Obsah (6)

§ 201§ 59§ 177§ 108§ 109§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 25. mai 2023, Tartu 3-20-1216 Haldusasi A

§ 201lg-le 4.

Ringkonnakohus hindab esmalt vastustaja apellatsioonkaebuse (I), apellatsioonkaebuse (II) väiteid ning lahendab seejärel apellatsioonkaebused. seejärel kaebaja I

1. Vastustaja leiab apellatsioonimenetluses endiselt, et ta ei ole rikkunud kaebaja inimväärikust vaidlusalustel ajavahemikel kaebajale määratud kartserikaristuste täitmisel. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.
2. Vastavalt

§ 59

lg-le 1 pidi kaebaja käesolevas asjas kaebuse esitamisel tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Seega hõlmas kaebaja tõendamiskoormus kahju hüvitamise nõude esitamisel tema põhiõiguste rikkumisena hinnatava kahjuliku mõju või tagajärje, vastustaja õigusvastase toimingu ning nendevahelise põhjusliku seose tõendamise. Kaebaja tõendamiskoormuse täitmise korral pidi vastustaja vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta ei ole kahju tekitamises süüdi. 17. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et kaebaja suhtes kartserikaristuse täideviimine perioodidel IV, VI ja VIII oli õigusvastane. Kuna jõustunud kohtuotsus on selles küsimuses menetlusosalistele siduv (

§ 177

lg 1), siis ei ole vastustaja tegevuse õigusvastasus nende perioodide osas käesolevas asjas enam vaidluse all. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude eelduseks on lisaks etteheidetava tegevuse õigusvastasusele tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 ka isiku konkreetse õigushüve kahjustamine just haldusorgani õigusvastase tegevuse kaudu. 4 Kaebaja leiab, et talle on üksikvangistuse õigusvastase kohaldamisega tekitatud tervisekahju, samuti rikutud inimväärikust. Mõlemad õigushüved on nimetatud RVastS § 9 lg-s 1 nende isikuõiguste hulgas, mille kahjustamisel on õigustatud rahalise hüvitise nõue mittevaralise kahju eest. Haldusasjas nr 3-19-765 tuvastas halduskohus küll vastustaja tegevuse õigusvastasuse kartserikaristuste järjestikusel täitmisel IV, VI ja VIII perioodil, kuid mitte seda, kas sellega rikuti kaebaja inimväärikust. See küsimus tuli lahendada käesolevas asjas kahju hüvitamise nõude eelduste kontrollimisel. Kohus pidas õigusvastaseks kaebaja vabadusõiguse pikaajalisel piiramisel VangS § 65 lg-st 1 tuleneva kaalutlusõiguse kasutamata jätmist. Täpsemalt, et vastustaja jättis kartserikaristuste järjestikusel täitmisel hindamata pikaajalise üksikvangistuse mõju kaebajale. Seega tugines kohus IV, VI ja VIII perioodil kartserikaristuste täitmise õigusvastaseks lugemisel vastustaja poolt kaebaja vabaduseõiguse piiramisel piirangutega kaasnevate mõjudega arvestamata jätmisele, selles osas kaalutlusõiguse teostamata jätmisele. Samas ei tuvastanud kohus asjas nr 3-19-765 kaebaja inimväärikuse rikkumist ega talle tervisekahju tekkimist.

1. Käesolevas asjas leidis halduskohus asjaolusid hinnates, et üksikvangistusega kaasnenud sotsiaalse eraldatuse kestus IV ja VI perioodil oli sedavõrd pikk, et kaebaja isikuõiguste riive ületas inimväärikuse rikkumise lävendi. Kaebajale kättesaadavad suhtlusvõimalused ei olnud piisavad, et leevendada üksikvangistuse pikaajalist mõju. Vastustaja viitab, et IV perioodil säilis kaebajal vanglaväline suhtlus pere ja lähedastega kirja ja telefoni teel, kohtumised kaplaniga, lisaks sai laenutada ajalehti ja kuulata raadiot. VI perioodil osales kaebaja lisaks veel suhtlusprogrammis „Õige hetk“. Halduskohus ei ole aga põhjendanud, miks see ei olnud piisav kaebajale suhtlemisvõimaluste tagamiseks.
2. Esmalt märgib ringkonnakohus, et haldusasja nr 3-19-765 otsuses hindas ka ringkonnakohus kaebaja üksikvangistuse tingimusi. Seejuures tugines ringkonnakohus sellele, et vaidlusalustel perioodidel oli kaebaja enamuse ajast üksi, tal ei olnud võimalik suhelda kaaskinnipeetavatega, sh puudus see võimalus ajal, mil kaebaja enne karistuste täideviimist viibis tavarežiimil, tal puudus võimalus lühi- või pikaajalisteks kokkusaamisteks pereliikmetega,
3. maist
4. augustini 2018 oli tal üks kokkusaamine ja see toimus ametiisikuga, kaebajal olid vahetud kokkupuuted ainult oma igapäevaseid töökohustusi täitvate vanglaametnikega. Ringkonnakohus arvestab nende asjaoludega ka käesoleva asja lahendamisel. Käesolevas asjas esitatud tõenditest nähtub, et kaebaja kohtus IV perioodi ajal kaplaniga 6 korral ja VI perioodi ajal 9 korral ning lisaks osales
5. aasta septembrist alates programmis „Õige hetk“, mille raames kohtus psühholoogiga VI perioodi viimase pooleteise kuu jooksul 5 korral.
6. Ringkonnakohus on jätkuvalt asjas nr 3-19-765 väljendatud seisukohal, et enne
7. aasta sügist ei rakendanud vastustaja sotsiaalset isolatsiooni oluliselt leevendavaid meetmeid. Kokkupuuted töökohustusi täitvate vanglaametnikega ei korva muu sotsiaalse suhtluse puudumist. Asjakohane ei ole arutlus sellest, kas suhtlus ametnikega võiks olla kaebajale vaimselt stimuleerivam kui suhtlus kaaskinnipeetavatega. Vastustaja ise ei väida, et ametnikele oleks tehtud ülesandeks või nad omal algatusel oleks arendanud kaebajaga vaimselt stimuleerivat suhtlust eesmärgiga leevendada üksikvangistuse mõju. Vastustaja väide, et kaaskinnipeetavatega igapäevaselt 4 tunni jooksul suhtlemise võimaluse puudumine võib kaaskinnipeetavate tausta arvestades olla positiivne, viitab pigem sellele, et vastustaja ei pea oluliseks üksikvangistuse negatiivsete mõjudega arvestamist ega nende leevendamist. Seega tegelikkuses sellekohaseid meetmeid ka ei rakendatud. IV perioodil üksikvangistuses viibimise kestust arvestades oli kaebajal võimalik suhelda kaplaniga keskmiselt kord kolme nädala jooksul ja VI perioodil kord kahe nädala jooksul. Ringkonnakohus nõustub, et sedavõrd harvad kokkusaamised ilmselt ei saanud korvata igapäevase sotsiaalse suhtluse puudumist pikema aja vältel. Mõningast olukorra paranemist on märgata
8. aasta septembris, kui kaebaja kohtus viiel korral psühholoogiga ning korra kaplaniga. Samas on vähemalt kaheldav, kas ka ca kord nädalas toimunud kohtumised said olla piisavaks leevendusmeetmeks muude sotsiaalse suhtlemise võimaluste puudumisel, eriti pidades silmas, et selleks ajaks oli kaebaja viibinud üksikvangistus juba 5 kolm kuud. Igapäevase sotsiaalse suhtluse kompenseerimiseks ei saa piisavaks pidada ka võimalust suhelda lähedastega kirja või telefoni teel. Kirja teel suhtlemine erineb oluliselt vahetust suulisest kontaktist teise inimesega ning helistamisvõimaluse piiratuse tõttu ei ole see meede kinnipeetavale igapäevaselt kättesaadav. Kuigi raadio ja ajalehtede kaudu saadaval teabel on oluline osa täieliku isolatsiooni ärahoidmisel, on ilmne, et needki meetmed ei kanna vahetu suhtlemisega sarnast kvaliteeti. Seetõttu ei saa neid pidada vahetu suhtlemise alternatiiviks. Kokkuvõttes saab nõustuda halduskohtuga, et üksikvangistuse kohaldamise kestuse ja leevendusmeetmete puudumise tõttu rikuti kartserikaristuste täitmisega kaebaja inimväärikust IV ja VI perioodil.
9. Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et üksikvangistuse pikaajaline täideviimine on kaebaja inimväärikuse rikkumise põhjuseks. Vastustaja õiguspärase käitumise, s.o iga kaebajale määratud kartserikaristuse täideviimise otsustamise juures üksikvangistuse kestusest tingitud kumuleeruvate mõjude arvestamise korral ei oleks pööratud kartserikaristusi täitmisele katkestusteta ega kaebaja põhiõigusi sedavõrd intensiivselt riivatud. Vastustaja ei ole esile toonud asjaolusid, mis viiksid järelduseni, et kaebaja õiguste rikkumine ei olnud süüline. Seejuures ei ole vaja tuvastada, et keegi vastustaja ametnikest oleks käitunud kaebaja õigusi rikkuvalt süüliselt ega tuvastada, kes see ametnik oli. Vastustaja süü tuvastamiseks vähemalt hooletuse vormis on piisav tõdemus sellest, et vastustaja oli korraldanud kartserikaristuste täideviimise selliselt, et ei kasutanud seejuures VangS § 65 lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust.
10. Kokkuvõttes ei näe ringkonnakohus, et halduskohus oleks jätnud oluliste asjaoludega arvestamata või andnud neile ebaõige tähenduse järeldades, et IV ja VI perioodil kaebaja üksikvangistuses viibimine vastavalt 126 ja 135 päeval rikkus inimväärikust ja sellega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks on kohane rahalise hüvitise väljamõistmine vastustajalt. Halduskohus on viidetega asjakohastele siseriiklikele, samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele selgitanud ja põhjendanud, miks ta praegusel juhul peab õiglaseks hüvitiseks 700 eurot. RVastS § 9 lg 2 järgi hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Halduskohus ongi hüvitise suuruse määramisel arvesse võtnud nii kaebaja õiguste rikkumise asjaolusid (s.h leevendavaid) kui ka rikkumiste ajalist kestust, samuti vastustaja käitumise süülisust. Ringkonnakohus ei näe, et halduskohus oleks jätnud arvestamata mõne olulise asjaoluga või andnud mõnele asjaolule ilmselt ebaõige kaalu. Siinjuures ei ole asjakohane vastustaja väide, et kaebaja on ise keeldunud kartseriprogrammi raames täiendavatest suhtlusvõimalustest. Keeldumine kartseri suhtlusprogrammis osalemisest toimus
11. veebruaril 2019 (dtl 202), s.o pärast IV ja VI üksikvangistuse perioodi lõppemist. Nendel asjaoludel ei ole alust halduskohtu poolt IV ja VI perioodi eest määratud hüvitise suuruse muutmiseks. II
12. Apellatsioonimenetluses soovib kaebaja jätkuvalt kaebuse tervikuna rahuldamist, seega hüvitise väljamõistmist kõigil kaebuses nimetatud perioodidel üksikvangistuse kohaldamisega kaebaja inimväärikuse rikkumise eest, samuti üksikvangistusega põhjustatud tervisekahju eest.
13. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue on õigustatud üksnes vastustaja õigusvastase tegevuse tulemusena põhjustatud negatiivse mõju või tagajärje hüvitamiseks. Jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-19-765 on tuvastatud vastustaja tegevuse õiguspärasus I, II ja VII perioodil üksikvangistuse täitmisel. Asjas nr 3-19-765 asus ringkonnakohus seisukohale, et alles kartserikaristuste täitmisel enam kui 45 päeva järjest, s.o enam kui seaduses sätestatud kartserikaristuse maksimaalne tähtaeg, pidi vastustaja veenduma, et üksikvangistus kaebajale ülemäärast kahjulikku mõju ei avalda. Seejuures ei tuvastanud kohus vastustaja tegevuse õigusvastasust ka kartserikaristuste täitmisel 61-l ja 64-l päeval järjest. Ringkonnakohus ei korda 6 nimetatud asjas esitatud sellekohaseid põhjendusi, kuna kaebaja ja vastustaja olid menetlusosalised ka haldusasjas nr 3-19-
14. Samas juhindub ringkonnakohus viidatud asjas väljendatud seisukohtadest ja põhjendustest ka käesoleva asja lahendamisel. Seega leidis halduskohus põhjendatult, et olukorras, kus kaebaja viibis üksikvangistuses katkematult järjest 45 päeva või vähem III, V, IX, X, XI, XII ja XIII perioodil, ei ole alust pidada vastustaja tegevust õigusvastaseks ka nendel perioodidel kaebaja suhtes kartserikaristuste täideviimisel, sest kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, mis viiksid sellisele järeldusele.
15. Kartserikaristuste täitmisest tingitud inimväärikuse riive intensiivsus sõltub suuresti just üksikvangistusega kaasneva sotsiaalse isolatsiooni ajalisest kestusest. Seetõttu ei ole alust iniväärikuse rikkumisega kahju hüvitamise nõudeks nende perioodide osas, mil kartserikaristuste täitmine oli õiguspärane. Seega langeb ära kaebaja nõue kahju hüvitamiseks inimväärikuse rikkumisega põhjustatud kahju eest I, II, III, V, VII, IX, X, XI, XII ja XIII perioodil. Halduskohus rahuldas kaebuse kahju hüvitamiseks IV ja VI perioodil üksikvangistuse täitmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Seega on apellatsioonimenetluses vaidluse all eelkõige kaebuse rahuldamata jätmine VIII perioodil kartserikaristuse 90 järjestikusel päeval täitmisega tekitatud kahju hüvitamiseks.
16. Ringkonnakohus ei näe põhjust ka selles küsimuses halduskohtust erinevale seisukohale asumiseks. VIII perioodil viibis kaebaja kartserirežiimil mõnevõrra lühemat aega kui IV ja VI perioodil. Ka sellel perioodil oli kaebajale tagatud tavapäraselt lubatud suhtlusvõimalused psühholoogi, kaplani ja perekonnaga, võimalus laenutada ajalehti, kuulata raadiot ning viibida igapäevaselt tund aega värskes õhus. Kaplaniga kohtus kaebaja selle aja jooksul kokku kuus korda (dtl 201) ning psühholoogiga kokku samuti kuus korda (dtl 202). Samas pakkus vastustaja kaebajale võimalust osaleda pikka aega kartserirežiimil viibivate kinnipeetavate suhtlusprogrammis, millest kaebaja keeldus (dtl 202). Seega oli vastustaja valmis sotsiaalse isolatsiooni leevendamiseks võimaldama perioodilist ja varasemast sagedasemat suhtlemist psühholoogiga, kuid kaebaja ise keeldus sellest võimalusest. Nendel asjaoludel nõustub ringkonnakohus, et VIII perioodil kaebaja suhtes üksikvangistuse kohaldamisega ei rikkunud vastustaja kaebaja inimväärikust. Kuigi kartserikaristuste täideviimine järjest 90-l päeval oli õigusvastane, ei olnud vastustaja rikkumine sedavõrd intensiivne, et see oleks kvalifitseeritav inimväärikuse rikkumisena. Seejuures on määrav, et vastustaja soovis rakendada pikaajalise üksikvangistuse mõjude leevendamiseks varasemaga võrreldes täiendavat meedet, kuid kaebaja keeldus sellest. Seetõttu ei ole üksikvangistuse mõju ainuüksi vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjeks. Seega võib järeldada, et üksikvangistuses viibimine vaatamata VIII perioodi pikkusele ei põhjustanud kaebajale inimväärikuse alandamisena kvalifitseeritavaid kannatusi või kui siiski pidada üksikvangistuse mõju VIII perioodil inimväärikust alandavaks, ei ole selle künnise ületamine põhjuslikus seoses vastustaja õigusvastase tegevusega. Kummalgi juhul ei ole alust kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks, sest nõude eeldused on täitmata. Seega jättis halduskohus ka selle perioodi osas põhjendatult kahju hüvitamise nõude rahuldamata.
17. Tervisekahju hüvitamist soovib kaebaja seetõttu, et tema väitel tõi kartserirežiimil viibimine kaasa seljavalude ägenemise. Seljavalud vaevasid kaebajat juba varem, kuid olukord halvenes, sest kartseris võeti päevasel ajal ära madrats (kaebajal puudus võimalus lamamiseks) ning võimlemismati puudumise tõttu ei saanud kaebaja teha võimlemisharjutusi. Halduskohus tuvastas, et
18. aastal tehtud uuring ei näidanud kaebaja selja olukorra halvenemist võrdluses
19. aastal tehtud uuringuga. Tõenditest ei nähtu, et arst oleks pidanud kartserirežiimi kaebajale sobimatuks ja teinud ettekirjutuse selle tingimuste leevendamiseks või kaebajale kartserisse võimlemismati väljastamiseks. Kohtumisel meditsiinitöötajaga kaebaja ei kaevanud seljaga seotud vaevuste üle ega palunud muudatusi kartserirežiimis. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja neid halduskohtu järeldusi kahtluse alla seadnud ega selgitanud, miks ta halduskohtuga ei nõustu. Kaebaja on piirdunud üksnes üldsõnalise seisukohaga, et ta halduskohtu järeldusega ei nõustu. Halduskohus on vastanud kaebuses esitatud kaebaja väidetele ja seisukohtadele tervisekahju osas. Ringkonnakohus ei näe põhjust korrata halduskohtu põhjendusi ega analüüsida täiendavalt tervisekahju hüvitamise 7 nõuet olukorras, kus halduskohtu põhjendused on arusaadavad, tuginevad asjas tuvastatud faktilistele asjaoludele ning kaebaja ei ole ühelegi neist vastu vaielnud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et kaebaja ei ole tõendanud tervisekahju tekkimist, vastustaja õigusvastast tegevust selles osas ega ka põhjuslikku seost nende vahel. Seetõttu ei ole alust kaebajale tervisekahju hüvitamiseks rahas.
20. Kaebaja heidab halduskohtule ette veel menetluslikke rikkumisi, s.o istungi korraldamata jätmist ja tõendamiskoormuse ebaõiget jaotamist. Samas on kaebaja ka nendes etteheidetes jäänud üldistavaks. Kaebaja ei ole selgitanud, milliseid küsimusi tema hinnangul oli vajalik arutada kohtuistungil või kuidas oleks istungi korraldamine aidanud kaasa asjas oluliste asjaolude väljaselgitamisele. Samuti ei nähtu apellatsioonkaebusest, milliste asjaolude tõendamiskoormus on ebaõigesti jaotatud. Ka ringkonnakohus ei näe, et halduskohus oleks jätnud olulised asjaolud välja selgitamata või eksinud tõendamiskoormuse jaotamisel. Vastustaja apellatsioonkaebuse lahendamisel selgitas ringkonnakohus tõendamiskoormust kahju hüvitamise nõude lahendamisel. Halduskohus ongi sellist jaotusest lähtunud asja lahendamisel. Samuti on halduskohus ära näidanud, milliste tõendite alusel kohus olulised asjaolud tuvastas. Ka selles osas ei ole halduskohus eksinud menetlusreeglite vastu. Halduskohus on otsuses küll täpsustanud kaebuses esitatud andmeid kaebaja kartseris viibimise aja kohta, kuid see puudutas üksikuid päevi ega ole mõjutanud asja lahendamist. Muudatused on väheolulised ja nende tõttu ei ole kohus kõrvale kaldunud kaebuse nõudest. III
21. Eeltoodu alusel jääb vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata. 30.

§ 108

lg 2 järgi kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 150 eurot ja apellatsioonkaebuse esitamisel 129 eurot. Halduskohus leidis, et rahuldas kaebuse 7% osas, mõistes kaebaja kasuks välja hüvitise 700 eurot, kui kaebuse nõue kokku oli 10 000 eurot. Ringkonnakohus peab riigilõivu menetluskuluna väljamõistmise osas siiski põhjendatuks arvestada kaebuse nõudena üksnes nõuet kaebaja inimväärikuse alandamisega tekitatud kahju eest, s.o 5000 eurot. Nimelt on kaebus ülejäänud osas riigilõivuvaba, sest kaebaja nõuab selles osas tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamist (RLS § 22 lg 1 p 12). Tervisekahju hüvitamise nõude läbivaatamine halduskohtus ei tooks iseseisvalt kaasa kummagi poole kohustust kanda menetluskuluna kaebuse esitamisel riigilõiv sõltumata sellest, kas kaebus rahuldatakse või mitte. Vastavalt ei ole põhjendatud vähendada kaebuse rahuldamise osa tervisekahju nõude arvel juhul, kui kaebuses on koos tervisekahju nõudega esitatud muu nõue, mis osaliselt või tervikuna rahuldatakse. Iniväärikuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise ulatuseks kujuneb seega 14% (700/5000*100%). Vastavalt tuleb mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja halduskohtus tasutud riigilõivu katteks 21 (150*14%) eurot ja ringkonnakohtus tasutud riigilõivu katteks 18,06 eurot (129*14%). Kaebaja vaidlustas apellatsioonkaebuses halduskohtu otsust osas, milles kaebus jäi rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul hõlmab see nõue ühtlasi nõuet tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebaja kasuks jäid menetluskulud välja mõistmata. Seetõttu rahuldab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse osaliselt ja muudab halduskohtu otsusega määratud menetluskulude jaotust. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt

§ 109lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

31.

§ 175

lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega vastavalt kaebaja taotlusele. (allkirjastatud digitaalselt) 8