← Eesti

2-20-11817/45

Obsah (15)§ 6§ 87§ 113§ 375§ 37§ 42§ 106§ 127§ 108§ 116§ 80§ 29§ 128§ 195§ 196

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtu nimetus Harju Maakohus Kohtunik Toomas Ventsli Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 05. oktoober 2021.a, Tallinna kohtumaja, Lubja tn 4, Tallinn Tsivii

§ 6lg 2 mõttes.

Y. C. sõidu vaatamine on ebaoluline rikkumine. Hagejal esines põhjendatud kahtlus, et V. L. võib üritada mõjutada ka teisi hageja töötajaid hagejast lahkuma või neid toime panema ebaseaduslikke tegevusi (näiteks varastada hageja ärisaladust). Sellises olukorras ühe hageja töötaja ühe tööajal tehtud sõidu vaatamine pärast vihje saamist, et töötaja võib kohtuda pahauskse endise juhatuse liikmega, ei saa olla oluline lepingu rikkumine. Seda kinnitab ka asjaolu, et hageja ja kostja olid teinud selleks ajaks koostööd rohkem kui kaks aastat ja kaks kuud, kusjuures hageja vedajatega olid sõitnud kümned tuhanded isikud - kunagi varem pole kostja heitnud hagejale ette privaatsustingimuste rikkumist. Ühel põhjendatud juhul ühe töötaja sõidu vaatamine ei saa olla oluline lepingurikkumine ja aluseks koostöölepingu lõpetamisele. Seega oleks antud põhjusel õiguste kuritarvitamine

§ 6lg 2 mõttes.

Kostja 22.07.2019 erakorraline ülesütlemisavaldus on tühine, kuna puuduvad koostöölepingu lõpetamist õigustavad asjaolud. Järgnevalt selgitame, et kuna 22.07.2019 ülesütlemisavaldus on tühine, kehtib kostja 03.04.2019 korraline ülesütlemisavaldus, mistõttu on hagejal õigus kompensatsioonile ja saamata jäänud tulule. Kehtib kostja korraline lõpetamise avaldus ja hagejal on õigus kompensatsioonile. Kostja 03.04.2019 korraline ülesütlemisavaldus on kehtiv. Kuna kostja 22.07.2019 koostöölepingu erakorraline ülesütlemisavaldus on tühine, kehtib kostja 03.04.2019 koostöölepingu korraline ülesütlemisavaldus. Viimase kohaselt ütleb kostja koostöölepingu korraliselt üles ja seda viimase punkti 5.3 kohaselt: Kumbki pool võib Lepingu lõpetada mistahes põhjusel 180-päevalise etteteatamisega. Antud avalduse kohaselt möödub 180 päeva 01.10.2019, mistõttu kehtiks koostööleping üldjuhul kuni 01.10.

  1. Koostööleping on aga tänaseni kehtiv, kuna kostja ei ole tasunud hagejale kompensatsiooni. Koostöölepingu punkti 5.5.2.4 kohaselt loetakse koostööleping lõppenuks üksnes siis, kui kostja on tasunud hagejale n-ö koostöölepingu varajase lõpetamise kompensatsiooni: Leping loetakse lõppenuks ainult pärast seda, kui [hagejale] on tasutud kompensatsioon täies ulatuses. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kostja ei ole hagejale tasunud kompensatsiooni, kuna kostja arvates lõppes koostööleping tema 22.07.2019 erakorralise ülesütlemisavalduse alusel (mis ei näe ette kompensatsiooni maksmist). Kuna aga kostja erakorraline koostöölepingu lõpetamise avaldus on tühine ja kostja ei ole hagejale kompensatsiooni maksnud, kehtib koostööleping viimase punkti 5.5.2.4 alusel edasi. Koostöölepingu korralisel lõpetamisel peab kostja tasuma hagejale kompensatsiooni. Nagu märgitud, siis koostöölepingu kohaselt võivad pooled selle 180-päevalise etteteatamisega igal ajal lõpetada (p 5.3). Selleks et tasakaalustada kostja õigust koostööleping igal ajal üles öelda ja hüvitada hagejale märkimisväärne vaev äri alustamisel, käimas hoidmisel ja äriline risk, leppisid pooled kokku, et kostja tasub koostöölepingu korralisel lõpetamisel hagejale kompensatsiooni. Nii sätestab koostöölepingu punkt 5.3.1, et kui [kostja] otsustab koostöölepingu lõpetada, kompenseeritakse hagejale see vastavalt punktile 5.
  2. Viidatud punkt näeb ette 9

(27)kompensatsiooni arvutamise valemi. Koostööleping ei sätesta, millal peab kostja hagejale kompensatsiooni tasuma, mistõttu tuleb see kindlaks määrata

§ 87

lg 3 alusel – võlgnik peab kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Kuna kostja korralise ülesütlemise avalduse alusel lõppeks koostööleping üldjuhul 01.10.2019, siis hageja hinnangul tuleks hiljemalt sellel kuupäeval hagejale kompensatsioon tasuda. Seda kinnitab ka asjaolu, et kui selleks kuupäevaks kompensatsiooni tasutud ei ole, siis ei lõpe ka koostööleping. Seega pidi kostja tasuma hagejale kompensatsiooni hiljemalt 30.09.2019. Kostja peab tasuma hagejale kompensatsiooni 1 832 460,80 eurot. Koostöölepingu punkt 5.5.2.1 reguleerib kompensatsiooni arvutamise mehhanismi. Kostja korralise lõpetamise avalduse kohaselt on kompensatsiooni suuruseks koostöölepingus sätestatud mehhanismi järgides 1 832 460,80 eurot. Hageja nõustub antud kompensatsiooni summaga, mistõttu see on summa, mille kostja pidi hagejale hiljemalt 30.09.2019 tasuma. Kuna kostja ei ole hagejale kompensatsiooni tasunud, peab hageja tasuma ka viivist. Kuna koostööleping ei reguleeri viivise tasumist, tuleb tasuda viivist

§ 113lg 1 sätestatud alusel ja suuruses.

Käesoleva hagi esitamise seisuga on kostja viivitanud kompensatsiooni tasumisega 319 päeva, mistõttu on hageja viivisenõue 127 872,54 eurot. Täiendavalt nõuab hageja ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise tasumist (TsMS § 367). Hageja nõuab koostöölepingu rikkumise tõttu saamata jäänud tulu. koostööleping on tänaseni kehtiv, kuna kostja 22.07.2019 erakorraline lõpetamise avaldus on tühine ja 03.04.2019 korralise lõpetamise avalduse alusel ei ole koostööleping lõppenud, sest kostja ei ole tänaseni tasunud hagejale kompensatsiooni. Kostja rikkus koostöölepingut, kuna lõpetas selle täitmise. Kostja saatis 22.07.2019 koostöölepingu erakorralise lõpetamise avalduse, mille kohaselt lõppeb koostööleping 24.07.

  1. Viimasest kuupäevast alates lõpetas kostja ka koostöölepingu täitmise, kuna tema hinnangul lõppes koostööleping sellest ajast. Kuivõrd koostöölepingu tuumaks oli hageja võimalus kasutada kostja tarkvara, keelas kostja selle edasise kasutamise: [Hageja] ja tema töötajad peavad koheselt lõpetama [kostja] tarkvara kasutamise ja selle kustutama [hageja] süsteemidest ja seadmetest. Kui see on vajalik, siis [kostja] on õigustatud blokeerima ja kustutama [hageja] ja viimase vedajate kontod ilma sellest ette teavitamata. Kostja blokeeris hageja enda ligipääsu sõidujagamise platvormile, mistõttu ei saanud hageja enam kostjat Maltal esindada, tema teenuseid Maltal pakkuda ega tema platvormi kasutada, mistõttu muutus koostööleping sisutuks. Kostja rikkus sellega muuhulgas järgmisi koostöölepingu punkte: a. Koostöölepingu punkt 1.
  2. Koostöölepingu punkti 1.2 alusel andis kostja hagejale ainuõiguse esindada teda ja tema tarkvara Maltal. Kuna kostja keelas 22.07.2019 avalduses ennast Maltal esindada ja enda tarkvara kasutada, rikkus kostja sellega koostöölepingu põhikohustust. b. Koostöölepingu punkt 1.
  3. Koostöölepingu punkti 1.
  4. kohaselt kohustus kostja oma tarkvara kaudu edastama hagejale transporditeenuse tellimusi. Kuna kostja blokeeris hageja ligipääsu enda tarkvarale, ei saanud hageja enam transporditeenuse tellimusi kätte ja kostja teenuse osutamine Maltal muutus võimatuks. c. Koostöölepingu p 1.
  5. Koostöölepingu punktist 1.5 tuleneb, et kostja pidi hagejale andma ligipääsu enda tarkvarale. Kuna kostja blokeeris hageja ligipääsu enda tarkvarale, ei saanud enam hageja kostja tarkvara kasutada. Kostja vastutab koostöölepingu rikkumise eest. Koostöölepingu näol on tegemist frantsiisilepinguga

§ 375

lg 1 järgi, mille kohaselt kohustub frantsiisilepinguga üks isik (frantsiisiandja) andma teisele isikule (frantsiisivõtja) õiguse kasutada frantsiisivõtja majandus- või kutsetegevuses frantsiisiandjale kuuluvat õiguste ja teabe kogumit, muu hulgas õigust frantsiisiandja kaubamärgile, ärilisele tähistusele ja oskusteabele. Kuna koostöölepinguga andis kostja hagejale ainuõiguse teda Maltal esindada ja kasutada tema õiguste ja teabe kogumist (mh kaubamärki ja tarkvara), on antud lepingu näol tegemist frantsiisilepinguga. Viimasele kohaldub võlaõiguse üldosas

§-st 103 tulenev vastutuse standard. Antud juhul puuduvad alused, mis vabastaksid kostja enda rikkumiste eest vastutamisest. Hageja võib ta nõuda saamata jäänud tulu alates koostöölepingu täitmise lõpetamisest 24.07.2019 kuni koostöölepingu lõppemiseni. Selleks selgitab hageja järgnevalt, et

  1. a)talle on tekkinud saamata jäänud tulu;
  2. b)kostja vastutab selle eest)
  3. c)ja saamata jäänud tulu on kostja rikkumisega põhjuslikus seoses, see oli kostjale ettenähtav ja sellise kahju hüvitamine oli rikutud sätte eesmärgiks. Hagejal on tekkinud saamata jäänud tuluna kahju 1 157 000 eurot. Juhul kui kostja ei oleks koostöölepingut rikkunud ja selle täitmist lõpetanud, oleks saanud hageja kostjat koostöölepingu alusel Maltal edasi esindada ja tema tarkvara kasutada, mistõttu oleks hageja teeninud edasi ka tulu. Kuna aga kostja lõpetas õigusvastaselt 10

(27)koostöölepingu täitmise 24.07.2019, ei teeninud hageja enam sellest ajast tulu. Hagejal on jäänud alates 24.07.2019 kuni 31.03.2020 teenimata tulu kokku 1 157 000 eurot. Hagejal on jäänud alates 01.04.2020 kuni 31.03.2021 teenimata tulu 547 000 eurot. Hageja nõuab saamata jäänud tulult ka viivise tasumist. Kuna koostööleping ei reguleeri viivise tasumist, tuleb tasuda viivist

§ 113lg 1 sätestatud alusel ja suuruses.

Hageja nõuab viivist alates hagiavalduse esitamisest kui ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise tasumist (TsMS § 367). Koostöölepingu punkti 4.5 kohaselt on kostja vastutus kahju eest välistatud. Koostööleping on tüüptingimustega sõlmitud leping. Koostöölepingu töötas välja ja edastas hagejale kostja, kusjuures pooled ei rääkinud selle tingimusi eraldi läbi ja kostjal puudus reaalne võimalus selle sisu mõjutada. Eelnevast tulenevalt on koostöölepingu näol tegemist tüüptingimustega

§ 37mõttes.

Koostöölepingu p 4.5 on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus

§ 42lg 3 p 1 alusel.

Tüüptingimustega ei või vastutust välistada rikkumiste puhuks, mis on toime pandud raskelt hooletuna või tahtlikult (

§ 42lg 3 p 1).

Koostöölepingu p 4.5 välistab aga rikkumise korral vastutuse olenemata sellest, kas rikkumine pandi toime hooletult, raskelt hooletult või tahtlikult. Eelnevast tulenevalt on koostöölepingu p 4.5 esimene lause ebamõistlikult kahjustav

§ 42

lg 3 p 1 alusel ja seega

§ 42lg 1 alusel tühine.

Koostöölepingu p 4.5 on vastuolus

§ 106lg-ga 2, kuna välistab kostja vastutuse tahtliku rikkumise puhuks.

Tühine on kokkulepe, millega välistatakse vastutus või piiratakse seda kohustuse tahtliku rikkumise puhuks (

§ 106lg 2).

Koostöölepingu punktile 4.5 tuginemine on hea usu vastane. Hagejale koostöölepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamine vastab

§-s 127 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgile. Koostöölepingu eesmärgiks oli võimaldada hagejal ainuesindada kostjat Maltal ja teenida kostja esindamise ning tarkvara rakendamise teel tulu. Seetõttu on koostöölepingust tulenevate kostja põhikohustuste eesmärgiks justnimelt võimaldada hagejal teenida tulu (

§ 127

lg 2), millest hageja on aga kostja rikkumise ehk koostöölepingu täitmise lõpetamise tõttu ilma jäänud. Kostja pidi suutma ette näha, et lepinguliste põhikohustuste õigusvastane täitmise katkestamine jätab hageja ilma tulust, mida ta oleks lepinguga seoses teeninud (

§ 127lg 3).

Kostja rikkumise (enda esindamise keelamine ja tarkvarale ligipääsu blokeerimine) ning hagejale tekkinud kahju (saamata jäänud tulu) vahel on põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

Hageja on teinud kulutusi kohtueelseks õigusabiks. Kuna kostja esitas tühise erakorralise ülesütlemisavalduse, pidi hageja kasutama õigusabi sellele vastu vaidlemiseks ja sellega seotud tegevusteks. Nii vaidles hageja kostja avaldusele vastu 26.07.2019 ja vastas omakorda kostja 28.07.2019 kirjale 31.07.

  1. Samuti vastas hageja kostja 10.01.2020 seoses võimaliku kompromissiga. Samuti kohtusid pooled 06.02.2020 ja pidasid võimaliku kompromissi osas läbirääkimisi. Hageja on pidanud kandma kohtueelseid õigusabikulusid kokku 3600 eurot (arvestusega 5 tundi iga ülalnimetatud toimingu eest tunnihinnaga 180 eurot tunnis). Kohtueelne õigusabikulu kuulub kahjuna hüvitamisele. Hageja nõuab koostöölepingu alusel 256 757,75 euro üleandmist. Kostja tasus ilma õigusliku aluseta neli hageja arvet V. L.i isiklikule arvelduskontole. Nagu ülal selgitatud, siis hageja esitas kostjale neli arvet, millele oli märkinud makse saajaks CGLi ja arvelduskontoks CGLi arvelduskonto. Ilma igasuguse mõistliku põhjenduseta kandis kostja nende alusel tasumisele kuuluvad summad 256 757,75 eurot aga hageja juhatuse liikme V. L.i isiklikule arvelduskontole: 06.07.2018 arve nr 3 summas 129 794,18 eurot. Hageja esitas 06.07.2018 arve nr 2 kostjale summas 129 794,18 eurot, mis muutus sissenõutavaks 01.08.2018; 06.09.2018 arve nr 12 summas 42 506.38 eurot. Nii esitas hageja finantsnõustaja Z. C. kostjale 06.09.2018 arve nr 12 summas 42 506,38 eurot, mis muutus sissenõutavaks 01.10.
  2. Kostja esindaja J. K. kinnitas samal päeval, et maksavad arve ära; 26.09.2018 arve nr 14 summas 41 316.89 eurot. Nii esitas hageja finantsnõustaja Z. C. kostjale 26.09.2018 arve nr 14 summas 41 316,89 eurot, mis muutus sissenõutavaks 01.10.
  3. Kostja esindaja J. K. kinnitas samal päeval, et maksavad arve ära; 01.10.2018 arve nr 15 summas 43 140.30 eurot. Nii esitas hageja finantsnõustaja Z. C. kostjale 01.10.2018 arve nr 15 summas 43 140,30 eurot, mis muutus sissenõutavaks 07.10.2018 Kostja esindaja J. K. kinnitas samal päeval, et maksavad arve ära. Kostja ei vaidlustanud kunagi antud arveid ja vastupidiselt kinnitas nende õigsust, kuid kandis need lihtsalt ilma õigusliku aluseta arvel märgitud isiku ja arvelduskonto asemel V. L.i arvelduskontole. Seega puudub poolte vahel vaidlus, et need on õigesti esitatud ja et kostja pidi need tasuma. Kostja poolt hageja juhatuse liikmele raha kandmist ei saa pidada hageja kohustuse täitmiseks. Kuigi kostja kandis antud arved hageja asemel viimase juhatuse liikme arvelduskontole, ei saa sellega pidada kostjat hageja kohustuse täitmiseks. Hageja 11

(27)nõuab kostjalt 256 757,75 euro tasumist. Hageja nõuab

§ 108lg 1 alusel kostjalt rahalise kohustuse täitmist, kuna V.

L.ile tehtud ülekannetega ei saa täita hageja ees olevat kohustust. Hageja nõuab ka viivise tasumist. Kostja poolt hagejale tasumata jäänud arvetelt arvestatud viivis alates nõuete sissenõutavaks muutumisest kuni käesoleva hagiavalduse esitamiseni (14.08.2020) on järgmine: 129 794,18 eurolt arvestatav viivis on 21 176,15 eurot; 42 506,38 eurolt arvestatav viivis on 6366,69 eurot; 41 316,89 eurolt arvestatav viivis on 6188,52 eurot; ja 43 140,30 eurolt arvestatav viivis on 6404,90 eurot. Hageja viivisenõue on hagiavalduse esitamise seisuga (14.08.2020) kokku 40 136,26 eurot.

  1. Kostja vaidleb hagile vastu ja põhjendab vastuväiteid järgmiste asjaoludega. Kostja ütles lepingu erakorraliselt üles kahel põhjusel: esiteks põhjusel, et V. L.i suhtes tekkis kuriteo toimepanemise kahtlus, ning teiseks põhjusel, et hageja kasutas kostja tarkvara, et jälgida oma endise töötaja Y. C. erasõitu. Erakorralise ülesütlemise aluseks oli lepingu p 5.4, mis võimaldab lepingu ülesütlemist etteteatamistähtajata lepingu teatud punktide rikkumise puhul. Kostja nõustub hagejaga selles, et V. L.i võimaliku ebaseadusliku tegevuse paigutamine punkti 5.4 alla on vaieldav, eelkõige põhjusel, et V. L. pani väidetavaid kuritegusid toime hageja enda suhtes. Kostja ei soovi laskuda vaidlustesse selle üle, kas V. L. tegutses ebaseaduslikult, kas see tegevus kahjustas faktiliselt kostja mainet ning kas tegemist võis olla piisava alusega lepingu ülesütlemiseks. Kostjal pole ka piisavalt informatsiooni selle kohta, mis toimus Maltal V. L.i ja tema kaasosanike vahel asjaomasel perioodil, ning kostja ei pea otstarbekaks sellist informatsiooni käesolevas menetluses koguda. Seetõttu ei tugine kostja enam erakorralise ülesütlemise põhjendamiseks V. L.i ebaseaduslikule tegevusele. Hageja vastavad selgitused ning tõendid on seetõttu asjakohatud ning kostja neile ei vasta. Kostja ei loobu teisest erakorralise ülesütlemise alusest ehk Y. C. ebaseaduslikust jälgimisest. Tegemist on iseseisva ülesütlemise alusega. Hageja tunnistab, et „vaatas ühel korral ühe hageja töötaja [Y. C.] ühte sõitu“, sest kahtlustas, et viimane läheb kohtuma V. L.iga ning asub seejärel hageja äri kuidagi kahjustama. Puudub vaidlus, et Y. C. sooritas sõidu Bolt’i kliendina, kasutades isiklikku kasutajakontot. Puudub samuti vaidlus, et hageja sai Y. C. kontot jälgides kinnitust, et ta kohtuski V. L.iga, ning lasi ta sel põhjusel päeva pealt lahti. Hageja väidab, et Y. C. privaatsuse rikkumine oli lubatav, sest hagejal oli selleks õigustatud huvi, mis seisnes hageja „vara (sh ärisaladuse) kaitsmises ning Y. C. töölepingu rikkumise tuvastamises ja sellest hagejale tekitatava kahju piiramises“ ning mille eesmärgiks oli mh „koguda tõendeid võimalike nõuete esitamiseks Y. C. vastu töölepingu rikkumisest tulenevalt.“ Hageja väidab, et Y. C. andmete vaatamine ei olnud ebaseaduslik, kuid see ei ole antud juhul oluline. Lepingu ülesütlemiseks piisas ka sellest, et Y. C. andmete vaatamine rikkus lepingut ennast, isegi siis, kui seadus seda ei keelanud. Kostja usaldas hagejale ligipääsu oma platvormile ja oma klientide isikuandmetele üksnes tingimusel, et hageja kasutab neid andmeid kooskõlas privaatsuspoliitikaga. Privaatsuspoliitika punktis 2 on toodud ammendav loetelu eesmärkidest, milleks Bolt’i klientide isikuandmeid (sh marsruudiandmeid) kasutatakse; kõik need eesmärgid on otseselt seotud teenuse osutamise võimaldamisega (nt töödeldakse isikuandmeid, et leida kliendile autojuht) või kvaliteedi tagamisega (nt töödeldakse isikuandmeid, et lahendada kliendi kaebus). Ühelgi muul eesmärgil ei tohi kliendi isikuandmeid kunagi töödelda, sõltumata sellest, kas tegemist on juhtumisi ka Bolt’i koostööpartneri töötajaga. Privaatsuspoliitika näeb ette, et isikuandmete vastutavaks töötlejaks (ja seega isikuks, kes vastutab privaatsuspoliitika ja õigusaktide nõuete täitmise eest) on kostja. Privaatsuspoliitika p 4 täpsustab, et andmete töötlemine võib piiratud ulatuses toimuda ka kohaliku koostööpartneri (nagu antud juhul hageja) poolt: „Sõltuvalt kasutaja asukohast, võidakse isikuandmeid edasi anda vastavatele kohalikele isikutele kes osutavad Taxify rakenduse teenuseid. Isikuandmete mis tahes kogumine ning töötlemine Taxify kohalike teenuseosutajate poolt toimub samade tingimuste kohaselt nagu on paika pandud käesoleva privaatsuspoliitikaga.“ Seega kannab kostja kasutajate ees vastutust ka selle eest, et privaatsuspoliitikat järgiks tema kohalikud koostööpartnerid. Y. C. juhtumis ignoreeris hageja privaatsuspoliitika nõudeid ning töötles kostja kliendi andmeid enda isiklikes ärihuvides, et parandada oma positsiooni vaidluses V. L.iga ning võimalikus vaidluses kliendi (Y. C.) endaga. Seejuures pidi hageja teadma, et privaatsuspoliitika sellise rikkumisega võib kaasneda lepingu kohene ülesütlemine etteteatamistähtajata. Hageja ei väida, et tema käitumine oleks kooskõlas privaatsuspoliitikaga ning seeläbi lepingu p-ga 5.
  2. Hageja piirdub sellega, et õigustab oma käitumist 12

(27)ebaõigesti GDPR valguses. Kuna hageja ei eita, et töötles Y. C. isikuandmeid oma ärihuvides, on lepingu rikkumine väljaspool vaidlust ning küsimus jääb vaid selle üle, kas rikkumine oli piisavalt oluline, et leping üles öelda. Rikkumise olulisust ei pea lepingu p 5.4 kontekstis üldse hindama. Nimetatud punkt loetleb tingimused, mille rikkumisel on lepingu ülesütlemine võimalik, ja seda ka etteteatamistähtaega järgimata. Tegemist on a priori oluliste rikkumiste loeteluga, mida ei saa omakorda jagada rohkem ja vähem olulisteks. Teiseks aga on ka sisuliselt tegemist väga olulise rikkumisega. Kasutajate privaatsus on kostja äri alustala ning selle kaitsmise kohustus on seega selline kohustus, „mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu“

§ 116lg 2 p 2 tähenduses.

Kostja kaubamärgi all pakutakse ülemaailmset sõidujagamisplatvormi, mille kasutamisel usaldavad kliendid kostjale ja tema koostööpartneritele suurel hulgal tundlikke isikuandmeid. Kostjale usaldatud andmete põhjal on võimalik teha väga laiapõhjalisi järeldusi kliendi eraelu kohta. Paljudel juhtudel võib sõiduandmete põhjal olla võimalik teha järeldusi klientide usuliste ja poliitiliste veendumuste, terviseseisundi või seksuaalsete suundumuste kohta. Sõidujagamisplatvormide privaatsusriskid on alati olnud teravalt päevakorras ning selliste riskide juhtimine on sõidujagamisplatvormide jaoks ärikriitilise tähtsusega väljakutse. Kostja konkurendid on korduvalt sattunud skandaalidesse privaatsuse rikkumise kahtluste tõttu ning on see on avaldanud neile reaalset ja olulist mõju läbi ulatusliku meediakajastuse. Heaks näiteks on Uber; ehkki privaatsuse rikkumistega seotud skandaale on olnud ka näiteks Lyftil, siis on Uberiga seotud rikkumised saanud lausa kurikuulsaks. Uberiga seotud skandaalid seoses privaatsustingimuste rikkumisega on Uberit kummitanud juba

  1. aastast, mil selgus, et Uberi töötajad said reaalajas jälgida Uberi kasutajate liikumisi.
  2. aastal toimunud andmelekke tõttu pidi Uber maksma USA-s 148 miljonit dollarit ning Suubritannias ja Hollandis 1,2 miljonit dollarit trahvi. Privaatsusskandaalide tõttu on Uberi teenustest loobunud sajad tuhanded inimesed. Sarnase skandaali tekkimiseks piisab ühest juhtumist, mida on lihtne (ja tihtipeale õige) tõlgendada süsteemse probleemi sümptomina. Asukohaandmete kaitse olulisust kinnitab ka vastavate rikkumiste karistusõiguslik kvalifikatsioon ning rikkumistega kaasneda võivate sanktsioonide tõsidus. Hageja, kes „vaatas ühel korral ühe hageja töötaja [Y. C.] ühte sõitu“, tegeles eraviisilise jälitustegevusega KarS § 137 lg 1 mõttes, mida karistatakse rahalise karistusega või kuni kolmeaastase vangistusega. Lisaks hageja enda kriminaalvastutusele tähendab see potentsiaalselt ka kostja vastutust GDPR-i sätete rikkumise eest ning rahatrahvi suuruses kuni 20 mln eurot või 4% eelneva majandusaasta ülemaailmsest aastasest kogukäibest, olenevalt sellest, kumb summa on suurem (GDPR artikkel 83 lg 5). Samad sanktsioonid tulenevad ka isikuandmete kaitse seaduse § 65 lg-st 1 ja § 66 lg-st
  3. Ei saa jätta märkimata, et hageja katsed õigustada Y. C. andmete väärkasutust, selle asemel, et tunnistada selget rikkumist, ainult kinnitavad kostja otsust öelda leping erakorraliselt üles. Hageja käitumine käesolevas menetluses näitab, et hageja ei ole aru saanud temale usaldatud andmete tundlikkusest või oma lepingust ja seadusest tulenevatest kohustustest andmete töötlejana. Y. C. privaatsuse rikkumine toimus nädal aega pärast seda, kui kostja oli väljendanud hagejale kahtlust just selles, kas hageja töötajad ikka mõistavad isikuandmete kaitse vajadust ning selle valdkonna kriitilist olulisust sõidujagamise äris. Kostja tõi välja, et hagejal ei tundu olevat isegi algelist arusaama isikuandmete kaitse protseduuridest kostja platvormil. Hageja positsiooni ei tee paremaks ka asjaolu, et hageja on varasemalt üritanud eitada, et ta üldse vaatas Y. C. andmeid, tunnistades kaudselt, et ta saab aru, et Y. C. jälgimine oleks olnud lepingu oluline rikkumine. Nii valetas hageja alguses järgmiselt: „Episood seoses pr Y. C.’ga, mis on kirjeldatud ülesütlemise teates, ei põhine õigel faktilisel baasil ning on ekslik. Ei ole esitatud mingeid tõendeid, et tõendada süüdistusi. TaxMal on alati rangelt järginud Privaatsuspoliitikat ning austanud klientide isikuandmeid. TaxMal saab kinnitada, et pr Y. C. isiklikku kontot ei ole kunagi kasutatud, et jälgida tema liikumist“. Ekslik on ka hageja arusaam, et Y. C. andmete töötlemist lubas GDPR-i artikkel 6 lg 1 p f. Asukohaandmete töötlemine riivab andmesubjekti privaatsust eriti intensiivselt, sest asukohaandmetest võib andmesubjekti kohta tuletada väga erineva iseloomu ja sisuga tundlikku teavet. Seega tähendab asukohaandmete töötlemine paljudel juhtudel eriliiki isikuandmete töötlemist GDPR artikkel 9 tähenduses. Seetõttu on asukohaandmete töötlemisel eriti oluline, et isikuandmete töötlejal on olemas kehtiv õiguslik alus isikuandmete töötlemiseks ning isikuandmete töötlemisel on tagatud andmesubjekti õigused. GDPR artikkel 6 lg 1 p f alusel on isikuandmete töötlemine õiguspärane, kui isikuandmete töötlemine on vajalik vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise 13

(27)huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja -vabadused. Euroopa kohtupraktikas on leitud, et õigustatud huvile tuginemiseks peab olema täidetud kolm kumulatiivset tingimust, mille täitmisel on isikuandmete töötlemine seaduslik: (
  1. i)töötlemine peab toimuma seoses õigustatud huvide elluviimisega; (
  2. ii)isikuandmete töötlemine peab olema vajalik õigustatud huvide elluviimiseks, (iii) isikuandmete töötlemine peab olema proportsionaalne andmesubjekti kaitstavate põhiõiguste ja -vabadustega. Andmekaitse Inspektsioon on rõhutanud, et kui vastutaval töötlejal on huvi mingite isikuandmete töötlemise vastu, ei tähenda see automaatselt, et ta saab tugineda „õigustatud huvi“ alusele. Vastutava töötleja huvi õigustatus on vaid lähtepunkt ehk üks elementidest, mida tuleb analüüsida, ning see, kas õigustatud huvi alusele saab tugineda, sõltubki tasakaalustamise tulemusest. Selles veendumine, kas õigustatud huvi sättele saab tugineda, on vastutava töötleja ülesanne, kes peab läbipaistval moel viima läbi kaalumise ning olema võimeline oma otsust põhjendama. Antud juhul pole aga täidetud ükski asjakohane kriteerium. Täidetud ei ole õigustatud huvi olemasolu ehk riive sobivuse kriteerium. Õigustatud huvi olemasoluks peab õigustatud huvi olema seaduslik, piisavalt selgelt sõnastatud (konkreetne), reaalne ja hetkel esinev (mitte spekulatiivne). Esiteks, hageja ei ole põhjendanud, milles seisnes reaalne ja konkreetne oht, et Y. C. soovib töölepingut rikkuda ning hageja ärisaladust varastada või hagejaga sõlmitud konkurentsikeeldu rikkuda. Teiseks, hageja ei ole põhjendanud, kuidas saab info põhjal, et Y. C. sõitis konkreetsesse asukohta, teha järeldusi selle kohta, et Y. C. rikkus töölepingut. Asjaolu, et Y. C. sõitis kohtumisele (milline teadmine sai hagejale teatavaks alles pärast isikuandmete töötlemist) ei viita sellele, et Y. C. rikkus töölepingut või soovis seda rikkuda. Hagiavalduses toodud põhjenduste kohaselt oli hagejal (spekulatiivne) kahtlus, et V. L. võib mõjutada hageja töötajaid hageja juurest lahkuma. Hagejal ei olnud aga kahtlust selle kohta, et konkreetselt Y. C. võib toime panna mingi õigusvastase teo. Seega soovis hageja koguda Y. C. isikuandmete töötlemisega tõendeid eelkõige V. L.i väidetava rikkumise kohta, mitte Y. C. rikkumise kohta. Seega ei olnud riive sobiv. Eesti kohtupraktika kohaselt saab põhiõiguse riive abinõu olla sobiv, kui riive soodustab eesmärgi saavutamist (RKPJKo 3-4-1-1-02, p 15). Kuna Y. C. ei olnud andnud oma käitumisega põhjust arvata, et ta võib töölepingut rikkuda, ei saanud hagejal olla õigustatud huvi Y. C. sõidu vaatamiseks. Täidetud ei ole riive vajalikkuse kriteerium. Euroopa Kohtu praktikas on leitud, et andmete töötlemise vajalikkuse tingimuse puhul tuleb isikuandmete töötlemisel piirduda rangelt vajalikuga. Eesti kohtupraktika kohaselt on abinõu vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, isikut vähem koormava abinõuga, mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene (RKPJKo 3-4-1-1-02, p 15). Praegusel juhul ei ole hageja põhjendanud, miks oli Y. C. sõidu vaatamine vajalik. Y. C. sõidu vaatamine võis anda hagejale infot selle kohta, kuhu ja mis kellaajal Y. C. sõitis, kuid ei saanud anda infot selle kohta, kas Y. C. (või V. L.) rikkus hagejaga sõlmitud lepingut või mitte. V. L.iga kohtumine kui selline ei saanud kujutada endast töölepingu rikkumist. Täidetud ei ole proportsionaalsuse kriteerium. Isikuandmete töötlemine ja sellega kaasnev privaatsusriive saab olla proportsionaalne üksnes siis, kui see on püstitatud eesmärgi saavutamiseks sobiv (kohane), vajalik ja mõõdukas. Mida intensiivsem on põhiõiguse riive, seda kaalukamad peavad olema seda õigustavad põhjused (RKPJKo 3-4-1-2-01, p 17). Ülal põhjendasime, et antud juhul ei olnud riive kohane ega vajalik; see ei olnud ka mõõdukas. Sõidu marsruudi vaatamine on ekvivalentne füüsilisele jälitusele, sest kostja platvormil on näha sõidu aeg ning täpne teekond. Selline privaatsuse riive selgelt ei ole proportsionaalne, et saada teada, kas Y. C. suhtleb eraviisiliselt V. L.iga. Proportsionaalsuse kaalumisel tuleb lähtuda GDPR artiklis 5 sätestatud minimaalsuse põhimõttest; oluline on ka andmesubjekti ning vastutava töötleja jõuvahekord ning see, milline võis olla andmesubjekti mõistlik ootus tema andmete privaatsuse osas. Praegusel juhul oli Y. C.’l mõistlik ootus, et tema isikuandmeid töödeldakse üksnes kooskõlas kostja platvormi privaatsustingimustega. Seda ootust tagas – seejuures tingimusteta – leping, mida Y. C. sõlmis kostjaga kostja platvormi kliendina. L. R. jt kaasuse asjaolude kohaselt paigutas poe juhataja poodi nähtavad ja peidetud kaamerad pärast seda, kui tuvastas süstemaatilisi ja kuust kuusse korduvaid puudujääke sularahakassas. Praegusel juhul ei olnud Y. C. andnud hagejale põhjust kahtlustada, et ta rikub hagejaga sõlmitud töölepingut. Hageja kirjeldatud asjaolude kohaselt kahtlustas ta, et V. L. võib hageja töötajaid mõjutada, kuid hageja ei ole põhjendanud, milline Y. C. tegu andis alust arvata, et Y. C. rikub töölepingut. B. kaasuses sai tööandjale kontrolli käigus teatavaks, et töötaja oli kasutanud tööülesannete täitmiseks loodud Yahoo Messenger kontot isiklikuks otstarbeks, olukorras, kus tööandja oli keelanud konto isiklikuks otstarbeks kasutamise. 14
(27)Selles kohtuasjas leidis kohus, et töötajal ei saanud olla õigustatud ootust sõnumivahetuse konfidentsiaalsusele olukorras, kus tööandja sisekorrareeglid keelasid tööandja arvutite kasutamise isiklikul otstarbel. Tööandja kontrollis sõnumeid õigustatult eeldades, et nende sisu on tööalane. B. otsusega ei muutnud EIK juba varem tehtud otsuseid, millega jaatatakse eraelu kaitset töösfääris. Praegusel juhul ei olnud hageja keelanud Y. C.’l kasutada kostja sõidujagamisplatvormi erasõitudeks. Y. C. sõitu kontrollides ei saanud hageja eeldada, et sõit oli tööalane. Vastupidi, hageja on ise hagiavalduse punktis 3.23 kinnitanud, et teadis, et tegemist ei olnud tööalase sõiduga. Mõlemas ülalviidatud lahendis kinnitas EIK, et töötajate isikuandmete töötlemisel tuleb tagada, et: (
  1. i)töötajat on selgelt teavitatud võimalikust töötlemisest ja jälgimisest; (
  2. ii)tööandjapoolse jälgimise ulatus peab olema proportsionaalne; (iii) töötlemise õiguspärasuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas ja kuidas on tööandja jälgimist põhistanud; (
  3. iv)töötlemise õiguspärasuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas oleks olnud võimalik kehtestada vähem sekkuv jälgimismehhanism; (
  4. v)töötlemise õiguspärasuse hindamisel tuleb arvesse võtta, millised on jälgimise tagajärjed töötajale; (
  5. vi)töötlemise õiguspärasuse hindamisel tuleb arvesse võtta, kas töötajal olid piisavad tagatised liigse sekkumise vastu. Praegusel juhul pole erinevalt hageja viidatud lahenditest täidetud sõna otseses mõttes ükski viidatud tingimustest. Hagejal ei ole õigust nõuda hüvitist ka juhul, kui erakorraline ülesütlemine ebaõnnestus. Kui kostja erakorralise ülesütlemise avaldus on kehtiv, ei ole hagejal alust nõuda saamata jäänud tulu või hüvitist seoses lepingu lõppemisega. Sellised nõuded on välistatud lepingu p-ga 5.4 (mis näeb ette, et rikkumise korral toimub ülesütlemine mis tahes hüvitise maksmiseta) ning p-ga 5.5 (mis näeb ette, et hüvitis kuulub tasumisele üksnes siis, kui lepingut ei öelda üles rikkumise tõttu). Hageja leiab siiski, et seoses lepingu korralise ülesütlemisega oleks tal õigus hagejalt nõuda 1,8 miljoni euro suurust hüvitist. Hageja nõude aluseks on lepingu punkt 5.5. Kohustus tasuda hüvitist on positiivselt sätestatud vaid punktis 5.5.2 ning see on selgesõnaliselt suunatud Äriühingu (hageja) asutajatele, mitte hagejale endale. Kohustus tasuda hüvitist punkti 5.5.2 järgi on seotud sellele eelneva punktiga 5.5.1, mis võimaldab hagejal „Äriühing omandada, mille tulemusena kaotavad Äriühingu olemasolevad asutajad igasuguse juhtimis- ja finantskontrolli juriidilise isiku üle.“ Ettevõtte „asutajaid“ on lepingus mainitud ainult punktides 5.5.1 ja 5.5.2, s.t ainult Äriühingu omandamise ja sellega kaasneva hüvitise kontekstis, seetõttu ei saa olla tegemist mõistete juhusliku segiajamisega. Lepingu punktid 5.5.1 ja 5.5.2 on omavahel selgelt seotud ning moodustavad ühtse kokkuleppe kostja asutajate kasuks (leping kolmandate isikute kasuks

§ 80mõttes).

Lepingu korralisel ülesütlemisel on kostjal õigus omandada hageja ettevõte toimiva äriüksusena (punkt 5.5.1) ning ettevõtte asutajatel on oma osade müümisel õigus saada vastutasuks hüvitist (punkt 5.5.2). Ülaltoodut arvestades pakkus kostja ühes lepingu korralise ülesütlemisega, et ostab asutajatelt hageja osad lepingu p 5.5.2 järgi arvutatud hinnaga (vt hageja lisa 7 – kostja korraline ülesütlemisavaldus); hageja asutajad aga ei võtnud seda pakkumist vastu ning, arvestades hageja äritegevuse hääbumist ning erakorralist ülesütlemist, võttis kostja oma esialgse ostupakkumise tagasi. Punkt 5.5.2 on vastuolus punktidega 5.3.1 ja 5.5.2.4. Mõlemad punktid viitavad, et hüvitise saaja punkti 5.5.2 järgi on justkui hageja ise, mitte tema asutajad. Punktist 5.5.2 tulenevat hüvitist ei saa samaaegselt maksta nii hageja asutajatele kui ka hagejale endale. Niisiis saab tõene olla vaid üks järgmistest variantidest: kas (A) sõna „asutajate“ lisamine punkti 5.5.2 on eksitus ning mõeldud on hoopis hagejat ennast, või (B) viitavad punktid 5.3.1 ja 5.5.2.4 vääralt, et hüvitis tuleb maksta hagejale. Ei ole ühtegi loogiliselt mõeldavat kolmandat tõlgendust, kus mõlemad väited vastaksid üheaegselt tõele. Vastuolu saab lahendada lepingu süstemaatilise tõlgendamise teel. Nimelt: punkt 5.5.2 on ainus säte, mis sätestab positiivse kohustuse hüvitist maksta ning määrab kindlaks hüvitise saajad; punkt 5.3.1 on normitehniline viide punktile 5.5.2; see ei tekita iseseisvat kohustust. Säte kirjeldab punkti 5.5.2 sisu valesti, nimetades hüvitise saajaks hagejat, kuid see ei saa muuta punkti 5.5.2 tegelikku sõnastust; punkt 5.5.2.4, sarnaselt punktile 5.3.1, ei sisalda iseseisvat maksekohustust, vaid lihtsalt eeldab (vääralt) selle olemasolu ning reguleerib olematu kohustuse rikkumise tagajärge; tegu on sekundaarse sättega, millel puudub iseseisev mõju olukorras, kus aluskohustust ei ole olemas. Aluskohustus saab tuleneda vaid punktist 5.5.2, mis on primaarne säte ning millel on seetõttu tõlgendamisel suurem kaal. Ka majanduslikult on loogiline, et punkte 5.5.1 (kostja õigus omandada hageja osasid) ning 5.5.2 (kohustus hüvitada osade väärtus) vaadeldakse ühtsena. Punkt 5.5.2 kirjeldab hüvitise arvutamist „väärtuskordajate“ (valuation multiples) kaudu. Väärtuskordajad on mõiste, mida tihti kasutatakse ettevõtte osade väärtuse hindamisel ning ettevõtte osade hindamine on ka punkti 5.5.1 esemeks. 15

(27)Hüvitist arvutatakse hageja äritegevuse suuruse alusel ning see korreleerub otseselt hageja ettevõtte väärtusega; seetõttu on loogiline, et hüvitise tasumisel omandab kostja ettevõtte, mille väärtuse pealt hüvitist arvutati (kui tegemist oleks lihtsalt hüvitisega, mille saamiseks ei pea midagi vastu andma, siis ei saaks üldse rääkida „hindamisest“ („valuation“). Seevastu ei oleks kostjal mitte mingisugust majanduslikult mõistlikku põhjust nõustuda, et lepingu korraline ülesütlemine oleks võimalik ainult hüvitise eest, s.t hüvitise eest ei saaks kostja muud, kui võimaluse vabaneda ebasobivaks muutunud koostööpartnerist. Lepingu ülesütlemise eest makstavad hüvitised on mõistlikud siis, kui lepingu täitmine vajab suuri esialgseid investeeringuid, mille tasa teenimine võtab aega. Sellisel juhul peaks leping kaitsma investorit selliselt, et lepingut ei saaks lõpetada enne teatud minimaalse koostööperioodi (tasuvusperioodi) lõppemist, või saaks lõpetada ainult hüvitise eest. Ülesütlemise hüvitis peaks sellisel juhul loogiliselt võttes ajas vähenema, arvestades, et algne investeering teenitakse järk-järgult tagasi ning see asendub kasumiga. Lepingu kõnealune p 5.5.2 on aga täpselt vastupidise mõjuga – seal sätestatud hüvitis ajas mitte ei vähene, vaid hoopis kasvab. Selline mehhanism on loogiline ainult ettevõtte väljaostukokkuleppe osana, mida ta antud juhul ongi. Hageja ei pidanud tegema – ja ta ka ei teinud – mingeid kapitaliinvesteeringuid, mis läheksid lepingu ülesütlemisel kaduma. Hageja äritegevus ei eeldanud põhivara olemasolu ning piirdus autojuhtide ja klientide teenindamisega distantsilt, milleks oli vaja vaid kontoriruumi ja tavalist kontoritehnikat. Mis iganes väikesed investeeringud, mida hageja äritegevuse esimestel kuudel vajas, on juba ammu tasa teenitud. See asjaolu peegeldub ka lepingu punktis 2.2, mille järgi kohustus hageja investeerima vaid 8000 eurot igal kuul ning seda „tegevuskulude katteks“. See summa on suurusjärgu võrra väiksem hüvitisest, mida hageja nüüd nõuab; pealegi ei saa seda isegi nimetada „investeeringuks“ sõna tavalises tähenduses, sest hageja kattis oma tegevuskulusid jooksva tulu arvelt, mitte osanike või muude investorite rahast. Mis tahes investeeringute puudumist kinnitab ka Deloitte’i aruanne, mille lk-l 14 on toodud tabel hageja esimese aasta majandustulemuste kohta. Tabelist nähtub, et juba esimesel tegevuse kuul teenis hageja 30 tuhat eurot käivet, kulutades selleks vaid 4 tuhat eurot ning jäädes kahjumisse 1 tuhande euroga. Teisest kuust alates ja kuni tegevuse lõppemiseni on hageja olnud stabiilselt kasumis. Kokku teenis hageja kasumit esimesel (2017.) aastal 74 tuhat eurot,
  1. aastal 926 tuhat eurot ning
  2. aastal 915 tuhat eurot. Deloitte ei too välja hageja bilansi andmeid, kuid ükski Deloitte’i kasumiaruande tabel ei sisalda amortisatsioonikulusid, mis tähendab, et hagejal pole kunagi olnud mingit põhivara. Hageja ei investeerinud oma tegevusse sõna otseses mõttes sentigi, kui välja arvata 4 tuhat eurot, mida läks vaja tegevuse esimese kuu kulude finantseerimiseks. Eeltoodud põhjustel ei saa punkti 5.5.2 tõlgendada teisiti, kui see sõnastatud on, ning punkt 5.5.2 ei anna hagejale õigust nõuda lepingu korralise ülesütlemise eest hüvitist. Hageja ei saa nõuda hüvitise maksmata jätmise tõttu samal ajal nii saamata jäänud tulu kui viivist. Hageja nõuab lepingu lõppemisega seotud hüvitise pealt viivist alates 01.10.2019 summas 12 tuhat eurot kuus. Samal ajal nõuab hageja saamata jäänud tulu alates 24.07.2019 summas ligikaudu 138 tuhat eurot kuus. Alates 01.10.2019 jooksevad hagejal seega paralleelselt kaks teineteistvälistavat nõuet – saamata jäänud tulu nõue, sest leping pole hageja väitel lõppenud, ning viivise nõue, sest lepingu lõppemisel kuulub hageja väitel tasumisele hüvitis. Kuna hageja nõuded põhinevad teineteistvälistavatel eeldustel, ei saaks neid isegi hüpoteetiliselt samaaegselt rahuldada. Kostja eeldab, et hageja korrigeerib oma nõuet vastavalt, kuna tegemist tundub olevat ilmse eksitusega. Hagejal ei ole õigust nõuda saamata jäänud tulu, sest saamata jäänud tulu ei ole lepingu p 5.5 kaitsealas. Hageja saamata jäänud tulu nõue põhineb eeldusel, et leping jäi formaalselt kehtima, sest kostja ei maksnud hagejale hüvitist. Lepingu p 5.5.2.4 sätestab tõepoolest, et „Leping loetakse lõppenuks ainult hüvitise täielikult tasumisel Äriühingule.“ Ka juhul, kui hagejal oli õigus hüvitisele ning leping jäi seetõttu kehtima, ei tähenda see siiski automaatselt, et hagejal oleks õigus nõuda saamata jäänud tulu.

§ 127

lg 2 järgi ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Kostja on seisukohal, et lepingu p 5.5.2 ehk hüvitise tasumise väidetavat kohustust sätestava punkti eesmärgiks ei olnud ära hoida kahju, mis kaasnes hageja äritegevuse lõppemisega – ehk saamata jäänud tulu. Pooled ei vaidle, et kostjal oli õigus leping 6-kuulise etteteatamistähtaega üles öelda. Leping ei olnud tähtajaline; hageja arvestas lepingu sõlmimisel, et poolte lepinguline suhe kestab ainult senikaua, kuni pooled soovivad, et see kestaks. Lepingu eesmärgiks seega ei olnud kaitsta hagejat ärisuhte lõppemise eest ning hagejal ei olnud õigustatud ootust, et ta jätkab lepingu alusel tulu teenimist mis tahes fikseeritud perioodi 16

(27)jooksul või ammugi lõpmatult.

§ 127

lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Et hagejal oleks kostja vastu kahju hüvitamise nõue, peab hageja näitama, et rikkumise puudumisel oleks ta jätkuvalt teeninud tulu. Seda hageja aga näidata ei saa – rikkumise puudumisel ehk hüvitise õigeaegsel tasumisel oleks ta lihtsalt saanud hüvitise varem kätte. Hüvitise hilisema tasumise eest kaitseb hagejat viivis.

§ 113

sätestab viivisemääraks 8% aastas ja hageja on sellele viivisemäärale tuginedes viivist ka nõudnud, seda alates 01.10.2019 ehk päevast, mil leping pidi korralise ülesütlemise tagajärjel lõppema. Lepingu eesmärgiks ei olnud karistada hüvitise tasumata jätmist veel 138 tuhande euroga kuus. Kostja käsitlust toetab ka lepingu p 4.5, mis näeb sõnaselgelt ette, et hagejal ei ole õigust nõuda lepingu rikkumise korral saamata jäänud tulu. Küsimust sellest, kas lepingu p 4.5 on tühine, käsitleb kostja allpool; siinkohal aga tuleb p-i 4.5 vaadata lepingu tõlgendamise instrumendina. Kuna pooled on vähemalt üritanud välistada lepingu alusel saamata jäänud tulu nõuded, siis peaks olema selge, et saamata jäänud tulu ei olnud p 5.5.2 kaitsealas. Seda argumenti ei mõjuta asjaolu, kas p 4.5 osutub lõpuks tühiseks või mitte – punktil 4.5 on poolte tahte ja lepingu kaitseala määramiseks tõenduslik tähendus ka siis, kui see formaalselt ei kehti. Et kohus üldse jõuaks p 4.5 tühisuse küsimuseni, peaks kohus kõigepealt nõustuma hagejaga, et saamata jäänud tulu oli lepingu p 5.5.2 kaitsealas, mida kostja arvates ei ole võimalik väita. Lepingu p 4.5, mis välistab saamata jäänud tulu nõuded, ei ole tühine. Lepinguga ei üritatud piirata vastutust tahtliku rikkumise eest, mida seadus niikuinii ei lubaks. Lepingus ei ole küll eraldi välja toodud, et vastutuse piirang ei kehti tahtliku rikkumise puhul, kuid seda tuleks eeldada. Õiguskirjanduses on leitud, et üldisi vastutust piiravaid kokkuleppeid ei peaks tühiseks lugema ainuüksi põhjusel, et need katavad ka võimalikke tahtlikke rikkumisi. Lähtuda tuleb ka

§ 29

lg-st 8, mille järgi eelistatakse lepingutingimuse tõlgendust, mille järgi tingimus on seaduslik või kehtiv. Teiseks ei ole kostjale selge, kas hageja süüdistab kostjat lepingu tahtlikus rikkumises; kui jah, siis selline süüdistus ei pea paika. Kostja väidetav rikkumine seisneb selles, et kostja ei jätkanud lepingu täitmist pärast seda, kui leping oli kostja arvates lõppenud erakorralise ülesütlemise tõttu (22.07.2019) või vähemalt korralise ülesütlemise tõttu (30.09.2019). Kostja otsus lõpetada lepingu täitmine põhines kostja arusaamal lepingu sisust; see arusaam on vaidluse all käesolevas asjas, kuid sõltumata sellest, kas kohus sellega nõustub, ei saa väita, et kostja käsitlus lepingust oleks ilmselgelt põhjendamatu või lootusetult ekslik. Ka juhul, kui kohus peaks toetama hageja tõlgendust, ei saa kostjale omistada tahtlust või rasket hooletust vastupidisest tõlgendusest lähtumisel. Kuna kostja väidetav rikkumine ei saa olla tahtlik, ei kohaldu

§ 106lg 2.

Kuna see ei saa olla ka raskelt hooletu, ei kohaldu

§ 42lg 3 p 1.

Jääb küsimus selle üle, kas saamata jäänud tulu nõude välistust võiks pidada vastutuse ebamõistlikuks piiranguks (

§ 106

lg 2 teine alternatiiv või

§ 42

lg 3 p 2) või tingimuseks, mis rikub oluliselt poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu (

§ 42lg 1).

Mõlemad sätted on suunatud eriliselt ebaõiglaste lepingutingimuste tühistamisele. Kumbagi ei saa kohaldada kergekäeliselt; nii on akadeemilises kirjanduses leitud, et arvestades seaduse üldist dispositiivsust, peab kokkuleppe lubamatuseks

§ 106

järgi olema ka etteheidetav sisuline põhjus ning vaadelda tuleks lepingut tervikuna. Kostja ei näe, milles seisneb eriline ebaõiglus, millega võiks kaasneda lepingu p 4.5 tühisus. Nagu juba öeldud, ei sisaldanud leping mingit lubadust, et kostja ei lõpeta hagejaga koostööd siis, kui kostja nii otsustab. Hageja ei saanud koostöö lõppemist takistada või ära hoida. Kuna hagejal ei olnud õigustatud ootust, et poolte suhe jätkub, ei saanud hagejal olla ka õigustatud ootust, et ta saab nõuda kostjalt suhte lõppemise korral saamata jäänud tulu. Meie vaidluses on saamata jäänud tulu nõue hagejale jaoks ei midagi muud, kui rikastumise allikas – saamata jäänud tulu eelduseks on see, et hagejal juba on juba niigi õigus saada lepingu lõppemise eest hüvitist 1,8 mln euro ulatuses. Hageja soovib lisaks sellele veel saamata jäänud tulu, mis küündib 1,6 mln euroni aastas. Hageja püüab veenda kohut, et lepingu punkt, mis viimase 1,6 mln euro suuruse nõude sõnaselgelt välistab, on hagejat ebamõistlikult kahjustav, kuigi see ei välista esimest 1,8 mln euro suurust nõuet. Sellist väidet on raske tõsiselt võtta. Sisulise ebaõigluse puudumise tõttu ei saa tõsiselt võtta ka hageja väidet, et p-le 4.5 tuginemine on antud juhul hea usu põhimõtte vastane. Hageja ei ole tõendanud saamata jäänud tulu suurust. Saamata jäänud tulu tõendamiseks esitas hageja ainsa tõendi – Deloitte’i 29.07.2020 aruande. Deloitte võtab aluseks hageja finantstulemused tegevuse algusest lepingu lõppemiseni (juuli 2019) ning ekstrapoleerib neid mõningate kohendustega tulevikku kuni märtsini 2020 (k.a). Deloitte ei ole hageja finantstulemusi 17

(27)ise kontrollinud või näinud mis tahes algdokumente. Deloitte lihtsalt eeldab hageja esitatud andmete õigsust. Aruande teisel lehel märgib Deloitte järgmist: „Kõik raamatupidamisaruanded ja seonduv teave, mille Taxmal Limited või tema esindajad on meile töövõtu ajal esitanud, on vastu võetud ilma kontrollimata, eeldusel et need kajastavad täielikult ja õigesti äriühingu äritegevuse tingimusi ja tulemusi.“ Kohtul ei ole alust eeldada sarnaselt Deloitte’ile, et hageja tõendamata väited enda finantstulemuste kohta vastavad tõele. Asjaolu, et hageja väidetud numbrid on ümber kirjutatud Deloitte’i logoga aruandesse, ei tee neid usaldusväärsemaks. Hageja on ilmselgelt huvitatud sellest, et näidata enda tegevust võimalikult kasumlikuna, suurendades seeläbi saamata jäänud tulu nõuet; samas ei ole hagejal ka lepingu lõppemise seisuga olnud korralikku raamatupidamist või ülevaadet oma majandustulemustest. Nii juhib ka Deloitte tähelepanu, et hageja raamatupidamist peeti kassapõhiselt, mis on ebatavaline, viitab elementaarsete arvestus- ja kontrollsüsteemide puudumisele, ning mida seadus vähemalt Eestis ei võimalda. Nagu on teada, siis hagejal ei olnud isegi pangakontot, mistõttu on hageja tegelikke tulusid ja kulusid raske kui mitte võimatu tuvastada. Hageja ei ole esitanud ühtegi avalikult kättesaadavat majandusaasta aruannet ning ka Deloitte ei nimeta majandusaasta aruandeid nende kasutatud allikate hulgas. Kuna Deloitte’i andmed põhinevad hageja tõendamata väidetel oma tulude ja kulude kohta, arvutuna kassapõhiselt, siis ei ole üllatav, et neist on puudu olulise tähtsusega teave, ilma milleta ei saa hageja nõuet hinnata. Näiteks ei sisalda Deloitte’i aruanne mingeid andmeid hageja bilansi kohta – aruandes toodud kasumiaruande numbrid ei sisalda näiteks põhivara amortisatsiooni (kui hagejal üldse oli põhivara), samuti osanike laenusid ning nendelt tasutud intresse (kui hageja üldse on võtnud laene). On arusaamatu, kuidas on kujunenud näiteks palgakulude rida. Palgakuluks arvestab Deloitte vaid 26 tuhat eurot kuus. Kuna tegemist on kassapõhise numbriga, ei sisalda see tõenäoliselt palkadelt makstavaid maksusid. Sarnaseid küsimusi on ka teiste ridade kohta. Isegi eeldades, et hageja andmed tema seniste majandustulemuste kohta on tõesed, ei ole saamata jäänud tulu arvutus ikka õige. Deloitte arvutab kasumit EBITDA tasandil, s.t enne amortisatsiooni, intressikulusid ning maksusid. EBITDA ei ole saamata jäänud tulu

§ 128lg 4 tähenduses.

Nagu on märgitud ülal, siis hageja ei ole esitanud mingit informatsiooni selle kohta, millised amortisatsiooni-, intressi- ja maksukulud oleksid tal käsitletaval perioodil tekkinud. Kostja andmetel on Malta tulumaksumäär 35% ning ainuüksi see vähendab nõude kolmandiku võrra. Deloitte loeb püsikulude hulka sellised kululiigid, mis on selgelt muutuvkulud ning peaksid kasvama korrelatsioonis käibekasvuga – näiteks palga- ja turunduskulud, samuti juhtide koolituskulud. Deloitte usub ilma pikema selgitusega hageja väiteid, et hagejal oleks õnnestunud vähendada kulusid perioodil juuli 2019 – märts 2020 kokku 139 tuhande euro võrra, mis koosneb personalikuludest summas 50 tuhat eurot ning turunduskuludest summas 88 tuhat eurot. Need väited on vastuolus hageja plaaniga käivet kasvatada, mis oleks tinginud hoopis kulude kasvu. Deloitte’i lõppnumber (ning hageja nõue) on aritmeetiline keskmine „optimeeritud“ ning „optimeerimata“ kulustsenaariumi vahel. Seega on Deloitte saamata jäänud tulu prognoosile liitnud 50% hageja väidetud tulevikusäästust (139 / 2 = 69,5 tuhat eurot). Ilma selleta oleks saamata jäänud tulu nõue 1 088 000 eurot. Kokkuvõttes on hageja saamata jäänud tulu nõude kohta rohkem küsimusi, kui vastuseid. Kui hageja sooviks tõsimeeli kaitsta kohtus saamata jäänud tulu nõuet suuruses üle miljoni euro (ja, arvestades hageja lubadust nõuet edaspidi suurendada, siis mitu miljonit eurot), oleks hageja pidanud alustama majandusaasta aruannete koostamisest ja auditeerimisest, ilma milleta ei saa isegi umbkaudselt hinnata hageja majandustulemusi ning potentsiaalset saamata jäänud tulu. Hagejal ei ole õigust nõuda koostöölepingu alusel 256 757,75 euro üleandmist. Lepingu kehtivuse perioodil ei olnud hagejal pangakontot ning seetõttu maksis kostja hageja arveid kolmandate isikute kontodele, eelkõige Central Garage Limited kontole. Neljal korral tasus kostja hageja arveid V. L.i isiklikule kontole LHV pangas: €129 794,18 (arve nr 3 06.07.2018), makstud 03.07.2018 ning 26.06.2018; €42 506,38 (arve nr 12 06.09.2018), makstud 07.09.2018; €41 316,89 (arve nr 14 26.09.2018), makstud 28.09.2018; €43 140,30 (arve nr 15 01.10.2018), makstud 02.10.2018. Hageja on selliseid makseid aktsepteerinud lepingu kohase täitmisena. Viimase kahe arve osas on hageja ise kinnitanud, et need on tasutud. Seega saaks rääkida ainult esimesest kahest arvest. Korraldus tasuda arveid V. L.i isiklikule kontole tuli V. L.ilt endalt, kes oli tol ajal hageja juhatuse liige. Arvete tasumist puudutav suhtlus toimus alates 2018. a juulist V. L.i ning kostja raamatupidaja S. P. vahel Slack’i sõnumirakenduses. Suhtlusest nähtub järgnev. Esimene kontakt V. L.i ja S. P. vahel toimus 12.07.2018, kus V. L. kinnitas, et viimased kaks makset (s.t arve nr 3 tasumine kahes osas 26.06.2018 ning 03.07.2018) on tulnud tema isiklikule 18

(27)kontole, kuid varsti saab hageja avatud ka enda pangakonto. 06.09.2018 esitas hageja kostjale arve nr 12 summas 42 506,38 eurot ning järgmisel päeval kirjutas V. L. kostjale, et see tuleks kanda tema isiklikule kontole LHV-s. Kostja tasus arve vastavalt V. L.i juhisele 07.09.
  1. 26.09.2018 esitas hageja kostjale arve nr 14 summas 41 316,89 eurot ning samal päeval kirjutas V. L. kostjale, et see tuleks kanda tema isiklikule kontole LHV-s. Järgmisel päeval tundis V. L. huvi, kas arve tasuti „malta kontole“ ehk Central Garage Limited kontole või tema isiklikule kontole, ning S. P. kinnitas, et arve tasuti isiklikule kontole. Kostja tasus arve vastavalt V. L.i juhisele 28.09.
  2. 01.10.2018 esitas hageja kostjale arve nr 15 summas 43 140,30 eurot ning samal päeval kirjutas V. L. kostjale, et ka see summa tuleks kanda ta isiklikule kontole. Kostja tasus arve vastavalt V. L.i juhisele 02.10.
  3. 10.10.2018 küsis S. P., miks pole hagejal enda pangakontot ja kurtis, et tasumise korralduse edastamine Slacki teel ei ole efektiivne. V. L. vastas, et oma pangakonto saamine on osutunud keeruliseks, kuid see on töös. Seega on kostja täitnud ülaltoodud arvetest tulenevaid kohustusi korrektselt ja vastavalt hageja juhistele. Hagejal ei ole õigust nõuda kohtueelsete kulude hüvitamist. Hageja kohtueelsete õigusabikulude saatus sõltub hageja muudest nõuetest ning kostja ei vaidle põhimõtteliselt vastu sellele, et õigusabikulude nõuet saaks rahuldada proportsionaalselt põhinõudega. Kuna hageja põhinõue aga rahuldamisele ei kuulu, siis tuleks rahuldamata jätta ka kohtueelsete õigusabikulude nõue. Y. C. juhtum ei olnud ainus; hageja tegeles süsteemse eraviisilise jälitustegevusega. Hageja on süsteemselt valetanud kostjale ja kohtule selle kohta, kas ja millises ulatuses on hageja kasutanud Bolti platvormi eraviisilise jälitustegevuse tarbeks. 26.07.2019 kirjas väitis hageja, et „Episood seoses pr Y. C.’ga, mis on kirjeldatud ülesütlemise teates, ei põhine õigel faktilisel baasil ning on ekslik. Ei ole esitatud mingeid tõendeid, et tõendada süüdistusi. TaxMal on alati rangelt järginud Privaatsuspoliitikat ning austanud klientide isikuandmeid. TaxMal saab kinnitada, et pr Y. C. isiklikku kontot ei ole kunagi kasutatud, et jälgida tema liikumist“. See vale on tänaseks ümber lükatud – hageja enam ei eita, et jälgis Y. C. liikumist. Küll aga jätkas hageja valetamist selles osas, et Y. C. juhtum oli isoleeritud intsident, mida õigustasid erakorralised asjaolud. Hagiavalduse üks punktidest on pealkirjastatud „Hageja töötaja vaatas ühel korral ühe hageja töötaja ühte sõitu“. Ka oma 18.03.2021 seisukoha p-s 2.10 väidab hageja, et „Y. C. ühe sõidu andmete vaatamine oli hädavajalik hageja vara ja tegevuse ning klientide isikuandmete ja turvalisuse tagamiseks“ (kostja rõhuasetus). Hageja kinnitusel ei olnud Y. C. juhtum käsitletav lepingu olulise rikkumisena, sest „Hageja on isikuandmete nõuete täitmisesse suhtunud tõsiselt, mida kinnitab ka tõsiasi, et alates 2017 aprillist kuni lepingu lõpetamiseni 2019 juulikuus ei heitnud kostja kordagi hagejale ette isikuandmetega hooletut ümberkäimist või töötlemise reeglite rikkumist“. Samas punktis rõhutab hageja, et „Hageja vaatas ühe sõidu andmeid ja rääkis sellest kohe oma töötajaga ... Hageja kasutas andmeid üksnes ühe konkreetse olukorra kontrollimiseks.“ Tegelikkuses ei piirdunud hageja tegevus sugugi ühe sõidu vaatamisega „ühe konkreetse olukorra kontrollimiseks“. Et kontrollida hageja väiteid, analüüsis kostja oma platvormi logisid, mille kohta on kostja tehnilise toe insener M. P. koostanud aruande. Aruandest selguvad järgmised asjaolud: hageja esindaja L. C., kes vaatas ka Y. C. sõidu andmeid, omas perioodil 08.02.2019-22.07.2019 ligipääsu Bolt’i platvormile (kasutajatunnus xxxx); 31.05.2019 vaatas L. C. kasutaja Y. C. kahte sõitu (ühe sõidu vaatamise osas vaidlus puudub, kuid nüüd selgus, et tegelikult vaatas hageja kahte sõitu); vahemikus 27.06.201928.06.2019 vaatas L. C. järjest järgmiste Bolti klientide profiile (alltoodud järjekorras, mõningaid neist korduvalt): V. L., K. M., Y. C., V. P., K. L., S. T., M. M., L. S. ning L. P.. Profiilid sisaldavad klientide isikuandmeid (telefoninumber, kasutaja seadme mudel ja identifitseerimistunnus, kliendi poolt ja kliendi kohta jäetud kommentaarid); vahemikus 27.06.2019-29.06.2019 vaatas L. C. sõiduandmeid (sh algkoht ja sihtkoht) ülal loetletud klientide poolt tehtud 13 sõidu kohta. Need sõidud leidsid aset nii tööajal kui töövälisel ajal ja öösel ning nädalavahetusel, nii Maltal kui Eestis (nt K. M.i 11.06.2019 sõit kl 03:35 öösel, K. L.i 15.06.2019 sõit 04:24 öösel Eestis, L. P. sõit laupäeval 18.05.2019 kl 19:42 õhtul). Ülal nimetatud isikud on kõik hageja endised töötajad. V. L. on hageja endine juhatuse liige; K. M. on hageja endine töötaja, kelle kohta hageja kirjutab hagiavalduse p-s 2.4, et tal olid „V. L.iga lähedased isiklikud suhted“. Teised isikud olid
  4. a juunis hageja olemasolevad või endised töötajad, mis nähtub hageja 23.05.2019 kirjast kostjale, kus hageja nimetab kõiki loetletud isikuid oma praeguste ja endiste töötajatena. Kostja süsteemi logid 19
(27)näitavad, et hageja jälgis varjatult oma eks-töötajate ja olemasolevate töötajate liikumisi ning kontrollis, kust ja kuhu nad sõitsid Bolti klientidena perioodil mai lõpust juuni lõpuni ehk vahetult pärast konflikti tekkimist hageja ja V. L.i vahel. Kostja ei tea, kuidas hageja saadud andmeid kasutas ja milliseid järeldusi oma eks-töötajate ja olemasolevate töötajate liikumistest tegi. Küll aga ei ole mingit kahtlust, et eks-töötajate liikumise jälgimine leidis aset hageja ja V. L.i konflikti raames. Hageja on korduvalt avanud ka V. L.i ja K. M.i sõitude andmeid (sh öised sõidud); samal päeval V. L.i ja K. M.i sõitude vaatamisega vaatas hageja järjest ka teiste eks-töötajate ja olemasolevate töötajate sõitusid – järelikult oli tegemist ühe ja sama andmete kogumise episoodiga. Hageja on ka ise kohtule selgitanud, et Y. C. sõitu soovis ta vaadata selleks, et „tuvastada Y. C. töölepingu rikkumine ja koguda tõendeid tema vastu nõuete esitamiseks“. Pole kahtlust, et ka teiste töötajate isikuandmete abil lootis hageja koguda tõendeid nende vastu või V. L.i vastu. Hageja täiendab ülesütlemise aluseid. 22.07.2019 erakorralise ülesütlemise avalduse esitamisel ei teadnud kostja, et hageja kasutas kostja platvormi oma töötajate süsteemseks jälgimiseks. Kostjale oli teada ainult Y. C. juhtum ning seda põhjusel, et hageja kutsus Y. C. tema erasõidu asjus vaibale ning lasi ta lahti, millest Y. C. informeeris kostjat. Kostja pidas ainuüksi seda juhtumit piisavalt tõsiseks, et öelda leping erakorraliselt üles. Kuna leping lõppes 22.07.2019 ning samast päevast alates ei olnud hagejal enam ligipääsu Bolti platvormile, ei pidanud kostja vajalikuks kontrollida seda, kas hageja võis vaadata ebaseaduslikult veel kellegi andmeid. Ka käesolevas kohtumenetluses on hageja järjekindlalt kinnitanud, et vaatas ainult „ühe töötaja ühte tööajal tehtud sõitu“. Kostja ei pidanud koheselt vajalikuks analüüsida süsteemi logisid selleks, et kontrollida, kas hageja võib selles osas valetada. Kostja analüüsis neid nüüd vaid igaks juhuks kohtuistungiks ettevalmistamise käigus. Ilmnenud lepingu ulatuslik rikkumine annab vaieldamatu aluse lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks p 5.4 alusel. Hageja töötajate andmete süsteemse vaatamise puhul ei kehti ükski argument, millega hageja püüdis õigustada Y. C. andmete vaatamist, mh: andmesubjektide näol oli enamasti tegemist ekstöötajatega, kellel puudus andmete vaatamise ajal (27-28.06) töösuhe hagejaga, mistõttu ei saa hageja enam väita, et nende andmete vaatamine aitas tõkestada töölepingu rikkumist; vaadatud sõidud ei toimunud töötajal ning hõlmasid ka öösiti ja nädalavahetusel tehtud ja seega selgelt isiklikke sõite, isegi ühte Eestis toimunud sõitu; rikkumist ei saa pidada mahult ebaoluliseks, sest see puudutas mitmeid andmesubjekte ja paljusid sõite; hageja ei informeerinud andmesubjekte nende andmete vaatamisest ega taganud nendele vastuväidete esitamise õigust, mis neil GDRP-i kohaselt oli (vt allpool). Eks-töötajate andmete vaatamine toimus enne erakorralist ülesütlemist, s.t 2019. a juunis (erakorralise ülesütlemise kuupäevaks oli 22.07.2019). Kostja tugineb lepingu erakorralisel ülesütlemisel seega ka sellele, et hageja rikkus lepingut oma ülal loetletud eks-töötajate ja olemasolevate töötajate sõitude andmete töötlemisega vastuolus privaatsuspoliitikaga ning seadusega. Kostja juhib tähelepanu ka sellele, et hageja hinnangul kehtib leping tänaseni, sest lepingu p 5.5.2.4 järgi ei lõpe leping enne hüvitise tasumist. Kuigi kostja sellise käsitlusega ei nõustu, siis juhuks, kui kohus peaks hagejaga selles osas nõustuma, peaks kostjal olema ka tänaseni võimalik leping p 5.4 alusel erakorraliselt üles öelda ning vabaneda seni täitmata hüvitise tasumise kohustusest, kui erakorralise ülesütlemise alused on olemas ning erakorraliseks ülesütlemiseks ei ole möödunud mõistlik aeg rikkumise avastamisest. Kostja avastas rikkumise alles nüüd ning ei pidanud seda varem avastama, sest ka hageja ise kinnitas järjekindlalt, et vaatas ainult ühte sõitu. Seega saab kostja lepingu jätkuvalt üles öelda ning käesolevaga ütleb selle üles (juhul, kui see ei ole kohtu hinnangul veel lõppenud). II. Kohtuotsuse põhjendav osa Hageja nõue tuvastada, et pooltevaheline koostööleping ei lõppenud erakorralise ülesütlemisega 4. Hageja põhjendab hagiavaldust pooltevahelise koostöölepinguga. Kostja põhjendab oma vastuväiteid hagile koostöölepingu erakorralise ülesütlemisega. V. L. on hageja esindajana 19.09.2017 digitaalselt allkirjastanud ning M. V. on kostja esindajana 02.11.2017 digitaalselt allkirjastanud inglise keelse lepingudokumendi pealkirjaga „COOPERATION AGREEMENT“ (I kd, tl-d 14-23 – lepingudokument, I kd, tl-d 122-130 – lepingudokumendi tõlge). Pooled ei vaidle lepingu sõlmimise asjaolu üle, mistõttu ei vaja asjaolu eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1). 20
(27)Kohus kohaldab pooltevahelisele võlasuhtele koostöölepingut ja tulenevalt koostöölepingu punktist 5.8 Eesti õigust (I kd, tl 18, p 5.8, I kd, tl 126, p 5.8). 5. Lepingu ülesütlemise korral ülesütlemisavalduse jõudmisel vastaspooleni leping lõpeb, kui ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud (vt nt Riigikohtu 02.04.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 23). Koostöölepingu punkt 5.3 sisaldab poolte kokkulepet ülesütlemisavalduse kirjaliku vormi kohta (I kd, tl 17, p 5.3; I kd, tl 125, p 5.3). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja 22.07.2019 ülesütlemisavaldus on tehtud koostöölepingu punktis 5.3 kokkulepitud vormis. Seetõttu ei vaja asjaolu eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1). Kostja saatis hagejale 22.07.2019 ülesütlemisavalduse pooltevahelise koostöölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks (I kd, tl 39 – avaldus, I kd, tl 147 – tõlge). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja on avalduse enne 24.07.2019 kätte saanud. Seetõttu ei vaja asjaolu eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1).

§ 195lg 1 sätestab, et lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Ts

ÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud tahteavaldus kehtivaks kättesaamisega. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sai enne 24.07.2019 kätte kostja 22.07.2019 ülesütlemisavalduse. Seetõttu ei vaja asjaolu eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1). Kohus tuvastas eelnevalt, et 22.07.2019 ülesütlemisavaldus on tehtud kokkulepitud vormis ning hageja on selle kätte saanud enne ülesütlemisavalduses märgitud lepingu lõppemise tähtpäeva. Eeltoodust tulenevalt on ülesütlemise formaalsed eeldused täidetud.

  1. Kostja on 22.07.2019 ülesütlemisavalduses märkinud üheks erakorralise ülesütlemise aluseks koostöölepingu punkti 5.4, mis annab kostjale õiguse lõpetada leping ette teatamata ja kompensatsiooni maksmata, kui hageja või hageja töötaja kahjustab õigusvastase tegevusega kostja mainet (I kd, tl-d 39, 147). Kostja põhjendas ülesütlemist hageja esindaja V. L.i õigusvastase käitumisega (I kd, tl-d 39, 147). Kohtumenetluses on kostja avaldanud, et ei tugine kostja erakorralise ülesütlemise põhjendamiseks V. L.i ebaseaduslikule tegevusele (I kd, tl 96, p 4). Kohus leiab eeltoodut arvestades, et lepingu erakorralise ülesütlemise materiaalne eeldus, milleks oli hageja või tema töötaja õigusvastane tegevus, ei ole täidetud. Kuivõrd kostja ei tugine ülesütlemise põhjendamisel V. L.i ebaseaduslikule tegevusele, puudub TsMS § 238 lg 1 ja 5 tulenevalt alus hinnata hageja esitatud tõendeid, millega hageja on hageja soovinud kõnealuse ülesütlemise materiaalse eelduse puudumist tõendada.
  2. Kostja põhjendab 22.07.2019 ülesütlemisavaldust asjaoluga, et hageja jälgis kostja tarkvara kasutades oma töötaja Y. C. liikumist, jälitades sõite, mida Y. C. tegi oma isikliku Bolti kliendikontoga. Kostja leiab, et hageja on rikkunud privaatsuspõhimõtteid ning tegutsenud ebaseaduslikult (I kd, tl-d 39, 147). Hageja tõi hagi aluseks olevate asjaoludena välja järgmised asjaolud: hageja lõpetas V. L.i juhatuse liikme volitused 20.05.2019, hagejast lahkus 21.05.2019 V. L.i poolt värvatud meeskonnast, V. L. teavitas vedajaid, et ta on sõlminud kostjaga uue lepingu, hageja sai 31.05.2019 vihje, et hageja töötaja sõitis tööajal 31.05.2019 kell 14:55-15:01 hageja kontorist kohtuma V. L.iga, hageja vaatas Y. C. ühte sõitu ühel korral (I kd, tl 8); hageja ei kogunud ise andmeid, hageja kasutas andmeid Y. C. ühe sõidu kohta, mille genereeris kostja tarkvara (II kd, tl 36). Kostja tõi vastuväidete alusena välja järgmised asjaolud: hageja vaatas Y. C. sõitu, hageja eitas 26.07.2019 Y. C. sõidu vaatamist (I kd, tld 95-97); hageja vaatas kostja platvormi kasutades 31.05.2019 kahte Y. C. sõitu (II kd, tl 1). Kohtu hinnangul nähtub poolte avaldatust vaidluse puudumine selle üle, et kostja vaatas 31.05.2019 kostja tarkvaraplatvormi kasutades andmeid Y. C. ühe sõidu kohta. Kuivõrd pooled asjaolu üle ei vaidle, ei vaja see eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1). Kohus peab tuvastama, kas 21

(27)hageja rikkus oma tegevusega koostöölepingust tulenevaid kohustusi või tegutses ebaseaduslikult. Kohus annab eraldi hinnangu lepingurikkumise esinemise ja tegevuse ebaseaduslikkuse osas.
  1. Koostöölepingu punkt 5.4 sisaldab järgmises sõnastuses poolte kokkulepet: „Taxifyl on õigus leping ilma ette teatamata ja kompensatsiooni maksmata viivitamata lõpetada, kui äriühing ja/või tema töötajad rikuvad lepingu punkte 1.8, 4.10, 4.11, 4.12, 4.13 ja/või 5.1 ja/või rikutakse Taxify intellektuaalomandi õigusi tarkvarale ja/või kahjustatakse Taxify mainet kehva teenuste kvaliteedi või ebaseadusliku tegevusega“ (I kd, tl-d 17, 125, p 5.4). Koostöölepingu punkt 5.1 sisaldab järgmise sisuga kokkulepet: „Klientide isikuandmete kasutamine, mille äriühing on kogunud käesoleva lepingu tähtaja jooksul, on lubatud lepingu kehtivusajal privaatsuspõhimõtetes märgitud määral ja üksnes kooskõlas privaatsuspõhimõtetega“ (I kd, tl-d 17, 125, p 5.1). Privaatsuspõhimõtted on koostöölepingu lisaks 2 (I kd, tl-d 21-22, 129-130). Privaatsuspõhimõtete punkt 2 sätestab tingimused isikuandmete kogumise eesmärgi ja töötlemise aja kohta: „Me kogume ja töötleme isikuandmeid kasutaja ja autojuhi kokkuviimise eesmärgil. Me edastame kasutaja geograafilise asukoha andmed ja telefoninumbri autojuhile, et ta saaks otsustada, kas kasutaja asub läheduses. Me võime kasutada isikuandmeid, et lahendada autojuhi teenusekvaliteedi küsimusi; me kasutame kontaktandmeid selleks, et teavitada teid Taxify rakenduse uuendustest. Me kogume andmeid Taxify rakenduse kasutajate teekondade kohta, et analüüsida geograafilist katvust eesmärgiga anda autojuhtidele soovitusi. Taxify rakenduse kaudu kogutavaid isikuandmeid ei kasutata isikute ega nende asukohtade tuvastamiseks ega käitumusliku turunduse eesmärgil. Säilitame ja töötleme teie isikuandmeid üksnes ajavahemiku jooksul, mil teie konto on aktiveeritud“ (I kd, tl-d 21-22, 129-130). Kostja heidab hagejale ette klientide isikuandmete kasutamist vastuolus privaatsuspõhimõtetega. Pooled ei ole kokku leppinud, et klientide isikuandmete õiguspärane töötlemine Malta Vabariigi seaduse, Eesti Vabariigi seaduse või isikuandmete kaitse üldmääruse alusel on rikkumist vabandavaks asjaoluks. Samuti ei ole pooled kokku leppinud, et hageja õigused (sh õigused töödelda klientide andmeid) suhetes kostjaga tulenevad Malta Vabariigi õigusest või isikuandmete kaitse üldmäärusest. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et pooltevahelisele võlasuhtele kohaldub koostöölepingus kokkulepitu. Osas, milles koostööleping pooltevahelist võlasuhet ei reguleeri, kohaldub pooltevahelisele võlasuhtele Eesti materiaalõigus tulenevalt koostöölepingu punktist 5.8 (I kd, tl 18, p 5.8, I kd, tl 126, p 5.8). Hageja on väitnud, et Y. C. ühe sõidu andmete vaatamine oli hädavajalik hageja vara ja tegevuse ning klientide isikuandmete ja turvalisuse tagamiseks (I kd, tl 114). Kohus leiab, et hageja avaldatud eesmärgid ei ole privaatsustingimuste punktis 2 loetletud eesmärkide hulgas. Kohtu hinnangul ei nähtu koostöölepingust ja selle lisadest, et klientide isikuandmete kasutamise eesmärgid tulenevad lisaks koostöölepingu lisale 2 muudest allikatest. Privaatsuspõhimõtete punkt 2 ei ole sätestatud lahtise loeteluna. Kostja on enda poolt Bolt’i rakenduse kasutajate suhtes kehtestatud privaatsuspoliitikas sätestanud, et isikuandmeid võib lisaks töödelda õigustatud huvi alusel, nt pettuslike maksete uurimiseks ja tuvastamiseks (II kd, tl-d 94, 108). Kohtu hinnangul ei mõjuta hageja ja kostja vahelisest lepingust tulenevaid õigussuhteid see, millised privaatsuspõhimõtted kehtestab kostja suhetes enda ja Bolt’i rakenduse kasutajate vahel (II kd, tl-d 94, 108). Kohus leiab, et hageja ei saa sisustada enda ja kostja vahelist võlasuhet kostja ja kolmandate isikute vahelistes õigussuhetest tulenevate õigustega. Hageja on leidnud, et sõidu kohta kogus teavet kostja ning hageja tutvus kogutud andmetega. Kohus leiab, et lepingu kestel andmete kogumiseks tuleb lugeda ka hageja poolt kostja tarkvara poolt töödeldud andmetega tutvumine. Hageja talletas andmed, millega ta tutvus. Seda kinnitab selliste andmete avaldamine käesolevas kohtuasjas. Eeltoodust tulenevalt on hageja kasutanud Y. C. kliendiandmeid koostöölepingu punkti 5.1 mõistes. Kohus leiab ülaltoodut arvestades, et hageja kasutas Y. C. andmeid vastuolus privaatsuspõhimõtete punktile 2 ning rikkus sellega koostöölepingu punkti 5.
  2. 22
(27)
  1. Isikuandmete kaitse üldmääruse (GDPR, Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määrus (EL) 2016/679) artikkel 6 lg 1 p f sätestab, et isikuandmete töötlemine on seaduslik ainult juhul, kui on täidetud vähemalt üks järgmistest tingimustest, ning sellisel määral, nagu see tingimus on täidetud: [--] f) isikuandmete töötlemine on vajalik vastutava töötleja või kolmanda isiku õigustatud huvi korral, välja arvatud juhul, kui sellise huvi kaaluvad üles andmesubjekti huvid või põhiõigused ja vabadused, mille nimel tuleb kaitsta isikuandmeid, eriti juhul kui andmesubjekt on laps. Hageja on leidnud, et tal oli õigus tutvuda Y. C. sõiduandmetega isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lg 1 punkti f alusel. Hageja avaldatu kohaselt sai hageja 31.05.2019 vihje, et hageja töötaja Y. C. sõitis tööajal 31.05.2019 (reedel) kell 14:55-15:01 hageja kontorist kohtuma V. L.iga. Kohus leiab, et Y. C. sõiduandmete töötlemine ei saanud anda hagejale täiendavat teavet selle kohta, kas Y. C. võib rikkuda hageja ja Y. C. vahel sõlmitud töölepingut. Samuti ei saanud sõiduandmete töötlemine ära hoida Y. C. väidetavat kohtumist V. L.iga ja nendevahelist suhtlemist. Eeltoodut arvestades ei olnud täidetud isikuandmete töötlemise vajalikkuse kriteerium. Selline isikuandmete töötlemine, millega ei ole võimalik saavutada soovitud eesmärki, ei ole vajalik. Kohtu hinnangul oli hageja vara ja tegevuse ning klientide isikuandmete ja turvalisuse tagamiseks võimalik kasutada muid abinõusid pärast seda, kui hageja oli saanud vihje Y. C. tööajal toimunud sõidu kohta. Näiteks piirata Y. C. juurdepääsu töökohale, dokumentidele ja infosüsteemidele. Lisaks leiab kohus, et andmete töötlemine oli ebaproportsionaalne. Kohus leiab, et poolte esitatud õigusarvamustes Malta õiguse kohta ei sisaldu andmeid, mis annaksid alust isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lg 1 punkti f teisiti kohaldamiseks. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud asjaolusid, millest nähtuvalt oli tal õigus töödelda isikuandmete kaitse üldmääruse artikli 6 lg 1 p f järgi Y. C. sõiduandmeid. Seega ei olnud Y. C. andmete töötlemine seaduslik isikuandmete kaitse üldmääruse mõistes. Hageja tegevus Y. C. isikuandmetega tutvumisel leidis aset Malta Vabariigis. Karistusseadustiku (KarS) § 6 ja 7 kohaselt ei laiene Eesti karistusseaduse ruumiline ja isikuline kehtivus Malta Vabariigis toime pandud teole. Seetõttu ei kontrolli kohus, kas hageja või teda esindava isiku tegevus oli käsitletav karistusseadustiku järgse süüteona. Kohus leiab, et kostja esitatud õigusarvamuse põhjal ei saa kohus lugeda tõendatuks Malta õiguse sisu, mille kohaselt saab pidada hageja tegevust süüteoks või haldusõiguse rikkumiseks Malta õiguse järgi (II kd, tl-d 161-162).
  2. Kostja põhjendab koostöölepingu erakorralist ülesütlemist sellega, et hageja kasutas kliendi isikuandmeid vastuolus privaatsuspõhimõtetega ning rikkus sellega koostöölepingu punkti 5.1, mis andis kostjale õiguse koheselt leping üles öelda. Kohus leidis eelnevalt, et hageja rikkus koostöölepingu punkti 5.
  3. Samuti leidis kohus eelnevalt, et Y. C. andmetega tutvumine hageja poolt ei olnud seaduslik isikuandmete kaitse üldmääruse mõistes. Eeltoodust tulenevalt oli kostjal tulenevalt koostöölepingu punktist 5.4 õigus leping erakorraliselt üles öelda. Kohus kontrollib, kas lepingu erakorraline ülesütlemine oli vastuolus hea usu põhimõttega. Samuti kontrollib kohus, kas kostja järgis lepingu korralisel ülesütlemisel seaduses sätestatud tähtaega.

§ 196

lg 2 sätestab, et kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik käesoleva seaduse § 116 lõike 2 punktides 2-4 sätestatud juhtudel. Kohus leiab, et

§ 196

lg 2 on dispositiivne säte, mistõttu on pooltel õigus lepinguga välistada täiendava tähtaja andmine kohustuste rikkumise lõpetamiseks. Kohtu hinnangul on pooled koostöölepingu punktiga 5.4 välistanud kostja kohustuse anda hagejale mõistlik tähtaeg rikkumise lõpetamiseks. Seetõttu toob ülesütlemisavaldus kaasa õiguslikud tagajärjed vaatamata sellele, et kostja ei andnud hagejale

§ 196lg-s 2 nimetatud tähtaega. 23

(27)11.

§ 116

lg 2 p 2 sätestab, et olulise lepingurikkumisega on eelkõige tegemist, kui rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Koostöölepingu punktis 5.4 on loetletud lepingupunktid 1.8, 4.10, 4.11, 4.12, 4.13, 5.1, mille rikkumisel on kostjal õigus leping üles öelda. Kohtu hinnangul tuleb seetõttu eeldada, et kostja jaoks on nimetatud punktidest tulenevate kohustuste täpne järgimine hageja poolt kostja huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Kohtu hinnangul võib lepingu viivitamata ülesütlemine olla vastuolus hea usu põhimõttega, kui lepingu üles öelnud lepingupoolel puudus tegelik huvi kohustuse täpse järgimise vastu (TsÜS § 138 lg 1 ja

§ 6lg 1).

Seetõttu kontrollib kohus, kas pooled on tõendanud asjaolud, mille kohaselt saab lugeda, et kostjal puudus tegelik huvi rikutud kohustuse täpse järgimise vastu. Kohus leidis eelnevalt, et hageja poolt Y. C. sõiduandmetega tutvumine ei olnud seaduslik isikuandmete kaitse määruse mõistes. Kohtu hinnangul on kostjal ilmne huvi, et hageja täidaks koostöölepingu punkti 5.1, et vältida klientide andmete töötlemisel vastuolu isikuandmete kaitse üldmäärusega. Andmekaitse valdkonnas lepingutingimuste täitmise olulisust kinnitab ka see, et kostja on lepingu kehtivuse ajal 24.05.2019 e-kirjaga juhtinud hageja tähelepanu infoturbe ja -kaitse vajalikkusele (I kd, tl-d 103-104, II kd, tl-d 58-59). Kohus leiab, et hageja rikkumise olulisuse hindamisel tuleb arvestada ka sellega, et hageja on lisaks Y. C. sõiduandmete vaatamisele vaadanud 27.06.2019 kuni 29.06.2019 kolmandate isikute V. L.i, K. M.i, Y. C., V. P.i, K. L.i, S. T., M. M., L. S.e ja L. P. sõiduandmeid (II kd, tl-d 10-13). Kostja on täiendanud selle asjaoluga lepingu erakorralise ülesütlemise aluseid (II kd, tl 2). Kohtu hinnangul ei piira pooltevaheline koostööleping hageja õigust tutvuda enda töötajate või endiste töötajate sõitude andmetega, mis on hagejale kättesaadavad Bolt’i teenuste kasutajana, st kliendina. Koostööleping ei võimaldanud hagejal kasutada selliste andmete vaatamiseks koostöölepingu alusel hagejale antud administraatoriõigusi kasutades. Eeltoodut arvestades on hageja rikkunud 27.06.2019 kuni 29.06.2019 kolmandate isikute V. L.i, K. M.i, Y. C., V. P.i, K. L.i, S. T., M. M., L. S.e ja L. P. sõiduandmete vaatamisega koostöölepingu punkti 5.1 ning rikkumist vabandavaid asjaolusid ei esine. Kohus on ülaltoodut arvestades seisukohal, et isegi koostöölepingu punkti 5.4 kohaldamata jätmisel osas, mis nägi ette õiguse öelda leping üles viivitamata, oleks kostjal puudunud

§ 196lg-s 2 nimetatud tähtaja andmise kohustus.

Hageja rikkus lepingut oluliselt ning korduvalt. Hageja ei ole ümber lükanud lepingust tulenevat eeldust, et kostja jaoks on koostöölepingu punktist 5.1 tulenevate kohustuste täpne järgimine hageja poolt kostja huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu. Kohus leiab ülaltoodut arvestades, et poolte vahel sõlmitud koostööleping lõppes erakorralise ülesütlemisega 24.07.

  1. Kohus jätab rahuldamata hagiavalduse nõudes tuvastada, et pooltevaheline koostööleping ei lõppenud 22.07.2019 ülesütlemisavalduse alusel. Hageja 1 832 460,80 euro tasumise nõue kostja vastu
  2. Hageja nõuab kostjalt kompensatsiooni 1 832 460,80 eurot tasumist. Hageja põhjendab nõuet väitega, et pooltevaheline koostööleping pidi lõppema korralise ülesütlemisega, mille puhul nägi koostöölepingu punkt 5.3.1 ette kostja kohustuse koostöölepingu ülesütlemine kompenseerida. Kostja tegi hagejale 03.04.2019 ülesütlemisavalduse koostöölepingu korraliseks ülesütlemiseks, mis pidi kaasa tooma lepingu lõppemise alates 30.09.2019 (I kd, tl 37 – ülesütlemisavaldus, I kd, tl 145). Pooled ei vaidle selle üle, et hageja sai kostja 03.04.2019 korralise ülesütlemisavalduse kätte. Seetõttu ei vaja asjaolu eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1). Kohus leiab, et korralise ülesütlemisavalduse õigusliku tagajärjena oleks pooltevaheline koostööleping pidanud lõppema 30.09.
  3. Kohus tuvastas eelnevalt, et pooltevaheline koostööleping lõppes erakorralise ülesütlemisega 24.07.2019, see on enne lepingu lõppemist korralise ülesütlemise tagajärjel. 24

(27)Koostöölepingu lõppemine erakorralise ülesütlemisega koostöölepingu punkti 5.4 alusel välistab tulenevalt koostöölepingu punktist 5.5.2 kompensatsiooni maksmise. Koostöölepingu punkt 5.5.2 kohaselt on kompensatsiooni maksmise eelduseks see, et lepingut ei lõpetatud viivitamata vastavalt punktile 5.4 (I kd, tl-d 17, 18, 125, p-d 5.4, 5.5.2). Koostöölepingus puuduvad kokkulepped, mille kohaselt peab kostja maksma kompensatsiooni lepingu erakorralise ülesütlemise korral. Kuivõrd kostja ütles koostöölepingu kehtivalt üles erakorraliselt, puudub hagejal õiguslik alus nõuda kostjalt kompensatsiooni 1 832 460,80 eurot tasumist. Kohus jätab hagiavalduse nimetatud nõudes rahuldamata. Kuivõrd hagejal puudus kostja vastu kompensatsiooni 1 832 460,80 eurot tasumise nõue, ei saa hageja nõuda kostjalt ka viivise tasumist. Kohus jätab hagiavalduse kompensatsioonilt 1 832 460,80 eurot arvestatava viivise tasumise nõuetes rahuldamata. Hageja 1 157 000 euro ja 547 000 euro tasumise nõuded kostja vastu
  1. Hageja nõuab kostjalt ajavahemikus 24.07.2019 kuni 31.03.2020 saamata jäänud tulu 1 157 000 eurot hüvitamist. Täiendavalt nõuab hageja kostjalt ajavahemikus 01.04.2020 kuni 31.03.2021 saamata jäänud tulu 547 000 eurot hüvitamist. Hageja põhjendab nõudeid väitega, et korraline ülesütlemine ja erakorraline ülesütlemine ei toonud kaasa pooltevahelise koostöölepingu lõppemist. Korraline ülesütlemine pidi tooma kaasa lepingu lõppemise siis, kui kostja tasub hagejale koostöölepingu punkti 5.3.1 järgi hüvitise. Kuivõrd kostja ei ole hüvitist tasunud, kehtib leping edasi. Kostja blokeeris alates 24.07.2019 enda tarkvara kasutamise, mistõttu ei saanud hageja enam kostjat Maltal esindada. Sellega rikkus kostja pooltevahelist koostöölepingut. Kohus leiab, et hageja nõue saamata jäänud tulu hüvitamiseks põhineb eeldusel, et koostööleping ei lõppenud erakorralise ülesütlemisega 24.07.2019 ning kehtib edasi. Kohus tuvastas eelnevalt, et pooltevaheline koostööleping lõppes erakorralise ülesütlemisega 24.07.
  2. Eeltoodust tulenevalt ei kehtinud pooltevaheline koostööleping pärast 24.07.2019 ning kostja ei saanud sellest tulenevaid kohustusi rikkuda. Seetõttu puudub hagejal õigus nõuda kostjalt saamata jäänud tulu 1 157 000 eurot ja 547 000 eurot hüvitamist. Kohus jätab hagiavalduse nimetatud nõuetes rahuldamata. Kuivõrd hagejal puudusid kostja vastu saamata jäänud tulu 1 157 000 eurot ja 547 000 eurot tasumise nõuded, ei saa hageja nõuda kostjalt ka viivise tasumist. Kohus jätab hagiavalduse saamata jäänud tulult 1 157 000 eurot ja 547 000 eurot arvestatava viivise tasumise nõuetes rahuldamata. Kuivõrd kostja ei ole pooltevahelist lepingut rikkunud, ei tuvasta kohus, milline oleks olnud hageja saamata jäänud tulu, kui pooltevaheline leping oleks 24.07.2019 kuni 31.03.2021 olnud kehtiv. Hageja 3600 eurot tasumise nõue kostja vastu 14.

§ 128

lg 3 järgi hõlmab kohustuse rikkumisega tekitatud ja hüvitamisele kuuluv kahju hõlmab ka kulusid kahjuhüvitise saamiseks, mh kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Hageja nõuab kostjalt õigusabikulude hüvitamist, mis tekkisid seoses kostja avaldusele 26.07.2019 vastuvaidlemisega, kostja 28.07.2019 kirjale vastamisega, 10.01.2020 vastamisega seoses võimaliku kompromissiga, 06.02.2020 kompromissiläbirääkimiste pidamisega

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.