Obsah (9)

§ 407§ 444§ 163§ 174§ 172§ 162§ 175§ 177§ 468

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hele Kaldma Otsuse tegemise aeg ja koht 27. september 2023, Tartu Tsiviilasja nr 2-22-140489 Tsiviilasi Aktiva Finance Group OÜ hagi V. M

§ 407

lg-s 5 sätestatud 2 tagaseljaotsuse tegemist välistavad asjaolud.

§ 407

lg 6 näeb ette, et kui hageja on nõus tagaseljaotsuse tegemisega, kuid hagi ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud, teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Kohus leiab, et hagi ei ole täies ulatuses õiguslikult põhjendatud ning tuleb rahuldada tagaseljaotsusega osaliselt.

§ 444

lg 3 alusel põhjendab kohus tagaseljaotsuses vaid hagi osalist rahuldamata jätmist ja menetluskulusid.

1. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Vaidlust ei ole selles, et lepingutega seoses tegutses krediidiandja oma majandus- või kutsetegevuses ning kostja on tarbija VÕS § 1 lg 5 mõistes. Seega on hageja nõude aluseks olevad lepingud tarbijakrediidilepingud VÕS § 402 lg 1 mõistes. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja rikkus lepingutest tulenevat kohustust, jättes lepingujärgsed maksed nõuetekohaselt tasumata. Krediidiandja andis
2. juulil 2022 kostjale tähtaja võla tasumiseks koos hoiatusega, et ütleb võla tasumata jätmise korral lepingu üles. Kuna kostja lepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, saatis krediidiandja
3. juulil 2022 kostjale lepingu ülesütlemise teate. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et krediidiandjal oli õigus tarbijakrediidileping üles öelda ning tarbijakrediidileping öeldi kehtivalt üles
4. juulil
5. Krediidiandja loovutas
6. juulil 2022 järelmaksulepingust tuleneva nõude koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid hagejale ning teavitas sellest samal päeval kostjat. Seega on hagejal alus nõuda kostjalt võla tasumist.
7. VÕS tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb VÕS sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega konformselt. Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi preambula 26 lõige). Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja varem koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (EKo C-32/14, ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Seoses sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel (EKo C‑226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel kohustus kontrollida tarbija kaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh lepingueelse teabe esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist taotlust ootamata tegema kindlaks sellisest rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová v Finway a.s., p 64).
8. VÕS § 4034 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud tarbijakrediidi andmisel järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. Kohus on täiendavalt nõudnud hagejalt selgitusi VÕS § 4034 alusel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta. Hageja selgitas
9. juuni 2023 vastuses, et laenuandja on järginud 3 vastutustundliku laenamise põhimõtteid ning esitas selle kohta tõenditena Finantsinspektsiooni soovitusliku juhendi vastutustundliku laenamise nõuete kohta, kostja täidetud laenutaotluse ja taust.ee väljavõtte. Hageja esitas järgnevad selgitused: kostja on lepingu taotluses märkinud oma sissetulekuks 640 eurot ja väljaminekuks 0 eurot, seega jäi kostjale raha reservi vähemalt 600 eurot. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi krediidiandja päringud maksehäireregistritesse, krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid polnud. Otsuse tegemisel lähtus krediidiandja eeldusest, et tööealine, tööd tegev ja senise korrektse maksekäitumisega mõistlik isik tuleb toime igakuise tagasimakse 51 euro 71 sendi tasumisega. Hageja märkis, et Taust.ee süsteemist tehtud väljavõttest on näha, et kostjal puudusid lepingu sõlmimisel maksehäired. Arvestades hagi aluseks oleva lepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma.
10. Kohus märgib, et vastavalt VÕS § 4034 lg-le 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Seega ei ole krediidiandjal mitte ainult kohustus tarbija krediidivõimelisust hinnata, vaid ta võib tarbijale krediiti anda vaid siis, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemusena selgub, et tarbija on vastava krediidi tagasimaksmiseks lepingus kokkulepitud tingimustel võimeline. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 3 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
11. Hagejal on kohustus tulenevalt VÕS § 4034 lg-st 13 vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendada. Kohus leiab, et hageja seda teinud ei ole. Kohtu hinnangul ei saa vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimist tõendada Finantsinspektsiooni soovitusliku juhendi vastutustundliku laenamise nõuete kohta, kostja täidetud laenutaotluse ega taust.ee väljavõttega. Kohtule esitatud ilmselgelt tagantjärele võetud taust.ee väljavõttest ei järeldu midagi kostja maksehäirete kohta lepingu sõlmimise ajal. Esitatud väljavõttest nähtuvalt on kostja vastu esitatud varaseim nõue
12. aprilli 2022 kuupäevaga ja hiliseim nõue
13. aprilli 2022 kuupäevaga. Kostja sõlmis lepingu krediidiandjaga
14. märtsil
15. Lisaks ei anna pelgalt 4 maksehäirete puudumine alust väita, et kostja finantsvõimekust on kontrollitud. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
16. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Praegusel juhul on laenuandja tuginenud laenuvõtja enda esitatud andmetele, milleks on laenusumma 1449 eurot, osamaksete arv 36, maksepäev 15, igakuised sissetulekud 640 eurot, igakuised kohustused 0 eurot, pangakonto number laenu väljamaksmiseks, kampaania nimetus ja asjaolu, et tegemist on veebitaotlusega. Kohtu hinnangul on esitatud andmed liiga kasinad, et langetada otsus võetava maksekohustuse jõukohasuse kohta. Taotluses enamuse andmete puudumine (isegi nime ei ole märgitud!) oleks laenuandjal pidanud kindlasti tekitama kahtluse esitatud andmete tõeväärtuses ning neid oleks tulnud kontrollida. Kohtu hinnangul oleks kostja konto väljavõttest nähtav kostja sissetulek, samuti kostja võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees ning majapidamiseks kuluvad summad. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et krediidiandja kontrollis kostja esitatud andmeid sissetuleku ja kulude suuruse kohta. Kuivõrd praegusel juhul ei ole krediidiandja kostja konto väljavõtteid küsinud, on krediidiandja kostjale krediidi võimaldamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et krediidiandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud VÕS § 4034 lg-s 6 sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 loetakse selle tagajärjel tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu).
17. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
18. jaanuari ja
19. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on kogu laenulepingu kehtivuse perioodi olnud vastav intress 0,00%. Seega lepingu kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud.
20. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja kostjale laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle laenulepingu järgi tagasi maksnud. Järelmaksulepingu nr XXX alusel soetatud kauba maksumus oli 1449 eurot, millele lisandub lepingutasu 10 eurot ja intress 16% aastas. Hagiavalduse kohaselt ei ole kostja tagasimakseid teinud. Kostja ei võlgne hagejale intressi ega muid tasusid, järelikult on järelmaksulepingust tulenev võlg 1499 eurot.
21. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (Tallinna Ringkonnakohtu
22. jaanuari
23. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Eelnevast tulenevalt tuleb hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue jätta rahuldamata. 5 Kuna kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 1449 eurot, mis muutub sissenõutavaks alates käesoleva otsuse jõustumisest, on hagejal õigus nõuda põhivõlalt lepingujärgset viivist 16% aastas alates maakohtu otsuse vastavas osas jõustumisest kuni põhivõla tasumiseni.
24. Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulusid 120 eurot, lähtudes VÕS § 1132 lg-st
25. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 ei võlgne kostja hagejale muid lepingust tulenevaid tasusid. Kohtu hinnangul tuleb sellise muu tasuna võtta ka lepingus kokkulepitud sissenõudekulu. Lisaks on sissenõudekulud põhjendamatud selle tõttu, et vastavalt eelmistes punktis väljatoodule ei olnud kostja sattunud sissenõudetoimingute tegemise ajal maksetega viivitusse. Hageja nõue sissenõudekulude hüvitamiseks tuleb jätta seega rahuldamata.
26. Kohus, tuginedes tsiviilasja materjalidele ja eespool väljatoodud põhjendustele, mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 1449 eurot ja viivise alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni põhivõla 1449 euro tasumiseni 16% aastas.
27. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

§ 163

lg 1 kohaselt võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jaotab menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi hind on käesolevas asjas 1917 eurot 28 senti. Kohus rahuldab hageja nõude osaliselt, kokku summas 1680 eurot 84 senti (1449 eurot põhinõue + edasiulatuv aastane viivis 231 eurot 84 senti), seega rahuldab kohus hagi 87,67% ulatuses. Kohus leiab, et hageja menetluskulud tuleb jätta 87,67% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 12,33% ulatuses hageja kanda. 15. Tulenevalt

§ 174

lg-st 1 ja § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja on esitanud taotluse hagiavalduselt tasutud riigilõivu 315 euro, maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 euro ja hageja õigusabikulude 460 euro väljamõistmiseks. Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses põhjendatud kuluga. Maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks ülemineku korral arvatakse asja maksekäsu kiirmenetluse kulud

§ 172lg 9 kolmanda lause järgi hagimenetluse kulude hulka.

See tähendab, et need kulud kannab

§ 162lg 1 alusel kostja.

Seadusega on avaldajale maksekäsu kiirmenetluses tekkivate menetluskulude katteks ette nähtud 20 eurot, mistõttu on ka maksekäsu kiirmenetluse kulu kostjalt väljamõistmine põhjendatud. Hagejat esindas lepinguline esindaja, tunnihinnaga 120 eurot (ilma käibemaksuta). Esindaja ajakulu oli kokku 3 tundi 50 minutit. Kohus leiab, et hageja esindaja ajakulu on ülepaisutatud. Arvestades nõude olemust, keerukust ja mahtu, leiab kohus, et põhjendatud ja vajalik ajakulu on 3 tundi (

§ 175lg 1).

Hagejale osutatud õigusabi tunnitasu on kohtupraktikas peetud põhjendatuks. Hageja lepinguline esindaja on käibemaksukohustuslane ning hageja on käibemaksukohustuslane, mistõttu on hagejal õigus saada käibemaksu tagastust. Lepingulise esindaja arve on esitatud ilma käibemaksuta. Seetõttu on põhjendatud õigusabikulude väljamõistmine summas 360 eurot. Eeltoodu alusel loeb kohus põhjendatud ja vajalikuks hageja menetluskuluks kokku 695 eurot (315+20+360). Kostjal tuleb hagejale hüvitada seega 609 eurot 30 senti (87,67% 695-st). Kohus rahuldab hageja taotluse mõista kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni (

§ 177lg 4).

Kohtule teadaolevalt kostja menetlustoiminguid teinud ei ole, seega eeldab kohus, et kostjal menetluskulud puuduvad. 6 16. Kohus tunnistab

§ 468lg 1 p 2 alusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

/allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik 7