alusel koosmõjus
Selle eeldused on järgmised: 1) kostja on avaldanud hageja kohta ebaõigeid faktiväiteid (tegu); 2) kahju tekitamine on õigusvastane; 3) tekkinud on kahju (tagajärg); 4) teo ja kahju vahel on põhjuslik seos; 5) esineb kahjustaja süü. Alljärgnevalt analüüsib kohus kõiki kahju hüvitamise eeldusi. Tegu
Selle osas on
lg 1 p 4 üksnes taustanorm ning õigusvastasust tuleb hinnata täiendavalt
Kohus nõustub Harju Maakohtu 25.11.2021 lahendi p-des 41 ja 42 esitatud seisukohaga, et eeltõendamismenetluses hindab kohus üksnes seda, kas hageja võimalik nõue, mille kohta tõendeid koguda soovitakse, võib olla õiguslikult võimalik ja ei hinda kogutud tõendeid sisuliselt ega tuvasta ühtegi asjaolu. Seetõttu ei tuvastanud kohus eeltõendamismenetluses, et kostja kommentaar teotab hageja au ning kohtul tuleb nimetatud asjaolu tuvastada käesolevas menetluses. Riigikohus on samuti selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude eelduste esinemise aspektist peab kõigepealt hindama, kas kostja avaldatud kaudne faktiväide oli hageja au teotav ehk tema mainet kahjustav. Faktiväite au teotav iseloom 14.
lg-st 2 tuleneb, et teise isiku au teotava või teisele isikule majanduslikult kahjuliku asjaolu avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et isiku au teotavateks andmeteks on mistahes faktiväited, mis kutsuvad tavapäraselt esile avalikkuse negatiivse suhtumise isikusse. Faktiväide võib olla isiku au teotav selle tõttu, et see võimaldab isiku „väärtustamist“ negatiivse hinnanguga (vt Varul, P, Kull, I jt. Võlaõigusseadus IV kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2020, lk 787, II lõik). Hageja leidis, et kostja solvas ja alandas hagejat tahtlikult. Hageja on tundnud kommentaari tõttu häbi. Kostja on loonud hagejast ebaõige avaliku kuvandi, hageja on pidanud tundma häbi, teda on taunitud tuhandete isikute poolt ning hagejat on avalikkuse ees sildistatud negatiivsete sõnadega. Keskmisele ja mõistlikule kõrvalseisjale jäi hagejast täiesti ekslik ja halvustav mulje. Hageja on lõpetanud xxxx ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala ning töötab igapäevaselt raadis xxxx ja peab xxxx videokeskkonnas blogi. Hageja on üks mõjukamaid suunamudijaid Eestis. Hagejast teadlikult vale ja negatiivse kuvandi tekitamine võrdub inimese jaoks olulise mainekahjuga nii koostööparterite kui ka töötajate ja klientide silmis. Kasutuks muutuvad kõik enda brändi ehitamisele kulunud aastad, kuna inimesed väldivad üldjuhul koostööd inimestega, keda üldsus hukka mõistab või peab võimalikuks neid avalikult mõnitada. Kostja selgitas, et ta vastas oma kommentaariga teise kommentaatori küsimusele hageja rahaliste vahendite päritolu kohta. Kostja kommentaar pärines rahvalikust kõnekäänust ja kostja pidas silmas, et ilusatele naistele teevad rikkad mehed väärtuslikke kingitusi. Meelevaldne on hageja väide, et kostja süüdistas teda prostitutsioonis. Kostja möönis, et tema kommentaar ei olnud viisakas, kuid ei olnud ka ebaseaduslik. Lisaks viitas kostja, et hageja ise eksponeerib ennast avalikult provokatiivselt, mistõttu ta peab arvestama, et hageja enda tegevuse tagajärjel saab ta taunivat vastukaja. Kohtu hinnangul oli hageja suunal väite „rahakott on kahe jala vahel“ au teotav iseloom. Kuigi rahaliste vahendite saamises keha eksponeerimisega ei pruugi olla midagi taunisväärset, siis viide seda tehes „jalge vahega“ lisab sellele kohtu arvates negatiivse varjundi. Otseselt ei tulene avaldatud väitest nagu hageja saaks rahalisi vahendeid prostitutsioonist, s.t sellist faktiväidet ei ole kostja esitanud, on kohus enam kui kindel, et esimese asjana seostavad lugejad sissetuleku teenimist eeskätt just intiimteenuste pakkumisega, sest just viide kahe jala vahele annab põhjust selliseks arvamuseks. Väite au teotava iseloomu tuvastamise seisukohalt on see aga oluline, sest rahaliste vahendite saamist intiimteenuse või muul viisil intiimselt pakkumise teel on Eesti 6 kultuurikeskkonnas halvustav või negatiivne tähendus. Selline väide kutsub tavapäraselt esile avalikkuse negatiivse suhtumise isikusse ning see võimaldab isiku väärtustamist „negatiivse hinnanguga“. Kuigi hageja ei ole eitanud nagu ta ei käituks avalikkuse ees provokatiivselt või et ta oma keha rahalise tulu teenimiseks ei eksponeeri, ei õigusta see siiski kedagi k.a avaliku tegelase suunal avaldamast väidet rahaliste vahendite saamisest keha intiimsel viisil kasutades. Kostja enda selgituste osas märgib kohus, et juhul, kui kostja soovis oma avaldatuga öelda, et ilusatele naistele teevad rikkad mehed väärtuslikke kingitusi, siis seda mõtet ei ole kohtu hinnangul võimalik avaldatud väitest välja lugeda. Seega arvestades eeltoodut, asub kohus seisukohale, et kostja poolt avaldatul on au teotav iseloom. Faktiväite tegelikkusele vastavus 15. Isiku mainet kahjustavaid andmeid avaldanud isik saab avaldamise õigusvastasust
Isiku au teotavate faktiväidete avaldamise õigusvastasus tuleneb lg 2 kohaselt mitte isiku maine kahjustamisest, vaid isiku mainet kahjustavate (au teotavate) andmete tõele mittevastavusest ehk ebaõigsusest (RKTKo nr 3-2-1-5-07, p 31). Riigikohus on samuti selgitanud, et kohtul tuleb tuvastada, kas see faktiväide vastas tõele. Selleks lasus kostjal tulenevalt
Kohus selgitas kostjale 18.05.2023 tõendamiskoormist ning määras tähtaja tõendite esitamiseks (tlk 111). Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et kostja avaldatud faktiväide vastab tõele. Seega ei ole asjas leidnud tõendamist, et hageja teenib rahalisi vahendeid oma keha intiimsel viisil kasutades. Avaldaja käibekohustuse täitmine 16.
lg 3 sätestab, et hoolimata käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatust, ei loeta andmete või asjaolu avaldamist õigusvastaseks, kui avaldajal või isikul, kellele asjaolu avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele.
lg 3 reguleerib faktiväite avaldaja hoolsuskohustust ehk käibekohustusi, mida teise isiku kohta faktiväiteid avaldav isik peab enne andmete avaldamist täitma, et vältida oma tegevuse õigusvastasust ning sellega kaasnevat kahju hüvitamise kohustust
jj alusel.
lg 3 kohaldub juhul, kui teise isiku kohta ebaõigeid andmeid avaldanud isik ei olnud selliste andmete avaldamisel pahauskne lg 1 mõttes või kui ta ei suutnud lg-s 2 nimetatud juhtudel tõendada avaldatud andmete tegelikkusele vastavust. Riigikohus on ts.asja nr 3-2-1-15914 p-s 11 selgitanud, et
lg 1 teise lause järgi tuleb au teotamise õigusvastasuse tuvastamisel muu hulgas arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel.
lg 2 esimese lause järgi ei ole isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve.
lg 2 teise lause järgi tuleb õigusvastasuse tuvastamisel sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest (vt RKTKo nr 3-2-1-152-09, p 11–14). Seega juhul, kui teise isiku au teotava faktiväite avaldaja ei suuda tõendada
lg 2 järgi selle faktiväite tõesust, siis vabaneb ta vastutusest üksnes juhul, kui kohus ei pea sellist rikkumist
Kohus selgitas kostja tõendamiskoormist ka eelnevalt väljatoodud asjaolude tõendamiseks, kuid kostja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja kontrollis enne oma väite 7 avaldamis selle väite õigsust. Samuti ei ole kostja toonud kohtu ette asjaolusid, millest nähtuks, et temal või avalikkusel oli avaldamise suhtes põhjendatud huvi. Õigusvastasuse tuvastamisel arvestab kohus seadusega kaitstud hüvedena lisaks väljenduse adressaadi õigusele heale nimele ka avaldaja väljendusvabadust. Kohtul tuleb hinnata, kas kostja kommentaaris avaldatud faktiväide oli nii intensiivne hageja õiguste rikkumine, et sõnavabadusse tuleb sekkuda. Euroopa Inimõiguste Konventsiooni ja Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatu kohaselt on igaühel õigus sõnavabadusele. See õigus on aga piiratud teiste isikute õigustega, sh iga isiku õigusega tema reputatsiooni säilitamisele. Kohtu hinnangul oli vaidlusaluses kommentaaris ebaõige faktiväite avaldamine hageja õiguste rikkumine ning sõnavabadusse tuleb sekkuda. Kõnealune väide „rahakott on kahe jala vahel“ solvas ja alavääristas hagejat, mistõttu kohus leiab, et hageja õigused au kaitsele kaaluvad üles kostja õiguse sõnavabadusele selle kommentaari avaldamisel. Tuginedes eeltoodule ei ole kohtu hinnangul kostja täitnud omapoolset hoolsuskohustust
Samuti puuduvad muud õigusvastasust välistavad asjaolud nagu avalik huvi ning kohus ei tuvastanud kostjal mõistlikku põhjust või ajendit au teotava ebaõige faktiväite avaldamiseks kui üksnes hageja solvamine. Seega asub kohus seisukohale, et kostja poolt hageja isiklike õiguste rikkumine ebaõige faktiväite avaldamisega oli õigusvastane. Kahju 17. Kahju tuvastamiseks kontrollitakse, kas esineb kahju, mille hüvitamist kannatanu nõuab. Kahju tekkimine tuleb kindlaks määrata üldiste kahju hüvitamist reguleerivate sätete alusel. Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi (
Isikult vabaduse võtmisest, isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma (
Mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist (
Isiku au teotamise, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga või ebaõigete andmete avaldamisega, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamise, eraelu puutumatuse või muu sarnase isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks lõikes 5 sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit (
lg 6).
lg-st 2 järeldub, et selles sättes loetletud õiguste rikkumise korral tuleb lähtuda sellest, et kannatanule on mittevaraline kahju tekkinud (RKKKo 3-1-1-116-12, p –d 16 ja 17). Seega ei pea kannatanu tõendama muud peale isikliku õiguse rikkumise ja teo õigusvastasuse (RKTKo 3-2-1-127-16, p 19; 3-2-1-153-16, p 17.5). Küll aga sõltub konkreetsel juhul tuvastatud rikkumisest see, kui suur mittevaralise kahju hüvitis on põhjendatud (RKTKo 3-2-1-153-16, p 17.5). Kannatanu võib tõendada
lg 2 järgi suurema hüvitise saamiseks täiendavaid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid seoses isiklike õiguste rikkumisega. Riigikohus on selgitanud, et võrreldes varasema sätte sõnastusega ei näe
lg 2 kehtiv sõnastus ette võimalust jätta kahju hüvitamise kohustuse olemasolul mittevaralise kahju eest mõistlik summa üldse välja mõistmata (RKTKo 2-15-16007, p 18). Ka käesolevas ts.asjas on Riigikohus selgitanud, et mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmiseks piisab sellest, kui on kindlaks tehtud, et kostja vastutab hageja isikliku õiguse rikkumise eest, st mittevaralise kahju olemasolu ei pea hageja tõendama (vt RKTKo nr 2-20-2032/63, p 13). Kohtul on diskretsiooniõigus mittevaralise kahju hüvitise suuruse määratlemisel (RKTKo nr 3-21-18-13, p 21) ning kohus otsustab hüvitise suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki 8 asjaolusid arvestades. Kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus (
Kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades (TsMS § 233 lg 1). Riigikohus on selgitanud, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (RKTKo 3-2-1-159-14, p 16 ja seal viidatud lahendid). Arvesse tuleb võtta kõike, mis võib mõjutada hüvitise määra õiglast kujunemist kohtuasjas (RKTKo 3-2-1-18-13, p 28). Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad aga vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt RKTKo 3-2-1-80-13, p 20). Samuti saab kohus arvestada kostja käitumist ja suhtumist kannatanusse pärast rikkumist, samuti hüvitiste suurust sama liiki asjade kohtupraktikas (RKTKo 3-2-1-105-01). Mittevaraline kahju mõistetakse välja ühtse summana, st kohus ei erista, kas ja kui palju ühe või teise mittevaralise kahjuliku tagajärje eest rahalist hüvitist arvestatakse. Kohaldades
lg-d 5 ja 6 peab kohus mõistma hüvitise välja ühtse summana, mitte eraldi lg 5 ja lg 6 osas. Seega ei pea kohus ei otsuse resolutsioonis ega ka põhjendavas osas kajastama, millises osas on hüvitis välja mõistetud
lõike alusel (RKTKo 3-2-1-18-13, p 27). Samuti saab kohus hüvitise määramisel arvestada kannatanu osa (RKTKo 3-2-1-34-05, p 22). Kahju suuruse hindamisel saab hinnata, kus ja missugusel viisil andmed avaldati. Kahju suuruse kindlaks määramise osas märgib kohus, et ebaõige faktiväide avaldati Xxxx võrguväljaandes, mistõttu jõudis see suure hulga lugejateni. Tegemist oli ebaõige faktiväitega, millel on Eesti kultuurikeskkonnas halvustav või negatiivne tähendus. Kohus leiab, et loomulikult on igal inimesel õigus enda arvamusele, kuid oma arvamust artikli või teisele kommenteerija küsimusele vastates saab teha viisakalt, eelkõige mitte eelnevalt mittekontrollitud ebaõigeid andmeid avaldades. Kuigi avaliku elu tegelastelt oodatakse kõrgemat talumislävi tema kohta avaldatud ebakohaste väärtushinnangute osas, siis kohtu arvates ei ole ka avaliku elu tegelase puhul õigustatud tema suhtes au teotava ebaõige faktiväite avaldamine ning ta ei pea seda taluma. Seda enam, et kommenteeritav artikkel kajastas hageja sünnipäeva tähistamist. Kohus asub seisukohale, et kostja põhjustas hagejale läbi ebaõige faktiväite avaldamise moraalse kahju, mis seisneb kokkuvõtvalt selles, et teda on avalikkuse ees sildistatud negatiivsete sõnadega ning ta on tundnud alandust. Hageja on küll märkinud, et hagejast teadlikult vale ja negatiivse kuvandi tekitamine võrdub selle inimese jaoks olulise mainekahjuga nii koostööpartnerite kui ka töötajate ning klientide silmis ja kolleegid on hakanud kahtlema hageja usaldusväärsuses, ei ole see menetluses tõendamist leidnud. Kuna hageja on suhteliselt intensiivselt igapäevaselt meediapildis, siis eluliselt ei ole usutav, et hageja kolleegid ning koostööpartnerid ja kliendid ei tea tegelikult, millega hageja igapäevaselt sissetulekut teenib, mistõttu ei ole kohtu arvates tõenäoline, et ainuüksi kostja ebaõige väide hageja usaldusväärsust nende ees vähendas. Küll aga on kohus veendunud, et ka avaliku elu tegelane võib tunda kostja poolt avaldatud väite järel meelehärmi ning kurbust ja mõneks ajaks võib ka hageja tajuda seetõttu meeleolu langust. Asjas kostja poolt esitatud seisukohti arvesse võttes võib järeldada, et kostja ei pea oma tegu õigusvastaseks. Kostja on küll korduvalt avaldanud kahetsust, kuid seejärel on toonud välja asjaolud, mis õigustasid teda väidet kommentaariumis avaldama. Seega ei ole kohtu hinnangul olnud kostja kahetsus siiras ning pigem õigustab kostja enda tegu peamiselt sellega, et hageja 9 käitub provokatiivselt ning peab seetõttu taluma taunivat vastukaja. Samuti on vaidlusalune kommentaar jätkuvalt avalikkusele kättesaadav (tlk 126 pöördel). Kostja on küll menetluse käigus teatanud, et on kahel korral meediaväljaande poole pöördunud, ei ole ta oma väite tõendamiseks ühtegi tõendit esitanud. Riigikohus on käesolevas ts.asjas märkinud, et see, et kostja ei ole vabatahtlikult hageja nõuet täitnud ning on sellega põhjustanud kohtuvaidluse, kahjustab hagejat mittevaraliselt veelgi rohkem võrreldes sellega, kui kostja oleks hageja nõude vabatahtlikult täitnud. Kohus arvestab neid asjaolusid kahjuhüvitise suuruse kindlaks määramisel. Hageja leiab, et kuigi kostja selline seisukoht ei ole mitte millegagi tõendatud arvestades kokkuvõtvalt üldise elukalliduse tõusu, kostja hoolimatust ja ükskõiksust hageja au teotamise suhtes, hageja maine täielikku hävitamist ning kostja ükskõiksust pärast nõudekirja saamist, on õiglaseks hüvitiseks vähemalt 1500 eurot (tlk 11, p 87). Kohus arvestab kahjuhüvitise määramisel, et kostja on xxxx-aastane isik, kes enda väitel on töötu. Hageja ei ole seda vaidlustanud, küll on esitanud kinnistusraamatu väljavõtte kostja omandis oleva korteriomandi kohta (tlk 33). Kuigi kostja vanust arvestades võiks eeldada, et tegemist on piisavat elukogemust ja suhtlemiskogemust omava isikuga, sh eelduslikult kursis ka ühiskonnas kehtivate moraalinormidega, tuleks tema majanduslikku olukorda kahjuhüvitise määramisel siiski arvesse võtta. Tuginedes eeltoodule ning arvestades Riigikohtu poolt 2020. aastal avaldatud analüüsiga mittevaralise kahju hüvitamise nõuete kohta tsiviilasjades 2018–2019. aastal ehk kohtupraktikaga, leiab kohus, et kõike ülalviidatut arvestades tuleb kostjalt kahjuhüvitisena välja mõista 500 eurot. Kuigi esmapilgul võib tunduda 500 eurot kahju hüvitisena preventiivset eesmärki silma pidades väiksena, siis kohus asub seisukohale, et kahjuhüvitise, kui ka menetluskulude kostja kanda jätmisega on kogumis täidetud kahju hüvitamise preventiivne eesmärk. Samuti leiab kohus, et kuna kostja avaldas 25.05.2021 arvamuses (tlk 41) valmisolekut tasuda poole hageja poolt kompromissi korras küsitud summast (hageja pakkus kompromissina välja, et kostja tasub 2400 eurot), võimaldab kostja majanduslik seis kohtu poolt mõistlikuks ja õiglaseks peetud kahjuhüvitise ning menetluskulude väljamõistmist. Põhjuslik seos 18. Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (
Samuti on vajalik hagi rahuldamiseks tuvastada, kas kaitstava õigushüve riive on toonud kaasa deliktiõiguslikult hüvitatavat kahju (
Kohus leiab, et hagejal tekkinud kahju on kostja teo tagajärg ehk esineb põhjuslik seos. Kui kostja ei oleks avaldanud hagejat teotavat hinnangut, ei oleks hagejal kahju tekkinud. Süü 19. Viimaseks tuleb tuvastada kostja süü õigusvastase kahju tekitamise eest. Süü tasandil eristatakse subjektiivset süüvõimelisust ehk deliktivõimet ning süü vorme (tahtlus, raske hooletus ja hooletus,
). Tulenevalt
Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (
lg 5).
Erinevalt otsesest tahtlusest, mis seisneb teo õigusvastasusest arusaamises, kahjulike tagajärgede ettenägemises ja soovimises, asendub kaudse tahtluse korral tagajärje ettenägemine tagajärje ettekujutamise ja tagajärje soovimine tagajärje möönmisega (RKTKo 3-2-1-6-06, p 12; 3-2-1-150-15, p 13). Kui kahjutekitaja tahtlust ümber ei lükka, siis on käitumine süüline
lg 5 ja 10 õigusvastane alternatiivselt ka
Välise hoolsuse hindamisel ei lähtuta
lg 1 regulatsioonist, vaid objektiivne käitumisstandard tuleneb
lg-st 3, st et hinnata tuleb, kas avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Sisemise hoolsuse tasandil ehk süü subjektiivsel tasandil saab kahju tekitaja tugineda
lg-le 2 ja tõendada, et ta ei olnud subjektiivselt võimeline
Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes on leitud, et interneti kommenteerija tegevus ei saa loogilisel võttes olla muud kui otsese tahtlusega toime pandud tegu (vt Varul, P, Kull, I jt. Võlaõigusseadus IV kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2020, lk 779 viimane lause). Tuginedes eeltoodule seega süüd välistavaid asjaolusid ei ole kostja menetluses esitanud, mistõttu kohus tuvastab, et kostja rikkumine oli süüline. Viivis 20. Hageja on palunud mõista kostjalt välja viivise põhinõudelt hagi esitamisest kuni põhinõude rahuldamiseni.
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kooskõlas
lg 1, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
lg 2 kohaselt, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt (500 eurot)
sätestatud määras alates 07.04.2021, so alates hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. MENETLUSKULUD
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.