← Eesti

2-20-14209/65

Obsah (14)§ 223§ 103§ 140§ 113§ 217§ 218§ 219§ 220§ 35§ 37§ 115§ 116§ 222§ 127

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Villem Lapimaa ja Janek Väli Otsuse tegemise aeg ja koht 30. juuni 2023, Tallinn Kohtuasja num

) § 37 lg 1 teise lause alusel. E-kirjavahetusest ja hinnapakkumisest nähtus, et pooled pidasid lepingu sõlmimisel selle tingimuste üle läbirääkimisi. Seega oli kostjal võimalus osundada tarnetingimuste kasutamisele. Kohtu ette ei toodud asjaolusid selle kohta, et pooled oleks varasemalt olnud lepingulistes suhetes. 3.

  1. Kuna kostja tarnetingimused ei saanud müügilepingu osaks, siis ei pidanud hageja kostja esindajaid teavitama katsekehade valmistamise kuupäevast ja kellaajast ega katsekehade puurimise kuupäevast ja kellaajast. Kohus märkis siiski, et järelevalveinsener IM kinnitusest nähtus, et temale teadaolevalt oli kostja esindajatel võimalus katsekehade valmistamisel ja puurimisel osaleda ning kostjat teavitati katsekehade puurimisest. Asjaolu, et kostja esindajad viibisid vähemalt kuubiliste katsekehade valmistamise juures, kinnitas kohtuistungil ka hageja seaduslik esindaja, selgitades, et betooni tarnimisel mõõdeti objektil katsekehade valmistamisel betooni õhusisaldust kostjale kuuluva seadmega (hagejal endal vastavat seadet ei olnud), mistõttu viibis kostja kvaliteedijuht katsekehade valmistamise juures. Saatelehtedelt nähtus, et betoon tarniti
  2. juunil 2019 kell 09.25–12.25 ja 11.00–12.05,
  3. juulil 2019 kell 14.00–16.10, 15.15–15.45 ja 14.35–15.
  4. Proovivõtuprotokollidest nähtus, et katsekehad valati
  5. juunil 2019 kell 10.50 ja
  6. juulil 2019 kell 14.
  7. Eeltoodud tõenditest kogumis järeldus, et kostja esindajad viibisid vähemalt kuubiliste katsekehade valmistamise juures, kuna need valmistati betooni tarnimise momendil. Seega ei olnud IM e-kiri vastuolus teiste tõenditega. Maakohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et IM kiri ei ole tõend ja ta saab anda ainult tunnistajana ütlusi. Lisaks tõendasid
  8. aprillil 2021 esitatud fotod, et kostja esindaja teadis puurkehade valmistamisest. Faili metaandmetest nähtub, et fotod tehti
  9. juulil
  10. Hageja proovivõtuprotokollide kohaselt puuriti silindrid
  11. juulil 2019 ja
  12. juulil
  13. Ebausutav on kostja väide, et ta sõitis objektilt juhuslikult mööda just silindriliste katsekehade valmistamise vahelisel ajal, tehes samal ajal objektist fotosid. 3.
  14. Kostja vastuväited katsekehade ebakvaliteetse valmistamise kohta olid alusetud. Ainuüksi fotode põhjal ei olnud võimalik järeldada, et tegemist oli ebakvaliteetsete katsekehadega. Lisaks ei esitatud kohtule tõendeid selle kohta, et
  15. juuli
  16. a katsetamine oleks ebaõnnestunud ebakvaliteetsete kuubiliste katsekehade tõttu või et kostja oleks samal põhjusel katsetamisest keeldunud. Katseid teinud laborid ei ole hagejale ette heitnud katsetamiseks viidud proovide kvaliteeti ja kogust. Objekti järelevalveinsener IM selgitas
  17. jaanuari
  18. a kirjas, et temale teadaolevalt vastasid hageja valmistatud ja puuritud katsekehad kõikidele nõuetele ja standarditele ning katsekehade valmistamise ja puurimise protseduur viidi läbi nõuetekohaselt ja kehtivate standarditega kooskõlas.
  19. juuli
  20. a ja
  21. juuli
  22. a proovivõtuprotokollidest nähtus, et betooni katsekehad võeti sillakonstruktsiooni erinevatest osadest. Kuna silla iga osa pidi vastama kokkulepitud survetugevusele, tinginuks ka ühe osa survetugevuse mittevastavus tehtud töö lammutamise. 3.
  23. Kostja väited katsekehade standardile mittevastava hoidmise kohta enne katsetamist jäid paljasõnalisteks. Kohtule ei esitatud tõendeid selle kohta, et hageja oleks rikkunud katsekehade hoidmisele standardiga kehtestatud tingimusi. Objekti järelevalveinsener IM selgitas
  24. jaanuari
  25. a kirjas, et temale teadaolevalt ei esinenud katsekehade hoiustamisel ja katselaboritesse edastamisel nõuetele mittevastavusi. Katseprotokollidest nr 2299/19 ja 19-4314 nähtus, et katsekehade toojaks oli IM OÜ-st Esprii. Transpordiameti
  26. juuli
  27. a teatest nähtus, et 9

(41)2-20-14209 betoonist katsekehad (kuubikud) võeti järelevalveinseneri juuresolekul. Ühestki katseprotokollist ei nähtu katsetajate etteheiteid katsekehade kvaliteedile või hoiutingimustele. 3.
  1. Kohus leidis, et proovivõtuprotokollidega ja katseprotokollidega oli tõendatud, et proovivõtuprotokollid koostati proovide võtmise ajal. Asjaolust, et neid ei kantud ehituspäevikusse, ei saanud järeldada, et proovivõtuprotokollid ei vastanud standarditele ja olid vormistatud tagantjärele. Kohtu hinnangul oli katseprotokollides kellaaja eksimuste puhul tegemist kirjaveaga. Ka kostja esitatud fotode põhjal ei olnud võimalik järeldada
  2. juuli
  3. a ja
  4. juuli
  5. a proovivõtuprotokollide ebaõigsust. Kohtule ei esitatud tõendeid selle kohta, et tellijaks olnud Transpordiamet, oleks teinud hagejale etteheiteid proovivõtuprotokollide puudumise kohta. Eluliselt oli usutav, et Transpordiamet, kes on sillaehitusega ka varasemalt kokku puutunud, nõuab ehitajalt standarditele vastavate proovivõtuprotokollide olemasolu. Puudus mõistlik põhjus, miks hageja oleks pidanud need tagantjärgi vormistama. Hageja proovivõtuprotokollid sisaldavad üldjoontes standardis toodud andmeid, kuigi märkimata on viide standardile ja katse tehnilise külje eest vastutava isiku kinnitus, et proov on võetud selle standardi kohaselt. Kõik kohtule esitatud proovivõtuprotokollid sisaldasid proovi tähist ja üksikproovide arvu. Seega olid proovide võtmine, proovivõtu protokollide koostamine ja katseprotokollid tehtud nõuetekohaselt. 3.
  6. Kostja seisukoht, et hageja paigaldas ja hooldas betooni ebaõigesti ja see põhjustas betooni survetugevuse nõrgenemise, jäi paljasõnaliseks ning oli vastuolus asjas kogutud tõenditega. Betooni saatekirjadest, proovivõtuprotokollidest ja katseprotokollidest nähtus, et hageja võttis betooni normsurvetugevuse mõõtmiseks lisaks silindrilistele katsekehadele kolmel korral ka kuubilised katsekehad betooni tarnimise ajal, s.o
  7. juunil 2019,
  8. juulil 2019 ja
  9. juulil
  10. Kõigi kuubiliste katsekehade survetugevus ei vastanud standardis EVS-EN 206:2014+A1:2016 toodud kuubiliste katsekehade minimaalsele normsurvetugevusele 45 ega ka majandus- ja taristuminstri
  11. augusti
  12. a määruses nr 101 „Tee ehitamise kvaliteedi nõuded“ toodud nõuetele ja „Riigiteede ehitustööde vastuvõtueeskirja MA 2017-21“ nõuetele. Viimase p-st 3.4.1 tuleneb, et kui konstruktsiooni või detaili tegelik survetugevus on üle 10% võrra väiksem projekteeritud survetugevusest, siis konstruktsiooni või detaili vastu ei võeta ja töö tuleb parandada. Samuti ei vastanud ükski üksikkatse survetugevus standardile. Seetõttu ei olnud kohtu hinnangul asjakohane kostja väide, et betooni survetugevus nõrgenes seetõttu, et hageja paigaldas ja hooldas betooni ebaõigesti. 3.
  13. Hageja ei rikkunud asja ülevaatamise ja puudustest teavitamise kohustusi. Hageja teavitas kostjat betooni puudustest mõistliku aja jooksul. Betooni survetugevust ei ole võimalik tuvastada selle üleandmisel tellijale. Tarnitud betooni puudused selgusid katseprotokollide saamisel. Esimene katseprotokoll, mis tehti
  14. juunil 2019 tarnitud betoonist valmistatud kuubiliste katsekehade põhjal, koostati
  15. juulil
  16. Hageja teavitas kostjat ebakvaliteetsest betoonist ja töö ümbertegemise vajadusest
  17. juulil
  18. Hageja edastas
  19. juuli
  20. a katseprotokolli kostjale
  21. juuli
  22. a e-kirjaga, selgitades, et betoon ei vasta nõuetele ja osa konstruktsioonist tuleb lammutada, ning palus kostjal esitada oma seisukoht ja kommentaarid tekkinud olukorra kohta. Hageja edastas kostjale
  23. juulil 2019 Transpordiameti
  24. juuli
  25. a teate hagejale tööde mittevastavusest, paludes veelkord kostja seisukohti. Hageja edastas
  26. juuli
  27. a katseprotokolli kostjale samal päeval ning Transpordiameti
  28. juuli
  29. a teate tööde mittevastavusest
  30. juulil
  31. Kostja eelpool nimetatud e-kirjadele ei reageerinud. Hageja esitas
  32. juulil 2019 kostjale nõudekirja, milles teatas, et tasaarvestab kostja nõuded hageja vastu enda kahju hüvitamise nõudega, ning andis kostjale tähtaja kas kahju hüvitamiseks või omapoolsete ettepanekute esitamiseks tekkinud olukorra lahendamiseks. Ka nõudekirjale ega tasaarvestusele kostja vastuväiteid ei esitanud. 10
(41)2-20-14209 3.
  1. Kohus ei nõustunud kostjaga, et praegusel juhul ei olnud tegemist olulise lepingurikkumisega ning hageja ei olnud kostjale täiendavat tähtaega andnud. Hageja teavitas lepingu sõlmimisel kostjat sellest, et ta alustab Uue-Lõve silla rekonstrueerimist ning tarnitava betooni survetugevus peab olema C35/
  2. Kuna kostja tarnitud betoon ei vastanud nõutud survetugevusele, rikkus kostja kohustust, mille täpne järgimine oli hageja huvi eelduseks ning hageja jäi olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis. Hageja ehitas sillakonstruktsioone, mis tuli ebakvaliteetse betooni tõttu lammutada. Kostja etteheited selle kohta, et hageja oli
  3. augustiks 2019 juba konstruktsioonid lammutanud ja ostis pärast tööde lammutamist betooni HC Betoon AS-lt, on asjakohatud. Hageja pöördus seoses ebakvaliteetse betooni tarnimisega kostja poole
  4. juulil 2019, saates kostjale lisaks
  5. juulil 2019 esitatud nõudekirjale neljal korral teateid betooni mittevastavusest ja vajadusest valminud tööd lammutada. Kostja ei vastanud ühelegi pöördumisele ega pakkunud välja lahendusi. Kuna kostja teadis juba alates
  6. juulist 2019, et hageja peab betooni mittevastavuse tõttu tehtud töö lammutama, kuid ühtegi ettepanekut betooni asendamiseks kahe nädala jooksul ei teinud, siis oli tegemist olulise lepingurikkumisega

§ 223lg 1 mõttes.

3.11. Kostja vastutab rikkumise eest, kuna mittevastavus oli olemas juba juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal hagejale ning ei esinenud

§ 103lg-s 2 nimetatud asjaolusid.

3.

  1. Kostja vastuväide, et ta ei saanud niivõrd suurt kahju müügilepingu sõlmimisel ette näha, ja palve vähendada hüvitatavat kahju müügilepingu summani, oli maakohtu hinnangul vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kostja pidi professionaalse betooniettevõtjana lepingu sõlmimise ajal ette nägema, et kui ta tarnib hagejale ebakvaliteetset betooni silla ehitamiseks, tuleb mittenõuetekohase survetugevusega betooni kasutamise tõttu hagejal tehtud tööd lammutada ja ehitada uued sillakonstruktsioonid. Asjaolu, et selle tõttu tuleb hagejal kanda täiendavat kulu materjalile ja tööjõule, pidi samuti olema kostjale ettenähtav. Kostja pidi professionaalse betooniettevõtjana lepingu sõlmimisel teadma, et betoonkonstruktsioone ei saa valmistada üksnes betoonist. Ühtlasi on arusaadav, et kui sild ehitatakse betoonist, mis nõutud survetugevusele ei vasta, ei ole see ohutu ning tuleb ümber teha. Seega oli tekkinud kahju hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga ja kostjale ettenähtav. 3.
  2. Kostja vastuväide, et hageja kahju 137 436,37 eurot ei olnud eluliselt usutav, sest hageja ja Maanteeameti kui objekti tellija vahelise lepingu koguväärtus oli 159 580 eurot, ei omanud vaidluse lahendamisel tähtsust, kuna hageja nõudis kulutuste hüvitamist, mis tulenesid kostja lepingurikkumisest. 3.
  3. Maakohus leidis, et hageja kulud olid põhjendatud osaliselt, seda ehitustööde ja materjali kulu osas ajavahemikul
  4. juuli 2019 kuni
  5. september 2019 (kaasa arvatud). Ehituspäevikutest nähtus, et hageja tegi alates
  6. juunist 2019 kuni
  7. juulini 2019 kaldasammaste ja pealesõiduplaatide ehitustöid,
  8. juulil 2019 kaldasammaste ja pealesõiduplaatide lammutamistöid ning
  9. augustil 2019 toimus kaldasammaste piikamine ja objekti koristus. Mõlema kaldasamba ja pealesõiduplaatide uuesti ehitamine toimus
  10. augustist 2019 kuni
  11. septembrini
  13. septembril 2019 toimus tekiplaadi töötlemine liivapritsiga ja tehti pealesõiduplaatide hüdroisolatsioon. Ehituspäevikutest nähtuvalt tegi hageja ajavahemikul
  14. september 2019 kuni
  15. september 2019 järgmisi töid: objekti koristus, tekiplaadi soojendamine, ettevalmistus epoksiidi paigaldamiseks, kaldasammaste vana betooni krohvimine, epoksiidi paigaldamine tekiplaadile, hüdroisolatsiooni paigaldamine, tee mulde väljakaeve, killustikaluse ehitus, mahasõitude killustikaluse ehitus, hüdroisolatsiooni kaitsekihi paigaldus, sõidutee ja mahasõitude asfalteerimine, bituumenlindi paigaldamine servaprussi ja asfalti vahele ning silla tellingute eemaldamine ja silla piirete paigaldamine. HC Betoon AS 11

(41)2-20-14209 saatelehtedelt nähtus, et uus betoon tarniti objektile
  1. augustil 2019,
  2. septembril 2019,
  3. septembril 2019 ja
  4. septembril
  5. Kaetud tööde aktidest nr 3 ja 4, mis olid koostatud
  6. juulil 2019, ja nende lisadest nähtus samuti, et
  7. juulist
  8. juulini toimus pealesõiduplaatide killustikpadja ehitus. Kaetud tööde aktist nr 6, mis oli koostatud
  9. augustil 2019, ja selle lisadest nähtus, et ajavahemikul
  10. august kuni
  11. august toimus uuesti kaldasamba armeerimine. Kaetud tööde aktist nr 7, mis oli koostatud
  12. septembril 2019, ja selle lisadest nähtus, et ajavahemikul
  13. august kuni
  14. september toimus uuesti tekisamba armeerimine. Kaetud tööde aktidest nr 8 ja 9 nähtus, et
  15. septembril tehti uuesti kaetud tööde aktides nr 3 ja 4 kajastatud tööd. Kaetud tööde aktist nr 10 nähtus, et ajavahemikul
  16. september kuni
  17. september tegi hageja pealesõiduplaatide armeerimistöid. Seega jõudis hageja ehitustöödega
  18. septembril 2019 samasse etappi, kus ta oli enne esialgselt valmis ehitatud silla konstruktsioonide lammutamist
  19. juulil
  20. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et hageja kulud ajavahemikul
  21. juuli 2019 kuni
  22. september 2019 olid põhjuslikus seoses kostja tekitatud kahjuga. Hageja kulud perioodil
  23. juuni 2019 kuni
  24. juuli 2019 ja
  25. september 2019 kuni
  26. november 2019 olid põhjendamatud, kuna puudus põhjuslik seos hagejale tekitatud kahju ja vastavate kulutuste vahel – need kulud oleks hageja pidanud silla ehitamise raames kandma sõltumata sellest, kas kostja rikkus lepingut või mitte. 3.
  27. Maakohus leidis, et kostja ei pea hüvitama kahju, mida hageja nõudis Fil Teenindus OÜ
  28. juuli
  29. a arve alusel seoses treileriveo teenusega 330 eurot. Arvelt nähtuvalt toimus materjali äravedu
  30. juulil ja
  31. juulil, kuid ehituspäevikust nähtuvalt algasid lammutustööd alles
  32. juulil
  33. Saalungimaterjal tulnuks hagejal objektilt ära vedada sõltumata kostja rikkumisest. 3.
  34. Põhjendatud ja kostja rikkumisega põhjuslikus seoses olid kohtu arvates järgmised kulud: • TTÜ
  35. juuli
  36. a arve 62,80 eurot ka Puumarket AS-i
  37. augusti
  38. a arve 2208,60 eurot. Hageja selgitas usutavalt puitmaterjali soetamise kulu vajalikkust telgi püstitamiseks ning ehituspäevikutest nähtuvalt teostas hageja hüdroisolatsiooni töid, mille edasilükkamine sügisesse ja telgi püstitamise vajaduse tingis kostja lepingu rikkumine; • Peri AS renditeenus ajavahemikul
  39. august 2019 kuni
  40. august 2019 1155,30 eurot;
  41. augustil 2019 Puumarket AS-lt ostetud keemiline ankruliim 102 eurot;
  42. augustil 2019 Skyland OÜ-lt tellitud armatuuri transporditeenus 641 eurot. Kaetud tööde aktist nr 6 nähtus, et hageja tegi alates
  43. augustist 2019 armeerimistöid, mistõttu oli Skyland OÜ arvel näidatud veo- ja tõsteteenus põhjendatud kulu; • K-Rauta
  44. augusti
  45. a arve 46,23 eurot; OÜ Javicar
  46. augusti
  47. a arve 37,80 eurot; AS HC Betoon
  48. augusti
  49. a arve laboriteenuse eest 481,16 eurot; Peri AS
  50. augusti
  51. a arve renditeenuse eest ajavahemikul
  52. august 2019 kuni
  53. august 2019 1232,32 eurot; OÜ Saarte Tehnika
  54. augusti
  55. a arve 1836,30 eurot; Nordic Car Rent OÜ-lt tellitud rendiautode kulu 3300 eurot; OÜ Javicar
  56. septembri
  57. a arve 27,72 eurot; K-Rauta
  58. septembri
  59. a arve 52,87 eurot; K-Rauta
  60. septembri
  61. a arve 11,61 eurot; Sakla Külaarengu Seltsi
  62. septembri
  63. a arve 765 eurot; OÜ Javicar
  64. septembri
  65. a arve 441 eurot; Träx OÜ
  66. septembri
  67. a arve 845,97 eurot; Peri AS
  68. septembri
  69. a arve 1155,30 eurot; AS HC Betoon
  70. septembri 2019 laboriteenus ehitusplatsil
  71. septembril 2019 ja
  72. septembril 2019 1037,68 eurot; Halud.ee OÜ
  73. oktoobri
  74. a arve tõste- ja veoteenuste eest ajavahemikul
  75. september kuni
  76. september 4785 eurot ning Jaanus Tahk FIE
  77. detsembri
  78. a arve, millest 12
(41)2-20-14209 hageja nõudis 50% ehk 344 eurot. Kohtul puudus alus kahelda esitatud arvete seotuses Uue-Lõve silla objekti lammutamis- ja uute konstruktsioonide ehitustöödega. 3.
  1. Hageja esitas OÜ Saarte Tehnika
  2. juuli
  3. a arve 1693,50 eurot, väites, et kulu oli vajalik lammutuseks ja lahtikaevamiseks. Kuna viidatud arve sisaldas töid ka perioodi osas, milles kahju hüvitamisele ei kuulunud, oli arvest põhjendatud kulu 1142,50 eurot. 3.
  5. augusti
  6. a Halud.ee OÜ-lt tellitud tõste- ja veoteenus 4620 eurot oli põhjendamatu kulu. Arvel oli kajastatud kulutuste tegemise aeg
  7. a juuni, mistõttu polnud kulu seotud
  8. juulil 2019 alanud lammutamistöödega. Põhjendamatu oli ka
  9. augusti
  10. a Sakla Külaarengu Seltsi arve majutuse eest 405 eurot, kuna hagejal oleks tulnud töölised majutada juulis ka juhul, kui kostja ei oleks müügilepingut rikkunud. Kahjuna ei olnud hüvitatav ka Halud.ee OÜ
  11. augusti
  12. a arve garaaži rendi eest Maltoosa kinnistul
  13. a augustis 500 eurot. Vaidlusaluseid töid ei tehtud
  14. a augustis, vaid
  15. a-l ning ebaselge oli arve seos silla ehitustöödega. 3.
  16. Hageja esitas kohtule HC Betoon AS arved tarnitud betooni survetugevusega C35/45 eest:
  17. augusti
  18. a arve 3696 eurot ja
  19. septembri
  20. a arve 6384 eurot. Õigustatud ei olnud kogu HC Betoon AS-i tarnitud betooni kulu hüvitamine, vaid tasaarvestuse tõttu oli hagejal õigus nõuda HC Betooni AS arvete kahjuna hüvitamist 4836,22 eurot ületavas osas, s.o 5243,78 eurot. 3.
  21. Hageja palus kahjuna kostjalt välja mõista ka tööjõukulud
  22. a augusti, septembri ja oktoobri eest. Kohus leidis, et Indrek Klaassepa palgakulu MPV INFRARAKENNE OY ja seos hagejaga oli tõendamata. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, mitu päeva kuus ja missugune töötaja konkreetselt objektil viibis. Kohus leidis siiski, et ehituspäevikutest nähtuvalt töötas objektil keskmiselt 3,4 inimest päevas. Augustikuu palgalehest nähtuvalt olid töötajate VH, VT ja KS brutotöötasud, sotsiaalmaksud ja kinnipeetud töötuskindlusmaksed augustis kokku 8818,25 eurot. Tegemist on kahjuga, mida hageja pidi seoses kostja lepingurikkumisega täiendavalt kandma. Ehituspäevikutest nähtuvalt tegid hageja töötajad septembrikuus objektil tööd kokku 20 päeva, sellest 10 päeva perioodil
  23. september 2019 kuni
  24. september
  25. Septembrikuu palgalehest nähtuvalt olid töötajate VH, VT ja KS brutotöötasud, sotsiaalmaksud ja kinnipeetud töötuskindlusmaksed
  26. a septembris kokku 14 672,23 eurot. Seega oli septembris põhjendatud tööjõukulu pooles ulatuses ehk 7336,12 eurot. Asjaolu, et hageja ei seostanud iga kulurida kindla töötaja ja kindla tööülesandega, ei tähenda, et hageja kantud kulu oli ebamõistlik või et väidetud töid ei tehtud. 3.
  27. Pooles ulatuses oli põhjendatud ka Sakla Külaarengu Seltsi
  28. septembri
  29. a arve ehk 622,50 eurot. Puudus kahtlus, et hageja töötajad kasutasid septembris objektil olles ka majutusteenust. Samal põhjendusel oli pooles ulatuses hüvitatav ka Nordic Car Rent OÜ
  30. septembri
  31. a arve, s.o 1650 eurot. Ainuksi praamipiletitest nähtub, et hageja töötajad kasutasid objektile jõudmiseks sõiduvahendeid. Tegemist oli hagejale tekkinud kahjuga, mis tekkis tööde pikenemise tõttu. 3.
  32. Hageja esitas kahjunõude ka objektilt ja objektile sõitmisega tekkinud kütusekulu osas kokku 5598,46 eurot, s.o
  33. a augustis hinnanguline kütusekulu 1081,43 eurot,
  34. a septembris 1622,73 eurot ja
  35. a oktoobris 2894,30 eurot. Kuigi hageja ei tõendanud, kuidas iga kütusekulu oli seotud kostja vastu esitatud kahjunõudega, oli siiski eluliselt usutav, et hagejal kaasnes objektil töid tehes kütusekulu. Praamipiletitest nähtus, et hageja kasutas objektile jõudmiseks sõiduvahendeid. Eluliselt usutav oli ka hageja väide, et ehitusmaterjali oli vaja osta ka Kuressaarest. Vaidlus puudus, et töötajad ööbisid objektilt eemal Saklas. Seega oli 13
(41)2-20-14209 eluliselt usutav, et hageja hinnanguline kütusekulu oli augustis 1081,43 eurot ja septembris töötatud 20 päeva asemel 10 päeva jooksul 811,37 eurot. Asjaolust, et hageja ei esitanud kütusekulu osas igapäevast arvestust objektile sõitmise osas töötajate lõikes, ega seda, millist sõidukit konkreetne töötaja kasutas, ei tähendanud, et hageja kantud kulu oli ebamõistlik või et kütusekulu hagejal ei tekkinud. 3.
  1. Hageja esitas kahjunõude seoses TS Laevad AS-lt ostetud töötajate praamipiletitega kokku 1165,83 eurot. Kohus leidis, et põhjendatud oli praamipiletite kulu
  2. juulist 2019 kuni
  3. septembrini
  4. Vaidlus puudus selles, et hageja töötajad kasutasid objektile tööle sõiduks praamiühendust. Praamipileteid oli hageja esitanud eelpool nimetatud perioodi eest kokku 300,99 euro ulatuses. 3.
  5. Eeltoodust tulenevalt tekkis hagejal kahju kokku 47 576,60 eurot. Kui kostja tarnitud betoon oleks vastanud lepingutingimustele, puudunuks hagejal vajadus olemasolevat silda lammutada ning seda uuesti ehitada. 3.
  6. Ekslik oli kostja seisukoht, et hageja ehitas kaldasamba konstruktsiooni valesti ja kaldasambad vajasid lammutamist juba ainuüksi seetõttu. Hageja selgitas, et silla kaldsammaste konstruktsioonid ei olnud algselt valesti projekteeritud. Uued armeerimise joonised tuli koostada põhjusel, et tehtud töö lammutamise tõttu ei vastanud silla kaldasambad enam esialgsele projektile, mistõttu tuli koostada uued joonised, mis vastaksid lammutusjärgsele seisundile. Kui kostja oleks hagejale tarninud lepingutingimustele vastava betooni, ei oleks hageja pidanud tehtud tööd lammutama ning konstruktsioonid oleksid vastanud projektile. Kirjavahetusest ajavahemikul 13.–
  7. august 2019 nähtus, et objektijuht TV pöördus OÜ Järelpinge Inseneribüroo inseneri PP poole selgitades, et kuna kaldasambad tuli uuesti lammutama, lagunes vana kaldasammas suuremas mahus, kui oli algselt ette nähtud. Seega põhjustas konstruktsioonide projektile mittevastavuse ja uute armeerimisjooniste vajaduse tehtud töö lammutamine, mitte vead algsetes projektides ja joonistes. 3.
  8. Hageja viivisenõue kuulus rahuldamisele osaliselt. Kuivõrd kohus pidas hageja kahjunõuet põhjendatuks osaliselt, oli hageja õigustatud saama ajavahemiku
  9. august 2019 kuni
  10. september 2020 eest viivist seaduses sätestatud määras 4330,17 eurot. Lisaks oli hageja alates
  11. septembrist 2020 kuni otsuse tegemiseni, s.o
  12. oktoober 2022 (kaasa arvatud) õigustatud nõudma viivist 7912,01 eurot (759 päeva × 8/365/100 × 47576,60). Seega tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 12 242,18 eurot (4330,17+7912,01) ja edasiulatuv viivis põhinõudelt 47 576,60 eurolt seaduses sätestatud määras alates
  13. oktoobrist 2022 kuni põhinõude tasumiseni. 3.
  14. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, ca 35% osas, siis leidis kohus, et menetluskulud tuleb jätta TsMS § 163 lg 1 kohaselt 35% ulatuses kostja kanda ja 65% ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebus
  15. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, alternatiivselt saata asi samale maakohtule uueks lahendamiseks. Kostja palus menetluskulud jätta hageja kanda. 4.
  16. Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme ning rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust. 14
(41)2-20-14209 4.
  1. Kohus leidis ebaõigesti, et kostja rikkus lepingut. Kohus järeldas valesti, et kostja tarnitud betoon ei vastanud lepingutingimustele. Tarnitud betoonil ei esinenud riisiko ostjale ülemineku ajal puudusi. Betooni võimalik puudus tulenes ostjast betooni ebaõigel paigaldamisel ja hooldamisel. Kohus jättis selle vastuväite analüüsimata. 4.
  2. Kostja esitatud väljavõtted betooni survetugevuse registreerimise päevikust ja betooni tugevusklassi C35/45 vastavuse hindamise statistilisest tabelist koostas kostja, sest kostjal oli standardi kohaselt vastav kohustus. Kostja võtab proove igapäevaselt ja proovivõtu andmed kantakse betoonide survetugevuse registreerimise päevikusse. Proovivõtja isik on määratud ettevõtte tootmisohje protseduuris nimeliselt. 4.
  3. Hageja ei kutsunud ühegi proovivõtu ajaks kohale kostja esindajat. Seega puudub teave, kas ja kuidas järgiti proovide võtmisel ja hoidmisel standardikohast protseduuri. Hilisemas menetluses on selgunud, et proove ei võetud vastavalt standardile ning proovide hoidmine on teadmata. 4.
  4. Hageja ei vaadanud betooni viivitamatult üle ning rikkus ka müügilepingu tingimusi pretensioonide esitamise kohta, mistõttu ta ei saa lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. 4.
  5. Kohus leidis ebaõigesti, et kostja tarnetingimused ei saanud lepingu osaks. Arvestades, et hageja esitleb end kui kogenud ehitajat ja eelduslikult on ta varasemalt kokku puutunud betooni käitlemise ja paigaldamisega, siis ei saanud talle tulla üllatusena, et betooni tarnijad kohaldavad tüüptingimusi ning pretensiooni aluseks saab olla vaid tellija ja tarnija juuresolekul Eestis kehtivate standardite kohaselt võetud, valmistatud, hoitud ja katsetatud proovikehade testimise tulemus. Seega arvestades tavasid ja praktikat, pidi hageja eeldama, et tüüptingimised saavad lepingu osaks. Saatelehel, millele hageja kinnituse andis, oli viide tüüptingimustele ning hagejal oli võimalus tüüptingimustega tutvuda nii koduleheküljel kui ka QR koodiga. Tüüptingimused asusid samal lehel kui vastavusdeklaratsioon, seega ei saanud see majandus- ja kutsetegevuses tegutsevale professionaalile märkamatuks jääda. Maakohus jõudis seega ebaõigele järeldusele, et tüüptingimused ei saanud lepingu osaks. 4.
  6. Hageja seadusliku esindaja istungil antud selgitus, et kostja esindajad viibisid vähemalt kuubiliste katsekehade valmistamise juures, on tõendamata ja kostja ei ole seda omaks võtnud. Lisaks käib nimetatud väide vaid
  7. juulil 2019 tarnitud betooni kohta. 4.
  8. Järelevalveinsener IM selgitus, et temale teadaolevalt vastasid hageja betoneerimisel valmistatud ja betoonkonstruktsioonidest puuritud katsekehad kõikidele nõuetele ja standarditele ning katsekehade valmistamise ja puurimise protseduur viidi läbi nõuetekohaselt ja vastavalt kehtivatele standarditele, on isiku subjektiivne hinnang. IM selgitused on ebausaldusväärsed ning tuleb jätta tähelepanuta. 4.
  9. Ehitustööde päevikus ei ole kirjas, et hageja oleks
  10. juunil,
  11. juulil ja
  12. juulil 2019 valmistanud betoonist katsekehad, ega märget, et koostati ka proovivõtuprotokollid. Nimetatud andmete kandmine ehitustööde päevikusse on kohustuslik. Lisaks nähtub ehitustööde päevikust, et objektijuhiks oli
  13. juunil ja
  14. juulil TV. Samas on
  15. juuni ja
  16. juuli proovivõtu protokollid allkirjastanud KS. 4.
  17. Kohus ei pööranud tähelepanu asjaolule, et Transpordiameti edastatud tõenditest nähtub, et proovivõtuprotokollid on loodud
  18. aprillil 2021, s.o pärast
  19. märtsi
  20. a istungit. Samas 15
(41)2-20-14209 katseprotokollid on salvestatud
  1. juulil 2019,
  2. detsembril 2019,
  3. juulil 2019 ja
  4. oktoobril
  5. Kohus seda vastuolu otsuses ei analüüsinud. 4.
  6. Hageja proovivõtuprotokollid ei vasta standardi EVS-EN 12350-1:2019 tingimustele. Katseprotokollides on proovi võtmise kellaajad valed ning
  7. juuli
  8. a proov on võetud kaks tundi enne betoonauto saabumist. Seega on esitatud tõendid ebausaldusväärsed. Kuivõrd katseprotokolli aluseks olevad katsekehad ei ole vastavalt standardile valmistatud, ei saanud need anda ka adekvaatset tulemust. Kostja tõi esile proovivõtuprotokollide ebatäpsused, kuid kohus isegi ei üritanud vastuolusid välja selgitada. Lisaks ei tõenda hageja esitatud protokollid, et konstruktsioonist väljapuuritud katsekehad olid üldse sellest kaldasambast võetud, mh ei klappinud puurkehade numeratsioon. 4.
  9. Hageja ei esitanud ühtki usaldusväärset tõendit, et betooni koostis ei vastanud normile. Ainuüksi ebaõigesti valmistatud ja hoitud katsekehad või ebaõigesti paigaldatud betoon ja survetugevuse katsed ei tõenda, et kostja valmistatud ja müüdud betoon ei vastanud lepingutingimustele. Kui katsekehad ei ole valmistatud vastavalt standarditele ja normidele, neid ei ole õigesti hooldatud, siis ei saagi katse tulemused vastata normile, kuna katsekehad ei ole õigesti valmistatud. Kui betooni ei ole õigesti paigaldatud ega hooldatud, siis on loogiline, et puurkehade tulemused olid veel väiksemad kui kuupide tulemused, mida kostja ka tõendas ja esile tõi. Kohus sellest loogikast aru ei saanud. 4.
  10. Betooni võimalik puudus tulenes hageja ebaõigest betoonihooldusest. Betooni tugevust mõjutas keskkond ja hagejapoolne betooni valesti paigaldamise ning järelhoolduse puudumine. Kohus jättis põhjendamatult kostja sellekohased väited ja tõendid tähelepanuta. Betoon tarniti
  11. juunil 2019 ning nähtuvalt ehitustööde päevikustest ei tehtud paigaldatud betoonile mingisugust järelhooldust. Ehituspäeviku nr 20 järgi toimus juba järgmisel päeval s.o
  12. juunil 2019 objekti koristamine ja betoonsärgi saalungi eemaldamine. Järgnevad kaks päeva ei toimunud midagi ning sellele järgnevatel päevadel aktide nr 21–25 kohaselt on keskpäevane temperatuur 27–32 kraadi. Järelhoolduse ajaks peetakse kolme päeva, kuid optimaalne aeg on seitse päeva. Raketiste/saalungite demonteerimisega ei tohi kiirustada. Raketistel takistavad betooni liiga kiiret kuivamist, aidates kaasa ka vajalikule tardumisprotsessile. Lisaks võib raketiste liiga varajane eemaldamine rikkuda betoonivalu kvaliteeti. Betooni ei ole niisutatud ega kaetud. Ehitustööde päevikus puuduvad igasugused materjalid (kile, telk, puitmaterjal telgi ehitamiseks vms). Esitatud ei ole tõendeid, mis kinnitaks, et enne töödega alustamist oleks objekti järelevalvega kirjalikult kooskõlastatud kavandatavad meetmed tarindite valmistamisel nagu betooni kaitsmine ülesoojenemise eest, kivinemiseks vajaliku niiskuse säilitamine, pragunemise vältimine ja järelhooldus. Kuivas keskkonnas võib tugevuse kasv aeglustuda umbes 1,5 korda. Kostja leiab, et betooni tugevus ei vastanud normile ainult seetõttu, et hageja paigaldas selle ebaõigesti ja ei tegelenud järelhooldusega. 4.
  13. Samuti ei ole ehitustööde päevikus kirjas, et hageja oleks
  14. juunil,
  15. juulil ja
  16. juulil 2019 valmistanud betoonist katsekehasid, ega märget, et koostati ka proovivõtuprotokollid. Samas on nimetatud andmete kandmine ehitustööde päevikusse kohustuslik. Transpordiametilt välja nõutud ehitustööde päevikus ei ole üldse kirjas
  17. juunil 2019 kostja poolt tarnitud betooni. Samas on kasutatud toodete ja materjalide kandmine ehitustööde päevikusse kohustuslik. 4.
  18. Seega on kostja tõendanud, et müüdud betoon vastas lepingutingimustele. Kuna müüdud betoon vastas lepingutingimustele ja kostja ei ole lepingut rikkunud, puudub alus nõuda kostjalt kahju hüvitamist. Võimalik kahju tekkis hagejal enda tegevuse tulemusena betooni valest proovivõtust, paigaldamisest ja hooldamisest. 16
(41)2-20-14209 4.
  1. Hageja teavitas kostjat betooni lepingutingimustele mittevastavusest, kuid ei esitanud kostjale ühtki nõuet. Seega ei saa kostja tegevusetusest järeldada soovimatust asja parandada või asendada. Ilma täiendavat tähtaega andmata ei ole lepingust taganemine ja kahju hüvitamise nõude esitamine lubatud. Kohtu meelevaldne järeldus, et kuna
  2. juulil 2019 möödus kostja esindaja juhuslikult ehitusobjektist, siis ta oli teadlik proovide võtmisest, on meelevaldne. Kuna hageja ei andnud kostjale täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks, puudub hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist. Lisaks ei ole hageja lepingust taganenud. Samuti ei ole hageja tõendanud, et hagejale tekkinud võimalik kahju on põhjuslikus seoses kostja kohustuse rikkumisega. 4.
  3. Betooni valmistamisel ja müümisel, mis oli toodetud vastavalt standardile summas 4836,22 eurot, ei saanud kostja ette näha, et juhul kui betoon ei vasta lepingutingimustele, nõutakse kostjalt silla lammutamise ja ehitamisega seotud kulusid 140 909,34 eurot. Kuna tootmine on sertifitseeritud ja kontrollitud, ei saanud kostja müügilepingust tulenevat kahju ette näha. Hinnates riski ja betooni müügist saadavat tulu, ei oleks kostja ilmselgelt müügilepingut sõlminud. 4.
  4. Lisaks ei käitunud hageja heas usus. Hageja saatis
  5. juulil 2019 kostjale nõudekirja, andmata lepingu täitmiseks täiendavat tähtaega, ning juba
  6. augustil 2019 oli sild lammutatud, mis ei võimaldanud läbi viia ühtegi täiendavat ekspertiisi. Viimane ekspertiis allkirjastati alles
  7. augustil 2019, st pärast silla lammutamist 28 päeva vanuste katsekehade alusel. Samuti ei kaasatud kostjat ekspertiiside tegemisse, kuigi tarnetingimust kohaselt oli see kohustuslik. 4.
  8. Hageja on esitanud väidetavast ebakvaliteetsest betoonist tekkinud kahju hüvitamise nõude, mis on ca 29-kordne summa, mida kostja oli õigustatud saama betooni müügist. Kahju nõudmine 29 korda suuremas summas on äärmiselt ebaõiglane ja mõistlikult vastuvõetamatu. Seega ei ole põhjendatud kahju nõudmine suuremas summas kui oli betooni müügihind. Kostja taotles kahju hüvitamise vähendamist

§ 140lg 1 esimese lause alusel kuni müügihinnani.

Müügihinna on ostja esitatud kahjunõudega tasaarvestanud. 4.

  1. Kogu lepingu hind oli 159 580 eurot ja hageja esitatud kahjunõue 137 436,37 eurot. Lammutati kogu tööde nimekirjast artiklid 60408 ja
  2. Kahe artikli tööde maksumus koos lammutustööga ei saa olla peaaegu samas vääringus kogu tööde hinnaga. 4.
  3. Hageja ei ole tõendanud põhjuslikku seost oma kulude ja kostjale etteheidetava teo vahel. Kohus märkis lakooniliselt, et kohtul puudus alus kahelda esitatud arvete seotuses Uue-Lõve silla objekti lammutamis- ja uute konstruktsioonide ehitustöödega. Kostja tõendas, et ehitustööde päevikus vastavad seadmed ja kasutatud materjalid puuduvad. Kohus kostja vastuväidetega ei arvestanud. 4.
  4. Hageja ei ole tõendanud, millised töötajad ehitusobjektil viibisid ja töötasu said. Lisaks on tõendamata KS töötasu väljamõistmine nii augusti kui ka septembri eest, kuna KS on hageja juhatuse liige ning oleks saanud juhatuse liikme tasu või tegevjuhi töötasu olenemata sellest, kas sillaehituse tööd lükkusid edasi või mitte. Samuti nähtub hageja esitatud tõenditest, et KS brutotöötasu oli nii augustis kui ka septembris 1767,44 eurot. Lisaks sätestab määruse § 7 lg 4 p 5, et ehituspäevikus peavad sisalduma andmed konkreetsetel tööl rakendatud töötaja ja tema kvalifikatsioon ning kasutatud seadmete, mehhanismide kohta. Seega töötajate töötasu väljamõistmine oli alusetu ning ei tugine esitatud tõenditel. 17

(41)2-20-14209 4.
  1. Kohus pidas asjakohatult põhjendatuks ka Sakla Külaarengu Seltsi
  2. septembri
  3. a arvet pooles ulatuses. Kuna tööd pidid lõppema
  4. septembril 2019, siis oleks hageja vajanud majutust töötajatele ka septembrikuus, mistõttu on esitatud kahjunõue alusetu. 4.
  5. Lisaks leidis kohus põhjendamatult, et pooles ulatuses oli põhjendatud ka Nordic Car Rent OÜ
  6. septembri
  7. a arve. Hageja ei tõendanud, millist konkreetset sõidukit ja mis hinnaga iga konkreetne töötaja töö tegemiseks kasutas. Lisaks on tõendamata põhjuslik seos tekkinud kulu ja kostja teo vahel. Kuna tööd pidid kestma vähemalt
  8. septembrini 2019, siis oleks hagejal kulu nagunii tekkinud. Samuti ei ole tõendatud, et sõidukid olid renditud justnimelt konkreetse objekti jaoks ning tõendamata on ka nende konkreetsete sõidukite kasutamine objektil. 4.
  9. Ka kütusekulu väljamõistmine oli põhjendamatu. Hagejal tulnuks kütusekulu osas esitada igapäevane arvestus objektile sõitmise osas töötajate lõikes, samuti, millist sõidukit konkreetne töötaja kasutas. Hageja on esitanud vaid arved ja selgituse, et nõuab vaid osade kütusekaartide kulu. Samas ei ole hageja tõendanud, kuidas on iga kütusekulu seotud kostja vastu esitatud kahjunõudega ning milline oli põhjuslik seos tekkinud kahjuga. Ka praamipiletite kulu 1165,83 euro väljamõistmine kostjalt oli põhjendamatu. Kohtu arvutuskäik nimetatud kahjusumma saamiseks ei ole jälgitav. Lisaks pidid tööd lõppema
  10. septembril
  11. Seega ei ole põhistatud ka põhjuslik seos. 4.
  12. Viivisnõude osaline rahuldamine on alusetu, kuna kahjunõuded ei ole tõendatud. Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik
  13. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
  14. Asjas toimus
  15. mail 2023 kohtuistung, millel ringkonnakohus jättis rahuldamata kostja apellatsioonkaebuses esitatud taotluse tõendi kogumiseks, nõudmaks Transpordiametilt välja riigihanke viitenumbriga 205199 raames hagejaga sõlmitud töövõtulepingu alusel Transpordiametile üle antud Uue-Lõve remondi kululoend. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  16. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahju hüvitise 43 808,39 eurot ületavas osas ja viivise sellelt ning jaotas menetluskulud. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata täiendavalt põhinõude 3768,21 euro ja sellelt arvestatud viivise osas ning jaotab uuesti menetluskulud. TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muus osas muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
  17. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja kahju hüvitise 47 576,60 eurot, kohtuotsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunus viivise 12 242,18 eurot ja

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhinõudelt (47 576,60 eurot) alates 29. oktoobrist 2022 kuni põhinõude tasumiseni. Maakohus jättis hagi rahuldamata osas, milles hageja nõudis kahju hüvitist 89 859,77 eurot ja viivist sellelt. Menetluskuludest jättis maakohus 65% hageja kanda ja 35% kostja kanda. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles 18

(41)2-20-14209 maakohus hagi rahuldas (vt kostja sellekohane täpsustus
  1. mai
  2. a kohtuistungil, protokolli ajamärk 00:19:51) ja jättis menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes hagi rahuldamise osas.
  3. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses praeguse otsuse p-s 3.1 loetletud maakohtu tuvastatud asjaolude üle, mistõttu ringkonnakohus võtab need asja lahendamisel aluseks (TsMS § 652 lg 1 p 1).
  4. Kolleegium käsitleb kõigepealt kostja apellatsioonkaebuse väiteid seoses lepingu rikkumisega (I) ja hageja õigusega lepingutingimustele mittevastavusele tugineda (II) ning seejärel seoses kahju hüvitamise nõude muude eeldustega ja hüvitatava kahju ulatusega (III). Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused. I
  5. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et kostja rikkus lepingut, tarnides hagejale lepingutingimustele mittevastava betooni, ja vastutab lepingu rikkumise eest. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja neid TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
  6. Kolleegium ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et kostja on tõendanud, et hagejale müüdud betoon vastas lepingutingimustele. 12.1.

§ 217

lg 1 p 2 järgi ei vasta asi lepingutingimustele, kui sellel ei ole kokkulepitud omadusi. Praegusel juhul ei vaidle pooled selle üle, et kostja müüdud betoon pidi vastama survetugevuse klassile C35/

  1. Standardi EVS-EN 206:2014 kohaselt tähendab see seda, et 28 päeva vanuses 150 mm läbimõõduga 300 mm pikkuste silindritega (silindrilised katsekehad) määratud minimaalne normsurvetugevus on 35 N/mm2 ja 150 mm kuupidega (kuubilised katsekehad) määratud minimaalne normsurvetugevus on 45 N/mm2 (standardi p 4.3.1 ja tabel 12 (II kd, tl 158 pöördel)). 12.
  2. Maakohus tuvastas eelkõige hageja esitatud Teede Tehnokeskus AS
  3. juuli
  4. a katseprotokolli nr 2299/19 (I kd, tl 30) ja OÜ Inseneribüroo Steiger
  5. augusti
  6. a katseprotokolli nr 19-4314 K (I kd, tl 53) (kuubiliste katsekehade kohta), TTÜ ehitusmaterjalide teadus- ja katselaboratooriumi
  7. juuli
  8. a katseprotokolli nr 664/19 (I kd, tl 33) ja
  9. juuli
  10. a katseprotokolli nr 705/19 (I kd, tl 40) (silindriliste katsekehade kohta) põhjal, et betoon, mille kostja hagejale
  11. juunil 2019,
  12. juulil 2019 ja
  13. juulil 2019 tarnis, ei vastanud survetugevuse klassile C35/
  14. 12.
  15. Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohus jättis selle järelduseni jõudmisel tähelepanuta või hindas ebaõigesti järgmiseid asjaolusid ja tõendeid: 1) betooni saatekirjad (I kd, tl-d 19–25); 2) asjaolud, et kostja toodab betooni standardi EVS-EN 206:2014 alusel (II kd, tl-d 145– 194), betooni müügiks peab tehasel olema sertifitseeritud tootmisohje süsteem, mille raames katsetab tootja oma toodangut ise ja teeb võrdluskatseid mõne välise akrediteeritud laboriga ning mis tähendab, et tootjal on kontrollitud seadmed ja väljaõppinud personal; 19

(41)2-20-14209 3) väljavõtted kostja betoonide survetugevuse registreerimise päevikust ja betooni tugevusklassi C35/45 vastavuse hindamise statistilisest tabelist (II kd, tl-d 86 ja 87), millest nähtuvalt vastasid kostja enda poolt
  1. juunil ja
  2. juulil Lõve silla objektile läinud koormatest võetud proovide survetugevuse katsetuste tulemused kostja laboris nõuetele; 4) kostja tootmisohje sertifitseerija TTÜ sertifitseerimisasutuse
  3. jaanuari
  4. a betoonisegu ja betoontoodete tootmisohje korralise järelevalve aruanne 2019 (II kd, tld 88 – 90 pöördel), mille kohaselt ei leitud auditeerimisel mittevastavusi. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tõendid ja asjaolud ei võimalda asuda betooni lepingutingimustele vastavuse osas maakohtust erinevale seisukohale. 12.3.
  5. Asjas esitatud saatekirjad tõendavad küll betooni tarnimist kostjalt hagejale Uue-Lõve silla objektile
  6. juunil,
  7. juulil ja
  8. juulil 2019, kuid nende põhjal ei saa teha järeldusi tarnitud betooni survetugevuse kohta. Saatekirjadel on märkuste lahtris välja toodud üksnes betooni õhusisaldus ja koonuse vajum, mida on kohapeal mõõdetud, kuid saatekirjad ei sisalda mõõtmistulemusi survetugevuse kohta. 12.3.
  9. Kolleegium nõustub maakohtuga, et ainuüksi asjaolust, et kostja toodab betooni standardi alusel ja kostjal on kontrollitud seadmed ja väljaõppinud personal, ei saa järeldada, et hagejale
  10. juunil,
  11. juulil ja
  12. juulil 2019 tarnitud betoon vastas lepingutingimustele (vt maakohtu otsuse p 17.6). Eelnev, samuti see, et kostja katsetab ka ise pisteliselt oma toodangut, ei välista võimalust, et hagejale tarnitud betoon võis olla kokkulepitust madalama survetugevusega. Praeguse asja lahendamisel ei ole oluline hinnata, kas kostja tootmisprotsess kui selline vastas nõuetele. Ka olukorras, kus tootmisprotsess on kontrollitud ja toodang vastab üldjuhul nõuetele, võib erinevatel põhjustel esineda kõrvalekaldeid. Kostja väited tema tootmisprotsessi kohta ei kummuta tõendeid selle kohta, et hagejale tarnitud betoon ei vastanud survetugevuse klassile C35/
  13. Samadel põhjustel ei mõjuta maakohtu järelduse põhjendatust hagejale tarnitud betooni lepingutingimustele mittevastavuse osas ka kostja
  14. a tootmisohje korralise järelevalve auditi tulemused. Seejuures märkis maakohus põhjendatult, et järelevalveauditi aruandest nähtuvalt ei toimunud kostja juures auditit nendel päevadel, mil hagejale betooni tarniti (vt maakohtu otsuse p 17.2). 12.3.
  15. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja esitatud väljavõtted kostja betoonide survetugevuse registreerimise päevikust ja betooni tugevusklassi C35/45 vastavuse hindamise statistilisest tabelist ei tõenda kostja väidet, et hagejale tarnitud betoon vastas lepingutingimustele (maakohtu otsuse p 17.2). Põhjendatud on maakohtu seisukoht, et dokumentide usaldusväärsust vähendavad asjaolud, et need on kostja enda koostatud; neilt ei nähtu katse tehnilise külje eest vastutav isik, kas katsekehad on võetud kooskõlas standardiga EVS-EN 12350-1 ja kas katsetamine toimus standardi EVS-EN 12390-3 järgi; kohtule ei ole esitatud standardi EVS-EN 12350-1 p-s 6 ette nähtud proovivõtu protokolle ega katseprotokolle (vt samas). Nende andmete ja dokumentide puudumise tõttu ei ole võimalik tagantjärgi ka tõsikindlalt tuvastada, kas katsete aluseks olevad proovid ikka võeti Uue-Lõve silla objektile saadetud koormatest. Ehkki nimetatud tõenditega tuleb asja lahendamisel arvestada (TsMS § 232 lg 1), ei lükka need ümber muude tõendite (eelkõige erapooletute isikute tehtud katsete tulemuste protokollid) põhjal tehtavat järeldust, et hagejale tarnitud betoon ei vastanud survetugevuse poolest poolte kokkuleppele.
  16. Kostja on teinud apellatsioonkaebuses arvukalt etteheiteid hagejale tarnitud betoonist kuubiliste katsekehade valmistamise, proovivõtuprotokollide koostamise ja katsekehade hoidmise kohta. Enamikku neist väidetest on maakohus vaidlustatud otsuses piisava 20
(41)2-20-14209 põhjalikkusega käsitlenud ja ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 13.
  1. Pooled ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustanud maakohtu tuvastatut, et standardi EVS-EN 206:2014 p 5.5.1.2 lõike 1 kohaselt tuleb betooni survetugevus määrata standardi EN 12390-3 kohaselt ning p 8.2.1.2 lõike 1 kohaselt tuleb betooniproovid võtta standardi EN 12350-1 kohaselt. Ka standardi EVS-EN 12390-2 (III kd, tl-d 29–34) p 4 kohaselt tuleb proov võtta vastavalt standardile EN 12350-
  2. Standardi EVS-EN 12350-1 (III kd, tl-d 23–28) p 6 kohaselt peab iga prooviga olema kaasas proovivõtu eest vastutava isiku koostatud protokoll (maakohtu otsuse p 17.1). 13.
  3. Ehkki maakohtus oli kostja viidanud sellele, et hageja esitatud proovivõtuprotokollid võivad olla võltsitud, täpsustas kostja ringkonnakohtu istungil, et ta tugineb proovivõtuprotokollide tagantjärgi allkirjastamisele (nn intellektuaalne võltsimine), mis ei anna alust jätta tõendit arvestamata TsMS § 277 alusel, vaid omab tähtsust tõendi, sh selle usaldusväärsuse hindamisel (vt
  4. mai
  5. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:34:53). Ka õiguskirjanduses on leitud, et nn intellektuaalse võltsimise küsimust ei tuleks lahendada TsMS § 277 järgi, vaid lahendada tuleb küsimus dokumendi ja selle koostaja usaldusväärsusest ja sellest, kas dokument peegeldab adekvaatselt tegelikke asjaolusid või mitte, kusjuures madalama usaldusväärsusega dokumendile omistatakse väiksem kaal (vt Kõve, V. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. Juura
  6. § 277 komm, p 3.1.b). 13.
  7. Kostja väitel ei nähtu ehitustööde päevikust, et hageja oleks
  8. juunil,
  9. juulil ja
  10. juulil 2019 valmistanud betoonist katsekehasid, samuti puudub märge proovivõtuprotokollide koostamise kohta (apellatsioonkaebuse p 4.36). Kolleegium leiab, et asjaolust, et betoonist katsekehade valmistamist ei ole kantud ehituspäevikusse, ei saa järeldada, et nendel kuupäevadel katsekehasid ei valmistatud. Asjas esitatud Lõve silla ehituspäeviku sissekanded (III kd, tl-d 49 – IV kd, tl 173) on napid ja üldsõnalised. Neis ei ole toodud iga päeva kohta detailselt välja kõik sel päeval tehtud tööd ja tegevused. Seega ei lükka asjaolu, et ehitustööde päevikus ei ole betoonist katsekehade valmistamist nimetatud, ümber muudest tõenditest (eelkõige proovivõtuprotokollid ja survetugevuse katsetulemuste protokollid) nähtuvat, et katsekehad objektil valmistati. Kostja möönis
  11. mai
  12. a kohtuistungil ka ise, et kostja ei vaidlusta seda, et proovid kohapeal tehti (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:30.00). Samuti nõustub kolleegium maakohtuga selles, et asjaolust, et proovivõtuprotokollide koostamist ei ole kantud ehituspäevikusse, ei saa järeldada, et need on vormistatud tagantjärgi (vt maakohtu otsuse p 23.1). Ka see, et
  13. juunil ja
  14. juulil 2019 on ehituspäevikutes objektijuhina märgitud Toomas V, ei tähenda, et proovivõtu protokolle ei võinud allkirjastada KS. 13.
  15. Kostja väitel nähtub Transpordiameti edastatud tõenditest, et proovivõtmise protokollid on loodud
  16. aprillil 2021, s.o pärast
  17. märtsi
  18. a kohtuistungit (apellatsioonkaebuse p 4.37). Kolleegium leiab, et asjaolust, et proovivõtuprotokollidest tehtud fotokoopiate metaandmete (V kd, tl-d 161–164) kohaselt on need salvestatud
  19. aprillil 2021, ei tähenda, et ka protokollid ise on koostatud sel ajal. Hageja on põhjendatult märkinud, et metaandmetest nähtuv kuupäev kajastab fotokoopiate tegemise või salvestamise aega (vt
  20. mai
  21. a kohtuistungi protokoll, 21
(41)2-20-14209 ajamärk 01:37:44). Kolleegium nõustub maakohtuga, et proovivõtuprotokollide endi ja ka katseprotokollide põhjal saab järeldada, et proovivõtuprotokollid koostati proovide võtmise ajal (vt maakohtu otsuse p 23.1). Proovivõtuprotokollidest nähtuva teabe, sh nende koostamise aja, usaldusväärsust suurendab asjaolu, et lisaks hagejale on need allkirjastanud ka sõltumatu järelevalveinsener IM (vt III kd, tl-d 8–12). Maakohus märkis põhjendatult, et ka objekti tellijaks olnud Transpordiamet ei ole heitnud hagejale ette proovivõtuprotokollide puudumist. Protokollide tagantjärgi vormistamist ei saa järeldada ka sellest, et hageja esitas need tõendina alles pärast seda, kui kostja nende puudumisele tähelepanu juhtis ja nende kogumist taotles. 13.
  1. Kostja väitel olid kuubikud (katsekehad), mille hageja oli valmistanud
  2. juulil 2019 tarnitud betoonist ja mille ta tõi kostja laborisse mitteametlikuks katsetamiseks, kehva kvaliteediga (apellatsioonkaebuse p 4.38). Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja esitatud fotode (II kd, tl-d 97–98) põhjal ei saa järeldada, et tegemist oleks olnud ebakvaliteetsete või valesti valmistatud kuubikutega (vt maakohtu otsuse p 21.1). Ringkonnakohtu
  3. mai
  4. a istungil selgitas kostja, et kuubiku kehv kvaliteet nähtub sellest, et fotodel olevas kuubikus on augud, millest kostja arvates järeldub, et betooni ei ole kokku surutud, et see muutuks tihkeks (vt kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:40:57). Hageja seadusliku esindaja sõnul näitavad aga pildilt nähtuvad väikesed augud betooni õhusisaldust, mis on normaalne ja vajalik külmakindluse tagamiseks ning mis ei mõjuta betooni survetugevust (vt samas, ajamärk 01:44:09). Hageja esindaja seletus on kooskõlas ka betooni saatekirjadelt nähtuvaga, mille kohaselt mõõdeti betooni tarnimisel selle õhusisaldust ja see oli 5.3–7,0% (I kd, tl-d 19–25). Kostja ei ole esitanud tõendeid, mille põhjal saaks järeldada, et fotodelt nähtuvad augud ei ole betoonist valmistatava katsekeha puhul tavapärased ja neist saab järeldada katsekeha kehva kvaliteeti. Lisaks märkis maakohus põhjendatult, et kostja väited
  5. juulil 2019 tehtud kuubiliste katsekehade kehva kvaliteedi kohta seab kahtluse alla asjaolu, et katse kostja laboris toimus ja asjas esitatust ei nähtu, et kostja oleks katse tegemisel teinud hagejale etteheiteid katsekehade kvaliteedi osas. 13.
  6. Kostja väitel näitab kuubiliste katsekehade ebakvaliteetset valmistamist asjaolu, et
  7. juuli
  8. a Teede Tehnokeskus AS katseprotokolli nr 2299/19 (I kd, tl 30) kohaselt oli minimaalse ja maksimaalse katsetulemuse erinevus 10,6 MP (üksiktulemused 34,7 MP, 34,2 MP ja 24,1 MP), ehkki kuubikud olid valmistatud ühes koormas olnud betoonist (apellatsioonkaebuse p 4.39). Kolleegiumi hinnangul ei anna asjas esitatu alust järeldada, et selline katsetulemus, kus üksikute katsete tulemused kolme katse lõikes erinevad kuni 10,6 MP võrra, oleks ühest koormast võetud betooni puhul ebatavaline. Samuti ei ole asja materjalide põhjal võimalik järeldada, et selline erinevus üksiktulemustes oleks tingitud kuubiliste katsekehade mittenõuetekohasest valmistamisest. Ringkonnakohtu istungil pakkus hageja esindaja ühe võimaliku selgitusena välja selle, et betoonisegu võib olla autos jaotunud ebaühtlaselt, nt kui autos on varem olnud mingi muu, teistsugusel viisil valmistatud segu ja seda ei ole korralikult ära puhastatud (vt
  9. mai
  10. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:48:19). Asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit ka selle kohta, kas üldse ja millisel määral võivad kuubiliste katsekehade valmistamisel tehtud vead mõjutada survetugevuskatsete tulemusi. Eelnevat arvestades ei ole alust järeldada, et
  11. juuli
  12. a katseprotokollist nähtuvad erinevused üksikutes katsetulemustes viitaksid sellele, et katsekehad olid valmistatud valesti. 13.
  13. Kostja viitab erinevustele proovide võtmise kellaaegades proovivõtuprotokollides ja katseprotokollides: kui
  14. juuni
  15. a proovivõtuprotokolli nr 0613/1 (III kd, tl 10) kohaselt oli proovivõtu kellaaeg 10:50, siis
  16. juuli
  17. a Teede Tehnokeskus AS katseprotokolli nr 22
(41)2-20-14209 2299/19 (I kd, tl 30) kohaselt oli proovi võtmise kellaaeg 10:51; kui
  1. juuli
  2. a proovivõtuprotokolli (III kd, tl 9) kohaselt oli proovivõtu kellaaeg 14:30, kusjuures betooniauto saabus saatelehe kohaselt kl 14:00, siis
  3. augusti
  4. a OÜ Inseneribüroo Steiger katseprotokolli nr 19-4314 (I kd, tl 53) K kohaselt oli proovi võtmise kellaaeg 12:00 (apellatsioonkaebuse p-d 4.41–4.42). Kolleegium nõustub maakohtuga, et eelnevast ei saa järeldada, et proovivõtuprotokollid oleks koostatud tagantjärgi (vt maakohtu otsuse p 23.1). Maakohus leidis põhjendatult, et katseprotokollides võib olla kellaaja märkimisel eksitud. Arvestades, et
  5. juuli
  6. a saatekirjadelt nähtuvalt saabus esimene auto betooniga objektile kl 14.00 ja mahalaadimine algas kl 14.10 (I kd, tl-d 23–25), ei saanud proovi võtmine toimuda kl 12.00, vaid saatekirjalt nähtuvaga on kooskõlas
  7. juuli
  8. a proovivõtuprotokollilt nähtuv kellaaeg. Kõiki asjaolusid ja tõendeid kogumis arvestades ei anna need eksimused, sh ühel juhul erinevus vaid 1 minuti võrra, alust arvata, et proovivõtuprotokollid ei oleks koostatud neil märgitud aegadel. 13.
  9. Kostja väitel ei ole proovivõtuprotokollide koostamisel koostatud proovivõtuplaani, ehkki standard EVS-EN 12350-1:2019 näeb ette koondproovi või kohtproovi võtmise (apellatsioonkaebuse p 4.43); protokollides puudub viidatud standardi p-s 6 nõutud viide standardile, proovi tähis, proovi tüüp (koond- või kohtproov) ning katse tehnilise külje eest vastutava isiku kinnitus, et proov on võetud standardi kohaselt (apellatsioonkaebuse p-d 4.43– 4.45, 4.47). Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu järeldust, et üldjoontes sisaldavad proovivõtuprotokollid standardis nõutud andmeid (maakohtu otsuse p 23.2). Kostja ei ole lükanud ümber maakohtu tuvastatut, et proovivõtuprotokollid sisaldavad proovi tähist ja tüüpi (üksikproovide arvu) (vt samas). Asjaolust, et protokollides on märkimata viide standardile ja katse tehnilise külje eest vastutava isiku kinnitus, et proov on võetud standardi kohaselt, ei saa järeldada, et proovide võtmine ei oleks toimunud nõuetekohaselt ja kooskõlas asjassepuutuva standardiga. Samuti ei saa sellest järeldada, et proovivõtuprotokollid oleks koostatud tagantjärgi või ei kajastaks proovide võtmist korrektselt. Kolleegiumi hinnangul on tegemist väheoluliste formaalsete puudustega ning need ei sea kahtluse alla ka proovivõtuprotokollide kui tõendite usaldusväärsust. 13.
  10. Kostja väitel ei ole hageja tõendanud, et proovid võeti just kostja müüdud betooni koormast (apellatsioonkaebuse p 4.48). Kolleegiumi hinnangul ei ole asja materjalide põhjal alust kahelda, et proovivõtuprotokollid ja katseprotokollid kajastavad vastavalt kostja tarnitud betoonist võetud proove ja katsetulemusi. Proovivõtuprotokollide puhul kinnitab seda protokollidesse kantud teave proovide võtmise aja ja koha kohta ning protokollidelt nähtuv sõltumatu järelevalveinsener IM allkiri. Ka kuubiliste katsekehade survetugevuse mõõtmise katseprotokollides on märgitud proovide võtmise koht ja aeg (II kd, tl-d 30 ja 53). Hageja esindaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et kostjaga samal ajal ei tarninud keegi teine samale objektile betooni (vt
  11. mai
  12. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:51:38). Kostja ei ole menetluses ka väitnud ega esile toonud, et samal ajal oleks ka keegi teine Lõve sinna ehitusobjektile betooni tarninud. 13.
  13. Kostja on seadnud kahtluse alla ka betoonist valmistatud katsekehade hoidmise enne katsetamist, viidates, et
  14. juuli
  15. a Teede Tehnokeskus AS protokolli nr 2299/19 kohaselt olid katsekehad valmistatud 30 tundi enne laborisse toimetamist ning
  16. augusti
  17. a OÜ Inseneribüroo Steiger katseprotokolli nr 19-4314 K kohaselt 4 ööpäeva varem (apellatsioonkaebuse p 4.40). 23
(41)2-20-14209 Kolleegium märgib, et kostja ei ole toonud esile ühtegi konkreetset asjaolu ega tõendit, mis viitaks sellele, et katsekehasid ei oleks hoitud nõuetekohaselt, sh standardile vastavalt. Ringkonnakohtu istungil möönis kostja, et tal ei ole tõendeid selle kohta, et proove oleks hoitud standardile mittevastavalt (
  1. mai
  2. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:56:03). Maakohus viitas põhjendatult, et objekti järelevalveinsener IM on
  3. jaanuari
  4. a kirjas (II kd, tl-d 121–122) mh selgitanud, et temale teadaolevalt ei esinenud katsekehade hoiustamisel ja katselaboritesse edastamisel nõuetele mittevastavusi, kusjuures katseprotokollidest nr 2299/19 ja 19-4314 nähtub, et katsekehade toojaks oli IM OÜ-st Esprii; ka katseprotokollidest ei nähtu katse tegijate etteheiteid katsekehade kvaliteedile või hoiutingimustele (vt maakohtu otsuse p 22). Seega ei ole katsekehade hoiutingimuste rikkumine tõendatud. Seejuures on maakohus põhjendatult ning kooskõlas TsMS § 272 lg-ga 2 ja Riigikohtu seisukohaga tsiviilasjas nr 2-18-10961 tehtud lahendi p-s 11.3 arvestanud IM
  5. jaanuari
  6. a kirja asjas dokumentaalse tõendina. Lisaks märgib kolleegium, et kostja ei ole esitanud asjas ühtegi tõendit ka selle kohta, et betoonist valmistatud katsekehade ebasobivad hoiutingimused enne survetugevuse katsete tegemist võiksid mõjutada katsete tulemusi. Ringkonnakohtu istungil selgitas kostja, et tema sellekohane seisukoht tugineb kliendi kogemustele ja loogilistele järeldustele (vt
  7. mai
  8. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:58:26), kuid kolleegiumi hinnangul ei saa katsekeha hoiutingimuste ja survetugevuse vahelist seost lugeda üldtuntud asjaoluks TsMS § 231 lg 1 tähenduses, mida ei oleks vaja menetluses tõendada. 13.
  9. Kokkuvõttes on kolleegium seisukohal, et kostja väited ei anna alust kahelda selles, et kuubiliste katsekehade survetugevuse katsetulemuste aluseks olevad proovid võeti proovivõtuprotokollides märgitud ajal ja viisil kostja tarnitud betoonist. Samuti ei anna kostja väited ning asjas esile toodud asjaolud ja tõendid alust arvata, et hageja oleks rikkunud kuubiliste katsekehade valmistamise või hoidmise nõudeid ning see oleks võinud mõjutada katseprotokollidest nähtuvaid katsetulemusi.
  10. Kostja on teinud apellatsioonkaebuses etteheiteid ka silla konstruktsioonist välja puuritud silindriliste katsekehade tegemisele ja proovivõtuprotokollide koostamisele (apellatsioonkaebuse p-d 4.50–4.57). Ehkki ka neid väiteid on maakohus vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud ja ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega (TsMS § 654 lg 6), vastab kolleegium apellatsioonkaebuses esitatud väidetele. 14.
  11. Kostja leiab, et
  12. juuli
  13. a proovivõtuprotokollis nr 0717/1 (III kd, tl 11) märgitud proovivõtu asukohad ja tähised erinevad kostja esitatud fotodelt (II kd, tl-d 211–212) nähtuvast, st protokolli joonisel on puuraugud tähistatud teistsugustes kohtades kui need päriselus on: küljel, kus protokolli kohaselt on proovid 4, 5 ja 6, nähtuvad fotolt numbrid 3, 4, 6 ja 7 (apellatsioonkaebuse p-d 4.52–4.53;
  14. mai
  15. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 02:01:25). Samuti on kostja menetluses viidanud sellele, et TTÜ
  16. juuli
  17. a katseprotokolli nr 664/19 (I kd, tl 33) kohaselt viidi katsetamisele puurkehad tähistustega 1, 2 ja 6, samas kui kostja esitatud fotodelt nähtub, et sillast on puuritud viis silindrit tähistustega 3, 4, 5, 6 ja
  18. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et eelnev seab kahtluse alla
  19. juuli
  20. a proovivõtuprotokolli tegelikkusele vastavuse ja selle, kas katsetamisele viidud puurkehad pärinevad üldse Uue-Lõve silla konstruktsioonist. Ringkonnakohtu istungil selgitas hageja seaduslik esindaja, et protokollile kantud tähistused ei pidanudki kattuma puuritud aukude juurde märgitud numbritega. Hageja seadusliku esindaja sõnul koostati protokoll enne proovide võtmist koos järelevalveinseneriga, kes näitas, kust proovid tuleb võtta; seejärel tehti puurimised ning augud tähistati numbriga vastavalt nende puurimise järjekorrale; katsetusele 24
(41)2-20-14209 saadetud proovid märgistas järelevalveinsener vastavalt protokolli märgitud järjekorrale (
  1. mai
  2. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 02:04:18). Kolleegiumi hinnangul on see eluliselt usutav põhjendus kostja välja toodud erinevustele protokollist ja fotodelt nähtuvates tähistustes. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja esitatud fotodest ei saa järeldada, et
  3. juuli
  4. a proovivõtuprotokoll oleks sisult ebaõige, sh koostatud tagantjärgi või ei kajastaks proovivõtmist õigesti. Protokollist nähtuvate andmete õigsust kinnitab ka sõltumatu järelevalveinseneri IM allkiri protokollil. 14.
  5. Seoses
  6. juuli
  7. a proovivõtuprotokolliga nr 0726/1 (III kd, tl 12) toob kostja apellatsioonkaebuses välja, et katsekehad on võetud konstruktsiooni ühest osast, mis ei anna adekvaatset katsetulemust; hageja esitatud puuraukude plaan ei kapi kostja tehtud fotodelt (II kd, tl-d 211–212) nähtuvate tegelikult puuritud aukudega;
  8. juuli
  9. a TTÜ labori katseprotokolli N 705/10 (I kd, tl 40) kohaselt toodi katsetamiseks ainult kaks puursüdamikku ja üks puurkeha jagati laheks (apellatsioonkaebuse p-d 4.54). Kolleegium nõustub maakohtuga, et nii
  10. juuli
  11. a kui ka
  12. juuli
  13. a proovivõtuprotokollist nähtub, et katsekehasid võeti sillakonstruktsiooni erinevatest osadest, mistõttu ei ole põhjendatud hageja väide, et proove võeti ainult konstruktsiooni ühest osast (vt maakohtu otsuse p 21.3). TTÜ
  14. juuli
  15. a katseprotokollist nähtuvalt on laborisse viidud proovid tähistusega 1 ja 2 ning
  16. juuli
  17. a proovivõtuprotokollist nähtuvalt on nende tähistustega proovid võetud silla konstruktsiooni erinevatest osadest. Isegi kui katsekehad oleks võetud konstruktsiooni ühest osast, ei muudaks see asjaolu, et betoon ei vastanud nõuetele. Maakohus leidis põhjendatult, et silla iga osa peab vastama kokkulepitud survetugevusele. Lisaks, olukorras kus juba kuubiliste katsekehade, mis tehti enne sillakonstruktsiooni valamist, survetugevus ei vastanud nõuetele, ei ole alust arvata, et konstruktsiooni teistest osadest silindrilisi katsekehi puurides oleks katsetulemused olnud teistsugused. Kuna maakohtu tuvastatu kohaselt tegi kostja asjas esitatud fotod sillast puuritud aukudest
  18. juulil 2019 (vt maakohtu otsuse p 23.1), ei saanud need fotod kajastada
  19. juulil 2019 puuritud auke. Asjas esitatu ei anna alust järelduseks, et katsetamisele toodud ühe puurkeha jagamine kaheks ei ole lubatud, kui kumbki osa vastab iseseisvalt katse tegemiseks vajalikele nõuetele. Seejuures ei ole kostja täpsustanud, millise asjakohase standardi nõudega see on vastuolus. Kokkuvõttes ei anna asjas esile toodud asjaolud ja esitatud tõendid alust arvata, et proovide võtmisel oleks rikutud standardite nõudeid ja see oleks võinud mõjutada katsetulemusi. Maakohus viitas põhjendatult, et ka katseid teinud laborid ei ole teinud hagejale etteheiteid seoses katsetamiseks viidud proovide kvaliteedi ja kogusega ning katseprotokollidest nähtuvalt on katsete läbiviijad kinnitanud, et survetugevus määrati standardi EVS-EN 12390-3 nõuete kohaselt (vt maakohtu otsuse p 21.2).
  20. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas hagejale tarnitud betooni puudused esinesid juba selle üleandmisel hagejale, mis on

§ 218lg 1 (koosmõjus § 214 lg-ga 2) järgi müüja vastutuse eelduseks.

Kostja leiab, et lepingu eseme võimalik puudus tulenes hageja ebaõigest betoonihooldusest (apellatsioonkaebuse p 4.58–4.76). Kolleegium nõustub maakohtuga, et asjas esitatud tõendid kostja seisukohta ei kinnita (vt maakohtu otsuse p 24). 15.1. Esiteks ei saa asjas esitatud tõendite põhjal järeldada, et hageja oleks teinud betooni paigaldamisel ja järelhooldusel vigu. 25

(41)2-20-14209 15.1.
  1. Kostja heidab hagejale ette betooni kuivama jätmist ilma seda niisutamata ja päikese eest katmata, samuti liiga varast lahtirakestamist, st betooni hoidvate saalungite eemaldamist. Nõuetekohase järelhoolduse tegemata jätmist järeldab kostja peamiselt asjaolust, et see ei kajastu ehituspäevikus (vt
  2. mai
  3. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 02:17:13). 15.1.
  4. Kolleegium leiab, et asjaolust, et järelhoolduse toimingud ei kajastu ehituspäevikus ning osade päevade (nt
  5. ja
  6. juuni 2019) kohta ehituspäeviku kanded puuduvad, ei saa teha järeldust, et järelhooldust ei tehtud, sh ei kaetud ega niisutatud betooni. Asjas esitad ehituspäevikud Uue-Lõve silla ehitustööde kohta on üldsõnalised ja sinna ei tehtud kõiki majandus- ja taristuministri
  7. septembri
  8. a määruse „Ehitamise dokumenteerimisele, ehitusdokumentide säilitamisele ja üleandmisele esitatavad nõuded ning hooldusjuhendile, selle hoidmisele ja esitamisele esitatavad nõuded“ §-s 7 loetletud kandeid. Samas ei saa sellest, kui ehituspäevikut ei peetud nõuetekohaselt, järeldada, et mingeid töid või tegevusi ei tehtudki. 15.1.
  9. Hageja on esitanud tõendeid, millest nähtub betooni järelhoolduse tegemine. Hageja esitatud fotodelt (V kd, tl-d 183–185) on näha, et betoonkonstruktsioon on kaetud kilega ja puitkonstruktsioon presendist materjaliga, kaitsmaks seda otsese päikese ja kuumuse eest. Samuti on hageja esitanud objekti järelevalveinseneri IM
  10. mai
  11. a kinnituse, et järelevalve ei täheldanud kõrvalekandeid betooni järeltöötlusel ning konstruktsioonid kaeti ja kasteti piisavas mahus (V kd, tl 186). ahe isiku kinnitused ning fotod, millelt nähtub, et betoon on saalungite sees ning kaetud kile ja presendiga (V kd, tl-d 183–185). Ka objektijuht Toomas V kinnitab
  12. mai
  13. a e-kirjas, et pärast betooni valamist saalungitesse kaeti betooni avatud pinnad kilega ja saalungid presendiga, et kaitsta otsese päikesevalguse eest; edaspidi kasteti betooni mitu korda päevas veega. Objektijuhti hinnangul tehti betooni järeltöötlus korrektselt (V kd, tl 187). Seega ei ole asjas esitatut arvestades alust arvata, et betooni ei oleks pärast valamist nõuetekohaselt niisutatud ja päikese eest kaetud. 15.1.
  14. Ka kostja viidatust, et
  15. juuni
  16. a ehitustööde päevikust nr 20 nähtuvalt asus hageja betoonsärgi saalungit eemaldama juba päev pärast betooni tarnimist
  17. juunil 2019, ei saa järeldada, et hageja oleks järelhoolduse nõudeid rikkunud. Nagu kostja ise esile toob, sõltub järelhooldus olulisel määral ilmast. Praegusel juhul ei anna asjas esitatu alust arvata, et betoonsärgi saalungi eemaldamisega alustamine järgmisel päeval oleks kindlasti olnud vale. 15.
  18. Teiseks ei ole kostja tõendanud ega ka veenvalt põhistanud, et betooni survetugevuse puudused võisid olla tingitud vigadest betooni paigaldamisel ja hooldamisel. 15.2.
  19. Maakohus viitas põhjendatult sellele, et ka betooni tarnimise ajal, s.o
  20. juunil,
  21. juulil ja
  22. juulil 2019 valmistatud kuubiliste katsekehade survetugevuse testide tulemused ei vastanud nõuetele. Kuna kuubilised katsekehad valmistatakse värskest betoonist enne selle paigaldamist, ei saa nende katsetulemusi mõjutada betooni paigaldus- ja järelhooldustööd. Seega ei ole kostja tarnitud betooni survetugevus langenud ebaõige paigalduse või järelhoolduse tõttu, vaid selle survetugevus ei vastanud nõuetele juba betooni tarnimisel. 15.2.
  23. Lisaks märgib kolleegium, et menetluses ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, kas ja kuidas võivad betooni paigaldamise ja hooldamise tingimused üldse mõjutada seda, millise survetugevuse betoon kuivades saavutab. Kostja on toonud välja, et kuivas keskkonnas võib betooni tugevuse kasv aeglustuda umbes 1,5 korda võrreldes niiske keskkonnaga, mis soodustab tugevuse kasvu (vt nt
  24. juuni
  25. a seisukoht, p 2.84.6 allviide 4;
  26. jaanuari
  27. a seisukoht, p 1.7.10), kuid tugevuse kasvu aeglustumisest kuivas keskkonnas ei saa otseselt järeldada seda, et betoon kuivas keskkonnas nõutud tugevust ei saavutakski. Samuti on kostja toonud välja, et betooni liiga intensiivse kuivamise korral võivad sellesse tekkida praod 26
(41)2-20-14209 (vt nt
  1. jaanuari
  2. a menetlusdokument, p 1.7.2), kuid praegusel juhul sellist probleemi ei esinenud. Asjas esitatud tõendid ei anna alust järeldada, et nõuetekohase järelhoolduse tegemata jätmine võib tuua kaasa selle, et betoon ei saavuta nõutavat survetugevust, sh mis ulatuses võib survetugevus jääda saavutamata 15.2.
  3. Oma väite põhistamisel viitab kostja mh sellele, et konstruktsioonist välja puuritud katsekehade survetugevuse tulemused (keskmine 22,7 N/mm2) on olnud isegi väiksemad kui kuubiliste katsekehade survetugevuse tulemused (apellatsioonkaebuse p 4.55). Kolleegiumi ei nõustu kostjaga, et sellest asjaolust saab järeldada paigalduse ja järelhoolduse vigu. Pooled ei vaidle praeguses asjas selle üle, et kuubiliste katsekehade survetugevus peabki olema oluliselt kõrgem (norm 45 N/mm2) kui konstruktsioonist välja puuritud silindriliste katsekehade puhul (norm 35 N/mm2). Seega on kostja viidatud erinevus keskmises survetugevuses loomulik ning ei anna alust kahtlustada vigu betooni paigalduses või järelhoolduses. 15.2.
  4. Ebatäpne on ka kostja viide sellele, et silindriliste katsekehade puhul olid katsetulemused normist protsentuaalselt oluliselt madalamad kui kuubiliste katsekehade puhul (apellatsioonkaebuse p-d 4.76.2–4.76.3;
  5. mai
  6. a kohtuistungi protokoll, ajamärgid 02:11:55 ja 02:21:51): kui kuubiliste katsekehade keskmised survetugevused olid katseprotokollide kohaselt normist 68,9% (I kd, tl 30) ja 84% (I kd, tl 53), siis silindriliste katsekehade keskmised survetugevused olid normist 64,9% (I kd, tl 33) ja 87,4% (I kd, tl 40). Seega ei ole alust väita, et hagejale tarnitud betooni survetugevus oleks ajas (betooni kivistumise käigus) vähenenud hageja ebaõigete töövõtete tõttu. 15.
  7. Eelnevast tulenevalt ei toeta asja materjalid kostja väidet, et probleemid betooni survetugevusega oleks olnud tingitud ebaõigest paigaldusest või puudulikust järelhooldusest. Asjas esitatud tõendid kogumis, sh juba betooni tarnimisel tehtud kuubiliste katsekehade survetugevuskatsete tulemused, kinnitavad seda, et kostja poolt hagejale tarnitud betoon ei vastanud juba selle üleandmisel lepingutingimustele. Seega vastutab kostja

§ 218lg 1 kohaselt betooni lepingutingimustele mittevastavuse eest.

II 16. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et hagejal ei ole õigust betooni puudustele tugineda, kuna ta on rikkunud asja ülevaatamise kohustust (apellatsioonkaebuse p-d 3.16 ja 3.17). 16.1.

§ 219

lg 1 kohaselt kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma.

§ 220

lg 1 esimese lause kohaselt peab ostja teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Sama paragrahvi

  1. lõikest tuleneb, et kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda, v.a lõike teises lauses sätestatud juhul ja ulatuses. 16.
  2. Kolleegium nõustub maakohtuga, et betooni survetugevust ei ole võimalik tuvastada kohe selle üleandmisel, kuna see ei ole tavapärasel välisel vaatlusel nähtav ega muul viisil tajutav. Ebapiisava survetugevuse näol on tegemist varjatud puudusega, mis selgus katseprotokollide saamisel (vt maakohtu otsuse p 26). Maakohus leidis asjas esitatud tõendite põhjal põhjendatult, et hageja teavitas kostjat betooni puudustest kooskõlas

§ 220lg-ga 1 mõistliku aja jooksul 27

(41)2-20-14209 ning ei ole rikkunud asja ülevaatamise ega puudustest teavitamise kohustust. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).
  1. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et hagejal ei ole õigust betooni puudustele tugineda, kuna ta ei ole järginud kostja tarnetingimuste p-s 5 sätestatud pretensioonide esitamise korda (apellatsioonkaebuse p 3.15). 17.
  2. Kostja on menetluses väitnud, et tema
  3. septembrist 2018 kehtivate tarnetingimuste p 5 kohaselt saab survetugevuse ja külmakindluse mittevastavuse pretensiooni aluseks olla vaid tellija ja tarnija juuresolekul Eestis kehtivate standardite kohaselt võetud, valmistatud, hoitud ja katsetatud proovikehade testimise tulemus. Nimetatud tarnetingimusi ei ole hageja menetluses kohtule esitanud. Hageja ei ole asjaolu, et tarnetingimuste p-s 5 sisaldub kostja viidatud tingimus, omaks võtnud, vaid hageja väitel ei saa olla kindel, et lepingu täitmise ajal kehtisid tarnetingimused kostja viidatud sõnastuses (vt ka
  4. mai
  5. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:05:36). Seega ei ole sellise tarnetingimuse olemasolu menetluses tõendatud. 17.
  6. Isegi kui tarnetingimuste p 5 sisu ei oleks vaidluse all, nõustub kolleegium maakohtuga, et kostja tarnetingimused ei ole saanud poolte vahel sõlmitud lepingu osaks (vt maakohtu otsuse p-d 19–19.3). 17.2.
  7. Pooled ei vaidle selle üle, et tarnetingimuste näol oleks tegemist kostja tüüptingimustega

§ 35

mõttes.

§ 37

lg 1 sätestab, et tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuste kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada.

§ 37

lg 3 kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Riigikohus on selgitanud, et kui tüüptingimusi kasutav pool tahab tugineda lepingus või selle lisades sisalduvatele tüüptingimustele, peab ta tõendama, et need tüüptingimused olid olemas lepingu sõlmimise ajal, neile on selgelt viidatud ning teisel poolel oli võimalus nende sisust teada saada (23. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-11, p 13). Seega oli praegusel juhul kostjal kohustus tõendada, et tema tarnetingimused on saanud lepingu osaks. 17.2.2. Eelnevast nähtuvalt on kostja tarnetingimuste lepingu osaks saamise esimene eeldus see, et kostja oleks enne lepingu sõlmimist või lepingu sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viidanud (

§ 37

lg 1 esimene lause) või et lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis hageja nende olemasolu eeldada (

§ 37lg 1 teine lause).

Praegusel juhul leidis maakohus põhjendatult, et poolte kirjavahetuses 6.–

  1. mail 2019, mis viis lepingu sõlmimiseni, ei olnud kostja tarnetingimustele tähelepanu juhitud (vt maakohtu otsuse p 19.2). Ka kostja ise möönis ringkonnakohtus toimunud istungil, et e-kirjades ei ole tarnetingimustele sõnaselgelt viidatud (vt
  2. mai
  3. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:54:52). Vastupidist järeldust ei saa teha kostja
  4. mai
  5. a kirjast hagejale, milles kostja selgitas, et hageja saab vastavusdeklaratsiooni välja printida kostja kodulehelt (I kd, tl 17). Isegi kui kostja kodulehel olid üleval ka vaidlusalused tarnetingimused, ei ole viidatud e-kiri käsitatav neile selge viitamisena

§ 37lg 1 esimese lause tähenduses, kuna e-kirjas puudub viide tarnetingimustele.

Samuti ei muuda tarnetingimusi lepingu osaks kostja viidatud asjaolu, et betooni saatelehtedel oli tellija kinnitus, et ta nõustub tarnetingimustega, samuti QR kood ja 28

(41)2-20-14209 internetilink. Saatelehed allkirjastati alles pärast lepingu sõlmimist, samas kui tüüptingimuste lepingu osaks saamist tuleb hinnata lepingu sõlmimise aja seisuga. Kostja oli ka ise ringkonnakohtu menetluses seisukohal, et leping oli sõlmitud enne saatelehtede allkirjastamist ning saatelehtede alusel toimus üksnes kauba formaalne üleandmine (vt
  1. mai
  2. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:58:52). Asjas esile toodu ei anna alust ka arvata, et saatelehtede allkirjastamisel oleks hageja tahe olnud suunatud kostjaga sõlmitud lepingu muutmisele. Ringkonnakohtu istungil selgitas kostja, et ta tugineb

§ 37

lg 1 teisele alternatiivile ja leiab, et lepingu sõlmimise viivist tulenevalt pidi hageja tüüptingimuste olemasolu eeldama (vt

  1. mai
  2. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 00:57:51). Riigikohtu praktikast tulenevalt tuleb seda, kas hageja oleks pidanud lepingu sõlmimise viisist tulenevalt niisuguste tarnetingimuste olemasolu eeldama, hinnata keskmise mõistliku hagejaga sarnase isiku seisukohast (vt Riigikohtu
  3. mai
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-124505, p 15). Õiguskirjanduses on leitud, et majandus- või kutsetegevuses lepingute sõlmimisel tuleb tüüptingimuste olemasolu eeldamisel arvestada

§-s 25 sätestatut. Nii võib tingimuse kasutaja tõendada, et vaidlusalused tüüptingimused muutusid lepingu osaks põhjusel, et lepingu pool võis nende olemasolu eeldada väljakujunenud praktika või tava tõttu, mille kohaldamises olid pooled kokku leppinud. Kui lepingu pool on tingimuste kasutajaga juba varem samasuguseid lepinguid samadel tüüptingimustel sõlminud, tuleks eeldada, et ta on tüüptingimuste olemasolust teadlik ja tal on olnud ka võimalus nende sisuga tutvuda (vt Varul, P. jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Juura

  1. § 37 komm, p 4.2.2). Hageja väitel oli vaidlusalune leping esimene leping, mille pooled omavahel sõlmisid (vt
  2. mai
  3. a kohtuistungi protokoll, ajamärk 01:01:19). Kostja sellele kohtuistungil vastu ei vaielnud (vt samas, ajamärk 01:01:24). Ehkki kostja on menetluses väitnud, et betooni käitlemise ja paigaldamise valdkonnas on tavaline praktika, et betooni tarnijad kasutavad tüüptingimusi, mistõttu hageja pidi nende olemasolu eeldama (vt apellatsioonkaebuse p 3.22), ei ole kostja seda väidet tõendanud. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda asja materjalid järeldada, et betooni ostmisel sellisel viisil, nagu seda praegusel juhul tehti, s.o e-kirja teel hinnapakkumise tegemise ja selle aktsepteerimisega, peaks keskmine mõistlik hagejaga sarnane isik eeldama seda, et müüjal on tüüptingimused, mis saavad sõlmitava lepingu osaks sõltumata sellest, et müüa neile tingimustele lepingu sõlmimisel sõnaselgelt ei viita. Eelnevat arvestades nõustub kolleegium maakohtuga, et kostja tarnetingimused ei saanud lepingu osaks ka

§ 37lg 1 teise lause alusel (maakohtu otsuse p 19.2).

17.2.

  1. Kostja tarnetingimuste lepingu osaks saamise teine eeldus on see, et hagejal oleks olnud võimalik tüüptingimuste sisust teada saada. Kostja väitel olid tarnetingimused kättesaadavad tema veebilehel. Tsiviilasjas nr 2-17-124505 tehtud otsuses on Riigikohus leidnud, et tüüptingimuste kasutaja saab teise poole võimalust tüüptingimuste sisust teada saada tõendada mh tõenditega selle kohta, et tüüptingimused olid lepingu sõlmimise ajal kättesaadavad tüüptingimuste kasutaja kodulehel (p 14.3.1). Praegusel juhul ei ole kostja esitanud menetluses tõendeid, mis kinnitaks tema väidet, et tarnetingimused olid tema veebilehelt leitavad. Kohtule esitatud menetlusdokumentides on kostja esitanud veebiaadressi (http://www.level.ee/kliendile/), kuid viide veebiaadressile ei ole käsitatav tõendina TsMS § 229 tähenduses. Veebilehel olev teave võib muutuda, mistõttu ei ole kohtul tagantjärgi (ilma muude asjassepuutuvate tõenditeta) võimalik hinnata, milline teave oli veebilehel üleval lepingu sõlmimise ajal mais
  2. Maakohus oleks pidanud seda kostjale selgitama ja andma võimaluse esitada oma väite kinnitamiseks tõendeid, mis oleks seaduses 29

(41)2-20-14209 sätestatud protsessivormis. Samas ei ole selle tegemata jätmine käsitatav menetlusõiguse olulise rikkumisena, kuna see ei mõjutanud asjas tehtud lahendit. 17.2.
  1. Eelnevat arvestades leidis maakohus kokkuvõttes põhjendatult, et kostja väidetavad tarnetingimused kui tüüptingimused ei saanud poolte lepingu osaks ning hageja ei pidanud järgima pretensioonide esitamisel kostja tarnetingimuste p 5 nõudeid.
  2. Hageja õigust esitada betooni lepingutingimustele mittevastavusest tulenevalt pretensioone ei välista see, kui kostja esindajad ei viibinud betoonist proovide võtmise juures. 18.
  3. Nagu kolleegium eelnevalt leidis, et saanud väidetav kostja tarnetingimuste p 5 lepingu osaks. Seega ei olnud pooltel kokkulepet, et pretensioonide esitamisel saaks hageja tugineda vaid selliste proovikehade testimise tulemustele, mis on võetud, valmistatud hoitud ja katsetatud tellija ja tarnija juuresolekul. Sellist tingimust ei tulene ka seadusest (seda kinnitas
  4. mai
  5. a kohtuistungil ka kostja, vt protokolli ajamärk 01:24:13). Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et betoonist proovikehade valmistamist (kuubiliste) või võtmist (silindriliste) ja hoiustamist reguleerivad standardid näeksid ette nõude, et proovikeha valmistamise, puurimise, hoiustamise ja/või katsetamise juures peaks viibima ka betooni tootja esindaja. Selle, et proovikehad valmistataks või puuritaks ja neid hoiustataks viisil, mis tagab katsetulemuste usaldusväärsuse, tagab juba see, et proovide valmistamine, puurimine ja hoidmine on reguleeritud standarditega. Praegusel juhul tagab standarditest tulenevate nõuete järgmist ka asjaolu, et nimetatud tegevuste juures viibis neutraalse isikuna järelevalveinsener. Eelnevat arvestades ei ole asja lahendamisel oluline, kas kostja esindaja viibis kuubiliste katsekehade valmistamise ja/või silindriliste katsekehade puurimise juures või mitte. Seetõttu jätab kolleegium maakohtu otsuse põhjendustest välja p 20 osas, milles maakohus hindas järelevalveinseneri IM kinnituse (II kd, tl-d 121–122), hageja seadusliku esindaja istungil antud selgituste (V kd, tl-d 5–9, 29–30) ja saatelehtede põhjal seda, kas kostja esindajatel oli võimalus katsekehade valmistamisel ja puurimisel osaleda ja kas nad viibisid katsekehade valmistamise juures. 18.
  6. Kostja väide, et kuna tema esindajaid proovide võtmise juures ei olnud, puudub tal teave selle kohta, kas proovid võeti või valmistati ja kas neid hoiti vastavalt asjassepuutuvale standardile, ei ole asjakohane (vt apellatsioonkaebuse p 3.24). Asjas esitatud tõendid, sh proovivõtuprotokollid, katsetulemuste protokollid ja IM kirjalik seletus, ei anna alust arvata, et proovide valmistamisel või puurimisel või nende hoidmisel oleks rikutud standardite nõudeid. Seejuures on kummastki poolest sõltumatu järelevalveinsener IM kinnitanud, et temale teadaolevalt vastasid hageja poolt betoneerimisel valmistatud ja betoonkonstruktsioonidest puuritud katsekehad kõikidele nõuetele ja standarditele ning katsekehade valmistamise ja puurimise protseduur viidi läbi nõuetekohaselt ja vastavalt kehtivatele standarditele (II kd, tl-d 121–122). Alusetu on kostja kahtlus, et tulenevalt IM rollist järelevalveinsenerina ei ole tema hinnang usaldusväärne. III
  7. Maakohus leidis põhjendatult, et kahju hüvitamise nõude eeldused

§ 115

järgi on täidetud, arvestades ka

§-des 222 ja 223 sätestatut (vt maakohtu otsuse p-d 28–33). Kolleegium jätab maakohtu otsuse põhjenduste p-st 33 välja viited

§-le 103, kuna müügilepingu puhul reguleerib müüja vastutust asja lepingutingimustele mittevastavuse eest erinormina

§ 218

ja

§ 103ei ole seega asjakohane. Muus osas nõustub kolleegium maakohtu otsuse põhjendustega ning neid TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda. 30

(41)2-20-14209
  1. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väitele, et hagejal ei olnud õigust esitada kostja vastu kahju hüvitamise nõuet ilma kostjale betooni asendamiseks täiendavat tähtaega andmata (apellatsioonkaebuse p-d 5.6 ja 5.10), märgib kolleegium järgmist. 20.
  2. Hageja nõuab praeguses menetluses kostjalt kahjuna puudustega betooni asemele ostetud uue betooni hinda (pärast hageja tasaarvestust 5243,78 eurot) ja kulusid, mis hagejale kaasnesid silla osade lammutamise ja uuesti ehitamisega. Nimetatutest esimese näol on sisuliselt tegemist kahju hüvitamise nõudega kohustuse täitmise asemel

§ 115

lg 2 tähenduses, kuna lepingutingimustele vastava betooni tarnimise asemel nõuab hageja kostjalt betooni asendamise kulude hüvitamist. 20.2.

§ 115

lg 2 esimese lause kohaselt võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda pärast

§-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda ka täiendavat tähtaega määramata, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti

§ 116

lg 2 p-des 1–4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju hüvitamine muul põhjusel mõistlik. Lepingu täitmise nõuet ja müüjapoolset olulist rikkumist müügilepingute puhul reguleerivad

§-d 222 ja 223. Praegusel juhul tuleb lähtuda pooltevahelise lepingu sõlmimise ajal kehtinud

redaktsioonist (vt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9603, p 19;
  3. jaanuari
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-06, p 16). Mais 2019 kehtinud

§ 222

lg-st 1 tulenes, et kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui see on võimalik ja sellega ei põhjustata müüjale võrreldes teiste õiguskaitsevahendite kasutamisega ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades mh asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse olulisust ning ostja võimalust saada lepingutingimustele vastav asi oluliste ebamugavusteta mujalt. Müüja võib parandamise asemel asendada asja lepingutingimustele vastava asjaga. Lõike 2 kohaselt võib muu kui tarbijalemüügi lepingu puhul ostja asja lepingutingimustele mittevastavuse puhul nõuda asja asendamist üksnes siis, kui lepingutingimustele mittevastavuse näol on tegemist olulise lepingurikkumisega.

§ 223

lg 1 kohaselt loetakse müüjat müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Lõikest 3 tuleneb, et lõikes 1 nimetatud juhul ei pea ostja määrama müüjale tema kohustuse täitmiseks

§-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega ning võib muu hulgas lepingus taganeda. Sarnane regulatsioon tuleneb ka kehtiva

§ 222lg-st 1 ja lg-st 42 ning § 223 lg 1 p-dest 1–5 ja lg-st 2.

20.

  1. Kostja väitel ei andnud hageja talle betooni asendamiseks täiendavat tähtaega, vaid esitas
  2. juulil 2019 nõudekirja ning juba
  3. augustil 2019 olid puudustega betoonist valmistatud tööd lammutatud. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et hageja oleks pidanud andma talle uue betooni tarnimiseks täiendava tähtaja. Hageja esitatud tõenditest nähtub, et ta teavitas kostjat betooni puudustest
  4. juulil 2019 (I kd, tl 31; hageja edastas kostjale ka Teede Tehnokeskus AS
  5. juuli
  6. a katseprotokolli),
  7. juulil 2019 (I kd, tl-d 34, 38; hageja edastas ka TTÜ
  8. juuli
  9. a katseprotokolli) ja
  10. juulil 2019 (I kd, tl 41; hageja edastas ka TTÜ
  11. juuli
  12. a katseprotokolli), s.o oluliselt varem kui
  13. juulil 2019 saadetud ametlikus nõudekirjas. Ehkki hageja palus kostjale saadetud kirjades, et kostja pakuks omapoolse lahenduse või esitaks oma seisukoha tekkinud olukorra osas, ei reageerinud kostja hageja teavitustele. Oma menetluses esitatud väidet, et pooled 31

(41)2-20-14209 oleksid leppinud telefonis kokku, et oodatakse ära puurkehade katsetulemused, ei ole kostja tõendanud; lisaks edastas hageja esimesed puurkehade katsetulemused kostjale juba
  1. juulil
  2. Eelnevast järeldub, et kostja ei asendanud müüdud betooni mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist ega pakkunud asendamist. Seega tuleb lugeda kostja

§ 223

lg 1 kohaselt müügilepingut oluliselt rikkunuks, mistõttu § 223 lg-st 3 tulenevalt ei pidanud hageja määrama kostjale tema kohustuse täitmiseks

§-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega. Sellises olukorras on ühtlasi eelduslikult tegemist

§ 115

lg 3 järgi olukorraga, kus on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust (vt ka Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 27), mis samuti välistab täiendava tähtaja määramise vajaduse kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamise nõudmise eeldusena. Praegusel juhul välistas täiendava tähtaja andmise vajaduse ka asjaolu, et arvestades betooni puuduste olemust ja betooni õige survetugevuse tähtsust sillaehituse puhul oli hageja jäänud olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis (

§ 116

lg 2 p 1 ja

§ 115lg 3 teine alternatiiv).

Lisaks ei saanud hagejalt ka mõistlikult oodata kostjale täiendava tähtaja määramist uue betooni tarnimiseks, kuna hagejal ei saanud olla kindlust, et uus partii vastaks nõuetele. Olukorras, kus hageja oli betooni ebapiisava survetugevuse tõttu olnud sunnitud tehtud töö osaliselt lammutama ja taastama, millega kaasnesid märkimisväärsed kulud, ei saanud temalt eeldada riski võtmist, mis oleks kaasnenud uuesti kostja tarnitud betooni kasutamisega. Seega oli kahju hüvitamine kohustuse täitmise asemel asjaolude kohaselt mõistlik (

§ 115lg 3 kolmas alternatiiv).

20.

  1. Eelnevast tulenevalt ei olnud hagejal vaja määrata kostjale täiendavat tähtaega lepingutingimustele mittevastava betooni asendamiseks, vaid ta võis tellida betooni kolmandalt isikult ja nõuda kostjalt uue betooni tarnimise asemel kahju hüvitamist. 20.
  2. Kolleegium märgib, et eelnev ei puuduta hageja kahju hüvitamise nõuet, mis seondub silla osalise lammutamise ja taastamise töödega, sh selleks vajalike materjalide, töövahendite ja teenustega. Nimetatud osas ei ole tegemist kahju hüvitamise nõudega kohustuse täitmise asemel

§ 115

lg-te 2 ja 3 tähenduses, mistõttu kostja lepingurikkumise olulisuse või täiendava tähtaja andmise vajaduse hindamine ei ole selle kahju hüvitamise nõude osas vajalik. 21.

§ 127

lg-test 1 ja 4 tulenevalt peab kostja hüvitama hagejale sellise kahju, mille tekkimine on kostja rikkumisega põhjuslikus seoses ja mille hüvitamine on vajalik selleks, et asetada hageja olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kostja ei oleks lepingu rikkunud. Nendest põhimõtetest juhindudes rahuldas maakohus hagi osas, milles hageja nõudis hüvitist ajavahemikul

  1. juuli 2019 kuni
  2. september 2019 kantud kulude eest ehitustöödele ja materjalidele, sh uue betooni ostmise eest, leides, et need kulud on kostja rikkumisega põhjuslikus seoses (maakohtu otsuse p-d 37.3 ja 37.4). Pooled ei vaidle menetluses selle üle, et betooni survetugevuse probleemid olid sedavõrd tõsised (kõrvalekalle projekteeritud survetugevusest enam kui 10%), et hagejal ei jäänud muud üle, kui tehtud töö osaliselt lammutada ja konstruktsioonid uuesti ehitada. Seda kinnitavad mh asjas esitatud Maanteeameti kirjad hagejale, kus nõuti hagejalt konstruktsioonide ümbertegemist, tuginedes nii Maanteeameti ja hageja vahel sõlmitud töövõtulepingule kui ka majandus- ja taristuministri
  3. augusti
  4. a määruse nr 101 „Tee ehitamise kvaliteedi nõuded“ § 1 lg-le 3 ja „Riigiteede ehitustööde vastuvõtueeskirja MA 2017 – 21“ p-le 3.4.1 (I kd, tl-d 36–37 ja 44–45). Kolleegium nõustub maakohtuga, et asjas esitatud tõendid ei võimalda järeldada, et silla kaldasamba konstruktsioonid vajasid lammutamist juba seetõttu, et algsetes 32

(41)2-20-14209 projektides ja joonistes olid vead või hageja oli need valesti ehitanud (maakohtu otsuse p 40), ning nõustub selles osas maakohtu põhjendustega (TsMS § 654 lg 6). Kolleegium nõustub maakohtuga, et ehituspäevikutest ja kaetud tööde aktidest nähtuvalt tegi hageja lisatöid, mis olid tingitud betooni mittenõuetekohasusest, ajavahemikul 31. juuli 2019 kuni 12. september 2019. Pooled ka ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et nimetatud ajavahemikul tegi hageja töid, mis olid tingitud vaj

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.