4-22-895/28

4-22-895 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. juuni
2. a, Tallinn, avalik kohtuistung Väärteoasja number 4-22-895 Kohtukoosseis eesistuja Janika Kallin, liikmed Orvi Koik ja Inna Ombler Väärteoasi F.K väärteoasi LS §-de 201 lg 2 ja 224 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. aprilli
4. a otsus Kaebuse esitaja F.K (ik: XXX), apellatsioon Kohtuistungil osalenud isikud menetlusalune isik F.K RESOLUTSIOON
5. Harju Maakohtu
6. aprilli
7. a otsus F.K väärteoasjas nr 4-22-895 jätta muutmata.
8. F.K apellatsioon jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Harju Maakohtu
10. aprilli
11. a otsusega väärteoasjas nr 4 -22-895 tunnistati F.K süüdi LS §-de 201 lg 2 ja 224 lg 1 järgi ning talle mõisteti karistuseks arest 15 päeva. Karistuse kandmise alguseks loeti 16.05.
12. a, mil F.K kohustub ilmuma arestimajja. Nimetatud kuupäeval kinnipidamiskeskusesse mitteilmumisel määrati kohalda F.K suhtes sundtoomist. 1.
13. Maakohus märkis karistuse mõistmisel, et LS § 201 lg-s 2 kirjeldatud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette näinud rahatrahv kuni 300 trahviühikut või arest. KarS § 48 sätestab, et kohus võib väärteo eest mõista aresti kuni 30 päeva. LS § 224 lg-s 1 kirjeldatud väärteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. Käesoleval juhul on menetlusalune isik väärteod toime pannud ühe teoga, sõidukit juhtides. 1 1.
14. Vastavalt KarS § 63 lg 1 sätetele, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Praegusel juhul näeb raskeima karistuse ette LS § 201 lg
15. Juhtimisõigust isikult selle puudumisel ära võtta ei saa. 1.
16. Kuivõrd LS § 201 lg 2 näeb ette alternatiivseid karistuse liike, tuleb tuvastada, kas menetlusaluse isiku suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahatrahvi näol. Karistusregistri andmetest nähtub, et menetlusalusel isikul on kehtiv väärteokaristus liiklusalaste rikkumiste eest (LS § 22 4 lg 2, § 201 lg 2) ja määratud rahatrahv on jäetud tasumata. Ka varasemad isikule määratud rahatrahvid erinevate väärtegude toimepanemise eest on jäänud tasumata. Kohtu hinnangul annavad eeltoodud andmed aluse järelduseks, et varasemad karistused rahatrahvide näol ei ole soovitud mõju avaldanud ning menetlusalune isik jätkab liiklusealaste süütegude toimepanemisega enda ja kaasliiklejate ohustamist, juhtides jätkuvalt mootorsõidukit vaatamata sellele, et tal puudub mootorsõiduki juhtimisõigus ning vähetähtis ei ole, et F.K asus sõidukit juhtima olukorras, kus ta oli eelnevalt tarvitanud alkoholi. Seega on rahatrahv kui karistusliik ennast käesoleval juhul ammendanud ning tuleb kohaldada aresti. 1.
17. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätetest, mille kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü, samuti arvestatakse karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu, võimalust mõjutada isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus kohtule esitatud materjalide pinnalt ei tuvastanud ning kohtuistungile isik ei ilmunud. Süütegude toimepanemise asjaolusid arvestades, leidis kohus, et isiku süü on mõlema rikkumise puhul keskmine. Keskmises karistusemääras määratud karistus on proportsionaalne toimepandud väärtegudega. Süü suuruse määramisel arvestab kohus ka asjaoluga, et toime pandud rikkumised on aset leidnud päevasel ajal, kui liikleb palju inimesi, paljud koolilapsed liiguvad just sel ajal (kell 14:55) koolist koju ning üldine liikluskoormus asulasisesel teel on suur. Samuti arvestas kohus süü suuruse määramisel, et tegemist on menetlusaluse isiku poolt süsteemse liiklusnõuete eiramisega, kuivõrd menetlusalust isikut on juba 2020 aastal karistatud nii LS § 201 lg 2 kui ka LS § 224 lg 2 eest rahatrahviga teo eest mille ta pani toime 28.08.2020 ning millist karistust ta ei ole asunud ühelgi moel täitma. 1.
18. Üldpreventsiooni arvestades leidis kohus, et juba teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest vähemalt aresti kandmise ajaks, suurendab teatud määral ka teiste liiklejate turvatunnet. Karistuse määra valikul lähtus kohus menetlusaluse isiku keskmisest määras olevast süüst, süütegude korduvusest ning kergendavatest ja raskendavatest asjaoludest. Kohus asub seisukohale, et menetlusalusele isikule tuleb karistus mõista ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras, kuivõrd üha uute süütegude toimepanemine ja tulemuseta jäänud karistuse kohaldamine ei saa süüdlase olukorda kergendada . Kuivõrd menetlusalune isik kohtuistungile ei ilmunud, siis puudus kohtul menetlusaluse isiku nõusolek aresti asendamiseks üldkasuliku tööga, mistõttu tuleb F.K-le määrata reaalne aresti kandmine. 1.
19. Mis puutub karistuse kandmisse, siis asus kohus seisukohale, et otsuse jõustumise aeg on periood, mille kestel on F.K võimalik oma elu korraldada viisil, mis võimaldab tal peale otsuse jõustumist ära kanda karistuseks mõistetud 15 päeva aresti. Kohus määras aresti kandmise algustähtajaks 16.05.2022 – sel kuupäeval on F.K kohustatud ilmuma arestimajja. Ühtlasi märkis kohus, et kui isik ei ilmu aresti kandmisele, siis kohaldatakse tema suhtes sundtoomist arestimajja karistuste kandmisele. 2
20. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse F.K, kes palub muuta tema karistust ja asendada arest üldkasuliku tööga, kuna tal on 4,5 aastane laps, keda ta peab vaatama kas ülepäeviti või harvem, kuid muud võimalust neil pole. F.K kinnitab, et ta kahetseb siiralt oma tegu ja lubab, et seda ei kordu.
21. Kuivõrd F.K apellatsioon ei vastanud sellele esitatavatele nõuetele, sest isik ei olnud välja toonud, kas ta soovib kohtuistungist osa võtta, jättis Tallinna Ringkonnakohus
22. mai
23. a määrusega apellatsiooni käiguta ja andis tähtaja puuduste kõrvaldamiseks kuni
24. maini
25. a.
26. F.K sai määruse kätte
27. mail
28. a.
30. mail
31. a kõrvaldas F.K apellatsioonis esinenud puudused, märkides, et ta soovib kohtumenetluses osaleda. Täiendavalt kordas F.K üle, et ta soovib kohtuotsuse osas muuta määratud karistust.
32. Tallinna Ringkonnakohus määras
33. mai
34. a määrusega arutada apellatsioonkaebust avalikul kohtuistungil
35. juunil
36. a algusega kell 9.
38. Ringkonnakohus toimetas F.K-le kutse kohtuistungi kohta kätte
39. mail
40. a ja kohtuvälisele menetlejale
41. mail
42. a.
43. F.K jäi kohtuistungil esitatud apellatsioonkaebuse ning selles esitatud taotluse juurde ning pidas vajalikuks rõhutada, et rohkem sellist asja ei juhtu. Kohtuväline menetleja kohtuistungil ei osalenud, asja arutamisele määramise määruses ringkonnakohus kohtuvälist menetlejat istungil osalema ei kohustanud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
44. F.K vaidlustab oma apellatsioonis maakohtu otsust karistuse osas. Ta küll ei vaidlusta karistuse liiki (aresti) ja määra (15 päeva), kuid palub selle asendamist üldkasuliku tööga, kuivõrd tal on väike laps, keda peab mitu korda nädalas vaatama.
45. Ringkonnakohus leiab, et F.K esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Käesoleval juhul on maakohus põhjendanud F.K-le mõistetud karistust, seda, miks tuleb teda karistada just arestiga ja seda 15 päeva. Nimelt on F.K varem korduvalt väärteokorras karistatud, viimati samaliigiliste liiklusalaste süütegude eest, mille eest karistati teda rahatrahviga, mis on tasumata. Tasumata on ka varasemad rahatrahvid. Seetõttu jõudis maakohus seisukohale, et F.K-le tuleb mõista karistusena arest. Kuivõrd isik on vaatamata varasemale karistusele jätkanud liiklussüütegude toimepanemist ja võttes lisaks arvesse süü suurust (mis on keskmine), samuti kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid (mis puuduvad), mõistiski maakohus F.K-le karistuse sanktsiooni keskmises määras – 15 päeva aresti. Selline karistus on põhjendatud. F.K avaldab küll apellatsioonis kahetsust toimepandud teo üle ja lubab, et see enam ei kordu. Kahetsus on aga asjaolu, mida oleks saanud maakohus arvesse võtta isikule karistuse mõistmisel karistust kergendava asjaoluna. F.K aga maakohtu istungile ei ilmunud, mistõttu kahetsust ta ei väljendanud ja maakohtul polnud alust karistuse kergendamiseks sellest lähtuvalt. Kuivõrd esitatud kaebuses isik karistuse liigile ja määrale vastu ei vaidle, ei taotle ka karistuse vähendamist, siis on kahetsuse avaldamine asjaoluks, mille võtab ringkonnakohus teadmiseks, kuid karistuse vähendamist see ei tingi, sest isik pole seda taotlenud. 3
46. F.K kaebuse ainuke taotlus on aresti asendamine üldkasuliku tööga. Samas ei ole antud küsimusega seoses maakohtule midagi ette heita, sest maakohtul puudus võimalus F.K-le karistuse mõistmisel aresti asendamiseks üldkasuliku tööga. Nimelt saab KarS § 69 lg-st 1 tulenevalt aresti asendada üldkasuliku tööga üksnes süüdlase nõusolekul. Kuivõrd F.K maakohtu istungile ei ilmunud ja seega temalt sellist nõusolekut küsida ei saanud, puudus maakohtul üldse võimalus kaaluda aresti asendamist üldkasuliku tööga. Selliselt on maakohus seda oma otsuses ka põhjendanud. Kohtuotsuse tühistamise aluseks apellatsioonimenetluses on VTMS § 148 tulenevalt menetluse ühekülgsus ja puudulikkus; materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine; karistuse või muu mõjutusvahendi mittevastavus väärteo raskusele ja menetlusalusele isikule. Ükski nendest asjaoludest maakohtule antud juhul etteheidetav pole ja kaebuses pole ühtegi sellist asjaolu ka välja toodud. Seega pole apellatsioonis välja toodud ühtegi asjaolu, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks vaidlustatud osas – karistuse osas.
47. Märkida tuleb sedagi, et tegelikult ei ole isik esitatud kaebuses toonud välja ka ühtegi sellist asjaolu, millest saaks järeldada, et tal ka tegelikult ei ole mingil põhjusel võimalik aresti kanda ja see koormab teda ebamõistlikult, mistõttu oleks põhjendatud ja vältimatult vajalik asendada arest üldkasuliku tööga. Kaebuses esitatud väited ei anna alust seega käesoleval juhul F.K aresti asendamiseks üldkasuliku tööga, mistõttu puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab seetõttu F.K apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
48. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 147 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus esitatud apellatsiooni rahuldamata ja Harju Maakohtu
49. aprilli
50. a otsuse muutmata. 4