RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-20-18112 Otsuse kuupäev Tartu, 17. november 2023 Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Kalev Saare ja Urmas V

) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhivõlalt alates hagi esitamisest kuni nõude täieliku täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale kinnistu, millele on ehitatud ühtse välisviimistluse ja stiiliga elamu ja saunahoone. Hageja sõlmis tellijana töövõtulepingu Valsem Ehitus OÜ-ga (peatöövõtjaga). 2-20-18112 Peatöövõtja sõlmis omakorda

1. märtsil 2020 kostjaga töövõtulepingu (alltöövõtuleping), mille järgi kohustus kostja paigaldama hageja kinnistul asuvale saunahoonele avatäited (aknaraamid ja klaaspaketid) vastavalt kostja
2. jaanuaril 2020 peatöövõtjale saadetud hinnapakkumises (HP-G-270120-1) esitatud spetsifikatsioonidele. Töö hõlmas tööjooniste projekteerimist, komplekteerivat materjali ja töö enda maksumust. Peatöövõtja ja kostja vahel sõlmitud töövõtulepingu järgi oli klaaspakettide värv euras 34 dark bronze. Kuna peatöövõtjal tekkisid makseraskused, andis ta
3. mail 2020 pooltele teada, et ta on peatanud tööd ning palus kostjal kui alltöövõtjal lahendada tööde finantseerimisega seotud küsimused edaspidi otse hageja kui tellijaga. Hageja andis
4. mail 2020 kostjale teada, et peatöövõtja finantsprobleemide tõttu suhtlevad hageja ja kostja edaspidi otse, palus kostjal esitada tehtud tööde eest lisatasudeta arve ning palus saata täpse graafiku tööde tegemise ja paigaldusdefektide kõrvaldamise kohta. Kostja sellele vastuväiteid ei esitanud, vaid edastas hagejale tasumiseks peatöövõtjale väljastatud kolm arvet, mille alusel tasus hageja
5. mail 2020 kostjale 46 503 eurot 60 senti. Kostja alustas aknaraamide paigaldusega
6. mail 2020 ning nädal hiljem asus kostja paigaldama klaaspakette. Hageja teavitas kostjat
7. juunil 2020, et klaaspakettide värv ei vasta kokkulepitule, sest klaaspaketid olid läbipaistvad, mitte pronksivärvi (dark bronze). Kostja saatis
8. juunil 2020 hagejale vastuse, milles märkis, et segaduse põhjustas asjaolu, et spetsifikatsioonis näidatud klaasi värvus ei olnud õige ja keegi ei pööranud sellele tähelepanu, kuid puudusi ei kõrvaldanud. Hageja palus
9. juunil 2020 kostjale saadetud nõudekirjas puudused kõrvaldada hiljemalt
10. juuliks 2020 ning andis teada, et kui kostja puudusi ei kõrvalda, tellib hageja tööd kolmandalt isikult ning nõuab kostjalt sellega tekkinud kahju hüvitamist. Kuna kostja tähtajaks puudusi ei kõrvaldanud, sõlmis hageja töövõtulepingu Semity OÜ-ga (kolmas isik) ning tasus klaaspakettide vahetuse eest kolmandale isikule kolme arve alusel 23 710 eurot 80 senti. Hageja leidis, et kostja on kohustatud hagejale selle kahju hüvitama kostja töövõtulepingu üldtingimuste p-de 3.3 ja 5.3 ning

§ 646

lg 5 kohaselt, mis sätestab, et kui tellija nõuab õigustatult parandamist ja töövõtja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib tellija töö ise parandada või lasta seda teha ja nõuda töövõtjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist. Alternatiivselt palus hageja kostjalt kahjuhüvitise välja mõista

§ 115alusel.

Samuti leidis ta, et kui kohtu hinnangul ei ole kostja ja peatöövõtja vahel sõlmitud töövõtuleping hagejale üle läinud, on hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist

§ 81

lg 2 kohaselt, sest kostja ja peatöövõtja vahel sõlmitud töövõtulepingust tulenes kohustus arvestada hageja kui kolmanda isiku huvidega samal määral kui peatöövõtja õiguste ja huvidega. 2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata, sest poolte vahel ei ole võlasuhet. Kostjal oli alltöövõtjana töövõtuleping peatöövõtjaga, hageja saab nõudeid esitada üksnes peatöövõtja vastu. Peatöövõtja ja kostja vahel sõlmitud alltöövõtulepingut ei ole lõpetatud ega muudetud, samuti ei ole seda hagejale üle antud. Isegi kui hageja saaks esitada kostja vastu alltöövõtulepingust tulenevaid nõudeid, oleks hageja nõuded põhjendamatud, sest alltöövõtulepingus ei lepitud kokku, et pronksivärvi (euras 34 dark bronze) peaks olema klaas, vaid alumiiniumprofiili pind (hinnapakkumine ja alltöövõtulepingu p 3). Alumiiniumprofiil on aknaraam, akna tugielement. Alltöövõtulepingu p 4 järgi olid klaasi andmed „Klaas: 6Low-e+6+6Low-e“, mis tähendab, et klaas pidi olema kirgas (värvita). Hagejal ei ole kahjunõuet kostja vastu ka

§ 81

lg 2 kohaselt, sest kostja ja peatöövõtja vahel sõlmitud alltöövõtuleping ei olnud sõlmitud hageja kaitseks. Kostja ei ole hagejaga alltöövõtulepingu sõlmimisel suhelnud ning hagejat ei ole alltöövõtulepingus mainitud. Alltöövõtulepingu järgi oli tellija peatöövõtja ning hagejale kuuluv kinnistu oli seal märgitud üksnes objekti aadressina.

1. Harju Maakohus jättis
2. septembri
3. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et hageja ja kostja vahel ei olnud lepingulisi suhteid, mis annaksid hagejale aluse esitada kostja vastu nõue. Kuigi peatöövõtja palus enda makseraskuste tõttu hagejal ja kostjal 2

§ 179

lg 1 kohaselt alltöövõtulepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi kostja nõusolekuta hagejale üle anda. Kostja vaikimist ei saa lugeda nõustumuseks anda peatöövõtja alltöövõtulepingust tulenevad õigused ja kohustused üle hagejale. Hageja ja peatöövõtja vahel oli töövõtuleping ning peatöövõtja ja kostja vahel oli alltöövõtuleping. Kostja saanuks vastutada üksnes peatöövõtja ees, kostja ei vastuta peatöövõtja lepinguliste kohustuste täitmise eest. Hagejal ei oleks õigust kostja vastu nõudeid esitada isegi juhul, kui poolte vahel oleksid lepingulised suhted, sest hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks lepingulisi kohustusi rikkunud. Hagejal ei ole nõuet kostja vastu ka

§ 115alusel.

Peatöövõtja tellis kostjalt kui alltöövõtjalt värvita ja läbipaistvate aknaklaasidega aknad. Alltöövõtulepingu aluseks olnud hinnapakkumise ja alltöövõtulepingu p 3 järgi lepiti kokku, et pronksivärvi (euras 34 dark bronze) on üksnes akna alumiiniumprofiilid ehk aknaraam kui akna tugielement. Kuna alltöövõtuleping sõlmiti peatöövõtja ja kostja vahel, tuleb lepingu tõlgendamisel aluseks võtta nende, mitte hageja tahe. Kostja ei pidanud alltöövõtulepingu sõlmimisel tingimusi hageja kui lõpptellijaga kooskõlastama. Hagejal ei ole nõuet kostja vastu ka

§ 81

lg 2 alusel, millest tulenes kostjale hageja hinnangul kohustus arvestada alltöövõtulepingu täitmisel hageja kui kolmanda isiku huvidega samal määral kui peatöövõtja õiguste ja huvidega. Tõlgendus, mille järgi peaks alltöövõtja kooskõlastama tingimused lõpptellijaga, halvaks majanduskäibe. Alltöövõtulepingu sõlmimise mõte ongi selles, et alltöövõtja vastutab üksnes peatöövõtja, mitte lõpptellija suhtes. Seetõttu ei ole täidetud

§ 81lg 1 p 2 eeldus.

Hageja ei ole ka esile toonud, et kostja oleks akende paigaldamise käigus hageja omandit rikkunud või seda kahjustanud. Täidetud ei ole ka muud

§ 81lg 1 eeldused.

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada, või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU LAHEND JA PÕHJENDUSED
3. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
4. märtsi
5. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hagejale ei olnud peatöövõtja ja kostja vahel sõlmitud alltöövõtulepingust tulenevad kohustused üle läinud, kuid leidis, et maakohus jättis ekslikult andmata sisulise hinnangu sellele, kas hagejal võib olla kostja vastu nõue

§ 81lg 2 alusel.

Maakohus välistas

§ 81

kohaldamise ehituse alltöövõtulepingu puhul põhjendamatult, sest kohtupraktikas on seda võimalikuks peetud. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et tal oli peatöövõtja ja kostja vahel sõlmitud alltöövõtulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülevõtmiseks

§ 179mõttes kostja nõusolek.

Kostja nõusoleku olemasolu ei saa järeldada sellest, et peatöövõtja suunas kostjat suhtlema otse hagejaga, ega sellest, et hageja teatas kostjale, et kuna peatöövõtja on lõpetanud hagejale tööde tegemise ja kostjale raha maksmise, on hageja ja kostja suhtlemise vormiks otsesuhtlus. Samuti sellest, et kostja edastas hagejale peatöövõtjale esitatud arved ja hageja tasus need kostjale ega sellest, et kostja jätkas pärast arvete tasumist hageja objektil tööd. 3

§ 81

kohaldamise eeldused kontrollimata ega selgitanud hagejale

§-st 81 tulenevat tõendamiskoormist. Maakohus jättis arvestamata hageja esitatud tõendid lepingueelsete läbirääkimiste kohta, kus on viited, et paigaldada tuleb sama pakett, mis on paigaldatud elamu akendele. Ringkonnakohus leidis, et kuna ta ei saa täita eelmenetluse ülesandeid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 392 lg 1 mõttes, tuleb asi saata uueks lahendamiseks maakohtule. Ringkonnakohus leidis, et asja uuel läbivaatamisel peab maakohus esmalt kvalifitseerima poolte õigussuhte. Kui pooltel on lepinguline suhe, tuleb hinnata hageja väiteid, et kostja on töövõtulepingut rikkunud, ning teisi kahjunõude eeldusi. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja ja kostja on enne

1. maid 2020 omavahel suhelnud, kuid tema esitatud tõendid viitavad võimalusele, et kostja võis teada, kelle õigusi ja huve alltöövõtuleping kaitseb. Hageja tugines asjaolule, et kostja paigaldas varem samal objektil ka elumaja aknad ning teadis, et peatöövõtja ei ole kinnisasja omanik. Hinnata tuleb ka seda, kas hageja ja peatöövõtja vahel sõlmitud töövõtuleping ning peatöövõtja ja kostja vahel sõlmitud alltöövõtuleping on lõppenud. Maakohus märkis, et pooled ei vaidle selle üle, et lepingud on lõppenud, kuid jääb ebaselgeks, millele tuginedes maakohus seda leidis, sest kostja jätkas hageja objektil tööde tegemist ning aktsepteeris otsesuhtlust hagejaga, sealjuures suhtlesid hageja ja kostja
2. a maist alates omavahel ka tööde sisu ja graafiku asjus. Ringkonnakohus heitis maakohtule ette ka TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud tõendite igakülgse ja täieliku hindamise kohustuse rikkumist. Küsimuse puhul, kas kostja pidi hageja kinnistul asuvale saunahoonele paigaldama pronksivärvi (euras 34 dark bronze) või läbipaistvad klaasid, jättis maakohus osa hageja tõendeid ja väiteid arvestamata. Asjatundjate arvamusi tulnuks hinnata ja kriitiliselt analüüsida koos teiste tõenditega. Töövõtulepingu punkti 4 sisustamisel tulnuks arvestada ka sama lepingu punkti 3 ja muid dokumente. Lepingu tõlgendamisel ei tule juhinduda asjatundjate arvamusest, vaid poolte tahtest. Seega tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel uuesti võtta seisukoht küsimuses, kas saunahoonele tuli paigaldada läbipaistvad või pronksivärvi klaasid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse maakohtu otsus. Ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, kui leidis, et asjas kohaldub

§ 81

, mille järgi võib hagejal lõpptellijana olla kostja kui alltöövõtja vastu nõue, sest alltöövõtuleping oli hagejat kui kolmandat isikut kaitsev leping. Alltöövõtulepingu lugemine kolmandat isikut kaitsvaks lepinguks

§ 81

mõttes ei ole kooskõlas seaduse mõttega ning asetaks turuosalised ebaselgesse õiguslikku olukorda. Alltöövõtjad peaksid hakkama suhtlema otse kinnisasja omanikuga veendumaks, et peatöövõtja ei ole valesti edasi andnud kinnisasja omaniku nägemust. Samuti tekiks konflikt peatöövõtjaga sõlmitud lepinguliste kohustuste ja kinnisasja omaniku soovide vahel. Õiguskirjanduses on leitud, et

§ 81

kohaldamine on välistatud olukorras, kus võlausaldaja ja kolmanda isiku huvid on vastupidised. Maakohus ei ole välistanud abstraktselt

§ 81

kohaldamist ehitusvaldkonnas, vaid on asjaolusid hinnates leidnud, et praegu ei ole sätte kohaldamise eeldused täidetud. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline. Ühelt poolt on ta leidnud, et alltöövõtulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleminek peatöövõtjalt hagejale ei ole tõendatud. Teisalt on ta leidnud, et poolte suhtlusest võis tuleneda hageja nõue kostja vastu. Põhjendamatu on ka ringkonnakohtu etteheide maakohtule tõendamiskoormise selgitamata jätmise kohta. Pooled said maakohtus

§ 81kohaldamise kohta seisukohti esitada ning selle 4

§ 646

lg 5 alusel, mille järgi võib tellija lasta töö parandada ja nõuda töövõtjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist, kui töövõtja ei ole tööd mõistliku aja jooksul parandanud. Hageja leiab, et tal on otsenõue kostja kui alltöövõtja vastu, sest talle on

§ 179

kohaselt üle läinud peatöövõtja ja kostja vahel sõlmitud alltöövõtulepingust tulenevad õigused. Alternatiivselt on hageja tuginenud nõuetele

§ 115

lg 1 ja

§ 81

lg 2 alusel, leides, et peatöövõtja ja kostja vahel sõlmitud leping kaitses hagejat kui kolmandat isikut. 11. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks arutamiseks, leides, et maakohus jättis ekslikult sisuliselt hindamata selle, kas hagejal võib olla nõue kostja vastu

§ 81

alusel, ning jättis selle nõude osas eelmenetluse ülesanded täitmata ja rikkus selgitamiskohustust. Kolleegium ringkonnakohtu menetluslike etteheidetega ei nõustu ning leiab, et ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, leides, et hagejal võib olla kostja vastu nõue

§ 81alusel.

11.1. Leping on

§ 8järgi täitmiseks kohustuslik lepingu pooltele.

Tellija ja alltöövõtja vahel üldjuhul vahetut lepingulist võlasuhet ei ole. Olukorras, kus peatöövõtja on rikkunud tellijaga sõlmitud töövõtulepingut, tehes lepingutingimustele mittevastava töö, võib tellijal olla eelkõige nõue peatöövõtja vastu. Sealjuures võib kõne alla tulla tellija õigus esitada

§ 646

lg 1 kohaselt peatöövõtja vastu lepingu täitmise nõue ja nõuda ühe võimalusena töö parandamist või

§ 646

lg 5 kohaselt töö parandamiseks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist, kui ta on õigustatult nõudnud parandamist, kuid peatöövõtja ei ole tööd mõistliku aja jooksul parandanud. 11.2. Tellijal võib lepingu täitmise nõue peatöövõtja vastu olla ka juhul, kui töö ei vasta lepingutingimustele alltöövõtjast tulenevate asjaolude tõttu, sest tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg-te 1 ja 2 kohaselt saab peatöövõtjale omistada vastutuse teise isiku käitumise ja temast tulenevate asjaolude eest, keda peatöövõtja kasutas pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses või keda ta kasutas oma kohustuste täitmisel. Kuna tellijat kaitseb peatöövõtulepingu esemeks olevate kohustuste rikkumise eest nõue peatöövõtja vastu ka juhul, kui rikkumine tulenes alltöövõtjast, ei ole tellijal nende kohustuste rikkumise tõttu õigust esitada otsenõuet alltöövõtja vastu. Kuna tellija on peatöövõtulepingu pool, siis ei saa tellijale tuleneda

§-st 81 täiendavaid nõude esitamise võimalusi alltöövõtja vastu. 5

§ 81

kolmandale isikule õigust nõuda põhikohustuse täitmist.

§ 81

lg 2 kohaselt võib kolmandal isikul tekkida ainult kahju hüvitamise nõue, kui kohustatud isik rikub kohustust arvestada kolmanda isiku huvide või õigustega samal määral kui võlausaldaja huvide või õigustega (

§ 81lg 1).

11.4.

§ 81

lg-st 1 tulenev võlgniku kohustus arvestada lepingu täitmisel kolmanda isiku huvide või õigustega võib hõlmata kohustust järgida ka kolmanda isiku suhtes lepingujärgset kaitse- või hoolsuskohustust

§ 2lg 2 mõttes.

Eelkõige võib kõne alla tulla võlgniku kohustus mitte kahjustada kolmanda isiku õigushüvesid nagu tema elu, tervist või vara (vt ka RKTKo 10.06.2015, 3-2-1-48-15, p-d 17 ja 18). 12. Käesolevas asjas nõuab hageja kostjalt kui alltöövõtjalt töö parandamiseks vajalike mõistlike kulutuste hüvitamist

§ 646

lg 5 kohaselt ning alternatiivselt kahju hüvitamist

§ 115

lg 1 ja

§ 81lg 2 alusel.

Hageja tugineb sellele, et kostja on rikkunud alltöövõtulepingut ja teinud lepingutingimustele mittevastava töö, kui ta paigaldas hageja kinnistul asuvale saunamajale pronksivärvi klaaspakettide asemel läbipaistvate (värvita) klaasidega klaaspaketid. 12.1. Kolleegium märgib, et

§ 646

lg 5 alusel kulutuste hüvitamise nõude eeldusena tuleb esmalt kindlaks teha, et tellijal on (oli) õigus esitada töövõtja vastu

§ 646

lg 1 esimese lause kohane lepingu täitmise nõue, s.o õigus nõuda töövõtjalt kas töö parandamist või uue töö tegemist. Selle nõude saab tellija esitada, kui töö ei vasta lepingutingimustele (

§-d 641 ja 77) ja töövõtja vastutab selle mittevastavuse eest. Tellija valikuõigus puudustega töö parandamise ja uue töö tegemise nõude vahel on siiski kitsendatud, kui tellija valik põhjustaks töövõtjale ebamõistlikke kulutusi või põhjendamatuid ebamugavusi. Seejuures tuleb arvesse võtta ka töö lepingutingimustele mittevastavuse olulisust. Töö parandamise või uue töö tegemise kulusid saab pidada ebamõistlikuks juhul, kui need ületavad tuntavalt parandamisest või uue töö tegemisest tellija saadavat kasu. 12.2. Praegusel juhul ei nähtu ei maa- ega ringkonnakohtu otsuse põhjendustest, et kohtud oleksid analüüsinud küsimust, kas hageja esile toodud (väidetavad) lepingutingimustele mittevastavused oleksid töövõtulepingusuhtes andnud tellijale õiguse nõuda

§ 646

lg 1 esimese lause alusel kas töö parandamist või uue töö tegemist.

§ 646

lg 1 esimeses lauses sätestatud nõudeõiguseta ei saa tellijal aga olla ka

§ 646lg 5 kohast kulutuste hüvitamise nõuet.

Ehkki tellijal on õigus nõuda

§ 646

lg-s 5 sätestatu asemel ka kahju hüvitamist

§ 115

lg 1 teise alternatiivi alusel, eeldab sellise nõude esitamine omakorda, et tellijal oleks

§ 646lg-st 1 tulenev nõudeõigus.

13. Hageja on sisuliselt soovinud esitada kolmanda isikuna

§ 81

mõttes kostja kui alltöövõtja vastu alltöövõtulepingu täitmise nõude

§ 646lg 5 järgi.

Kolleegiumi hinnangul asus ringkonnakohus ekslikult seisukohale, et hagejal saab eeltoodud asjaoludel olla nõue kostja vastu.

§ 646

lg-s 5 sätestatud kulutuste hüvitamise nõue ei ole kahju hüvitamise nõue, vaid sisuliselt on tegu täitmisnõude erijuhuga, mis on sarnaselt sama paragrahvi lõikes 1 käsitletuga suunatud lepingu täitmisele (puuduste kõrvaldamisele). Kuna kolmandat isikut kaitsev leping ei anna kolmandale isikule õigust nõuda lepingust tuleneva põhikohustuse täitmist, ei saa hageja kui alltöövõtulepingusuhtes kolmas isik nõuda ka alltöövõtulepingu esemeks oleva põhikohustuse rikkumise tõttu kulutuste hüvitamist ainuüksi põhjusel, et töö ei vasta lepingutingimustele. 14. Hageja kahju hüvitamise nõue kostja vastu peatöövõtja ja kostja vahelise alltöövõtulepingu rikkumise tõttu tuleb

§ 81

lg 2 kohaselt kõne alla juhul, kui täidetud on

§ 81lg-s 1 sätestatud eeldused. Niisugusele nõudele saaks hageja tugineda juhul, kui lepinguga (alltöövõtuleping 6

§ 81

lõike 1 p-de 1-3 kohaselt eeldatakse võlgniku kohustust arvestada kolmanda isiku huvide või õigustega samal määral kui võlausaldaja õigustega, kui 1) kolmanda isiku huvid või õigused on lepingu täitmise käigus ohustatud samal määral kui võlausaldaja huvid või õigused; 2) võib eeldada võlausaldaja tahet kolmanda isiku huvisid või õigusi kaitsta ja 3) võlausaldaja tahe kolmanda isiku huvisid või õigusi kaitsta ning kolmas isik on võlgnikule äratuntavad. Kohtul tuleb aga

§ 81

lg-t 1 kohaldades esmalt hinnata seda, kas kolmanda isiku huvid tingivad lepingulise kaitsekohustuse laiendamise temale. Kuna

§ 8

järgi on leping üldjuhul kohustuslik vaid lepingupooltele, tuleb arvestada sellega, et kolmandatele isikutele pooltega sarnaste õiguste andmisega sekkutakse lepingupartneri valiku vabadusse. Niisugust sekkumist võib õigustada asjaolu, et kolmandal isikul puuduvad muud adekvaatsed võimalused oma asjassepuutuvate huvide kaitseks. Seevastu ei ole põhjust võimaldada kolmandal isikul tugineda lepingule juhul, kui tema huvid on piisavalt kaitstud muul viisil. Üldjuhul ei ole kolmanda isiku huvide kaitsmine temale lepingulise kaitsekohustuse laiendamise teel vajalik juhul, kui kolmandal isikul on endal sama sisuga nõue võlasuhte järgi kohustatud isiku vastu tulenevalt kas kolmanda isiku ja võlgniku vahelisest lepingulisest või muust võlasuhtest ning see nõue põhineb samadel asjaoludel, millele tugineb

§ 81järgi esitatav nõue.

See tähendab, et kui kolmas isik saab samadel asjaoludel põhineva sama sisuga nõude esitada enda lepingupartneri (vm võlasuhte poole) vastu, on sellega

§ 81lg-st 1 tulenev eeldus ümber lükatud.

14.2. Kuna tellija saab eelduslikult ka alltöövõtjast tingitud lepingurikkumisega seotud nõuded esitada peatöövõtja vastu (vt eelpool otsuse p 11.2), puudub üldjuhul põhjus kohaldada peatöövõtja ja alltöövõtja vahelisele lepingule

§ 81

ning lugeda tellija huvi lepingu nõuetekohase täitmise vastu selle sätte kaitsealasse kuuluvaks. Seda ei mõjuta kolleegiumi hinnangul ka peatöövõtja maksejõuetuks muutumine või tema majandustegevuse lõppemine muul põhjusel. Sellise riski maandamiseks on tellijal võimalik peatöövõtjaga kokku leppida, et peatöövõtja loovutab alltöövõtulepingust tulenevad nõuded talle. Eeltoodud kohtute tuvastatud asjaolusid ja hageja nõuet arvestades on ringkonnakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust, leides, et hagejal võib olla

§ 81kohaselt nõue kostja vastu.

15. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus on vastuoluline osas, milles ringkonnakohus leidis, et hagejale ei ole

§ 179

kohaselt üle läinud peatöövõtja ja kostja vahel sõlmitud alltöövõtulepingust tulenevad õigused ja kohustused. Ringkonnakohus küll märkis, et hageja ei ole tõendanud, et peatöövõtja alltöövõtulepingust tulenevate kohustuste üleminekuks oli kostja nõusolek. Samas on ringkonnakohus maakohtule ette heitnud, et maakohus ei ole hinnanud hageja välja toodud asjaolusid selle kohta, et kostja jätkas hageja objektil tööde tegemist ning aktsepteeris otsesuhtlust hagejaga, ega väidet, et hageja ja kostja suhtlesid

1. a maist alates omavahel ka tööde sisu ja graafiku asjus. 15.
2. Kohtud on tuvastanud järgmised asjaolud: • peatöövõtja teatas pooltele
3. mail 2020 saadetud e-kirjas, et ta peatas tööde tegemise hageja kinnisasjal, hagejaga lõpetatakse leping ning seetõttu peab kostja lahendama kõik edasised finantseerimisega seotud küsimused otse hagejaga; • hageja teatas
4. mail 2020 kostjale saadetud e-kirjas, et peatöövõtja on lõpetanud kostjale maksete ja hagejale tööde tegemise ning seetõttu on hageja ja kostja omavahelise suhtluse vormiks kujunenud otsesuhtlus. Samas e-kirjas soovis hageja, et kostja saadaks talle tööde tegemise ja paigaldusdefektide kõrvaldamise täpse graafiku; • kostja edastas seejärel peatöövõtjale koostatud arved hagejale ja hageja tasus need; • kostja jätkas pärast seda töid hageja objektil. 7

§ 179kohaselt hagejale üle läinud.

Seda eelkõige põhjusel, et hageja ei tõendanud kostja tahteavalduse olemasolu lepingu sõlmimiseks ega kostja

§ 179lg 1 kohast nõusolekut peatöövõtja lepinguliste õiguste ja kohustuste hagejale üleandmiseks. 15.3. Ts

ÜS § 68 lg 3 kohaselt võib tahteavaldus olla antud ka kaudselt, sh väljenduda teos. Tahteavaldus lepingu sõlmimiseks või nõustumus varasemast lepingust tulenevate kohustuste ülevõtmiseks võib väljenduda käitumises, kus alltöövõtja edastab tellijale varem peatöövõtjale väljastatud arved enda tehtud tööde eest, mille tellija tasub alltöövõtjale, ning seejärel teeb alltöövõtja tellija soovitud tööd. Lisaks tuleb arvestada TsÜS § 75 lg-s 1 sätestatut, mille kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui aga tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kolleegiumi hinnangul võib mõistlik tellija järeldada, et alltöövõtja on nõus sellega, et tellija alltöövõtulepingu üle võtab, muuhulgas olukorras, kus peatöövõtja teatab tellijale ja alltöövõtjale, et tema enam objektil töid ei tee ning alltöövõtja ja tellija peavad omavahel otse suhtlema, tellija teatab alltöövõtjale, et nad suhtlevad edaspidi otse, alltöövõtja esitab alltöövõtulepinguga seotud arved otse tellijale ning jätkab töödega pärast seda, kui tellija on arved tasunud. 16. Kolleegium leiab, et kuna ringkonnakohtu etteheited maakohtule eelmenetluse ülesannete täitmata jätmise kohta on põhjendamatud ning juhised

§ 81

kohaldamise kohta on ebaõiged, saatis ringkonnakohtus põhjendamatult asja uueks lahendamiseks maakohtule. Asja uuel lahendamisel saab ringkonnakohus anda hinnangu sellele, kas poolte vahel on lepingulised suhted tulenevalt nendevahelisest kirjavahetusest pärast peatöövõtja pankrotti või tulenevalt asjaolust, et peatöövõtja ja kostja vahel sõlmitud alltöövõtulepingust tulenevad õigused ja kohustused on

§ 179kohaselt hagejale üle läinud.

Kui poolte vahel on leping, saab ringkonnakohus asjaolusid ja tõendeid hinnates võtta seisukoha selle kohta, mis värvi klaaspakettide paigaldamises kokku lepiti, ning sellest tulenevalt anda hinnangu, kas kostja on lepingut rikkunud. Kui maakohus on ringkonnakohtu arvates jätnud mõne asjassepuutuva tõendi või hageja väite hindamata, saab ringkonnakohus maakohtus varem hindamata tõendeid ja väiteid TsMS § 652 lg 3 p 1 alusel ise hinnata. Samuti võib ringkonnakohus TsMS § 652 lg 5 kohaselt hinnata tõendeid maakohtust erinevalt, kui ta leiab, et maakohus rikkus asjaolu tuvastamisel või asjaolu tõendamise menetluses oluliselt menetlusnorme, ning kui ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks. 17. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 kohaselt ringkonnakohus asja uuel lahendamisel. (allkirjastatud digitaalselt) 8