab, et mitterahaliseks sissemakseks võib olla mistahes rahaliselt hinnatav ja osaühingule üleantav asi või varaline õigus, millele on võimalik pöörata sissenõuet. Poolte vastastikused nõuded ei saanud olla mitterahalised, vaid ainult rahalised. Maakohus tuvastas õigesti, et pooled leppisid kokku tasaarvestuse teostamises.
3. Maakohus kohaldas ebaõigesti HLÜS § 23 lõiget 2 ja TsÜS § 87 koosmõju. Lisaks rikkus maakohus

§ 442

lõikes 8 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise nõuet, kuivõrd jõudis põhjaliku jälgitava analüüsita järeldusele, et tasaarvestuskokkulepe on tühine. Käesoleva kaasuse tehiolud ei olnud TsÜS § 87 kohaldamisalas, kuna ei esinenud HLÜS § 23 lõike 2 rikkumist. Isegi kui oleks esinenud HLÜS § 23 lõike 2 rikkumine, ei kaasneks TsÜS § 87 kohaldamise võimalust, sest HLÜS § 23 lg 2 keelu mõtteks käesoleval juhul ei saanud olla tehingu tühisuse kaasa toomine. Maakohus ei ole analüüsinud, milline oli HLÜS § 23 lõikes 2 sisalduva keelu eesmärk ning kas selle mõte oli kaasa tuua tehingu tühisus. Hageja osamaks ei olnud algkapitali makse, sest kostja oli asutatud juba

1. a ja hageja osamaks oli likviidne vara. Kostja likviidsuspositsioon oleks olnud sama ka siis, kui hageja oleks kostjale tasunud osamaksu otse oma arvelduskontolt. Seaduseandja mõte ei saanud olla käesoleva vaidluse aluses olukorras tuua kaasa tehingu tühisus. Pigem võiksid kõne alla tulla muud tagajärjed, nt juhatuse vastutus, kui vastavate tehingutega on tekitatud kostjale kahju. Maakohus analüüsis HLÜS-i ja TsÜS-i liiga formaalselt ja mitte sisuliselt.
2. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et tasaarvestamiskokkuleppe väidetav tühisus tõi kaasa kogu 23.10.2017 tehingu tühisuse. Hageja rõhutas korduvalt, et tema sooviks oli saada kostjalt laenu ja et laenuleping on kehtiv.
3. Maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 151 lõiget
4. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja väidetav nõue on tervikuna aegunud. Hagejale pidi saama juba laenulepingu sõlmimisel teada, et tal on kostja vastu nõue või et kostja nõuab temalt alusetult saadut, sest koos laenulepingu sõlmimisega sõlmiti maksegraafik, mis sätestas selgelt lepingukohaseks laenu põhisummaks 110 100 eurot. . Vastustaja seisukoht
5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohus rikkus asja lahendades oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mis tõi kaasa ebaõige otsuse tegemise. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saab ise teha uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata ning jaotab menetluskulud mõlemas kohtuastmes (

§ 657lõike 1 punkt 2).

7 2-21-3854 35. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja nõue enammakstu tagastamiseks ei ole aegunud. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu põhjendustega vaidlustatud otsuse punktis 10 ega korda neid (

§ 654lõige 6).

Vastuseks kaebajale selgitab kolleegium, et hageja esitas 11.03.2021 maakohtusse nõude kostja vastu alusetult saadu tagastamiseks VÕS § 1028 lõike 1 alusel, tuues esile, et tema põhinõue 11 049,55 eurot tuleneb asjaolust, et ta tasus selle summa pooltevahelise laenulepingu ennetähtaegsel lõpetamisel kostjale 20.03.

1. Hageja ei ole esitanud laenulepingu täitmise nõuet.
2. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole poolte vahel vaidlust, et 10 100 eurot, mille võrra väiksema summa võrreldes laenulepingu kohase laenusummaga (110 100 eurot) kandis kostja hagejale laenulepingu alusel 24.10.2017 üle, koosneb 1100 euro suurusest lepingutasust ja 9000 euro suurusest laenusaaja sissemaksest kostja osakapitali. Kuna hageja leiab, et neid summasid ei saa tema poolt saadud laenusumma hulka arvata (kuna talle neid üle ei kantud), kuid kostja leiab, et mõlemad summad tasaarvestati poolte kokkuleppel saadud laenusummast, tuli seega maakohtul tuvastada, kas kostjal oli õiguslik alus vastavad tasaarvestused teha. Ülejäänud tagasinõutav summa koosneb 10 100 suuruselt laenusummalt arvestatud ja tasutud intressidest.
3. Kolleegium nõustub kaebajaga, et maakohus tuvastas ebaõigesti HLÜS § 23 lõike 2 rikkumise kostja poolt ja sellest tulenevalt kogu laenulepingu tühisuse TsÜS § 87 alusel. HLÜS-i viidatud sätte kohaselt tasutakse hoiu-laenuühistu osamaks ainult rahas ja vastavalt maakohtu poolt viidatud seletuskirjale on sätte mõtteks osamaksu mitterahalise sissemakse keeld. Selles osas nõustub kolleegium maakohtuga. Samas ei saa nõustuda sellega, et konkreetse kaasuse puhul tuvastatud elulised asjaolud annavad aluse tuvastada hageja poolt osamakse mitterahalise sissemakse tegemise. Hageja on korduvalt kinnitanud, et sai
4. a aru, et konkreetselt juriidiliselt isikult laenu saamiseks tuleb tal astuda ühistu liikmeks. Asjaolu, et ühistu annab laenu vaid enda liikmetele, tulenes 30.05.2017 – 14.01.2020 kehtinud põhikirja punktist 1.7 ja tuleneb HLÜS § 6 lõike 1 punktist 2 (koosmõjus §-ga 3). Otsese tahteavalduse TsÜS § 68 lõike 2 mõttes kostja liikmeks astumiseks esitas hageja nimel tema seadusjärgne esindaja (juhatuse liige) 19.10.2017 (tl 45–46), esitades samal päeval ka taotluse sissemakstava osamaksu kohta suuruses 9000 eurot (tl 36). Hageja ei ole nende dokumentide esitamist kostjale vaidlustanud. Asjaolu, et hageja kohtumenetluses kinnitab, et tal liikmeks astumiseks tegelikku soovi ei olnud ja oli soov saada ainult laenu, ei oma tähtsust, sest tahteavaldust ja tehingut tuleb tõlgendada nende tegemise aja seisuga. Kostja on kinnitanud, et tasaarvestas osamaksu laenusummast, hageja ei ole väitnud, et oleks osamaksu tasunud muul ajal ja muus summas kui kostja poolt väidetud ja 19.10.2017 taotlusest nähtub. Kostja on tõendanud, et võttis hageja liikmeks juhatuse 28.12.2017 otsusega (tl 82–83). Nimetatud otsus on dokumentaalne tõend

§ 272kohaselt.

Asjaolu, et hageja oli peale laenusumma saamist teadlik enda liikmelisusest ja sissemakse suuruses 9000 eurot tasumisest, nähtub selgelt krediidivahendaja RK Varahaldus OÜ ja kostja e-kirjavahetusest aprillis 2018 (tl 85). Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et tema raamatupidaja RV Varahalduse OÜ sel ajal infot osakapitali 9000 eurot kostja poolt omandamise ja selle jätkuvalt kostja omandis olemise raamatupidamisliku tõendamise kohta ei küsinud. Krediidivahendaja 01.10.2020 ekirjast kostjale (tl 80) nähtub samuti, et hageja on uurinud, kuidas käib osakapitali tagastamise protsess ja mis ta selleks tegema peab. Ka sellise päringu tegemist ei ole hageja eitanud. 8 2-21-3854

1. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes TsÜS § 75 lõike 1 esimesest lausest, samuti VÕS § 29 lõike 5 punktidest 1–4 on kolleegium veendumusel, et pooled sõlmisid lisaks laenulepingule samaaegselt suulise kokkuleppe tasaarvestada saadavast laenusummast tasumisele kuuluv osamakse ning täitsid selle samaaegselt laenusumma ülekandmisega, mõlemad pooled said tehingust selgelt aru ja see vastas nende tahtele. Kuna pooltel olid vastastikused rahalised nõuded, ei saanud tegemist olla hageja poolt mitterahalise sissemaksega ja maakohtu poolt tuvastatud seadusest tuleneva keelu rikkumist ei esinenud. HLÜS § 3 lõike 2 kohaselt on hoiu-laenuühistu tulundusühistu. Sama tulenes 30.05.2017 – 14.01.2020 kehtinud põhikirja punktidest 1.1 ja 1.
2. HLÜS § 2 lõike 2 kohaselt kohaldatakse hoiu-laenuühistutele ühistute kohta sätestatu, kui HLÜS-ist ei tulene teisiti. Nimetatud seadus mitterahalist osamaksu ei käsita. Kuna ka TÜS-is sellist mõistet ei sisaldu, nõustub kolleegium kostjaga, et põhjendatud on kohaldada läbi TÜS § 3 lõike 1 ÄS-i osaühingu kohta sätestatut. ÄS § 142 lõikest 1 tulenevalt võib mitterahaliseks sissemakseks olla mistahes rahaliselt hinnatav ja osaühingule üleantav asi või varaline õigus, millele on võimalik pöörata sissenõuet. Praegusel juhul ei andnud hageja kostjale sissemakseks mistahes asja ega varalist õigust.
3. Ringkonnakohus on seisukohal, et isegi juhul, kui kostja oleks andnud hagejale laenu ilma, et viimane oleks ühistu liikmeks astunud, ei oleks see asjaolu iseenesest aluseks laenulepingu kehtetusele, sest HLÜS ega muu seadus sellist tagajärge ette ei näe. Sellest tulenevalt ei oma praeguse vaidluse lahendamisel õiguslikku tähendust asjaolu, et liikmeks vastuvõtmise otsus oli tehtud kostja juhatuse poolt alles 28.12.2017, kuigi tol ajal kehtinud põhikirja punkti 4.2.3 kohaselt pidi juhatus otsustama liikmeks vastuvõtmise ühe kuu jooksul avalduse kättesaamise päevast. Samuti et osamaks tasuti tasaarvestuse tulemusena laenusumma ülekandmisega samaaegsel ega asjaolu, kas hageja oleks olnud valmis ja võimeline maksma osamakse saadud laenuraha kasutamata. Kolleegium märgib ka, et hageja liikmestaatusele ei oma olulist tähendust asjaolu, kas hageja tasus lisaks osamaksule ka sisseastumismaksu. Kostja 30.05.2017 – 14.01.2020 kehtinud põhikirja punktist 4.3.1.2 nähtuvalt oli kostja juhatusel õigus, kuid mitte kohustus keelduda isiku liikmeks vastuvõtmisest, kui ta ei tasu osamaksu või sisseastumismaksu.
4. Kuna puuduvad laenulepingu tühisuse alused, ei ole asjakohane ka maakohtu käsitus selle kohta, et hageja pidi tasuma osamaksu vaid põhikirjas punktist 2.1.5 nähtuvas miinimumsuuruses 104 eurot. Kokkulepitud osakapitali sissemakse suuruse kohta selgitab kolleegium, et hageja vastavasisulist selget tahet tõendab juhatuse liikme 19.10.2017 taotlus (tl 36) ja mõlema poole samasisulist tahte laenulepingu põhitingimusena kokku lepitud „osakapital 9000“ (tl 5). VÕS § 8 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool(ed) kohustub midagi tegema või tegemata jätma (lõige 1). Sama sätet lõike 2 kohaselt on leping lepingupooltele kohustuslik. Kaudselt kinnitab vastavas suuruses kokkuleppe sõlmimist ka asjaolu, et tasutud summa vastab HLÜS § 28 lõikele 9, mille kohaselt ei anta ühele ühistu liikmele antud laenude summa kokku ületada selle liikme tasutud osamaksu rohkem kui 20kordselt ega 20% ühistu omakapitalist. Seega selleks, et saada oma käsutusse laenuraha 110 100 eurot, pidi osamaks olema mitte vähem kui 5505 eurot.
5. Laenulepingu (tl 5–7) punktis 4.1 leppisid pooled kokku, et laenusaaja kohustub maksma lepingutasu 1100 eurot. Puudub vaidlus, et ka selles summa tasaarvestas kostja väljamakstavast laenusummast. Maakohus ei tuvastanud muud lepingutasu ulatuses laenusumma ülekandmata jätmise õigusvastasuse alust kui laenulepingu tervikuna 9 2-21-3854 tühisus. Kuna eelnevalt tuvastas kolleegium laenulepingu kehtivuse, on maakohtu otsus ka selle summa osas ebaõige. Hageja menetlusdokumentidest ei nähtu lepingutasu osas põhjendusi, miks selle tasumise kohustus (kokku lepitud laenulepingu põhitingimusena) peaks olema tühine või kehtetu. 15.02.2022 menetlusdokumendi punktis 12 on hageja sisuliselt möönnud lepingutasu maksmise kohustuse sissenõutavaks muutumist, kuigi mitte lepingu sõlmimisel, vaid mõistliku aja jooksul tulevikus (tl 87–89). Samas on pooled selle summa osas sarnaselt osamaksuga teostanud laenusumma väljastamisel tasaarvestuse ja puuduvad tõendid, et lepingutasu maksmise tähtajas oleks lepitud kokku teisiti kui muude lepingupunktide jõustumisel, st lepingu allkirjastamise hetkel (tl 5 pöördel). Et hageja sai ka lepingutasu osas lepingu täitmisest aru selliselt, et kohustus lõppes tasu tasaarvestamisega väljamakstavalt laenusummalt, on tsiviilkohtumenetluse jaoks piisava elulise veenvusega tõendatud hageja käitumisega peale lepingu sõlmimist (VÕS § 29 lõike 5 punkt 3), kuna selle summa võrra laenuraha saamist hakkas ta vaidlustama alles detsembris 2020 (tl 13–14), kuigi laenuraha oli saadud oktoobris
7. Kuna hagi rahuldamisele ei kuulu, ei analüüsi kolleegium kostja menetluslikku alternatiivset tasaarvestusavaldust.
8. Kolleegium märgib, et vastavalt HLÜS § 19 lõigetele 1 ja 2 on igal hoiu-laenuühistu liikmel õigus ühistust välja astuda, kui tal ei ole ühistu ees täitmata kohustusi ning väljaastumisel on tal õigus saada tasutud osamaks tagasi TÜS-is ettenähtud korras. Menetluskulude jaotus, kindlaksmääramine
9. Hagi rahuldamata jäämisel kohaldub maakohtu menetlusega seotud kulude jaotusele

§ 162lõige 1, mille alusel jäävad vastavad kulud hageja kanda.

Sama sätte alusel jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamisel apellatsioonimenetluse kulud vastustaja (praeguses asjas seega samuti hageja) kanda. 45. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega jaotus kindlaks määrati (

§ 178lõige 1).

46. Kuna maakohus ei määranud rahaliselt kindlaks kostja menetluskulusid, ei tee seda ka ringkonnakohus (

§ 174lõige 4).

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest (

§ 177lõige 2).

(allkirjastatud digitaalselt) 10