KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Maili Lokk, Einar Vene 3. juuni 2021, Tartu 3-19-1482 Haldusasi Xi

) § 133 lg-s 1 sätestatud kohustuse süülise täitmata jätmise.

§ 133

lg 1 ls 1 sätestab, et arestimisaktis märgib kohtutäitur, et arestimisele ei kuulu igakuiselt summa, mis vastab ühe kuupalga alammäärale, ning märgib talle teadaolevate andmete põhjal võlgniku ülalpeetavate kohta arestimisele mittekuuluva summa. Kohus nõustus, et selle kohustuse täitmata jätmine kvalifitseerub kohtutäituri distsiplinaarsüüteoks, mida Justiitsministeerium on pädev lahendama. 3.4. Kohus ei nõustunud vastustaja seisukohaga, et praegusel juhul ei ole rikkumine vabandatav.

§ 133

lg 1 võib olla kehtinud pikka aega, kuid ei saa väita, et seda sätet on kogu aeg üheselt mõistetud. Vastustaja on ise vaidlusaluses käskkirjas märkinud, et ministeerium on korduvalt pööranud täiturite tähelepanu asjaolule, et võlgniku pangakonto arestimisel tuleb igal juhul jätta võlgnikule kasutamiseks seadusega ettenähtud miinimumsumma. On usutav, et selgitusi on kohtutäituritele jagatud seoses sätetega, mille kohaldamisel on esinenud probleeme ja mida täiturid pole üheselt mõistnud. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15. märtsi 2017. a määrusest asjas 3-2-1166-16, kus on selgitatud

§ 133

lg 1 ls 1 kohaldamist, on järeldatav, et on olnud piisavalt täiteasju, mis on jõudnud kohtutesse ja milles kohtud on olnud nii erineval seisukohal, et Riigikohus pidi kohtuid suunama praktikat ühtlustama. 3.5. Problemaatiline õiguslik olukord ei piirdu üksnes

§-ga 133, vaid laiemalt sissetuleku arestimise küsimustega. Sissetuleku regulatsioon on alates selle kehtestamisest olnud pigem ebatäpne, lünklik ja mitmetimõistetav, mitte selge ja üheselt mõistetav. Justiitsministeerium on ka ise 17. juuli 2017. a kirjas vastuseks kohtutäituri tegevuse peale esitatud kaebusele märkinud, et

-i regulatsioon võimaldab mittearestitavat sissetulekut puudutavaid sätteid tõlgendada mitmeti. 3.6. Kaebajale on ette heidetud neljateistkümnes täiteasjas koostatud vara kontol arestimise aktides arestimisele mittekuuluva summa märkimata jätmist. Kaebaja esitas kohtule tema poolt kasutatava arestimisakti näidise, millest nähtub, et kaebaja märgib igas arestimisaktis järgmist: „Arestimisele ei kuulu igakuiselt summa, mis vastab ühe kuupalga alammäärale (alus:

§ 133lg 1).

Mittearestitav summa suureneb iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus.“ Kohus leidis, et sellega oli kaebaja formaalselt täitnud

§ 133

lg-s 1 sätestatud nõude, mistõttu on vale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas märgitud distsiplinaarsüüteo kvalifikatsioon. 3.

1. Etteheidetavates täitemenetlustes ei ole ükski võlgnik esitanud kohtutäiturile taotlust aresti muutmiseks või kaebust kohtutäituri ametitegevusele. Puuduvad andmed kaebaja tegevuse tõttu 2 varalise või mittevaralise kahju tekkimise kohta. Justiitsministeeriumi poolt esitatud näited olukordadest, mille kaebaja käitumine võis võlgnike jaoks kaasa tuua (kui võlgnik ei jõua õigeaegselt esitada taotlust vahendite tagastamiseks, jääb ta kuuks ajaks elamiseks vajalikest vahenditest ilma; et võlgnikud hakkavad kogu sissetulekust ilmajäämise kartuses oma rahalisi vahendeid varjama jms), on hüpoteetilised. Ei selgu, miks tuleks hüpoteetilise kahju tekkimise ohtu lugeda kõrgeks olukorras, kus kontrollitud täiteasjades võlgnikele tegelikkuses kahju ei tekkinud. 3.
2. Kokkuvõttes leidis kohus, et Justiitsministeerium on küll pädev distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks ja täidetud oli eeldus distsiplinaarmenetluse alustamiseks, kuid formaalselt oli kaebaja

§ 133

lg-s 1 sätestatud nõude täitnud, mistõttu oli vale käskkirjas märgitud distsiplinaarsüüteo kvalifikatsioon. Kohus ei nõustunud vastustaja seisukohaga rikkumiste vabandatavuse osas, kuna pidas regulatsiooni ebaselgeks. Samuti leidis ta, et vastustaja on jätnud arvesse võtmata selle, et pole andmeid kaebaja tegevusega kahju tekitamise osas. 3.

1. Kaebaja kantud menetluskulud summas 2115 eurot mõistis kohus vastustajalt välja kui põhjendatud ning mõistlikud menetluskulud. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
2. Justiitsministeerium esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel. 4.1.

§ 133lg-s 1 sätestatud kohustust ei ole võimalik formaalselt täita.

Kaebaja oli teadlikult koostanud pangakonto arestimise aktid selliselt, et krediidiasutustele antud korraldus ei vastaks

§ 133lg 1 nõuetele.

Kaebaja ei ole vastu vaielnud sellele, et pangakonto arestimise aktid on koostatud selliselt, et nende täitmisel ei võimaldata võlgnikule kasutada

§ 133lg-s 1 ettenähtud vahendeid (ühe kuupalga alammäärale vastavat summat).

Kaebaja tahe oli, et võlgniku pangakonto oleks täies ulatuses arestitud ning absoluutselt kõik pangakontole laekuvad vahendid liiguks arestimise tulemusena edasi kohtutäituri ametialasele kontole. See tegevus on vastuolus

§ 133lg-ga 1 ning sellega seotud kohtupraktikaga.

4.2. Võlgniku pangakonto arestimise akt edastatakse krediidiasutustele elektroonilise arestimissüsteemi kaudu ning konto loetakse arestituks, kui krediidiasutus on elektroonilise arestimisakti kätte saanud. Elektroonilise infosüsteemi kaudu jõuab krediidiasutuseni arestivaba summa määramise info üksnes pangakonto arestimise akti resolutsioonis märgitud ulatuses. Seetõttu ei ole alust asuda seisukohale, et pangakonto arestimise akt vastab

§ 133

lg 1 nõuetele üksnes seetõttu, et selle preambulis on viide

§ 133lg-le 1 ja tsitaat sellest.

Krediidiasutus ei näe akti seda osa. Kaebaja oli teadlik sellest, mis ulatuses pangakonto arestimise akti info krediidiasutuseni jõuab ning seetõttu koostas aktide resolutsioonid just selliselt, et võlgnike pangakontod oleksid arestitud täies ulatuses. 4.3. Seadusesätete erinev tõlgendamine kohtute poolt ei tähenda sätte ebaselgust. Distsiplinaarkaristuse määramise ajaks oli kohtupraktika välja kujunenud (eeskätt RKTKo 2-1612972), millest kaebaja pidi lähtuma. Seisukohta, et

§ 133lg 1 ls 1 on selge ja üheseltmõistetav, on väljendanud ka õiguskantsler.

Justiitsministeeriumi selgitustöö kohtutäituritele ei olnud seotud sätte ebaselgusega, vaid sellega, et osad kohtutäiturid kippusid jätma normi eesmärki tähelepanuta. 4.

1. Käskkirjas toodud kahjulikud tagajärjed võisid olla küll hüpoteetilised, kuid illustreerivad seda, mida soovitakse kaebajat karistades ära hoida. Lisaks ei ole kahju reaalne tekkimine distsiplinaarkaristuse määramise eelduseks. Võlgnike pangakontode täies ulatuses arestimisega kaasneb kõrge menetlusosalise õiguste rikkumise oht. 4.
2. Kaebaja kasuks väljamõistetud menetluskulud olid liiga suured. Kaebajat esindanud advokaat esindab teises analoogses kohtuvaidluses teist kohtutäiturit, kaebused asjades on praktiliselt identsed ning käesolevas asjas polnud vajalik kulutada kaebuse koostamiseks seitse ja pool tundi, nagu kuludokumentides näidatud. 3 Koos apellatsioonkaebusega esitas Justiitsministeerium tõendid selle kohta, millised nägid välja krediidiasutustele edastatud pangakontode arestimise andmed etteheidetavates täiteasjades.
3. Xi vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel. 5.
4. Apellatsioonkaebusega koos esitatud täiendavad tõendid tuleb jätta tähelepanuta, sest väljavõtted pangakontode arestimistest olid olemas juba aastatel 2018-
5. 5.
6. Pole tõendatud, et kaebaja ei oleks taganud võlgnikele või nende ülalpeetavatele elamiseks vajalikke vahendeid. Ükski võlgnik kaebaja tegevust ei vaidlustanud ega esitanud taotlust aresti muutmiseks võlgniku soovitud panka. 5.
7. Arusaamatuks jääb, millest järeldab vastustaja kaebaja tahtlust võlgnike õiguste rikkumiseks. Vastustaja pole tõendanud, et üleüldse mingisuguseid summasid vaidlusaluste arestide tulemusena oleks kaebajale laekunud. 5.
8. Kaebaja on selgitanud, et mittearestitav summa on jäetud täituri poolt valitud panka. LHV ja Coop pankades kaebaja võlgnike kontosid ei arestinud. 5.
9. Õige on halduskohtu põhjendus, et

§ 133lg 1 on mitmeti mõistetav.

5.

1. Menetluskulud mõisteti kaebaja kasuks välja põhjendatult. Ühes kohtuasjas tehtud tööd ei ole võimalik üksüheselt teisele kohtuasjale üle kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
3. Kaebajale heideti vaidlusaluse käskkirjaga ette seda, et ta rikkus

§ 133

lg-st 1 tulenevat kohustust.

§ 133

lg 1 ls 1 sätestab: „Arestimisaktis märgib kohtutäitur, et arestimisele ei kuulu igakuiselt summa, mis vastab ühe kuupalga alammäärale, ning märgib talle teadaolevate andmete põhjal võlgniku ülalpeetavate kohta arestimisele mittekuuluva summa.“ 8. Halduskohtu üks kesksemaid argumente kaebuse rahuldamisel oli, et

§ 133lg 1 on ebaselge.

Sellele oli tuginenud ka kaebaja. Halduskohus on viidanud sealjuures kohtulahenditele ja Justiitsministeeriumi kirjadele, kus seda normi on lahti selgitatud. Ringkonnakohus halduskohtu arvamust sellisel kujul ei jaga. Asjaolu, et sellega seoses on esinenud kohtuvaidlusi kuni Riigikohtuni välja ning selle normi kohaldamisega seoses on koostanud dokumente Justiitsministeerium, ei tähenda tingimata normi ebaselgust. Vajadus selgitada selle normi tähendust kohtulahendites või ministeeriumi poolt võib olla tingitud ka muudest põhjustest. Muuhulgas võib selline vajadus tekkida siis, kui kohtutäitur või kohtutäiturid on teadlikult seda kohustust ignoreerinud. 9. Rõhutamist väärib ka see, et vara arestimise käigus on

§ 133lg 1 ls 1 üks olulisemaid kohaldamisele kuuluvaid norme.

See norm peab tagama selle, et täitemenetluse käigus ei kahjustataks võlgniku positsiooni ülemäära ja et võlgnikule jääks igakuiselt minimaalne eluks vajalik summa ning samuti oleks tal võimalik täita oma kohustusi ülalpeetavate ees. Täitemenetluses, kus kohtutäitur peab arvestama nii sissenõudja kui võlgniku õigustega, on see väga oluline põhimõte ning vastavalt saab eeldada, et kohtutäitur peab olema sellest põhimõttest ning seda põhimõtet väljendava

§ 133lg 1 ls 1 tähendusest teadlik ning seda korrektselt järgima.

Tegemist ei ole vähetähtsa normiga, mille valesti mõistmine võib olla vabandatav. 10. Kõige olulisemaks halduskohtu seisukohaga mittenõustumisel peab ringkonnakohus aga seda, et tegelikult kinnitavad asja materjalid, et kaebaja oli

§ 133

lg-st 1 ja selle tähendusest teadlik ning et tema jaoks ei olnud see ebaselge norm. 4 Nimelt on kaebaja ise tuginenud sellele, et tema poolt kasutatavates arestimisaktides on olemas märge: „Arestimisele ei kuulu igakuiselt summa, mis vastab ühe kuupalga alammäärale (alus:

§ 133lõige 1).

Mittearestitav summa suureneb iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võra palga alammäärast kuus“ (tl 8). Niisugune märge kaebaja poolt esitatud ja väidetavalt tema poolt kasutataval vara kontol arestimise aktis tõepoolest on (tl 28). Lisaks on asja materjalides mitmeid kaebaja koostatud arestimisakte täiteasjas 186/2019/4, milles on kaebaja korrektselt ära märkinud, et: „Arestimisele ei kuulu igakuiselt 1,00 miinimumpalka“ (tl 46-54). Sellest nähtub, et ta pidi arestimisakti täitmise nõuetekohasest vormist teadlik olema. Need aktid olid koostatud 2019. a alguses, st need eelnesid täiteasjade numbrite järgi otsustades mitmele täiteasjale, kus kaebaja hiljem korrektselt ei käitunud. Kokkuvõttes nähtub eelnevast, et kaebaja pidi tegelikult olema

§ 133lg 1 regulatsioonist ja selle tähendusest teadlik.

Samuti on ta suutnud osades täiteasjades

§ 133lg-st 1 tulenevat kohustust ka täita.

Seda asjaolu arvestades ei saa asjakohasteks pidada kaebaja väiteid, et

§ 133lg 1 oli tema jaoks ebaselge säte.

11. Samuti on kaebaja seisukohal, et ta ei ole etteheidetavat tegu toime pannud. Nimelt leiab ta, et tema poolt esitatud arestimisakti vormil tehtud märkega, mida eelnevalt käsitleti, st: „Arestimisele ei kuulu igakuiselt summa, mis vastab ühe kuupalga alammäärale (alus:

§ 133lõige 1).

Mittearestitav summa suureneb iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võra palga alammäärast kuus“ on ta täitnud

§ 133lg 1 ls-st 1 tuleneva kohustuse.

Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga. Kaebaja poolt esitatud vara konto arestimise akt kujutab endast eeltäidetud blanketti, kus võlgniku ja sissenõudja andmed, rahasummad ja kuupäevad on tähistatud x-dega. Sellel on ka märge, et blanketi aluseks on justiitsministri

1. detsembri
2. a määruse nr 42 „Kohtutäiturimäärustik“ lisa (tl 28p). Kohtutäiturimäärustiku § 20 lg 2 sätestab, et kohtutäitur kasutab ametitoimingute vormistamisel kohtutäiturimäärustiku lisades olevaid aktivormide tekste. Vara kontol arestimise akti vorm on kehtestatud kohtutäiturimäärustiku lisaga
3. Leides, et eelkirjeldatud märke esitamisega arestimisaktis on ta oma kohustuse täitnud, jätab kaebaja tähelepanuta selle, et see tekst on sisuliselt üksnes

§ 133

lg 1 ls 1 kordamine, samas kui kohtutäiturimäärustiku lisaga 13 kehtestatud akti vormis on ette nähtud ka konkreetsed laused järgmises sõnastuses: „Arestimisele ei kuulu igakuiselt ______ palga alammäära. „„Täitemenetluse seadustiku““ §-st 131 tulenevalt ei kuulu täiendavalt arestimisele igakuiselt ____ eurot.“ Seega peab kohtutäitur vara kontol arestimise aktis märkima konkreetsed summad, mis tuleb igakuiselt arestimata jätta. Justiitsministeerium ongi kaebajale ette heitnud just seda, et ta ei olnud arestimisaktides ära toonud seda summat, mis arestimisele ei kuulu, kuna just see pangakonto arestimise akti osa jõuab elektroonilise arestimissüsteemi vahendusel krediidiasutuseni ning sealt on nähtav krediidiasutuse jaoks konkreetselt arestitavad ning arestimisele mittekuuluvad summad (tl 41p, tl 97p). 12. Ringkonnakohus nõustub Justiitsministeeriumiga, et ainuüksi

§ 133

lg 1 ls 1 kordamisega arestimisaktis ei täitnud kaebaja sellest normist tulenevat kohustust. Ka täitmismäärustiku lisaga 13 kehtestatud arestimisakti vormist tulenes kohustus arestimisaktis konkreetselt välja tuua 5 miinimumpalga (koos vastava numbrilise kordajaga) arestimise keeld. Vaidlust pole selles, et sellisel kujul kaebaja arestimisaktides mittearestitavaid summasid välja ei toonud ja seetõttu ei jõudnud need ka krediidiasutusteni. 13. Ringkonnakohus märgib ka, et ainuüksi

§ 133

lg 1 ls 1 teksti kordamise ebapiisavusele viitab veel see, et täitmismäärustiku lisaga 13 kehtestatud arestimisakti vormis on eristatav akti üldine ja akti individuaalne osa. Akti individuaalses ehk konkreetses osas (Justiitsministeeriumi poolt nimetatud arestimisakti resolutsiooniks) on isikute nimede, rahasummade jms märkimiseks jäetud lahtrid. Üldise osa täiendamiseks ei ole lahtreid ette nähtud. Viimane on arestimisakti vormi konkreetsest osast eristatud alapealkirjaga „Märkused“ ning kujutab endast peamiselt erinevate normide refereeringuid. Ka eelnevalt juba korduvalt mainitud

§ 133lg 1 ls 1 refereering paikneb just arestimisakti üldises osas.

Seega on selline

§ 133

lg 1 ls 1 refereering vara kontol arestimise akti standardtekst ning selle esitamine ei vabasta kohtutäiturit kohustusest nimetada konkreetselt arestimisele mittekuuluvat palga alammäära arestimisakti eeltäidetud individuaalses osas (resolutsioonosas). 14. Kokkuvõttes on kaebaja poolt esitatud arestimisakti vormil tehtud küll samasugune refereering

§ 133

lg 1 ls 1 tekstist nagu täitmismäärustiku lisaga 13 kehtestatud arestimisakti „Märkuste“ alajaotuses, ent sellest hoolimata oli tal kohustus märkida selgelt ära, et arestimisele mittekuuluv summa. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika järgi tulnuks arestimisele mittekuuluv summa määratleda konkreetselt eurodes väljendatuna (vt RKTKo 3-2-1-166-16, p 15). Kaebaja seda ei teinud. Seega on põhjendatud Justiitsministeeriumi seisukoht, et kaebaja ei täitnud

§ 133lg 1 ls-st 1 tulenevat kohustust.

1. Veel on halduskohus ja kaebaja seisukohal, et tõendatud pole kaebaja tegevusega kahju tekitamine. Siin nõustub ringkonnakohus Justiitsministeeriumiga, et kahju tekkimine ei ole distsiplinaarkaristuse määramise eelduseks. KTS § 56 lg 1 järgi on kohtutäituri distsiplinaarsüüteoks ametitegevuses õigusaktidest tulenevate kohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine. See norm ei nõua, et kohtutäituri tegevuse tulemusena peaks olema tekkinud ka kahju, mistõttu on viited kahju puudumisele asjakohatud ega anna alust pidada distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õigusvastaseks.
2. Kaebaja on väitnud, et ta jättis arestimata võlgnike arved osades pankades, täpsemalt LHV ja Coop pangas. Vastustaja on selgitanud, et see väide pole täpne, sest osades asjades arestis kaebaja kontod ka LHV pangas (tl 84p). Lisaks pole ringkonnakohtu hinnangul selline käitumine

§ 133lg-ga 1 kooskõlas.

Esiteks ei taga võlgnikule elamiseks vajalikku miinimumi olukorras, kus isik kasutab reaalselt kõikide summade laekumiseks mingit teist pangakontot ning sinna laekuvad summad arestitakse täielikult. Ning teistpidi, kui isiku kõik sissetulekud peaksid laekumata arestimata kontole LHV või Coop pangas, siis ei ole võlausaldaja jaoks kasu ülejäänud pangakontode täielikust arestimisest.

1. Kaebaja esitatud arutlus kinnipeetavatega seotud arestimise eripäradest pole vaidluse lahendamisel asjakohane, kuna kõik etteheidetavates täitmisasjades võlgnikeks olnud isikud ei olnud vanglas. Lisaks on vastustaja viidanud asjakohasele Riigikohtu praktikale kinnipeetavate täitmisasjade osas (tl 84p). 6
2. Halduskohus on oma otsuses käsitlenud ka kaebaja seisukohti, mida kohus põhjendatuks ei pidanud. Nii leidis kohus, et täidetud olid distsiplinaarmenetluse algatamise eeldused (otsuse p 17), et Justiitsministeeriumil oli õigus ja pädevus

§ 133

lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmist menetleda distsiplinaarasjana (otsuse p 19). Seega pidas halduskohus põhjendamatuks kaebaja väidet, et vaidlustatud haldusakt on tühine. Samuti leidis halduskohus, et kaebajat ei ole koheldud teiste kohtutäituritega ebavõrdselt (otsuse p 32). Ringkonnakohus nõustub nende seisukohtadega ega korda halduskohtu põhjendusi.

1. Lisaks on kaebaja seisukohana, mida halduskohus ei käsitlenud, leidnud, et talle määratud karistus oli ebaproportsionaalne. Ringkonnakohtu selle seisukohaga ei nõustu. Kaebajale määrati karistuseks rahatrahv 1600 eurot. KTS § 60 lg 1 p 2 järgi on võimalik rahatrahvi vahemik 64-16 000 eurot. Seega oli trahvi suuruseks 10% maksimummäärast. Vaidlustatud käskkirjas on põhjendatud, et tegemist oli keskmise raskusastme rikkumisega, millega ei kaasnenud negatiivsete tagajärgede saabumist võlgnikule. Samas olid rikkumised arvukad ning viitasid süsteemsele probleemile. Lisaks toodi välja, et kaebaja
2. a ametitegevuse kasuks enne maksude tasumist oli 101 856 eurot ning leiti, et kõnealune trahvisumma ei saa omada negatiivset mõju kohtutäituri büroo tegevusele (tl 22p-23). Eeltoodud põhjendused on ringkonnakohtu arvates igati asjakohased ning viitavad kaalutlusõiguse teostamisele. Puuduvad asjaolud, mis viitaksid trahvisumma ebaproportsionaalsusele.
3. Seega ei esine põhjusi, mis annaks kaebuse rahuldamiseks alust. Ringkonnakohus tühistab eeltoodust tulenevalt halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.
4. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud (halduskohtus 2115 eurot, ringkonnakohtus 875 eurot) kaebaja enda kanda.
5. Vastustaja poolt apellatsioonimenetluses esitatud väljavõtted pangakonto arestimise andmetest kuuluvad vastustajale tagastamisele. Esiteks ei oma need asja lahendamisel määravat tähtsust, sest ringkonnakohtul oli võimalik asi lahendada ka toimikus juba olemasolevate dokumentide näol. Teiseks koosnevad need dokumendid erinevates tulpades olevatest andmetest ega ole ilma vastustajapoolse lähema selgituseta ringkonnakohtu hinnangul piisavalt üheselt mõistetavad. Nende ühene mõistmine eeldaks vastustaja täpsemaid selgitusi, ent kuna ringkonnakohtu arvates on tõendeid asjas niigi piisavalt, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid vastustajalt küsida. Seetõttu tagastab ringkonnakohus need dokumendid. /allkirjastatud digitaalselt/ 7