Obsah (6)

§ 104§ 63§ 54§ 103§ 60§ 105

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 30. märts 2023, Tartu 3-19-143 Haldusasi

) § 104 lg 2 alusel.

1. Kaebaja esitas ÜTK-le
2. juuli,
3. augusti,
4. septembri,
5. oktoobri,
6. novembri,
7. detsembri ja
8. detsembri 2018 arved, lähtudes ATL-i
9. juuni
10. a muudatusest. MNT selgitas
11. ja
12. novembri
13. a kirjades, et kaebaja nõue on alusetu ja täiendavate hüvitiste maksmine ei ole võimalik.
14. Kaebaja esitas
15. jaanuaril 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse MNT
16. augusti
17. a käskkirja tühisuse tuvastamiseks ning palus ÜTK-lt ja MNT-lt solidaarselt ATL-i alusel ajavahemiku juulist kuni detsembrini 2018 eest välja mõista tasu 525 476 eurot 7 senti või alternatiivselt 202 995 eurot 59 senti ning viivise põhivõlalt 41 135 eurot 5 senti, samuti viivise 0,1% päevas kuni põhivõla lõpliku tasumiseni. Hiljem kaebaja suurendas nõuet ja kaebuse lõplikuks nõudeks jäi mõista ÜTK-lt ja TA-lt solidaarselt välja 1 607 894 eurot kaebaja kasuks; alternatiivselt mõista ÜTK-lt ja TA-lt solidaarselt välja 628 783 eurot kaebaja kasuks; välja mõista solidaarselt ÜTK-lt ja TA-lt viivis halduslepingus sätestatud määras 0,1 % päevas kuni võlgnevuse põhisumma lõpliku tasumiseni; tuvastada MNT
18. augusti
19. a käskkirja nr 1-2/18/269 (halduslepingu muutmise otsus) tühisus; menetluskulude jaotuse määramisel jätta menetluskulud solidaarselt vastustajate kanda ja mõista kaebaja kulud välja vastustajatelt. Kaebuse kohaselt on kaebaja jäänud tasuta sõidu õiguse tekkimise tõttu ilma piletitulust, mille laekumisega ta lepingu sõlmimisel arvestas. MNT ja ÜTK ei ole alates juulist 2018 kaebaja arveid tasunud, vaid on aluseks võtnud MNT käskkirja. Esmane kohustamisnõue põhineb
20. juuni
21. a ATL-i muudatusel, alternatiivne kohustamisnõue ja kahju hüvitamise nõue aga algsel ATL-l.
22. juunil 2018 kokku lepitud muudatused on õiguspärased ja kehtivad. ATL-i muudatused
23. juunil 2018 olid sõlmitud teadmises, et lepingu poolteks on kaebaja ja ÜTK ning alates
24. juulist 2018 tuleb Ida-Virumaal tasuta ühistransport. Muudatuste eesmärk oli tagada senine lepinguliste suhete tasakaal eelkõige seoses vedajale makstava tasuga pärast piletitulu kadumist. Tasuta ühistranspordile üleminek on endaga kaasa toonud sõitjate arvu hüppelise suurenemise, mis omakorda tähendab suuremaid kulutusi nii busside hooldusele ja remondile kui ka kütusele. Tulenevalt sellest, et
25. juunil 2018 kokku lepitud muudatused olid kehtivad ja õiguslikult siduvad, ei saanud MNT neid kehtivaid muudatusi ühepoolselt muuta. Samuti ei saanud MNT-l olla lepingu ühepoolse muutmise pädevust, kuna ta ei olnud sel ajal haldusorganina ATL-i pooleks. MNT
26. augusti
27. a käskkiri on antud ilma õigusliku aluseta. Selle alusena viidatud

§ 104lg 2 ei ole kohaldatav.

MNT

1. augusti
2. a käskkirja ei ole andnud pädev haldusorgan, mistõttu on käskkiri

§ 63lg 2 p 3 alusel tühine.

Kui

1. juuni
2. a muudatused ei ole kehtivad, siis tuleks vedajale tasu maksmise arvestamisel lähtuda senisest ATL-i tasu maksmise loogikast. Isegi kui MNT-l oleks saanud olla pädevus halduslepingu õigusvastasuse eeldusel seda ühepoolselt muuta (millega kaebaja ei nõustunud), ei saaks see pädevus hõlmata lisaks väidetava õigusvastasuse kõrvaldamisele ka ühepoolselt 2 mitmepoolses lepingus uue regulatsiooni kehtestamist, mis lepingu majanduslikku sisu veelgi enam vedaja kahjuks muudab. Lisaks ÜTK-le kui ATL-i poolele esitas kaebaja täitmisnõude ka solidaarselt MNT, kui liiniveo rahastamist korraldava riigiasutuse, vastu ÜTS § 16 lg 1 p 6 kohaselt ATL-i alusel. Vedajal on alus nõuda ATL-i alusel saamata jäänud tasu ka MNT käest, kui ÜTK ei täida oma rahalist kohustust põhjusel, et MNT ei ole taganud selleks vajalikke vahendeid riigieelarvest.
3. Vastuses kaebusele vaidlesid vastustajad kaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata. Vastustajad selgitasid, et
4. juuni
5. a muudatusega lisati ATL-i p-i 3.
6. õigusvastaselt kolm erinevat kaebajale makstavat tasumäära, mille maksmist ATL-i seni kehtinud redaktsioon ei võimaldanud. Iga muudatus ületas ATL p-s 3.
7. sätestatud piirmäära, kuigi ATL p-i 3.
8. kohaselt on selline muutmine lubamatu. Muudetud redaktsioonis ATL-i p 3.
9. on vastuolus RHS § 123 lg 1 p-dega 1 ja
10. Tasuta ühistranspordile üleminek ei toonud üldse kaasa ATL p-i 3.
11. muutmise vajadust. Muudetud redaktsioonis ATL-i p 3.
12. on vastuolus ka ATL-i p-des 2.5.-2.6 sätestatud toetuse maksmise põhimõttega, mille kohaselt on toetuse maksmine lubatav üksnes ulatuses, milles see on nähtud ette vastuvõetud riigieelarves. Haldusakti tühisuse tuvastamise nõude lahendamisel on asjakohatud kaebuse väited, et
13. augusti
14. a käskkiri on õigusvastane või põhjendused, mis seonduvad käskkirja õigusvastasuse, mitte tühisusega. MNT pädevus
15. augusti
16. a käskkirja andmiseks tuleneb halduslepingust ja ÜTS-ist.
17. augusti
18. a MNT käskkirjaga muudeti ATL p-i 3.2 ATL-i pooltele kohustuslikul viisil. Kaebaja alternatiivnõude eelduseks on, et lähtuda tuleb ATL p-st 3.
19. redaktsioonis, mis kehtis enne selle
20. juuni 2018 muutmist kaebaja ja ÜTK poolt ning
21. augusti 2018 muutmist MNT poolt. Tasuta ühistranspordi olukorras puudub aga tegelik piletitulu, mida ATL p-i 3.
22. kohaselt kaebaja pakutud liinikilomeetri maksumusest maha arvestada. Tasuta ühistranspordi tingimustes ei sõltu kaebajale makstav toetus tegelikust piletitulust. Kaebaja ei ole enne kaebuse esitamist taotlenud alternatiivnõude summade väljamaksmist ÜTK-lt ega MNT-lt. Seetõttu tuleb jätta alternatiivnõue rahuldamata või kaebus selles osas läbi vaatamata. HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
24. juuni
25. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.
26. Halduskohus selgitas, et kohtupraktika kohaselt on ATL käsitatav halduslepinguna. Lepingust nähtub, et ka pooled soovisid sõlmida just halduslepingu.
27. Kaebaja taotleb, et kohus tuvastaks MNT
28. augusti
29. a käskkirja tühisuse.

-s eristatakse õigusvastast haldusakti, st haldusakti, mis ei vasta

§ 54

nõuetele, ja tühist haldusakti, st haldusakti, mille puhul esineb vähemalt üks

§ 63lg-s 2 sätestatud alus.

Kuna haldusakti tühisus on erandlik haldusakti õigusvastasuse tagajärg, siis kaasneb tühisus vaid seaduses otseselt ja ammendavalt sätestatud juhtudel.

§ 103

lg 1 p 1 kohaselt on haldusleping tühine, kui tühine oleks sama sisuga haldusakt. Kaebaja osundatud asjaolud ei viita MNT

1. augusti
2. a käskkirja tühisusele.
3. Vaidlusaluse ATL sõlmimiseni viinud hanke läbiviijaks oli Ida-Viru Maavalitsus, kelle ülesanded maakonna tasandi ühistranspordi korraldamisel läksid maavalitsuste likvideerimise järel
4. jaanuaril 2018 üle MNT-le. Seega oli MNT alates
5. jaanuarist 2018 pädev sõlmima maakonnaliinidel vedajaga avaliku teenindamise lepinguid ja ühtlasi neid ka muutma ja lõpetama. MNT ja ÜTK vahel
6. detsembril 2017 sõlmitud halduslepingu p-i 1.1 kohaselt andis MNT ÜTKle üle MNT-le ÜTS §-s 16 sätestatud ülesanded Ida-Viru maakonnas lepingus märgitud ulatuses. Sõidukilomeetri hinna ja piletihinna kehtestamise pädevus jäi aga endiselt MNT-le. Samasugune 3 vastustaja pädevus tuleneb ÜTS § 31 lg st
7. Sellest sättest nähtub, et sõidukilomeetri hinna kehtestab bussiliikluses sõitjateveol maakonnaliinidel ühistranspordi-keskuse ettepanekul MNT peadirektor käskkirjaga. Seega MNT-l oli pädevus (aga mitte ainupädevus) liinikilomeetri maksumuse piirmäära arvutamise valemi muutmiseks.
8. MNT
9. augusti
10. a käskkirjaga kehtestas ATL p-i 3.2 sõnastuses, mis erineb
11. juuni
12. a ATL-i muudatuste sõnastusest ja ATL p-i 3.2 sõnastusest enne
13. juuni
14. a ATL-i muudatusi. ATL-i muutev
15. augusti
16. a käskkiri on kehtiv haldusakt, mille resolutiivosa on kohustuslik igaühele (

§ 60lg 2).

Kaebaja rahalisi nõudeid oleks aga võimalik rahuldada vaid juhul, kui vaidlusalune

1. augusti
2. a käskkiri oleks tühine.
3. Tühisuse tuvastamise asemel ei saa vaidlustatud haldusakti tühistada (HKMS § 41 lg 4 ls 2), kuna kaebetähtaeg
4. augusti
5. a käskkirja tühistamiseks tuleb igal juhul möödunuks lugeda.
6. Kaebaja alternatiivse kahju hüvitamise nõue lähtub algse ATL-i regulatsioonist ja mõttest. RVastS § 7 lg 1 välistab koosmõjus MNT käskkirja kehtivusega kahjunõude rahuldamise. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
7. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt puudus MNT-l pädevus ATL-i muuta, kuna selle pooleks oli teine haldusorgan ja eraldiseisev õigussubjekt – ÜTK. Asjaolu, et MNT-l oli alates
8. jaanuarist 2018 põhimõtteline pädevus maakonnaliinidel avaliku teenindamise lepinguid sõlmida, ei saa ümber lükata fakti, et konkreetse ATL-i oli Maanteeamet tervikuna üle andnud ÜTK-le. Sarnastel asjaoludel põhinenud vaidluses haldusasjas nr 3-20-1150 rõhutas Riigikohus, et ÜTS-is ei sisaldu sätteid, mis keelaksid ühistranspordikeskusele üle anda pädevust muuta ATL-i üldiselt või spetsiifiliselt hinnaregulatsiooni kontekstis. Seda on sisuliselt möönnud ka MNT ise, kui
9. juuni
10. a käskkirjas nr 1-2/18/175, millega kinnitati sõidupileti hinnaks 0 eurot, andis ÜTK-le selge juhise teha avaliku teenindamise lepingute osas muudatused. Vastasel juhul oleks MNT pidanud täitma ATL-i poole õigusi ja kohustusi ise. Igal juhul puudus MNT-l pädevus teha halduslepingus muudatusi, mis ei kujutanud endast õigusvastasuse kõrvaldamist. Ka

§ 104

lg-s sätestatud 2 eelduste täidetuse korrale olnuks MNT-l üksnes õigus avaliku huvi raske kahjustamise lõpetamiseks muuta haldusleping õiguspäraseks või lõpetada haldusleping. Seega oleks MNT saanud tunnistada kehtetuks ATL

1. juuni
2. a muudatused, mida ta pidas õigusvastaseks. Haldusakti tühisuse hindamisel on Riigikohus pidanud oluliseks ka seda, milline oli akti adressaadi käitumine pärast aktist teadasaamist. Kaebaja on pidanud halduslepingu muutmist MNT ühepoolse haldusaktiga algusest peale õigustühiseks ja vastavalt ka käitunud. Tehes selgelt oma pädevust ületava muudatuse haldusaktiga, mida kaebajal ei olnud mõistlikku alust kehtivaks pidada, ja samas jätkates läbirääkimisi tasu maksmise üle, võttis MNT sisuliselt kaebajalt võimaluse oma õigusi seaduses sätestatud viisil ja tähtaegadel primaarselt kaitsta.
3. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidlevad Ida-Viru Ühistranspordikeskus ja Transpordiamet apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta see rahuldamata. Vastustajad leiavad, et MNT pädevus
4. augusti
5. a käskkirja andmiseks tuleneb halduslepingu punktist 1.4 ja ÜTS § 16 lg 1 p-st 8 ja § 80 lg 4 p-st
6. Käskkirja andmine ei eeldanud ATL-i pooleks olemist. MNT ei loobunud halduslepingut sõlmides enda järelevalvepädevusest. MNT ja ÜTK on mõlemad lähtunud
7. augusti
8. a käskkirjast, aktsepteerides kaebaja arveid ainult ulatuses, milles need olid kooskõlas käskkirjaga muudetud ATL-iga. 4 Apellatsioonkaebuses väidetakse seoses käskkirja väidetava tühisusega, et

§ 104

lg 1 tingimused ei ole täidetud.

§ 104ei ole pädevusnorm, vaid kohaldatav materiaalõigusnorm.

Apellatsioonkaebuses heidab kaebaja ette, et MNT pole

1. augusti
2. a käskkirjaga taastanud
3. juuni
4. a muudatuste eelset olukorda, vaid on loonud täiesti uue olukorra. Tegemist on kummalise etteheitega, sest käskkirjaga muudeti
5. juuni
6. a muudatustele eelnenud olukord kaebajale oluliselt soodsamaks. Nimelt soostus MNT maksma kaebajale lisatasu 0,051 €/km, millise tasu maksmist
7. juuni
8. a muudatuste eelne ATL kaebajale ette ei näinud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus on selgitanud tühise haldusakti tunnuseid ja asjaolude pinnal jälgitavalt põhjendanud, miks vaidlustatud haldusakt nendele tunnustele ei vasta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused HKMS § 201 lg 4 alusel kordamata.
10. Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja jätkuvalt, et vaidlustatud käskkirjal ei ole õigusjõudu ning see ei saanud tuua kaasa muutusi ATL poolte õigustes ja kohustustes. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
11. Kaebaja on kaebuses esitanud MNT käskkirja tühisuse tuvastamise nõude (HKMS § 37 lg 2 p 6). Nagu halduskohus selgitas, on tühine haldusakt kehtetu algusest peale (

§ 63lg 1).

Seega ei ole tühine haldusakt kehtima hakanudki ega saanud seetõttu luua, muuta või lõpetada haldusakti adressaadi õigusi ja kohustusi. Tühine haldusakt kahjustab õiguskorda, rikkudes õiguskindluse põhimõtet, kuna näiliselt igaühele täitmiseks kohustuslikul haldusakti resolutsioonil (

§ 60lg 2) sellist toimet tegelikult ei ole.

Seetõttu kaasneb haldusakti tühisus üksnes erandlike,

§ 63lg-s 2 nimetatud, asjaoludega.

Haldusakti muud puudused ei too kaasa haldusakti kehtetust.

§ 63

lg-s 2 nimetamata minetused haldusmenetluses või haldusaktis endas võivad tingida haldusakti õigusvastasuse, kuid ei väära automaatselt haldusakti kehtivust ega selle resolutsiooni kohustuslikkust igaühele. Seetõttu võib ka tõsiste puudustega haldusakt olla kehtiv ja tuua kaasa negatiivse mõju isiku subjektiivsetele õigustele. Sel juhul on õigusvastase haldusakti õigusjõu murdmiseks vajalik haldusakti kehtetuks tunnistamine või tühistamine halduskohtu otsusega. Viimane on võimalik halduskohtumenetluses tühistamisnõude (HKMS § 37 lg 2 p 1) läbivaatamise tulemusena. Seda nõuet praeguses asjas menetluses ei ole. Ringkonnakohus selgitab siinkohal, et tühistamiskaebuse lahendamisel peab kohus muu hulgas võtma seisukoha selles, kas haldusakt on (oli) kehtiv. Kui haldusakt kehtivust ei saavutanud, ei saa seda ka tühistada. Sel juhul on kohtul tühistamiskaebust lahendades võimalik tuvastada ka haldusakti tühisus. Vastupidiselt aga tühistamiskaebuse lahendamisel ka juhul, kui kohtulahendis ei ole otsesõnu võetud seisukohta tühistamiskaebusega vaidlustatud haldusakti kehtivuse osas ega seda seisukohta põhjendatud, on kohus tühistamiskaebuse rahuldamisega siiski vaikides kinnitanud, et tegemist oli kehtiva haldusaktiga. 18. Kaebaja väidab vaidlustatud käskkirja tühisust põhjusel, et MNT-l puudus pädevus halduslepingu, mille pooleks ta ise ei ole, osaliste õiguste ja kohustuste reguleerimiseks (

§ 63lg 2 p 3).

Kui MNT-l tõepoolest ei olnud pädevust haldusakti andmisega muuta kaebaja ja ÜTK vahel sõlmitud ATL-i, ei saanuks vaidlustatud käskkirjal olla mõju ATL poolte õigustele ja kohustustele, s.t käskkiri oleks tühine ja kehtetu algusest peale. Kaebaja väite hindamiseks tuli halduskohtul seega hinnata, kas pärast ÜTK-ga avaliku ülesande üleandmiseks halduslepingu sõlmimist kujunenud õiguslikus olukorras oli MNT ilma jäänud pädevusest reguleerida ATL täitmisel vedajale makstava hüvitise suurust või arvestamise korda. Pooled ei vaidle selle üle, et ATL on haldusleping ning MNT-l oli ÜTS § 16 lg-st 1 tulenevalt pädevus sõlmida ise kaebajaga ATL. Samas sõlmis MNT ÜTS § 15 lg 2 alusel Ida-Viru Ühistranspordikeskusega halduslepingu ja volitas viimast täitma ÜTS § 16 lg-s 1 nimetatud 5 ülesandeid konkreetse ATL osas. Seega on vaidluse all eelkõige, kas ÜTK-ga halduslepingu sõlmimisega andis MNT oma ATL sõlmimise ja täitmisega seotud pädevuse ära. 19. Kaebaja on siinjuures ekslikult leidnud, et MNT pädevuse puudumist saaks järeldada ka sellest, kui MNT on käskkirjaga halduslepingut muutes rikkunud

§ 104

lg-t 2, eirates sätte eeldusi või ületades normiga antud volituse piire.

§ 104

lg 2 järgi on lubatud õigusvastase halduslepingu ühepoolne muutmine selle õiguspäraseks muutmise või lõpetamise kaudu. Ringkonnakohus osutab, et

§ 104lg-s 2 on sätestatud haldusorgani volituse piirid halduslepingu muutmiseks.

Norm ei reguleeri aga seda, milline haldusorgan on pädev

§ 104lg 2 alusel halduslepingu muutmiseks.

Kui sättest tulenevat volitust rakendab haldusorgan asjakohast pädevust omamata, siis võib haldusorgani otsustus olla tühine

§ 63lg 2 p 3 järgi.

Samas ei ole sarnases olukorras alust pidada tühiseks pädeva haldusorgani otsust, kui otsusega muudetakse halduslepingut enam, kui on vaja halduslepingu õiguspäraseks muutmiseks või tehakse seda olukorras, kus õigusliku tagajärje rakendamise eeldused ei ole täidetud. Nende rikkumiste tõttu võib haldusorgani otsus olla õigusvastane, kuid on siiski kehtiv ja omab õiguslikku mõju. Seetõttu ei ole praegusel juhul asjakohased kaebaja väited ja põhjendused, mis seonduvad

§ 104lg 2 rikkumisega vaidlustatud käskkirja andmisel.

Asja lahendamisel ei ole oluline, kas kaebaja ja ühistranspordikeskuse

1. juunil 2018 sõlmitud ATL muudatus oli õiguspärane või rikkus RHS-st tulenevaid piiranguid ega seegi, kas vaidlustatud käskkirjaga taastati
2. juuni
3. a lepingumuudatusele eelnev olukord või loodi vedajale tasu arvestamiseks varasemast erinev kord. Need asjaolud võivad mõjutada vaidlustatud käskkirja õiguspärasust, kuid ei saanud kaasa tuua käskkirja tühisust.
4. ÜTS § 16 lg-s 1 loetletud õiguste ja kohustustena vastustaja muu hulgas sõlmib vedajaga avaliku teenindamise lepinguid ja korraldab riigihankeid vedajate leidmiseks avalikule liiniveole. Enne
5. jaanuari 2018 oli sarnane pädevus maavanemal (ÜTS vana redaktsiooni § 14 lg 1 p 6).
6. aastal sõlmiski kaebajaga ATL-i Ida-Viru maavanem. Vaidlust ei ole seega selles, et vaidlusaluse käskkirja andmise ajal nägi ÜTS ette MNT üldise pädevuse riigihangete korraldamiseks ja ATL-i sõlmimiseks. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb lepingu sõlmimise pädevusega ühtlasi hõlmatuks lugeda ka õigus lepingut muuta ja lõpetada, kuna selles osas ei ole seadusandja eraldi kellegi pädevust sätestanud. MNT ja ÜTK sõlmisid ÜTS § 15 lg 2 alusel halduslepingu (dtl 94-100), mille p 1.1 järgi andis MNT ÜTK-le üle ÜTS §-s 16 sätestatud ülesanded Ida-Viru maakonnas lepingus märgitud ulatuses. Lepinguga volitas MNT ÜTK-d täitma alates
7. jaanuarist 2018 lepingus loetletud kohustusi, andes ühtlasi üle nende ülesannete täitmiseks vajalikud lepingud, materjalid, muud dokumendid ja riikliku ühistranspordiregistri kasutamise õiguse ulatuses, mis on vajalik lepingu täitmiseks (lepingu p 1.3). Teiste hulgas anti üle AS-ga Sebe sõlmitud ATL nr. 3-3/100 kehtivusega kuni
8. jaanuar
9. ÜTK võttis endale lepinguga kohustuse korraldada avalikke konkursse ja riigihankeid vedajate valimiseks avalikule liiniveole ÜTS-is ettenähtud juhtudel ja sõlmida vedajatega avaliku teenindamise lepinguid (lepingu p 2.1.10).
10. Erinevalt kaebajast on ringkonnakohus seisukohal, et eelnevalt kirjeldatud kohustuste üleandmisega ÜTK-le ei loobunud MNT oma ÜTS § 16 lg 1 p-s 5 sätestatud pädevusest kaebajaga
11. aastal sõlmitud ATL osas. ÜTS § 15 lg 2 kohaselt volitavad omavalitsusüksused ja riik piirkondlikku ühistranspordikeskust halduslepingu alusel täitma asjakohaseid ÜTS §-s 16 nimetatud ülesandeid. Ka lepingu sõnastuse järgi volitas MNT ÜTK-d kaebajaga sõlmitud ATL-i täitmiseks.

-s ega muus avaliku õiguse valdkonda reguleerivas seaduses ei ole volituse mõistet defineeritud.

§ 105

lg 1 järgi aga kohaldatakse halduslepingutele tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, arvestades

-ga kehtestatud erisusi. Seetõttu peab ringkonnakohus kohaseks lähtuda volituse instituudi eraõigust regulatsioonist. 6 Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 117 sätestab, et esindusõigus on õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel (lg 1) ja selle võib anda tehinguga (volitus) või see võib tuleneda seadusest (seadusjärgne esindusõigus) (lg 2). Volituse ulatuse määrab esindatav (TsÜS § 120 lg 2). Volitust tõlgendatakse selliselt, nagu pidi esindatava tahteavaldust või käitumist mõistma isik, kellele volitus anti või kes avalikkusele suunatud tahteavaldusele või esindatava avaldusele või käitumisele tugineb (sealsamas). Viidatud regulatsioonist ilmneb selgelt, et volitus on esindusõiguse instituut. Volituse andmisega saab esindaja õiguse teha toiminguid esindatava eest ja nimel, kuid ei omanda esindatava õigusi ega kohustusi. Volituse andmisega volitas MNT seega ÜTK-d tegema ATL sõlmimise ja täitmise toiminguid MNT eest, kuid ei loobunud oma pädevusest (ja kohustusest) täita ÜTS § 16 lg-s 1 sätestatud kohustusi. Sellist õigust MNT-l ei olnudki. Ringkonnakohus mõistab ÜTS § 15 lg-t 2 selliselt, et seadusandja soovis anda MNT-le üksnes õiguse volitada ÜTK-d täitma ÜTS § 16 lg-s 1 nimetatud kohustusi MNT kõrval ja järelevalve all, mitte asendada MNT vastavat pädevust ÜTK pädevusega. Vastustajad on siinkohal põhjendatult osundanud, et MNT pädevuse eitamine oleks ilmses vastuolus ATL kaudu ühistranspordi korraldamise põhimõtetega, kuna ÜTK-l endal puuduvad vahendid ATL täitmiseks, need saab ÜTK MNT kaudu riigieelarvest.

1. See, et MNT ja ÜTK on halduslepingu sõlmimisel samuti pidanud silmas seda, et MNT ei loobu oma pädevusest üleantavate ATL-de osas, ilmneb selgelt lepingu p-st 1.
2. Selle kohaselt põhjendatud vajaduse korral on MNT-I õigus ise teha avaliku teenindamise lepingus sätestatud toiminguid. Seega nägid vastustajad ette selle, et üldjuhul tuleb ÜTK-l teha toimingud ATL-i täitmiseks. Kui see on aga vajalik, siis olid MNT-l jätkuvalt kõik ATL-s tellijale ette nähtud õigused ja kohustused ning ta oli õigustatud neid õigusi ja kohustusi realiseerima ise, ÜTK vahenduse või nõusolekuta. Sellest saab järeldada, et halduslepingu sõlmimisel järgisid ÜTK ja kaebaja? ÜTS § 15 lg-s 2 antud volituse piire ega soovinudki luua kaebaja väidetud õiguslikku tagajärge, s.o jätta MNT ilma talle seadusega antud pädevusest.
3. Apellatsioonkaebuses viitab kaebaja Riigikohtu seisukohtadele
4. mai
5. a otsuses haldusasjas nr 3-20-
6. Selles asjas vaidlustas teine vedaja praegusega sarnases olukorras MNT ATL-i muutvat käskkirja tühistamiskaebusega. Kuigi Riigikohus nõustus, et ÜTK-l oli pädevus ATL-i muutmiseks tulenevalt MNT ja ÜTK vahelisest halduslepingust, ei ole Riigikohus sellest järeldanud, et MNT-l endal ei oleks olnud pädevust halduslepingu muutmiseks vaidlustatud käskkirjaga. Vastupidi, tühistamiskaebust sisuliselt lahendades on Riigikohus selles asjas möönnud, et MNT käskkiri oli kehtiv (m.h ei olnud tühine MNT pädevuse puudumise tõttu) ja tõi kaasa ATL poolte õiguste ja kohustuste muutmise. Seejuures märkis Riigikohus otsesõnu (otsuse p 36), et vaidlustatud käskkiri on õigusvastane ja tuleb tühistada, sest täidetud ei ole käskkirja andmise alusena viidatud

§ 104lg 2 kohaldamise eeldused.

Seega kinnitas Riigikohus sedagi, et

§ 104

lg 2 rikkumine iseseisvalt ei too kaasa MNT käskkirja tühisust, vaid selle õigusvastasuse, andes aluse käskkirja tühistamiseks. 24. Eeltoodu alusel tuleb käesolevas asjas vaidlustatud MNT käskkirja pidada kehtivaks. Kohtumenetluses ei ole ilmnenud

§ 63lg-s 2 nimetatud haldusakti tühisuse aluste esinemist.

Seetõttu halduskohus põhjendatult jättis rahuldamata kaebuse nõude tuvastada käskkirja tühisus. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda see, et MNT võis eksitada kaebajat käskkirja andmise järel kirjavahetust pidades selliselt, et kaebaja lasi mööda tähtaja käskkirja vaidlustamiseks tühistamisnõudega. Need kaebaja väited puudutavad tühistamisnõude tähtaja ennistamiseks mõjuva põhjuse olemasolu, kuid ei mõjuta käskkirja kehtivust.

1. Vaidlustatud käskkirjaga muutis MNT ATL punkti 3.2 ja kehtestas selle järgmises sõnastuses (dtl 137): „Vedajale makstava liiniveo toetuse arvestamise aluseks on pakkumuses esitatud liinikilomeetri maksumus 0,7695 €/km, millele on rakendatud ühistranspordi hinnaindeksit Ip (LISA 1) ja millele liidetakse vastavalt Maanteeameti kirjale 02.05.2018 nr 27-1/18/21445-1 alates
2. juulist 2018 avaliku teenindamise lepingu alusel teenindatavate bussiliinide
3. a 7 (baasperioodi) andmetel arvestatud piletitulu, sealjuures lähtudes jätkuvalt avaliku teenindamise lepingus sisalduvast põhimõttest, kus vastavalt suurendatakse vedajale makstava toetuse määra 50% ulatuses tegeliku ja arvestusliku piletitulu, sh KOV toetus, vahe ulatuses ehk 0,051 €/Ikm kohta (LISA 2).“ Nagu eelnevalt selgitatud on MNT käskkiri, millega ATL-i muudeti, kehtiv ja tõi kaasa käskkirja resolutsioonis märgitud õigusliku tagajärje. Vastavalt kehtib ATL p 3.2 vaidlustatud käskkirjaga muudetud sõnastuses. Seega alates
4. juulist 2018 erineb ATL järgi kaebajale makstava liiniveo toetuse arvestus nii kaebaja ja ÜTK vahel
5. juuni
6. a lepingu muudatusega (dtl 114) kokku lepitud toetuse arvestamise korrast kui ka enne
7. juuni
8. a lepingu muudatust kehtinud (dtl 29) toetuse arvestamise korrast.
9. Kaebaja taotleb kohustada vastustajaid maksma talle toetust
10. juuni
11. a ATL muutmise kokkuleppega muudetud p-s 3.2 sätestatud toetuse arvestuse alusel või alternatiivselt enne
12. juuni
13. a ATL muudatust kehtinud p 3.2 toetuse arvestuse alusel. Olukorras, kus vaidlustatud käskkirjaga on kehtestatud mõlemast kaebaja taotletud variandist erinev toetuse arvestamise kord, ei saa kaebust ka kohustamisnõude osas rahuldada. Tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg-le 1 saab kohus panna vastustajatele kohustuse maksta kaebajale toetust üksnes toetuse arvestamise kehtivale korrale tuginedes. Seega saaks kohus panna vastustajatele kohustuse maksta kaebajale täiendavat toetust juhul, kui kaebaja oleks saanud toetust vähem, kui vaidlustatud käskkirjaga muudetud ATL p 3.2 järgi arvestatud toetuse summa. Seda aga kaebaja ei väida.
14. Kolmandaks taotleb kaebaja talle vaidlustatud käskkirjaga tekitatud kahju hüvitamiseks hüvitise väljamõistmist kehtiva (kuid kaebaja hinnangul õigusvastase) lepingu p 3.2 järgi arvestatud toetuse ja enne
15. juuni
16. a ATL muudatusi kehtinud ATL järgi arvestatud toetuse summa vahe ulatuses. Täpsemalt selgitab kaebaja, et ATL-i regulatsioon nägi ette lisatulu maksmise vedajale lähtuvalt reisijate arvu kasvust. Kui reisijate arv tasuta ühistranspordi kehtestamise tõttu hüppeliselt kasvas, siis vastavalt senise ATL-i loogikale pidanuks riik igal juhul maksma vedajale suuremat tasu tulenevalt reisijate arvu kasvust. Seda aga ei tehtud. Ringkonnakohus nõustub, et vaidlustatud käskkirjaga kehtestatud sõnastuses ATL p 3.2 takistas sõitjate arvu kasvust lähtuva toetuse komponendi arvestamist ja võis seega mõjutada kaebajale makstava toetuse suurust. Samas ei saa mööda vaadata sellest, et kaebajale alates
17. juulist 2018 makstud tegelik toetus arvestati ATL kehtiva redaktsiooni alusel. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda toetust suuremas summas, kui see on ATL-ga ette nähtud. Seetõttu ei saanud ATLjärgse toetuse maksmine rikkuda kaebaja subjektiivset õigust ega anda alust kahju hüvitamise kohustuse tekkimiseks RVastS § 7 lg 1 tähenduses. Oma õiguste kaitseks saanuks kaebaja nõuda tema hinnangul tema õigusi rikkuva MNT
18. augusti
19. a käskkirja kehtetuks tunnistamist (RVastS § 3 lg 1). MNT käskkirja kehtetuks tunnistamise korral taastunuks käskkirja andmisele eelnenud olukord ning kaebaja saanuks nõuda tema poolt õiguspäraseks peetavas sõnastuses ATL p 3.2 järgi arvestatud toetuse maksmist. Sel viisil toimides olnuks kaebajal võimalus kõrvaldada MNT
20. augusti
21. a käskkirja soovimatu mõju täielikult ning seega vältida kaebaja poolt õigusvastaseks peetavat tagajärge. Oma õiguste kaitseks õiguskaitsevahendi kasutamata jätmise tõttu kaotas kaebaja võimaluse kahju vältimiseks. Seetõttu isegi juhul, kui möönda, et ka kehtiva, kuid õigusvastase halduslepingu täitmisega kahju hüvitamise nõue võiks olla lubatav, tuleks nõue siiski jätta rahuldamata, sest kaebaja ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid nagu seda nõuab RVastS § 7 lg
23. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
24. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskulud jäävad nende endi kanda. 8 Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga ka selles, et kohtupraktika ei võimalda õigusaktidega pandud ülesannete täitmisest tekkinud vaidluste lahendamisel haldusorgani poolt kantud õigusabikulusid vastaspoolelt välja mõista, kuid ei ole alust pidada vaidlust haldusorgani põhitegevuse raamidest väljuvaks. Praegusel juhul puudutab vaidlus nii Transpordiameti kui IdaViru Ühistranspordikeskuse põhitegevust. Transpordiameti õigus ja pädevus valdkonnas tuleneb vahetult seadusest. Ühistranspordikeskused on aga loodud just ühistranspordi korraldamise ülesande täitmiseks. Seetõttu jäävad vastustajate menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 9