Obsah (19)

§ 178§ 424§ 4§ 5§ 371§ 168§ 162§ 175§ 372§ 384§ 659§ 465§ 651§ 208§ 428§ 150§ 210§ 171§ 177

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 30. august 2023 Tsiviilasja number 2-23-7007 Tsiviilasi Aivo

§ 178lg 2).

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. ASJAOLUD

1. Aivo Pärn (hageja) esitas
2. mail 2023 Tartu Maakohtule hagi FARMADA ARENDUSED OÜ (kostja), milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõlgnevuse 755 000 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 29 775 euro 96 senti ja viivise põhivõlgnevuselt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates
3. maist 2023 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Koos hagiga esitas hageja taotluse hagi tagamiseks. Kostja vaidles hagi tagamise taotlusele vastu. Maakohus jättis
4. mai
5. a määrusega hagi tagamise taotluse rahuldamata.
6. Hageja võttis
7. juunil 2023 hagi tagasi ja palus jätta hagi läbi vaatamata. Hageja palus jätta menetluskulud poolte endi kanda või menetluskulude hageja kanda jätmisel mõista hagejalt kostja kasuks välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kostja palus mõista hagejalt enda kasuks välja menetluskulud 1770 eurot 84 senti. MAAKOHTU SEISUKOHT
8. Tartu Maakohus jättis
9. juuni
10. a määrusega hagi menetlusse võtmata, menetluskulud hageja kanda, mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 850 eurot ning sellelt viivise alates määruse jõustumisest kuni selle täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 371 ei anna alust hagi menetlusse võtmisest keeldumiseks olukorras, kus enne hagi menetlusse võtmisest on hageja teatanud, et ei soovi hagi menetlemist kohtus ning soovib hagi tagastamist, pidas maakohus seda siiski võimalikuks. Maakohus lähtus analoogia korras

§ 424

lg 1 esimesest lausest, mis võimaldab hagejal 2 võtta hagi kostja nõusolekuta tagasi kuni eelmenetluse lõpuni. Samuti sätestab

§ 4

lg 1 esimene lause, et kohus menetleb tsiviilasja üksnes juhul, kui seaduses sätestatud korras on esitatud hagi või muu avaldus.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Eelneva tõttu ja juhindudes

§ 371

lg 2 p-st 2 ja § 424 lg-st 1 nende koostoimes jättis maakohus hagi menetlusse võtmata.

§ 168

lg 1 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui kohus keeldub avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Ka olukorras, kus hagi on menetlusse võetud ja hageja võtab selle tagasi, jäävad menetluskulud üldjuhul hageja kanda, välja arvatud juhul, kui ta võtab hagi tagasi põhjusel, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud (

§ 168

lg-d 2 ja 4).

§ 162

lg 4 võimaldab jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Lõike 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on selle sättega kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 162

lg-t 4 saab kohaldada ka juhul, kui kohus lõpetab määrusega asja menetluse hagist loobumise tõttu (vt nt Riigikohtu

1. septembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6311, p 14). Praegusel juhul ei ole hageja välja toonud selliseid erandlikke asjaolusid. Hageja nõudis kostjalt tema poolt kinnistu enampakkumisel pakutud hinna ja kordusenampakkumisel pakutud hinna vahe tasumist täitemenetluse seadustiku (TMS) § 100 lg 4 alusel. Samuti taotles hageja hagi tagamist, mille osas küsis maakohus kostjalt seisukohta ning millega seoses tekkisid kostjal menetluskulud. Pärast seda, kui maakohus jättis hageja hagi tagamise taotluse rahuldamata, võttis hageja hagi tagasi.

§ 175

lg 1 esimese lause kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskulud 1770 eurot 84 senti (170 eurot / tund x 10 t 25 min). Hageja vaidles kostja menetluskuludele vastu. Maakohus leidis, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu (170 eurot ilma käibemaksuta) on mõistliku suurusega ning kooskõlas kohtupraktikaga. Samas ei ole kostja lepingulise esindaja ajakulu täies ulatuses põhjendatud. Maakohus palus kostjal esitada seisukoht hageja hagi tagamise taotluse osas. Selleks ajaks ei olnud kohus hagi veel menetlusse võtnud. Sellises olukorras ei saa pidada vajalikuks ega põhjendatud kuluks menetluskulude tagatise taotlusega koostamisega seonduvat. Seega arvestas maakohus kostja

1. mai
2. a menetlusdokumendi puhul üksnes selle osaga, mis puudutas hagi tagamist (p-d 19–47). Sellele lisandub ka menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu. Eelnevat arvestades leidis maakohus, et põhjendatud ajakuluks on 5 tundi, s.o 850 eurot (170 x 5). Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (850 eurolt) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates määruse jõustumisest kuni selle täitmiseni. MÄÄRUSKAEBUS
3. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse menetluskulude jaotust ja hagejalt väljanõudmist puudutavas osas (resolutsiooni p-d 2–4) ning teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Määruskaebuse kohaselt võttis hageja hagi tagasi seetõttu, et loovutas nõude kostja vastu kolmandale isikule ning kohus ei olnud hagi veel menetlusse võtnud. Maakohus oleks pidanud jätma menetluskulud poolte endi kanda tulenevalt

§ 162

lg-st 4, arvestades asjaolu, et hageja võttis hagi tagasi juba enne selle menetlusse võtmist.

§ 162

lg 4 olukorraga on tegemist ka juhul, kui hageja võtab hagi tagasi juba enne selle menetlusse võtmist ning kohus 3 keeldub sellest tulenevalt hagi menetlusse võtmisest. Kuna hageja sai eeldada, et kohus vaatab ilma kostjat kaasamata läbi hagi tagamise taotluse, oli äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik jätta kohtukulud hageja kanda. Seejuures ei jõudnud maakohus hagi menetlussegi võtta ega kostjale kätte toimetada.

§ 372

lg 6 kohaselt juhul, kui kohus keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja et hagi ei ole olnud kohtu menetluses. Kui seaduse järgi tuleb lugeda, et hagiavaldust ei ole üldse esitatud, ei saa asuda seisukohale, et kostjal on tekkinud selle esitamise tõttu menetluskulud. Kostja menetluskulude aluseks on vastuse koostamine kohtu nõudele hagi tagamise taotluse osas. Maakohtul puudus vajadus hagi tagamise taotluse lahendamisel küsida nii usaldusisikult teavet nõude suuruse kohta, kui ka kostjalt hagi tagamise osas. Seejuures on kostjalt seisukoha küsimise põhjendus sisustamata. Maakohus leidis, et kohtu hinnangul on nii hageja nõue, kui ka taotletud hagi tagamise abinõu nö keskmisest vaidlusest tavapäratum, mille tõttu pidas maakohus põhjendatuks küsida kostja seisukohta. Maakohus ei ole oma seisukohta põhjendanud. Asjaolu, et mingi sätte osas on kohtupraktika tagasihoidlik, ei anna alust pidada hagi ja selles väljendatud rahalist nõuet keerukaks. Olukorras, kus hageja esitas kostja vastu rahalise nõude ning taotlenud selle tagamiseks kostjat kõige vähem koormavate abinõude kohaldamist (kostja kinnisasjadele kohtulike hüpoteekide seadmist), ei saanud kohtul olla põhjust kostja eelnevaks ärakuulamiseks. Tegemist ei olnud vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimisega ning kohus ei vajanud hagi tagamise küsimuse lahendamiseks täiendavat teavet faktiliste asjaolude kohta. Maakohus küsis usaldusisiku hinnangut nõude suuruse osas ning põhjendas seda asjaoluga, et hagi tagamise taotluse lahendamisel tuleb kohtul kontrollida, kas hagi on õiguslikult perspektiivikas.

§ 371

lg 2 p-de 1 või 2 kohaldamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid ning kui hagiavalduses esitatud asjaoludel ei saa tõendeid hindamata otsustada selle üle, kas kostja vastutab hageja nõude eest, tuleb see välja selgitada ja tõendeid hinnata asja sisulisel läbivaatamisel (vt nt Riigikohtu

1. septembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-17452, p 11). Maakohtu tegevus hageja hagi tagamise avalduse lahendamisel oli vastuolus seadusega. Hageja esitas kostja vastu TMS 100 lg 4 alusel hagi 755 000 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks. Hageja poolt esile toodud asjaoludest oli ilmne, et kostja vastutab hageja nõude eest, nõude suurus tuleneb seadusest. Küsimust hagi põhjendatusest (sh ka nõude suuruse põhjendatusest) saab välja selgitada asja sisulisel läbivaatamisel, hinnates asjakohaseid tõendeid. Maakohus ei lahendanud hagi tagamise taotlust seaduses sätestatud tähtaja jooksul, s.o hiljemalt avalduse esitamise päevale järgneval tööpäeval (

§ 384lg 1).

Hagi tagamise hilisemast lahendamisest

§ 384lg 1 teise lause alusel hagejat ei teavitatud.

Hageja seisukohta kostja vastuse ja koos sellega esitatud tõendite osas ei küsitud, rikkudes sellega

§ 5lg 2 esimest lauset.

Vastuväide kohtu tegevuse peale usaldusisikult teabe küsimise ja kostjalt seisukoha küsimise osas on ebaveenvalt põhjendatud või suisa jäetud sisuliselt põhjendamata. Menetluskulude hageja kanda jätmine on äärmisel ebaõiglane ka seetõttu, et nõude loovutamise tulemusena toimub samasisulise hagi menetlus maakohtus, kus nõude uus omanik on esitanud sarnase hagi tagamise taotluse, millele kostja poolt samasisulise seisukoha esitamisega seotud kulud saab kostja selles menetluses välja nõuda. Kostjal tekib sisuliselt alusetu rikastumise olukord, kuna kostja saab juba koostatud menetlusdokumenti kasutada uues menetluses, muutes sellel vaid hageja nime ja nõuda selle töö eest sarnases ulatuses menetluskulu, nagu kostja käesolevas menetluses on nõudnud. Maakohtu määrus on põhjendamatu hagejalt väljamõistetud menetluskulude suuruse osas. Lisaks

1. mai
2. a menetlusdokumendis ebavajaliku menetluskulude tagatise taotluse esitamisele käsitles kostja samas menetlusdokumendis ka muid asjaolusid, millel ei olnud hagi tagamise seisukohast mingit tähtsust (p-d 1–18) ning esitas hagi perspektiivituse väite (p-d 20– 4 23), millega maakohus
3. mai
4. a määruses ei nõustunud. Lisaks esitas kostja
5. mail
6. a menetlusdokumendis kohtule teadvalt ebaõige faktiväite, et tema maksuvõlg on ajatatud ning et kostja täidab maksegraafikut nõuetekohaselt. Tegelikult oli kostja maksuvõlg täies ulatuses ajatamata. Kostja lepingulise esindaja ajakulu saab pidada vajalikuks ja põhjendatuks maksimaalselt 3 tunni ulatuses. Maakohus leidis, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu 170 eurot (ilma käibemaksuta) on mõistliku suurusega ja kooskõlas kohtupraktikaga. Maakohus ei ole viidanud konkreetsetele kohtulahenditele, mis seda seisukohta kinnitaksid. Hagejale teadaolevalt on Tartu Ringkonnakohus
7. oktoobri
8. a määruses tsiviilasja nr 2-21-4573 p-s 38 leidnud, et vandeadvokaadist lepingulise esindaja tunnitasu määr 170 eurot (ilma käibemaksuta) on ülemäärane ja ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Ringkonnakohus pidas advokaadi põhjendatud ja mõistlikuks tunnitasu määraks 125 eurot, lisandub käibemaks (s.o 150 eurot tunnis), mis ringkonnakohtu kogemusliku hinnangu järgi vastab advokaadist esindaja mediaantunnitasule. VASTUSTAJA SEISUKOHT
9. Kostja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata, maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse lahendamisega seotud menetluskulud hageja kanda. Vastuse kohaselt on käesolev menetlus toonud kostjale põhjendamatuid menetluskulusid ja nende osalise väljamõistmise vaidlustamine on menetlusõiguste kuritarvitamine. Hageja nõue on tervikuna pahauskne ja alusetu. Hageja ei saavutanud menetluses hagi tagamist ning asus tegelema nö kohtunike kalastamisega, loovutades oma nõude GIGA Investeeringud OÜ-le, kes esitas uue hagi koos uue ja identse hagi tagamise avaldusega selle asemel, et astuda käesolevasse menetlusse hageja asemel.

§ 168

lg 4 sätestab üheselt, et kui hageja võtab hagi tagasi, kannab ta kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Praegusel juhul ei ole kostja nõuet rahuldanud, vaid on läbivalt nõudele vastu vaielnud. Seega jättis maakohus kostja kulud õigesti hageja kanda. Menetluskulude poolte endi kanda jätmiseks puudub kohtul õiguslik alus. Kostja vaidleb sellele ka vastu. Isegi kui kohtul puudunuks vajadus küsida kostja seisukohta hagi tagamise taotluse suhtes, puudub vaidlus, et kohus seda tegi ning et seadus annab kohtule diskretsiooni küsimise üle otsustada. Kostja kohtunõude ka täitis ja seega on kandnud vastavad kulud. Sellises olukorras pidigi kohus arvestades

§ 168lg-t 4 jätma kulud hageja kanda.

Sisulise nõude põhjendatust arvestatakse menetluskulude jaotusel juhul, kui kohus teeb sisulise lahendi. Praegusel juhul taotles hageja hagi tagasivõtmise kaudu ise hagi läbivaatamata jätmist. Seega ei hinnanud maakohus nõuet sisuliselt hageja enda tegevuse tagajärjel. Praegusel juhul ei esine

§ 162

lg 4 järgseid erandlikke asjaolusid, millest tulenevalt oleks menetluskulu hageja kanda jätmine äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Viited tsiviilasja nr 2-23-8130 menetlusele (kolmanda isiku hagi kostja vastu) ei ole asjakohased. Käesolevas vaidluses on kostja kandnud kulusid ja maakohus pidi menetluskulude jaotuse ka seaduse kohaselt otsustama. Teise menetluse menetluskulude üle otsustatakse teises menetluses. Hageja väide, et kostjal puuduks vajadus käsitleda hagi tagamise avalduse osas seisukoha esitamisel vaidluse tausta ja sisu puudutavaid asjaolusid, on ebaõige. Kohus hindab hagi tagamise avalduse üle otsustamisel ka nõude perspektiivi. Kostja ei ole oma seisukohas tuginenud üksnes nõude perspektiivile. 5 Hageja väited kostja poolt hagi tagamise raames ebaõigete andmete esitamise kohta on valed ja tõendamata. Maksuvõla olemasolu ei tähenda, et võlg ei saaks olla ajatatud. Lisaks pole need väited menetluskulude üle otsustamisel asjakohased. Kostja tunnitasu on mõistlik. Riigikohtu praktika kohaselt on mõistlikuks tunnitasumääraks peetud kuni 200–210 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks (vt Riigikohtu 18. mai 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-1824, p 13). RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 29. juuni 2023. a määrus muutmata (

§ 659, § 657 lg 1 p 1).

Maakohtu määrus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud (

§ 465lg 2 p 8) ning ükski määruskaebuse esitaja väide ei anna alust selle muutmiseks.

7. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust ning põhjendatust

§ 651lg 1 ja § 659 järgi üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas.

Hageja on vaidlustanud maakohtu määrust üksnes menetluskulude hageja kanda jätmise ning menetluskulude rahalise suuruse osas. Hagi menetlusse võtmata jätmise osas maakohtu määrust ei vaidlustatud. Seega on maakohtu määrus vaidlustamata osas jõustunud. Tartu Maakohtu

1. augusti
2. a määrusega on välja kuulutatud hageja pankrot. Kuna käesolev menetlus algas ning maakohus tegi asjas lahendi enne hageja pankroti väljakuulutamist, lahendab ringkonnakohus hageja määruskaebuse sisuliselt (pankrotiseaduse (PankrS) § 43 lg 1). Ringkonnakohus on
3. augustil 2022 pankrotihaldurit käesolevast menetlusest teavitanud ning võimaldanud tal esitada määruskaebuse kohta seisukohti. Pankrotihaldur seisukohti ei esitanud.
4. Maakohus jättis põhjendatult menetluskulud

§ 168lg-te 1, 2 ja 4 alusel hageja kanda.

Maakohus ei võtnud hagi menetlusse, sest hageja võttis selle enne menetlusse võtmist tagasi. Hagejal on

§ 4

lg 3 teise lause, § 206 lg 1 esimese lause ja § 429 lg 1 esimese lause järgi õigus hagist loobuda või see § 424 lg 1 alusel tagasi võtta. Lisaks loetakse hagi esialgse kostja suhtes tagasivõetuks juhul, kui kohus hageja taotlusel asendab kostja teise isikuga (

§ 208lg 1).

Hagist loobumine on

§ 428

lg 1 p-i 3 järgi menetluse lõpetamise ja tagasivõtmine § 423 lg 1 p-i 2 järgi hagi läbi vaatamata jätmise alus.

§ 150

lg 5 sätestab, et hageja hagist loobumine ei piira kostja õigust nõuda hagejalt tema menetluskulude, muu hulgas tasutud riigilõivu tervikuna väljamõistmist

§ 168lg-s 4 sätestatud korras.

Menetluskulude jaotus sõltub peamiselt sellest, kes pooltest on kohtuvaidluse põhjustanud. Hagi või muu avalduse menetlusse võtmisest keeldumise korral on kohtusse pöördumine olnud sisuliselt edutu ja vastavalt sellele kannab ka hageja või avaldaja sellega seotud kulud. Kui hageja loobub menetlusest omal initsiatiivil ehk menetluse kestel ise loobub oma hagiga taotletud eesmärgist (nt saades aru nõude perspektiivitusest või loovutades nõuet kolmandale isikule), tuleb tal kui menetluse põhjustajal kanda

§ 168lg 4 alusel kõik menetluskulud.

Hagi tagasivõtmisel või sellest loobumisel ei pea hageja menetluskulusid kandma ainult juhul, kui tagasivõtmise või loobumise põhjustas kostja nt nõude täitmisega (

§ 168lg 4).

Vaidlust ei ole, et praegusel juhul ei ole kostja nõuet täitnud. Samuti ei oma tähtsust ka asjaolu, mis põhjusel on hageja hagi tagasi võtnud. Hagi tagasivõtmise põhjus (nõude loovutamine kolmandale isikule) ei nähtu ka hageja 4. juuni 2023. a avaldusest hagi tagasivõtmiseks. 9.

§ 162lg 4 kohaldamiseks puudub alus.

Kostja menetluskulude hageja kanda jätmine ei ole hageja suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Lõike 4 kohaldamine eeldab erandlike asjaolude olemasolu. Hageja ise pöördus kohtusse ning seejärel võttis hagi tagasi. 6 Kohtusse pöördumisel peab menetlusosaline arvestama võimalusega, et menetluskulud võivad jääda tema kanda. Menetluskulude hageja kanda jätmine ei ole äärmisel ebaõiglane ka seetõttu, et nõude loovutamise tulemusena pöördus nõude omandaja sarnase hagiga kostja vastu kohtusse. Menetlusökonoomika põhimõttest lähtuvalt olnuks hagejal ja nõude omandajal võimalik taotleda kostja nõusolekul nõude omandaja käesolevasse menetlusse astumist hageja asemel (

§ 210lg-d 2 ja 3).

Sellisel juhul menetlus jätkuks ning menetluskulud jaotataks lõpplahendiga. Teiseks, nähtub kohtute infosüsteemist, et maakohus ei ole kolmanda isiku hagi asjas (tsiviilasi nr 2-23-8130) kostjalt seisukohta hagi tagamise osas küsinud, seega ei ole õige hageja väide, et kostja taotleb kahes menetluses sama toimingu eest topelt tasu. 10. Menetluskulude jaotuse muutmiseks ei anna ringkonnakohtu hinnangul ka asjaolu, et maakohus ise küsis kostjalt seisukohta hagi tagamise taotluse osas.

§ 384

lg 1 sätestab, et kohus lahendab hagi tagamise avalduse põhjendatud määrusega hiljemalt avalduse esitamise päevale järgneval tööpäeval. Kohus võib hagi tagamise avalduse lahendada hiljem, kui ta soovib kostja eelnevalt ära kuulata.

§ 384

lg 3 teise lause kohaselt võib kohus kostja eelnevalt ära kuulata, kui see on ilmselt mõistlik, eelkõige kui avalduses taotletakse vaidlusaluse õigussuhte esialgset reguleerimist. Kohus otsustab diskretsiooniõiguse alusel, kas kostja ärakuulamine enne hagi tagamise avalduse lahendamist on ilmselt mõistlik. Kohus peab iga kord hindama ärakuulamise vajalikkust. Kuigi Riigikohus on kinnitanud, et rahalise nõude tagamisel ei ole vähemalt üldjuhul põhjust kohaldada lg 3 kostja eelneva ärakuulamise kohta (Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-14, p 44), võib vahel kostja ärakuulamine olla vajalik ja mõistlik ka rahalise nõude tagamise korral, kui see hagi tagamise eesmärki ei ohusta ning hagi tagamise põhjendatuse üle otsustamine on keeruline. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus käesolevas asjas kaalutlusõigust rikkunud, küsides kostjalt enne hagi tagamise taotluse lahendamist seisukohta. Samuti ei ohustanud kostja seisukoha küsimine hagi tagamise eesmärki, asja materjalidest ei nähtu, et kostja asuks oma vara võõrandama oma kohustustest kõrvalehoidumise eesmärgil. Hageja taotles kostja 149 kinnistule kohtulike hüpoteekide seadmist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selline tagamise abinõu kõige tavalisem, niivõrd suur kinnistute arv kostjal võib viidata hagi tagamise taotluse põhjendamatusele, hagi tagamata jätmine ei pruugi raskendada kohtuotsuse täitmist hagi rahuldamise korral, kuivõrd kostjal on vara, mille arvelt nõuet täita.
3. Hageja vaidlustab ka menetluskulude rahalist suurust. Kostja menetluskuludeks on lepingulise esindaja tasu.

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19). Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise alusel (Riigikohtu
3. veebruari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole diskretsioonipiire ületanud. Maakohus leidis, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu 170 eurot (käibemaksuta) on mõistliku suurusega. Hageja, viidates Tartu Ringkonnakohtu
5. oktoobri
6. a määrusele tsiviilasjas nr 2-21-4573, leidis, et kostja esindaja tunnitasu määr on ülepaisutatud. Ringkonnakohus selgitab, et kohtule ei ole siduv sama kohtu poolt teises tsiviilasjas esitatud hinnang esindaja tunnitasu suuruse mõistlikkusele. Vaidlust ei ole, et kostjat esindas vandeadvokaat. Riigikohus on pidanud põhjendatud ja mõistlikuks vandeadvokaadist esindaja tunnitasu suuruseks ka tasu, 7 mis ületab käesolevas asjas kostja esinda tasu määra ning ulatub kuni 206 euroni tunnis (vt nt Riigikohtu
7. mai
8. a otsus tsiviilasjas nr 2-21-1824, p 13;
9. novembri
10. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-13599, p 15). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja esindaja tunnitasu 170 eurot (käibemaksuta) on mõistlik. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus ületanud diskretsioonipiire ka kostja lepingulise esindaja vajaliku ajakulu hindamisel. Maakohus luges põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks üksnes hagi tagamise taotlusele vastuse koostamisega seotud kulu ning menetluskulude nimekirja koostamisega seotud kulu. Kostja
11. mai
12. a menetlusdokument on 9,5 lk, see sisaldab asjaolude kirjeldust, seisukohta hagi tagamise suhtes (sisuliselt 3 lk) ning taotlust menetluskulude katteks tagatise määramiseks. Maakohtu poolt põhjendatud ja vajalikuks peetud ajakulu kokku 5 tundi (millest 20 minutit on menetluskulude nimekirja koostamise kulu) ei ole tsiviilasja sisu ja hagi tagamise eripära arvestades ebamõistlik ega ülepaisutatud. Eeltoodud arvestades ei ole määruskaebus põhjendatud ning see tuleb jätta rahuldamata.
13. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta

§ 171

lg 1 alusel hageja kanda.

§ 178lg 4 ei kohaldu menetluskulude jaotuse vaidlustamise korral.

Kostja menetluskuludeks määruskaebemenetluses on lepingulise esindaja tasu 651 eurot 57 senti (käibemaksuta). Kostja lepinguline esindaja osutas kostjale õigusabiteenust määruskaebemenetluses 3 tunni 50 minuti ulatuses, s.o määruskaebusega tutvumine, kohtumäärusega tutvumine, kaebusele vastuse ettevalmistamine ning menetluskulude nimekirja koostamine. Kostja esindaja tunnitasu on 170 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohtu hinnangul on kostja menetluskulud põhjendatud ja vajalikud (

§ 175lg 1).

Kostja esindaja tunnitasu 170 eurot (käibemaksuta) on mõistlik ning esindaja poolt määruskaebemenetluses kostja esindamisele kulutatud aeg 3 tundi 50 minutit on põhjendatud. Hagejalt tuleb kostja kasuks välja mõista kostja põhjendatud ja vajalik menetluskulu kokku 651 eurot 57 senti (käibemaksuta). Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse menetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks

§ 177

lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja määruskaebemenetluse menetluskuludelt viivist kohtumääruse jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

1. Maakohtu
2. augusti
3. a määrusega on määruskaebemenetluse kestel välja kuulutatud hageja pankrot. Pankrotimenetluse normide eesmärk on asetada kõik võlausaldajad alates pankroti väljakuulutamisest võimalikult võrdsesse olukorda, sõltumata sellest, millist liiki nõue neil on või millal see muutub sissenõutavaks. PankrS § 44 lg 1 järgi võivad pankrotivõlausaldajad pärast pankroti väljakuulutamist esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras ning nõuete rahuldamine toimub pankrotiseaduses sätestatud alustel. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus enne määruskaebuse sisulist lahendamist ja hüvitatavate menetluskulude kindlaksmääramist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, peab kohus menetluskulud küll kindlaks määrama, kuid neid ei ole võimalik võlgnikult (hagejalt) välja mõista (vt ka Riigikohtu
4. jaanuari 2014.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-13, p 14). Menetluskulude kindlaksmääramiseks näeb tsiviilkohtumenetluse seadustik ette erireeglid, kuid kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse sellisel juhul pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi. Seega saab kostja menetluskulude nõude hageja vastu esitada võlausaldajana pankrotiseaduses sätestatud korras. 8 (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Üllar Roostoja Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke 9