Obsah (6)

§ 113§ 1132§ 402§ 4034§ 14§ 94

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Marian Miilaste Otsuse tegemise aeg ja koht 27. september 2023, Tartu kohtumaja Tsiviilasi nr 2-22-142821 Tsiviilasi Aktiva Finance Group

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja palub jätta menetluskulud kostja kanda. 2 Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Inbank AS (edaspidi laenuandja)

1. märtsil 2022 tarbijakrediidilepingu nr XXX, mille alusel soetas kostja kauba maksumusega 1299 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel 36 osamaksega perioodil
2. aprill 2022 –
3. märts
4. Lepingus lepiti kokku intressimääras 16%. Kostja ei ole lepingu katteks teostanud ühtegi tagasimakset. Kuna kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, saatis laenuandja
5. juulil 2022 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, saatis laenuandja
6. juulil 2022 kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta. Laenuandja loovutas
7. juulil 2022 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Kostjal on põhiosa ja intressi võlgnevus alates esimesest, s.o
8. aprilli 2022 osamaksest kuni ülesütlemisele eelnenud neljanda, s.o
9. juuli 2022 osamakseni. Seega on kostjal lepingust nr XXX tulenev põhiosa võlgnevus 1299 eurot ja intressi võlgnevus 74 eurot 51 senti. Laenuandja ja kostja sõlmisid
10. märtsil 2022 tarbijakrediidilepingu nr XXX, mille alusel soetas kostja kauba maksumusega 1171 eurot 22 senti. Kostja kohustus laenu tagastama 3 osamaksega. Kostja ei ole lepingu katteks teostanud ühtegi tagasimakset. Kuna kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, saatis laenuandja
11. juulil 2022 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Kuivõrd kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, saatis laenuandja
12. juulil 2022 kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta. Laenuandja loovutas
13. juulil 2022 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Seega on kostjal lepingust nr XXX tulenev põhiosa võlgnevus summas 1171 eurot 22 senti. Hageja nõuab ka sissenõutavaks muutunud viivise kostjalt väljamõistmist. Hageja nõuab viivist lepingu nr XXX põhiosa võlgnevuselt 1299 eurolt lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 16% aastas alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o
14. juulist 2022 kuni hagiavalduse esitamiseni
15. veebruaril 2023 summas 123 eurot ning lepingu nr XXX põhiosa võlgnevuselt 1171 eurolt 22 sendilt seadusjärgses määras alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o
16. juulist 2022 kuni hagiavalduse esitamiseni
17. veebruaril 2023 summas 72 eurot 78 senti. Edaspidi nõuab hageja viivist eraldi kummagi laenulepingu eest kuni põhivõla tasumiseni järgmiselt: lepingu nr XXX põhiosa võlgnevuselt 1299 eurolt lepingujärgse intressimääraga võrdses määras 16% aastas alates
18. märtsist 2023 ning lepingu nr XXX põhiosa võlgnevuselt 1171 eurolt 22 sendilt

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 1.

märtsist 2023. Hageja nõuab ka sissenõudekulude hüvitamist summas 100 eurot

§ 1132lg 2 p 3 alusel. KOHTU PÕHJENDUSED Kui kostja ei ole hagile vastanud, võib kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 407 lg 1 järgi hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Hagimaterjalid ja kirjaliku vastuse nõue toimetati kostjale kätte

1. juunil 2023 Ametlikes Teadaannetes teate avaldamisega. Kohus andis kostjale kirjaliku vastuse esitamiseks tähtaja. Kostja ei vastanud tähtaegselt. Kohus hoiatas kostjat, et kui kostja ei vasta kohtule tähtaja jooksul, võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada. Sel juhul loetakse, et kostja on hageja esitatud faktilised väited omaks võtnud. Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. 3 Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 järgi rahuldamata. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja laenuandja
2. märtsil 2022 tarbijakrediidilepingu nr XXX, mille alusel soetas kostja järelmaksuga kauba maksumusega 1299 eurot ning
3. märtsil 2022 tarbijakrediidilepingu nr XXX, mille alusel soetas kostja järelmaksuga kauba maksumusega 1171 eurot 22 senti. Seega on pooled sõlminud kaks tarbijakrediidilepingut

§ 402mõistes.

Kohtul on kohustus kontrollida omal algatusel tehingu tühisuse aluseid (vt nt Riigikohtu 17. detsembri 2009 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 12). Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt on kohtul omal algatusel kohustus kontrollida, kas tarbijaga sõlmitud lepingu teatavad tingimused on ebaõiglased (nt 21.12.2016 otsus kohtuasjas nr C‑154/15, 17.05.2018 otsus kohtuasi nr C-147/16). Samuti tuleb kohtul omal algatusel kontrollida kohustusliku teabe esitamise kohustuse täitmist ning teha järeldused, mis tulenevad siseriikliku õiguse alusel selle kohustuse rikkumisest (nt 21.04.2016 otsus kohtuasjas nr C‑377/14). Kohtul on ka kohustus omal algatusel kontrollida, kas on rikutud krediidiandja lepingueelset kohustust hinnata tarbija krediidivõimelisust, ja toimida vastavalt riigisiseses õiguses selle kohustuse rikkumise puhuks ettenähtule (nt 05.03.2020 otsus kohtuasjas nr C‑679/18). Tartu Ringkonnakohus asus tsiviilasjas nr 2-22-118076 seisukohale, et kohtul on kohustus kontrollida krediidiandja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist omal algatusel ja selleks ei pea tarbija esitama menetluses vastavat vastuväidet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte sätestab

§ 4034

lg 1, mille kohaselt on krediidiandja kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu

1. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16, p 10). Krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg-st 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi maksta muust eluks otseselt mittevajalikust varast, tagades sellega, et laenuvõtja ei satu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu
2. veebruari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13, p 21). Tulenevalt

§ 4034

lg-st 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta on hageja selgitanud, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel lähtuti kostja enda poolt laenutaotluses toodud andmetest, mille põhjal laenuandja tuvastas, et kostja igakuised kohustused olid väiksemad kui kostja sissetulekud (dtl 35) ning et täiendavalt tehti päringud ka maksehäireregistrisse, millest saadud andmete kohaselt kostjal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud (dtl 131). Kohus on seisukohal, et kostjal maksehäirete puudumise kontrollimine ning kostja laenutaotluses esitatud andmetest lähtumine ei ole piisav vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise nõude täitmiseks

§ § 4034 lg 1 – 6 mõttes. Kohus nõustub hagejaga, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. Vastavalt

§ 4034

lg 3 teisele lausele peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Küll aga on 4 Riigikohus sedastanud, et laenutaotlejal on

§ 14

lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda, ent samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada (vt Riigikohtu

1. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710, p 29.3). Kohtu hinnangul ei saa tarbija esitatud sissetulekute ja kohustuste kohta esitatud teabe kontrolliks lugeda piisavaks vaid maksehäire registri kontrollimist. Krediidiandja oleks pidanud kostjalt nõudma vähemalt pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Käesolevalt ei nähtu, et krediidiandja oleks kostja sissetulekuid üldse mingil viisil kontrollinud või teinud ettepaneku esitatud andmeid täpsustada.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. Eeltoodut arvestades on laenuandja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

§ 4034

lg 7 järgi on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Nimetatud sättest tulenevalt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidileping ei ole tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas.

§-s 94 sätestatud intressimäär oli Eesti Panga andmetel alates

1. jaanuarist 2022 kuni
2. juunini 2022 0% aastas ning kuna hageja nõuab intressi seisuga
3. veebruar 2022, jätab kohus hageja intressinõude täies ulatuses rahuldamata. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral on viivist põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tallinna Ringkonnakohtu
4. jaanuari 2023 otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Kohus leiab, et praegusel juhul ei ole kostja saanud lepingu nr XXX järgsete maksetega viivitusse sattuda. Hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue, mis tuleneb lepingust nr XXX, tuleb seega jätta rahuldamata. Laenuandja on küll rikkunud ka lepingu nr XXX sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, ent kuivõrd lepingu alusel võlgnes kostja laenuandjale vaid põhiosamaksed ning intressi ja kulusid mitte, ei olnud laenuandjal vajadust ka tagasimakseid uuesti määrata ning viivise nõudmine lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast on põhjendatud. Kohus rahuldab seega hageja lepingust nr XXX tuleneva sissenõutavaks muutunud viivise nõude summas 72 eurot 78 senti. Kuivõrd hageja nõuab hagis veel sissenõutavaks muutumata viivise väljamõistmist TsMS § 367 alusel, mõistab kohus välja viivise lepingust nr XXX tulenevalt põhinõudelt 1299 eurolt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu tuli kostjal krediidi kasutamise aja eest maksta intressi

§ 94

lõikes 1 sätestatud 5 suuruses, mistõttu ei ole põhjendatud viivise nõudmine määras 16% aastas ning kohaldada tuleb

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära.

Lepingust nr XXX tuleneva edasiulatuva viivisenõude rahuldab kohus hageja taotletud kujul. Hageja palub kostjalt

§ 1132lg 2 p 3 alusel välja mõista ka sissenõudmiskulud summas 100 eurot.

Kohus rahuldab antud nõude. Tulenevalt eeltoodust rahuldab kohus hagi osaliselt ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 2470 eurot 22 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 72 eurot 78 senti, sissenõudmiskulud 100 eurot ning viivis lepingust nr XXX tulenevalt põhinõudelt 1299 eurolt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni põhinõude täieliku tasumiseni

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras ning lepingust nr XXX tulenevalt põhinõudelt 1171 eurot 22 sendilt alates 1. märtsist 2023 kuni põhinõude täieliku tasumiseni

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Kohus selgitab tagaseljaotsuse kättetoimetamise kohta järgmist. Kohtul ei õnnestunud kostjale menetlusdokumente kätte toimetada kohtule teadaolevatel kostja aadressidel ega kostja sidevahendite andmeid kasutades. Kohus tegi kostja elukoha ja muude sidevahendite andmete väljaselgitamiseks päringu rahvastikuregistrisse, e-maksuametisse, kostja elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele ning Politsei- ja Piirivalveametile. Kohtul ei õnnestunud välja selgitada kostja kehtivaid elukoha ja muude sidevahendite andmeid, mis oleksid viinud dokumentide kostjale kättetoimetamiseni. Kohtule ei ole pärast hagiavalduse ja kirjaliku vastuse esitamise nõude kostjale avalikult kättetoimetamist saanud teatavaks täiendavaid kostja elukoha ega muude sidevahendite andmeid. Rahvastikuregistrisse ega e-maksuametisse ei ole kostja kohta täiendavaid andmeid laekunud. Tagaseljaotsus tuleb toimetada kostjale TsMS § 317 lg 1 p 1 alusel kätte otsuse resolutsiooni väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. Väljavõttes tuleb TsMS § 317 lg 4 järgi märkida asja arutav kohus, menetlusosaline ja menetluse ese ning otsuse resolutsiooni punktid 1 – 3 ja 7 – 9 ning selgitused kaja esitamise kohta. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Hagi rahuldati ligikaudu 93% ulatuses. Kohus jätab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 93% ulatuses kostja ja 7% ulatuses hageja kanda. Hageja palub mõista kostjalt hageja menetluskuludena välja riigilõivu 420 eurot, maksekäsu kiirmenetluse kulu 28 eurot 17 senti ja esindajakulu 647 eurot 83 senti (käibemaksuta). Riigilõiv 420 eurot on TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi põhjendatud menetluskulu. Vastavalt TsMS §-le 4842 määratakse maksekäsu kiirmenetluses avaldaja (hageja) menetluskulude katteks 20 eurot. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Seega on hageja menetluskulud maksekäsu kiirmenetluses põhjendatud ja vajalikud 20 euro ulatuses. Kui menetlusosaline peab kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Põhjendatud ja vajalikus ulatuses kulude kindlaks tegemisel tuleb hinnata esindamisele kulunud aega (töötundide arv) ja eraldi ühe tööühiku hinda (tunnihind) (vt Riigikohtu 1. juuni 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-16). Hagejale osutati õigusabi 3 tundi 50 minutit tunnihinnaga 169 eurot (käibemaksuta). Hageja esitas nõude kahest tarbijakrediidilepingust tuleneva põhivõla, intressi, sissenõudmiskulude ja viivise saamiseks. Tegemist ei ole õiguslikult keerulise vaidlusega. Hageja on Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt esitanud sarnaseid hagisid sadu ja võimalik, et enamgi. Hageja lepingulise esindaja osalus menetluses on sisuliselt piirdunud hagiavalduse kohtusse 6 esitamisega ning selle täiendamisega. Seetõttu ei pea kohus ajakulu 3 tundi 50 minutit täies mahus põhjendatuks. Kohtu hinnangul on põhjendatud ja vajalik ajakulu trafaretse hagiavalduse koostamiseks ja kohtusse esitamiseks 1 tund ning võttes arvesse selle täiendusi, kokku 2 tundi. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tasumäär 169 eurot (käibemaksuta) ei ole esindaja kvalifikatsiooni ja vaidluse keerukust arvestades põhjendatud. Asja vähest mahtu ja keerukust ning esindaja kvalifikatsiooni arvestades ei ole kõnealuses asjas põhjendatud tunnitasu enam kui 100 euro ulatuses. Hageja esindajakulu on seega vajalik ja põhjendatud 2 tunni, s.o 200 euro ulatuses (käibemaksuta). Hageja menetluskulud on seega kokku põhjendatud ja vajalikud 540 (420+20+200) euro ulatuses. Kuna menetluskulud jäid 93% ulatuses kostja ja 7% ulatuses hageja kanda, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 93% hageja kindlaksmääratud menetluskuludest (540 eurot), s.o 502 eurot 20 senti. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lõikele 4 tuleb märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Marian Miilaste kohtunik 7