KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 26. aprill 2022, Tartu 3-20-820 Haldusasi D

) § 67 p 1 kohaselt on vanglaametniku korraldus kinnipeetavale täitmiseks kohustuslik. Kaebajat karistati vanglaametniku seadusliku korralduse täitmata jätmise eest. Käskkirjal ei ole selliseid puudusi, mis tingiksid selle tühistamise.

1. aprilli
2. a menetlusdokumendis möönis vastustaja, et vaidlustatud käskkirjas on arvestatud muu hulgas 12 distsiplinaarkaristusega, mis olid määratud
3. märtsil 2019, s.t rohkem kui aasta enne kaevatava käskkirja andmist. Samas olid distsiplinaarkaristused kaebaja uue rikkumise toimepanemise ja distsiplinaarmenetluse protokolli koostamise ajal veel kehtivad. See eksimus ei viinud ebaõigele lõppjäreldusele. Isegi kui 12 kustunud distsiplinaarkaristust kõrvale jätta, jäi alles neli kehtivat karistust, mis olid määratud samuti ametniku korralduse eiramise eest. Kuna varasemate rikkumiste eest määratud noomitused ei olnud kaebajat heidutanud, siis ei olnud kaebajale määratud minimaalmäära lähedane kartserikaristus ebaproportsionaalne. HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4. Tartu Halduskohus rahuldas
5. mai
6. a otsusega kaebuse ja tühistas Viru Vangla
7. märtsi
8. a käskkirja nr 6-3/238-
10. Halduskohus sedastas, et vastustaja tugines kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel 17-le distsiplinaarkaristusele, s.h neljale noomitusele, mis määrati
11. jaanuari
12. a käskkirjaga; ühele kartserikaristusele, mis määrati
13. juuni
14. a käskkirjaga nr 6-3/412-1; ning 12-le kartserikaristusele, mis määrati
15. märtsi
16. a käskkirjaga nr 6-3/185-
17. Viimati nimetatud 12 distsiplinaarkaristust olid distsiplinaarkaristuse määramise ajal
18. märtsil 2020 juba kustunud vastavalt

§ 65lg-le 5.

1. Distsiplinaarkaristuste määramisel on vastustaja seega lähtunud lubamatutest kaalutlustest, mis kvalifitseerub antud juhul kaalutlusveaks. Kuna vaidlustatud käskkirjas on kaalumisel arvestatud proportsionaalselt sedavõrd suurt osa sobimatuid asjaolusid (s.o varasemaid karistusi), ei ole võimalik veenduda, et vastustaja on kaalutlusõigust teostanud õiguspäraselt. Ei ole välistatud, et 5 kehtiva distsiplinaarkaristuse (millest 4 olid noomitused) arvestamisel oleks vastustaja jõudnud kaalumise tulemusel otsusele karistada kaebajat kartserikaristusest leebema karistusega või vähema arvu kartseripäevadega kui 7 ööpäeva. Ka vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud põhjendused ei luba veenduda, et korrektse kaalumise tulemusena, st ilma 12 kustunud distsiplinaarkaristuse arvestamiseta, oleks vastustaja määranud kaebajale sama range karistuse. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
2. Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuses on vastustaja seisukohal, et halduskohus leidis ebaõigesti, et vastustaja ei tohtinud karistuse määramise ajal võtta arvesse neid distsiplinaarkaristusi, mis olid kehtivad ajal, kui kinnipeetav rikkumise toime pani. Kaebaja pani rikkumise toime
3. veebruaril
4. Halduskohus tuvastas, et sel ja distsiplinaarmenetluse läbi viimise ajal oli kaebajal 17 kehtivat distsiplinaarkaristust, s.h vaidlusalused 12 kartserikaristust. Vaidluse raskuspunkt on küsimusel, milline mõju on kehtivuse kaotanud distsiplinaarkaristuste välja toomisel uue karistuse määramisel. Teatud juhtudel peab see olema lubatav, nagu näiteks praegu, kui rikkumine pandi toime eelmiste karistuste kehtivuse ajal. Igal juhul ei olnud kaebajale määratud distsiplinaarkaristus rikkumise iseloomu arvestades ebaproportsionaalne. Distsiplinaarkäskkirjal ei olnud ka ühtegi muud puudust, mis tingiks selle kehtetuks tunnistamise.
5. Apellatsioonimenetluse ajal kaebaja vabanes vangistusest ning ei esitanud vastust apellatsioonkaebusele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7. Vastavalt

§ 64

lg-le 4 määrab distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Seega teeb vanglateenistuse pädev ametnik otsustuse kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramise kohta käskkirja andmisega. Distsiplinaarkaristuse määramise ajaks on käskkirja 2 andmise aeg. Karistuse määramisel arvesse võetavate asjaolude kogum tuleb vastavalt samuti kindlaks teha käskkirja andmise aja seisuga. Seetõttu tuleb distsiplinaarkaristuse määramisel asjaolude kogumist välja jätta need kaebaja varasemat käitumist iseloomustavad distsiplinaarkaristused, mis on uue karistuse määramise ajaks kustunud. Sisuliselt on seda möönnud ka vastustaja, nõustudes, et kaebajale määrati 12 distsiplinaarkaristust 13. märtsi 2019. a käskkirjaga ning et need karistused kustusid enne vaidlustatud käskkirja andmist 2020. a märtsis. Sama tuleneb üheselt ka

§ 65

lg-st 5, mille järgi kustub distsiplinaarkaristus ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. Riigikohus on

§ 65

lg 5 varasema redaktsiooni kohta selgitanud, et karistuse kustumise tähenduseks on muu hulgas see, et seda ei tohi arvesse võtta kinnipeetavale uue distsiplinaarkaristuse määramisel1.

§ 65lg-le 5 ei ole ka selle praeguses sõnastuses alust anda teistsugust tähendust.

Seetõttu ei saa olla vaidlust, et vaidlustatud käskkirjas nimetatud 17-st distsiplinaarkaristusest 12 karistust olid kaevatava käskkirja andmise ajaks kustunud.

§ 65

lg 5 ega muu norm ei näe ette erandit sellest reeglist.

§ 65

lg 5 regulatsioon on selge ning seda ei saa mõista vastustaja soovitud viisil, s.t selliselt et uue rikkumise toimepanemisega lükkub distsiplinaarkaristuste kustumine edasi uue rikkumise eest karistuse määramiseni. 1. juuni 2015 jõustunud

§ 65

lg 5 muudatusega seadusandja just kõrvaldas uue distsiplinaarsüüteo toimepanemisel sätte varasema redaktsiooni kohaselt olnud distsiplinaarkaristuse kustumist edasilükkava toime. Seetõttu on halduskohus põhjendatult leidnud, et vastustaja arvestas õigusvastaselt vaidlusaluse 12 varasema distsiplinaarkaristusega kaebajale uue karistuse määramisel.

1. Kaevatava käskkirja kohaselt tingis kaebajale kartserikaristuse määramise see, et vanglateenistuse ametniku korralduse täitmata jätmine on raske rikkumine ning kaebaja oli tuttav vangistust reguleerivate õigusaktidega, s.t teadlik kohustusest alluda ametniku korraldusele. Vangla hinnangul ei olnud proportsionaalne ja eesmärgipärane määrata karistuseks noomitust, elektriseadme, lühi- ega pikaajalise kokkusaamise keelamist või töölt eemaldamist just põhjusel, et tegemist on raske rikkumisega. Distsiplinaarkaristuse seitsmepäevast tähtaega aga põhjendas vastustaja sellega, et kaebajal on 17 varasemat distsiplinaarkaristust vanglaametniku korralduse täitmata jätmise eest. Ka ringkonnakohus ei näe võimalust vaadata mööda asjaolust, et vastustaja tugines karistuse määramisel 17 varasemale distsiplinaarkaristusele olukorras, kus karistuse määramise ajal oli kaebajal üksnes 5 kehtivat distsiplinaarkaristust. Kuigi seitsmepäevane kartserikaristus jääb alla lubatud sanktsiooni keskmist määra, ei teki asja materjalide pinnalt veendumust, et õiguspärase kaalutlusotsuse tegemisel oleks vastustaja karistuse liigi ja määra osas jõudnud samale tulemusele. Ringkonnakohus osutab siinkohal sellele, et varasemalt pidas vastustaja võimalikuks karistada kaebajat sarnase rikkumise eest noomitusega. Kahtlust, et ka praegusel juhul tulnuks siiski kõne alla kartserikaristusest kergema karistuse määramine, ei kummuta vastustaja väide, et varasemad noomitused ei olnud soovitud mõju avaldanud ja see tingis vajaduse rangema karistuse kohaldamiseks. Esmalt ei ole vangla sellisele põhjendusele tuginenud kaevatavas käskkirjas, vaid esitas põhjenduse alles kohtumenetluses. Vastustaja ei ole seejuures väitnud, et ta lähtus sellest kaalutlusest juba kaebajale karistuse määramise ajal. Teiseks, pärast
2. aastal kaebaja karistamist 13-l korral kartserisse paigutamisega pidas vastustaja ise põhjendatuks karistada kaebajat nelja varasematega sarnase rikkumise eest mitte kartserikaristuse, vaid noomitusega. Seega pidas vastustaja põhjendatuks määrata kaebajale allumatuse eest kergemaliigilise karistuse olukorras, kus kaebajal oli 13 kehtivat kartserikaritust. See seab kahtluse alla vastustaja põhjendused, et ametniku korraldusele allumatuse, kui raske rikkumise eest on põhjendatud just kartserikaristuse määramine. 1 Vt RKHK
3. veebruari
4. a otsus asjas nr 3-3-1-100-09 (p 15). 3
5. Pidades silmas kaebajale karistuse määramisel arvesse võetud kustunud karistuste suurt osakaalu, kaebaja karistamise varasemat praktikat ning vastustaja mõningast ebajärjekindlust sarnaste rikkumiste eest karistuste määramisel ei saa ka ringkonnakohus nõustuda vastustaja väitega, et kaebaja rikkumist arvestades ei saa seitsmepäevast kartserikaristust mingil juhul pidada ebaproportsionaalseks. Kuna kokkuvõttes puudub veendumus, et 12 kustunud distsiplinaarkaristuse väljajätmisel karistuse määramisel aluseks võetud asjaolude kogumist oleks vastustaja jõudnud samale tulemusele kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse liigi ja määra osas, siis on halduskohus põhjendatult otsustanud tühistada kaevatava käskkirja.
6. Eeltoodud põhjustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
7. HKMS § 108 lg 2 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Seetõttu menetluskulusid kaebaja kasuks välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 ls 3). (allkirjastatud digitaalselt) 4