1-23-227/41

(12)1-23-227

1. Määrata Advokaadibüroole AE Consult (reg nr 10465906) vandeadvokaat Alar Neilandi poolt Xle apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 399,80 eurot (sh käibemaks 64,80 eurot). Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebe kord Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Pärnu Maakohus (Rapla kohtumaja) 05.04.2023 otsusega mõisteti X õigeks KarS § 121 lg 2 p 2 järgi. Kannatanu Y tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. 1.
3. Menetluskulud, sh määratud kaitsjale määratud tasu ja tunnistajale, kannatanule makstavad summad, jäeti riigi kanda. 1.
4. X anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 121 lg 2 p 2 järgi temaga lähisuhtes oleva Y tervise kahjustamises ja temale valu tekitanud kehalises väärkohtlemises, mis toimus 06.09.2022 kella 18.25 paiku XXX süüdistuse kohaselt kokkuvõtvalt järgmiselt. Alkoholijoobes X haaras omavahelise tüli käigus korteri esikus jõuliselt Y kätest kinni ja surus ta vastu seina, mille tagajärjel Y tundis kätes füüsilist valu ja sai tervisekahjustusena käeselgade piirkonna paistetuse. Pärast seda tõukas X kätega Y endast eemale, mille tagajärjel kukkus kannatanu istmikuga põrandale. Seejärel lükkas X püsti tõusnud Y uuesti põrandale pikali, mille tagajärjel kannatanu kukkus lõuaga vastu uksepiita. Selle tegevusega tekitas X Yle füüsilist valu ja põhjustas tervisekahjustusena lõua piirkonna paistetuse koos marrastusega. X jätkas Y ründamist maja väliskoridoris, tõugates ta vastu trepikojas asuvat metallredelit, mille tagajärjel tundis Y seljas tugevat füüsilist valu ja põhjustati Yle tervisekahjustusena selja valulikkus. 1.
5. Maakohus põhjendas X õigeksmõistmist kokkuvõtlikult järgmiselt. X poolt kannatanu jõulist käsivartest haaramist ei saa välise teopildi vähese intensiivsuse tõttu pidada kuriteona karistatavaks kehaliseks väärkohtlemiseks. X tegevuse tagajärjel võis kannatanu tunda kätes valuaistingut, kuid ainuüksi kannatanu ütlustele tuginedes ei saa tegu pidada sedavõrd intensiivseks, et selle tagajärjel kannatanul tekkinud valutunnet saaks Xle objektiivselt omistada. Kannatanul fikseeritud vigastuste asukohta arvestades, s.o paremal käeseljal nähtav paistetus pöidla juures ja vasaku käe neljanda sõrme küüne piirkond, sai ta need vastastikuse rüseluse käigus süüdistatavast kinni haarates ja viimast riietest rebides ja süüdistatav ei saanud nende vigastuste tekkimist kuidagi ette näha. Pole tõendatud, et X täitis objektiivse koosseisu kannatanu tõukamisega, mille tulemusena viimane kukkus vastu uksepiita, tundes valu ja saades tervisekahjustuse. Samuti ei täitnud X tegevus objektiivset koosseisu kannatanu tõukamisega vastu rauast redelit. Tõendamist ei leidnud, et X tõukas kannatanut endast eemale sooviga tekitada temale valu või tervisekahjustust. X ei möönnud kannatanut tõugates selliste tagajärgede saabumist ega saanud ette näha vastastikuse rüseluse käigus kannatanut endast eemale tõugates, et Y libiseb ja kukub maha või põrkub vastu metallredelit. APELLATSIOONID 2

(12)1-23-227

1. Maakohtu otsuse vaidlustas Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör A. Pruus, kes taotleb tühistada maakohtu õigeksmõistva otsuse, mõista X KarS § 121 lg 2 p 2 järgi süüdi ja karistada rahalise karistusega 120 päevamäära, s.o 1200 eurot. Samuti mõista välja Y tsiviilhagi 349 eurot ja määratud kaitsja tasu 1368,08 eurot ja kannatanu ning tunnistaja menetluskulud 123,75 eurot ja sundraha 1087,50 eurot. 2.
2. Apellant on erinevalt maakohtust seisukohal, et X põhjustas kannatanule füüsilist valu, tema tegevus vastas intensiivsuselt kuriteole KarS § 121 mõttes ja on Xle objektiivselt omistatav. Maakohus hindas rünnete intensiivsust ründetegevuse osas eraldivõetuna, mistõttu leidis ekslikult, et rünne ei olnud välisest teopildist lähtuvalt intensiivne ja mõistliku kõrvalseisja hinnangul valu põhjustav ja Xle ei ole omistatav kannatanule valu tekitamine. Maakohtu otsusest kumab läbi arvamus, et rüselus toimus kannatanu initsiatiivil ja X oli õigustatud end kaitsma, kui kannatanu üritas temalt oma mobiiltelefoni tagasi saada. Kohus on sisuliselt leidnud, et kannatanu on oma aktiivse käitumisega ise põhjustanud rüseluse ning süüdistatav ei saanud ette näha, et põhjustab kannatule füüsilist valu. X, lükates Y tahtlikult kolmel korral korteri koridoris ja ühel korral maja koridoris, sai aru, et paneb toime kehalise väärkohtlemise ning möönis, et sellise tegevusega põhjustab ta kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse. 2.
3. Prokuröri arvates põhjustas olukorra X provotseeriv tegevus, kes sisenes kannatanu korterisse ning nähes kannatanu käes mobiiltelefoni, võttis selle füüsilist jõudu kasutades ära. Leidis tõendamist, et X haaras jõuliselt Y kätest ja surus ta vastu seina. Kannatanu tegevus oma mobiiltelefoni tagasisaamisel oli igati seaduslik, sest asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 40 lg 2 sätestab, et valdaja nõusolekuta seadusvastaselt asja valduse rikkumine või valduse äravõtmine on ebaseaduslik ja sel viisil saadud valdus on omavoliline. AÕS-i § 41 lg 2 sätestab, et kui vallasasi võetakse valdajalt ära omavoliliselt salaja või vägivallaga, on valdajal õigus teolt tabatud või jälitatud omavoli tarvitajalt vallasasi kohe ära võtta. Seega oli AÕS-i sätetest tulenevalt X tegevus kannatanult mobiiltelefoni äravõtmisel ebaseaduslik ja kannatanu oli õigustatud omaabi korras mobiiltelefoni Xlt jõuga tagasi võtma. X käitumine oli provokatiivne ja tema oli vastutav selle eest, et tema poolt alustatud konfliktolukord eskaleerus. Kuna süüdistatav tekitas ise olukorra, kus kannatanul tekkis seaduslik õigus oma mobiiltelefon jõuga tagasi võtta, siis väljakujunenud kohtupraktika kohaselt puudus süüdistataval endal hädakaitseõigus ja õigus kannatanu suhtes füüsilist jõudu kasutada. 2.
4. X kannatanule telefoni ei tagastanud, vaid lükkas kannatanut korduvalt kätega, mille tagajärjel kannatanu kukkus. Valu on võimalik põhjustada kannatanu jõuliste lükkamistega, kui sellele järgneb kannatanu kukkumine või põrkumine vastu kõva pinda. Y ütlused on olnud järjepidevad ja ühetaolised nii kohtueelsel menetlusel kui ka kohtus, mida kinnitab asjaolu, et kohtuistungil ei esitanud menetlusosalised taotlust ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldada kannatanu eeluurimisel antud ütlusi. Kannatanu korduv jõuline lükkamine, mille tagajärjel kannatanu kukkus ning eriti kahe käega jõuliselt vastu raudredelit lükkamine, on sellise intensiivsusega vägivallategu, mis on keskmise mõistliku kõrvalseisja hinnangul tajutav valu põhjustavana. Kannatanu avaldas, et pärast X vägivallategusid valutas selg meeletult. Arsti juurde ei läinud ta seetõttu, et kartis X ja soovis XXXlt kiiresti lahkuda. Ülejärgmisel päeval tekkisid tal sinikad, selg valutas ja käel olid pigistusjäljed. 2.
5. Apellandi arvates on tunnistajate H ja K ütlused käsitatavad iseseisvate tõenditena, sest esineb KrMS § § 66 lg-s 21 p 2 sätestatud alus. Y rääkis tunnistajatele juhtunust, olles vahetult tajutud kehalise väärkohtlemise mõju all ning puudub alus kahelda, et ta moonutas tõde. H 3

(12)1-23-227 nägi Y kehal vigastusi, verd labakäel ja marrastust lõual. Y ütlused on kooskõlas tunnistajate ütlustega, et X põhjustas talle füüsilist valu. 2.

1. Tegu, millega tervist kahjustatakse või valu põhjustatakse, ei oma tähtsust, sest KarS § 121 puhul on tegemist suvalise teokirjeldusega koosseisuga. Kui ühekordse tõukamise korral võiks asuda seisukohale, et tegemist on kannatanu füüsilist puutumatust vähesel määral riivava aktiga, siis korduvate tõukamiste korral enam mitte. X tegevus kannatanule füüsilise valu põhjustamisel ei ole füüsilist puutumatust vähesel määral riivav, vaid valu on hinnatav teo tüüpilise tagajärjena ning seda leiaks ka objektiivne kõrvalseisja. Kannatanu korduv jõuline lükkamine, mille tagajärjel kannatanu kukkus ja kannatanu kahe käega vastu raudredelit jõuline lükkamine, ei ole füüsilist puutumatust vähesel määral riivav akt. X pidas võimalikuks ja möönis, et põhjustab sellise tegevusega Yle füüsilist valu. Seega on Xle objektiivselt omistatav kaudse tahtlus vormis kannatanule valu põhjustamine, mis on tajutavalt reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale.
2. Kannatanu Y lepinguline esindaja Q leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada, sest kohus rikkus otsuse põhistamiskohustust ja uuris tõendeid ühekülgselt ja puudulikult. Kohus jõudis ekslikule seisukohale X süü puudumise kohta ja kohaldas materiaalõigust ebaõigesti, mõistes X õigeks. Apellant taotleb X süüdimõistmist ja mõista välja Y kasuks tsiviilhagi 349 eurot. 3.1 Maakohus leidis, et kannatanu ütlused on ainsaks X süüstavaks tõendiks. Kohtupraktika kohaselt võibki tugineda süüdimõistev otsus ühele tõendile, s.o kannatanu ütlustele. Ütluste usaldusväärsuse hindamisel peab hindama ka süüdistatava ja kannatanu käitumist, mis jääb süüdistuse piiridest väljapoole. Maakohus tõi välja vaid kannatanu käitumise läbi ajatelje, aga jättis põhistamata süüdistatava süüdistuse piiridest väljapoole jääva käitumise. Maakohus ei ole analüüsinud X ütluste objektiivsust, sh miks on alkoholijoobes inimese ütlused usutavamad kui Y ja tunnistajate ütlused. 3.
3. Maakohus ei seadnud kahtluse alla X ütluste objektiivsust, kuid jättis ka põhjendamata, miks on need usutavamad kui Y ütlused. Kohus möönab, et Y tundis X tegevuse tulemusena (kes haaras jõuliselt kannatanu kätest kinni ja surus vastu seina) valu. Maakohtu poolt on küüniline jõuda järeldusele, et X ei saanud kannatanut käsivartest haarates ja vastu seina surudes põhjustada süüdistuses kirjeldatud kannatanu vigastusi – paistetust paremal käeseljal ja vigastust vasaku käe neljanda sõrme küüne piirkonnas. Kohus ei analüüsinud, mil viisil need vigastused kannatanule võisid tekkida. 3.
4. Y rääkis juhtunust Hle ja Kle ja nende ütlused on iseseisvad tõendid KrMS § 66 lg-s 21 p 2 tähenduses. Y vigastused on fikseeritud isiku läbivaatuse protokollis ja nähtuvad fotodelt. Maakohus ei ole välja toonud, mil viisil need vigastused tekkisid, kui neid ei tekitanud X rünne. Maakohus ei ole analüüsinud lähisuhtevägivalla infolehte, mis tõendas, et juhtum leidis aset alaealiste laste juuresolekul. 3.
5. Käesoleval juhul ei ole tegu ühekordse tõukamisega, mille puhul võiks olla tegemist füüsilist puutumatust vähesel määral riivava aktiga, vaid tegu on korduvate tõukamistega. Kannatanule valuaistingu tekkimine süüdistatava teo tagajärjena on süüdistatavale objektiivselt omistatav. Tegemist on X poolt korduva tahtliku teoga. KarS § 121 kohaselt on kriminaalkorras karistatav nii teise isiku tervise kahjustamine kui ka tema kehaline väärkohtlemine valu põhjustaval viisil. X on realiseerinud mõlemad KarS § 121 järgi kriminaalkorras karistatavad koosseisualternatiivid, s.o nii tervisekahjustuse kui ka valu samaaegse põhjustamise. Istanbuli konventsiooni kohaselt on riik võtnud kohustuse kaitsta 4

(12)1-23-227 naisi ja lapsi perevägivalla eest ja lähisuhtevägivalla ohver on kannatanu sõltumata tema tahtest. 3.

1. Eluliselt pole usutav, et X tegevus oli enesekaitse. Kui kannatanu oli näoli ja lõuaga vastu uksepiita, tähendab see, et X pidi ründama teda selja tagant. Kannatanu avaldas, et lapsed rääkisid talle, et X olevat tema peal olnud, kui ta pikali oli. Arusaamatu, miks maakohus pisendab X tegevust. Pole eluliselt usutav, et ootamatult jõuga maha kukkumine ei tekita valu. Kehaline väärkohtlemine on inimese keha mõjutamine viisil, mis ei ole normaalsetes inimeste vahelistes suhetes aktsepteeritav. X tegutses kannatanut kätest pigistades ja teda korduvalt tõugates otsese tahtlusega, sest pidi vähemalt möönma, et teeb sellise teoga kannatanule haiget. 3.
2. Kannatanu tegevus oma mobiiltelefoni tagasisaamisel oli igati seaduslik ja X tegevus kannatanult telefoni äravõtmisel oli ebaseaduslik, seega kannatanu oli õigustatud oma telefoni tagasi võtma. KAITSJA VASTUVÄITED APELLATSIOONIDELE
3. Kaitsja arvates on prokuröri seisukohad üldsõnalised, vastuolulised ega ole seotud kohtu järeldustega sündmuste põhiselt. Prokurör leiab, et kannatanu oli õigustatud oma telefoni tagasi võtma ja süüdistataval puudus hädakaitseõigus, aga hädakaitsele ei ole süüdistatav kunagi tuginenud. Apellant jätab tähelepanuta, et ka kannatanu võttis ära süüdistatava telefoni ja kasutas süüdistatava suhtes vägivalda, sh kiskus katki süüdistatava riided ja kaelaketi. Prokurör refereerib kannatanu ja tunnistajate ütlusi, aga ei ole esile toonud, et kohus oleks neid tõendeid ebaõigesti hinnanud, jõudes valele järeldusele. Kohatud on apellandi väited, et just süüdistatav asus kannatanut tõukama. Prokurör ei arvesta, et kannatanu ise jooksis süüdistatavale trepikotta ning seejärel õue maja ette järgi, et füüsilisel teel suhteid lahendada. 4.
4. Kannatanu esindaja apellatsioonis märgitakse, et H ja K ütluste õigsuses ei ole alust kahelda, aga ei märgita, milliseid järeldusi erinevalt kohtust tulnuks nende põhjal teha. Samuti ei täpsustata, millises osas võiksid süüdistatava ütlused olla mittevastavad seoses alkoholi mõjuga. Apellant leiab, et korduvate tõukamiste puhul ei saa rääkida kannatanu füüsilist puutumatust vähesel määral riivavast aktist, aga ei seosta üldist arutelu konkreetse süüdistuse teokirjeldusega. Apellandi viitest nn Istanbuli konventsioonile ei nähtu, et vaidlustatud otsus oleks konventsioonis märgituga vastuolus. PROKURÖRI TÄIENDAV TAOTLUS
5. 30.05.2023 esitas prokuratuur taotluse vaadata prokuratuuri ja kannatanu esindaja taotlused läbi suulises menetluses lähtudes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10.05.2023 otsuses nr 1-20-2143 antud suunistest. Lisaks taotles prokurör Y ristküsitlemist ringkonnakohtu istungil selgitamata, milliste asjaolude osas Y täiendavalt ristküsitleda on tarvis. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
6. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, prokuröri ja kannatanu esindaja apellatsioonides toodud väidetega, kaitsja kirjalike vastuväidetega ning kuulanud ära kohtuistungil kohtumenetluse pooled ja kannatanu Y ristküsitlusel antud täiendavad ütlused, jõudis alljärgnevale seisukohale. 5

(12)1-23-227 6.1 Apellandid taotlevad maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist ja uuritud tõendikogumi alusel X suhtes süüdimõistva otsuse tegemist. Kuigi kumbki apellant ei viita kaebuses konktreetsetele kriminaalmenetlusõiguse normidele, mida kohus nende arvates rikkus, saab ringkonnakohus aru, et apellantide arvates on maakohus jõudnud uuritud tõendite pinnalt valele järeldusele, et X süü Y kehalises väärkohtlemises pole tõendatud. Seejuures prokuröri arvates ei käsitlenud maakohus süüdistuses toodud asjaolusid, sh süüdistatava ründetegevuse intensiivsust tervikuna ja see põhjustas vale järelduse. Kannatanu esindaja põhistab õigeksmõistva otsuse tühistamise vajadust valdavalt prokuratuuri kaebusega kattuvate väidete ja argumentidega, heites lisaks maakohtule ette tõendite ühekülgset ja puudulikku uurimist ning otsuse põhistamise nõuete rikkumist. 6.

1. Kehtiva kohtupraktika kohaselt peab ringkonnakohus, vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, eriti põhjalikult motiveerima otsust, milles teeb süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse (vt nt RKKKo-d 1-201301, p 14 ja 1-18-1247/58, p 33). Apellatsioonikohtul tuleb sellisel juhul lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära, millised esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (vt nt RKKKo 120-1301/35; 1-19-10157, p 7). Seega tuleb kohtukolleegiumil prokuröri ja kannatanu esindaja apellatsioonide väiteid hinnates kontrollida, kas esimese astme kohus tegi tõendite hindamisel vigu, mis viitavad kohtuliku uurimise ühekülgsusele või puudulikkusele ja mis on viinud koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 6.
2. Kolleegium tõdeb esmalt, et apellandid kordavad peamiselt samu väiteid, mida esitasid esimese astme kohtus vaidlustes. Maakohus on nendele väidetele otsuses valdavalt juba hinnangu andnud. Lisaks peab kolleegium vajalikuks välja tuua, et esmalt taotlesid apellandid asja arutamist kirjalikus menetluses. 30.05.2023 esitas prokurör, juhindudes Riigikohtu 10.05.2023 otsusest nr 1-20-2143 toodud suunistest taotluse, et prokuratuuri ja kannatanu esindaja apellatsioonid vaadataks läbi suulisel kohtuistungi ning taotles ühtlasi kannatanu Y täiendavat ristküsitlemist. Prokurör ei täpsustanud taotluses, milliste asjaolude selgitamiseks ta kannatanu täiendavat ristküsitlust vajalikuks peab esitatud. 19.09.2023 ringkonnakohtu istungil esitas prokurör esmasküsitlusel kannatanu Yle süüdistuse asjaolude kohta mõned küsimused, kaitsja kannatanut teisesküsitlusel küsitleda ei soovinud. Veel küsitles pärast ristküsitlust Y ringkonnakohus. Ringkonnakohus tutvus kannatanu Y maakohtus antud ütlustega ning uuris ringkonnakohtuistungil täiendava ristküsitlemise käigus antud ütlusi, mida hindas kogumis teiste maakohtu uuritud tõenditega, sh Y varem antud ütlustega ja leiab järgmist. 6.
3. Kolleegium ei nõustu apellantidega et maakohus on uurinud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult. Maakohtu järeldused on vastavuses tuvastatud faktiliste asjaoludega, kohus ei ole teinud vigu tõendite hindamisel, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuses jälgitavalt ja veenvalt kajastatud. Kolleegiumi hinnangul on maakohtu otsus X õigeksmõistmises seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse KrMS § 337 lg 1 p 1 kohaselt muutmata, võib ta oma otsuses jätta maakohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata ja vajadusel lisada omapoolsed põhjendused. Kuivõrd arutataval juhul nõustub kohtukolleegium maakohtu õigeksmõistva otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks käsilolevas otsuses kogu ulatuses korrata. Seega piirdub kohtukolleegium hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele, lisades täiendavalt järgmised omapoolsed põhjendused. 6

(12)1-23-227 6.

1. Kolleegium ei nõustu kannatanu esindaja väitega, et X on pannud toime korduva tahtliku teo. Kolleegium märgib, et selline apellandi seisukoht on väär. Korduvusest saab rääkida siis, kui süüdistatavale oleks heidetud ette kahte eraldiseisvat tegu, aga kõnealuses asjas sellist etteheidet Xle tehtud ei ole. Samuti ei ole X varem väärkohtlemise eest süüdi mõistetud. Praegusel juhul on süüdistuse kirjelduses kajastatud tegu käsitatav loomuliku elukäsitluse järgi ühe teona ja subsumeeritav KarS § 121 lg 1 järgi. 6.
2. Kolleegium peab alusetuks prokuröri etteheidet, et maakohus ei olevat hinnanud 06.09.2022 toimunud sündmust tervikuna ning eksis X ründetegevuse intensiivsusele hinnangu andmisel. Erinevalt apellantidest leiab kolleegium, et maakohus on otsuses piisava põhjalikkusega analüüsinud süüdistuses kirjeldatud faktilisi asjaolusid ja vaaginud asjaolude tõendatust. Seejuures on kohus käsitlenud 06.09.2022 kella 18.25 paiku alanud (süüdistuses ei ole tüli võimalikku ajalist pikkust märgitud) X ja Y omavahelise tüli käigus toimunud sündmuste jada terviklikult, hinnates tõendeid kogumis, sh analüüsides kannatanu ja süüdistatava versiooni toimunu kohta. Samuti on kohus analüüsinud Xle etteheidetava tegevuse intensiivsust. Asjaolu, et maakohus on andnud üksikasjaliku hinnangu süüdistuses kirjeldatud tegevusele, käsitledes detailselt esmalt kannatanu korteri koridoris toimunut ning seejärel maja väliskoridoris jätkunud tüli ajal toimunut, ei tähenda, et kohus ei hinnanud Xle süüks arvatud kannatanu kehalise väärkohtlemise asjaolusid tervikpildina ning eksis süüdistatava teo intensiivsusele hinnangut andes. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et praeguses asjas ei ole leidnud tõendamist Xle süüdistuses etteheidetud Y tervise kahjustamine ega tema valu tekitav kehaline väärkohtlemine. 6.
3. Kuigi apellandid leiavad, et maakohus jõudis tõendite hindamisel X süüküsimust lahendades valele järeldusele, ei vaidlustata apellatsioonides asjaolu, et 06.09.2022 konflikt puhkes X ja Y vahel põhjusel, et X (kes oli tulnud kannatu korterisse koos tütrega viimasele mh riideid võtma) päris Ylt etteheitvalt aru, miks viimane on pannud teda pahatahtlike kuulujuttudega sõprade ees halba valgusesse. Kannatanu asus X oma mobiiltelefoniga salvestama ning kannatanu tegevuse peale ärritunud süüdistatav soovis kannatanult telefoni ära võtta. Süüdistuses kirjeldatu kohaselt haaras X korteri esikus omavahelise tüli käigus jõuliselt Y kätest kinni ja surus vastu seina, mille tagajärjel tundis viimane kätes füüsilist valu ja sai tervisekahjustusena käeselgade piirkonna paistetuse. Maakohtu 07.03.2023 kohtuistungi protokollis kajastatud kannatanu Y ütluste kohaselt krahmas X talt telefoni ära, võttis jõuliselt kätest ülevalt kinni ja tõukas vastu seina. Prokuröri küsimusele, kas saite haiget, vastas Y, et loomulikult. Järgmisele küsimusele, kus valutunne tekkis, vastas Y: ei mäleta. Prokurör esitas seejärel korduva küsimuse, kus valu oli. Seepeale Y vastas, et kätes ja seljas. Prokuröri küsimusele, kui kaua X hoidis kätest ülevalt kinni, vastas kannatanu, et mingid sekundid, lükkas vastu seina, natuke aega hoidis kinni ja siis eemaldus (vt KoTo, tl 46 pöördel). 6.
4. Kolleegium nõustub maakohtuga, et uuritud tõendid ei kinnita, et süüdistuses kirjeldatud X tegevus, st käsivartest haaramine ja vastu seina surumine, sai tekitada Yle süüdistuses nimetatud tervisekahjustused käeselgadele. Kuivõrd kannatanu tervisekahjustuste fikseerimiseks meditsiiniasutusse ei pöördunud, on väidetavate tervisekahjustustega seotud asjaolud kajastatud Y läbivaatuse protokollis, mille kohaselt tuvastas politseiametnik kannatanul parema käeselja paistetuse pöidla juures ja vasaku käe neljanda sõrme küüne piirkonnas nähtava verekahtlase vedeliku. Kolleegium soostub maakohtuga, et tuvastatud asjaolusid arvestades ei saanud kõnealused vigastused tekkida Y käsivartest (ülevalt) lühiajalisel kinnihoidmisel. Kolleegium nendib, et prokuröri apellatsioonis kõnealuste tervisekahjustuse tekkimise asjaolusid ka ei käsitleta. Küll aga heidab kannatanu esindaja ette, 7

(12)1-23-227 et maakohtu poolt on küüniline järeldada, et kannatanu kätel olevaid vigastusi ei saanud põhjustada süüdistatava tegevus. Pealekauba olevat kohus jätnud analüüsimata, kuidas need vigastused said Yle tekkida. Apellant jätab tähelepanuta, et maakohus on otsuses (vaagides nii kannatanul kui ka süüdistataval rüseluse käigus kätele tekkinud mõningaid tervisekahjustusi) arusaadavalt põhjendanud, et süüdistuses märgitud kannatanu käeselgade piirkonna paistetus tekkis suure tõenäosusega vastastikuse rüseluse käigus, kui kannatanu püüdis süüdistatavalt oma telefoni tagasi saada (järgnedes talle trepikotta) ning süüdistatav omakorda tõukas kannatanut endast eemale, et minema pääseda. Sellise järelduse tegemisel, millega kolleegium nõustub, lähtus maakohus lisaks süüdistatava ja kannatanu ütlustele põhjendatult neil tuvastatud kahjustuste asukohast, kirjeldusest kui ka sündmuskoha vaatlusel tuvastatud asjaoludest (koridori krohvitud sein, süüdistatava riideeseme(te)lt eemaldunud detailid nii korteri kui ka väliskoridori põrandal). Samuti viitab kolleegium, et maakohtu küsimusele, millest tekkisid käeselgade vigastused, vastas kannatanu: kuidas see täpselt tuli, ei tea, ilmselt lükkamise käigus, haarates, mingisugune kiskumine. Seega nõustub kolleegium kokkuvõtvalt maakohtuga, vaidlusalusel juhul ei leidnud tõendamist, et kannatanu lühiajaline kätest kinnihoidmine ja vastu seina lükkamine, põhjustas kannatanule süüdistuses kirjeldatud tervisekahjustuse. 6.

1. Samuti ei veena kolleegiumi ei apellantide argumendid, et süüdistuses kirjeldatud X poolt kannatanu kätest (käsivartest) haaramist ja vastu seina surumist, saab pidada KarS § 121 sätestatud teise alternatiivi järgi valu tekitavaks kehaliseks väärkohtlemiseks. Kannatanu ristküsitlusel antud ütluste kohaselt hoidis süüdistatav teda korteri koridoris kinni vaid natuke aega (mõned sekundid), eemalduses seejärel temast. Kannatanu ütlustest ei nähtu tõsikindlalt, kuidas ja millest tingituna tal sellise tegevuse tagajärjena valuaisting tekkis. Kolleegium, uurinud politsei vormikaamera salvestist tõdeb, et sellel talletatust nähtuvalt ei mäletanud kannatanu vähem kui paar tundi pärast sündmust toimunut kirjeldades, kuidas (ja millise süüdistatava tegevuse läbi) ta haiget sai. Kannatanu märkis üldistatavalt, et selg olevat valus, käsi paistes, lõual paistetus ‒ mingid asjad (vigastused) tal olevat ning kinnitas, et süüdistatav teda otseselt ei löönud (KoTo, tl 20-21). Vahemärkusena peab kolleegium vajalikuks välja tuua, et politsei vormikaameraga salvestatu kohaselt ei tuvastanud politseitöötaja läbivaatusel tervisekahjustusi kannatanu seljal ega käsivartel, mis on sedastatud ka isiku läbivaatuse protokollis (KoTo, tl-d 13-15). Samuti ei nähtu selliseid vigastusi politsei koostatud lähisuhtevägivalla infolehel (KoTo, tl-d 22-23). Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kannatanu esindaja heidab apellatsioonis maakohtule alusetult ette lähisuhtevägivalla infolehe analüüsimata jätmist, jättes tähelepanuta, et maakohus on tõendeid kogumis käsitledes seda otsuses tegelikult teinud. 6.
2. Lisaks eelnevale viitab kolleegium, et vastuseks maakohtu küsimusele, kus kannatanu tundis valu esimesel korral, kui X võttis tal käsivartest ja lükkas vastu seina, vastas kannatanu, et olevat tundnud seda eelkõige seljas. Kohtu täpsustavale küsimusele, kas kannatanu on kindel, et valu oli seljas, vastas aga viimane, et pole selles 100 protsenti kindel (KoTo, tl 48 pöördel). Kolleegium on päri maakohtuga, et kuigi X tegevuse tagajärjel võis kannatanu tunda vastu seina lükkamisel ja kätest kinnihoidmise ajal mõningat valuaistingut, ei saa kõnealusel juhul süüdistuses kirjeldatud X tegu, sh lükkamist ja lühiajalist kätest kinnihoidmist, pidada välise teopildi järgi olemuslikult nii intensiivseks, et selle tagajärjel kannatanul tekkinud võimalikku valutunnet saaks Xle objektiivselt omistada. Kolleegiumi hinnangul kinnitavad kannatanul sedastatud kehalist terviklikkust väheoluliselt mõjutavad tervisekahjustused koostoimes asjaoluga, et kannatanu ei pidanud vajalikuks pöörduda nende kontrolliks (ega raviks) arsti poole ja tervisekahjustused ei vajanud meditsiinilist sekkumist, ega suuda tõsikindlalt kirjeldada valu tajumisega seonduvat, et arutataval juhul ei ole valuaistingu 8

(12)1-23-227 tekkimine süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Kolleegiumi hinnanul ei saa kõnealusel juhul käsivartest lühiajalist kinnihoidmist ja vastu seina lükkamist hinnata objektiivse kõrvalseisja seisukohast ka teo tüüpilise tagajärjena. Kohtupraktikas on leitud, et kui valu või tervisekahjustuse tekkimine pole objektiivse kõrvalseisja seisukohast hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb ka teo tagajärje objektiivset omistamist eitada (vt nt RKKKo 1-18-7833, p 27). 6.

1. Apellantide arvates täitis X KarS § 121 objektiivse koosseisu süüdistuses kirjeldatud kolmel korral kannatanu jõulise lükkamisega (korteri koridoris ja väliskoridoris), tekitades kannatanule valu ja tervisekahjustuse. Prokuröri arvates on valu võimalik põhjustada kannatanu jõuliste lükkamistega, kui sellele järgneb kannatanu kukkumine või põrkumine vastu kõva pinda ja sellise intensiivsusega tegu on keskmise mõistliku kõrvalseisja hinnangul tajutav valu põhjustavana ja ei saa rääkida kannatanu füüsilist puutumatust vähesel määral riivava aktist. Apellandid heidavad ka ette, et maakohtu arvates põhjustas justkui kannatanu ise oma aktiivse käitumisega rüseluse. Apellandid leiavad, et kannatanu oli õigustatud asjaõigusseaduses sätestatud omaabi korras võtma süüdistatavalt jõuga tagasi oma mobiiltelefoni ja süüdistataval puudus hädakaitseõigus, sh õigus kannatanu suhtes füüsilist jõudu kasutada. Kolleegium soostub maakohtuga, et tõendamist ei leidnud, et X täitis ka süüdistuses kirjeldatud järgneva tegevusega KarS § 121 koosseisu. Maakohtus tuvastatu kohaselt soovis süüdistatav kannatanu korterist pärast telefoni võtmist lahkuda. Kannatanu kinnitas maakohtus (ja ka ringkonnakohtus) korduvalt, et ta järgnes korterist lahkuvale süüdistatavale eesmärgiga saada oma telefon tagasi ning selle käigus võis süüdistatavast kinni võtta. 6.
2. Süüdistuses kirjeldatu kohaselt tõukas (korterist lahkuda sooviv) X kätega Y endast eemale ning kannatanu kukkus istmikuga põrandale. Kui kannatanu tõusis püsti, lükkas X teda uuesti, mille tagajärjel kannatanu kukkus lõuaga vastu uksepiita, mis põhjustas talle lõua piirkonna marrastuse ja füüsilist valu. Maakohtus toimunud ristküsitlusel vastas kannatanu prokuröri küsimusele, mitu korda X teda lükkas: ühe korra lükkas, kaks korda kukkusin, kolmas kord oli see, kus oli trepikojas, ta läks jooksuga ära sealt. Prokuröri täpsustavale küsimusele, miks ta kukkus trepikojas kahel korral, vastas kannatanu, et võimalik, et jõuline lüke. Küsimusele, kas ta kukkumise põhjust mäletab, vastas kannatanu, et arvab, et kui X lükkas, põrand oli libe, võis ta samal ajal libastuda, kukkus koridoris pikali ja ühel korral oli kõhuli maas ja lõug vastu uksepiita, aga ei mäleta seda hetke, kuidas sinna sai. Kui prokurör täpsustas, mida tundis Y kukkudes, vastas viimane, et tugevat valu, nägu oli uksepiida peal. Küsimusele, kus valutunne oli, vastas kannatanu: ei tea, võibolla oli seljas, kuna seljaga lükkas vastu seina (KoTo, tl-d 45 pöördel – 46). Süüdistuse kirjelduse kohaselt tõukas süüdistatav seejärel kannatanu vastu trepikojas asuvat metallredelit, mille tagajärjel Y tundis seljas tugevat valu ja sait tervisekahjustusena selja valulikkuse. Maakohtu istungil selgitas kannatanu prokuröri küsimustele vastates, et jooksis Xle trepikotta järele, et telefon tagasi saada. Kannatanu väitel lükkas X ta vastu koridoris olevat redelit ja ta ei mäleta, et Xl oli siis poeg süles. Y väitel sai ta vastu redelit tõukamisest haiget, valu tekkis keset selga. X ja lapsed olevat jooksnud õue, kannatanu järgnes ning kui X telefon kukkus maha, võttis kannatanu selle enda kätte (KoTo, tl 46). 6.
3. Kolleegium tõdeb, et mõlemad apellandid, rõhutades kannatanu õigust süüdistatavalt jõuga oma telefon tagasi nõuda, soostuvad maakohtu tuvastatud asjaoludega, et süüdistatava ja kannatanu omavaheline tüli ja rüselus jätkus pärast seda, kui süüdistatav kannatanult telefoni ära võttis. Süüdistatav soovis kannatanu telefoniga lahkuda, kannatanu aga üritas oma telefoni süüdistatava käest iga hinna eest (apellantide väitel seaduslikku omaabi teostades) 9

(12)1-23-227 tagasi saada, järgnedes selleks süüdistatavale nii trepikotta kui ka õue. Tekkinud rüseluse käigus haaras kannatanu muu hulgas süüdistatavat riietest selliselt, et süüdistatava riideesemest eemaldusid tükid, mis on fikseeritud sündmuskoha vaatlusel. Muu hulgas õnnestus kannatanul enda kätte saada rüseluse käigus maha kukkunud süüdistatava telefon. Seega kandus korteris alanud rüselus, millega kaasnes X ja Y füüsiline kontakt korteri koridorist trepikotta ning jätkus kannatanu initsiatiivil. Rüseluse käigus üritas X end Yst vabastada ja teda eemale tõugates lahkuda. Uuritud asjaoludest nähtuvalt ei hoidnud kannatanut süüdistatavale järgnemast ja oma telefoni tagasi nõudmast omavahelise rüseluse käigus X tõukamised ega kukkumised. Kolleegium leiab nõustuvalt maakohtuga, et praegusel juhul ei leidnud tõendamist, et X tõukas kannatanut sooviga tekitada talle valu või tervisekahjustust või möönis kannatanut tõugates selliste tagajärgede saabumist. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et tõugates vastastikuse rüseluse käigus jõuga oma telefoni tagasi nõudvat kannatanut endast eemale, ei saanud X näha ette, et kannatanu libiseb ja kukub maha või põrkub vastu metallredelit. Tuvastatud asjaolud viitavad, et süüdistav tõukas kannatanut selleks, et temast eemalduda ja telefoni mitte tagastada. Seega pole tõendatud, et X täitis oma tegevusega KarS § 121 subjektiivse koosseisu. Tuvastatud asjaolude pinnalt ei nõustu kolleegium prokuröriga, et X pidas võimalikuks ja möönis, et põhjustab oma tegevuse (kannatanu lükkamistega) Yle füüsilist valu ja talle on objektiivselt omistatav kaudse tahtluse vormis kannatanule valu põhjustamine. Samuti ei nõustu kolleegium kannatanu esindaja väitega, et X tegutses kannatanut kätest pigistades ja teda korduvalt tõugates otsese tahtlusega. 6.

1. Kolleegium märgib täiendavalt, et vastates maakohtus prokuröri küsimustele, väitis kannatanu, et tundis valu selja piirkonnas, kui X teda tõukas. Vastates teisesküsitlusel kaitsjale (kas Xl oli ka vigastusi või tema riided katki) väitis kannatanu, et ei pannud seda tähele ning lisas, et ta polevat algul saanud aru, mis tal endal viga on, sai aru, et lõual midagi on, kipitas. Kaitsja küsimusele, miks kannatanu ei pöördunud tervisekahjustustega seoses arsti poole, väitis kannatanu, et oli šokis. Samuti lisas kannatanu, et kui politsei olevat temalt küsinud, kas on vaja helistada EMO-sse, ei soovinud ta seda, sest ei saanud aru, et midagi suurt (viga) oleks. Lisaks ei olevat tahtnud kannatanu perearsti juurde XXXle üksi minna, sest ei julgenud järgmisel päeval üksi liikuda. Küsimusele, kas vajadus arsti juurde minekuks oli, vastas kannatanu, et lõuale pani külma peale ja selg valutas, aga arstile ei läinud (KoTo, tl-d 47 pöördel-48). Ringkonnakohtu istungil väitis kannatanu kohtu küsimusele vastates, et ei julgenud arsti juurde minna, sest tal ei olnud autot, millega liikuda ja seetõttu rääkis arstiga vaid telefoni teel. Kui kannatanu ütlustest selgus, et talle tuli järgmisel päeval sugulane järgi autoga ning kohus uuris nimetatud asjaolu valguses, miks on kannatanu varem väitnud, et ta ei julgenud ega saanud arstile minna puuduva auto tõttu, vastas kannatanu, et ta ei teadnud tol hetkel, et tal võiks olla vaja arsti juurde minna, sest politsei juba fikseeris vigastused. Kolleegium märgib täiendavalt, et kuigi kannatanu on veel väitnud, et ei pöördunud arsti poole tülist tekkinud väidetava šoki tõttu, ei pea kolleegium kannatanu ütlusi ja politsei vormikaamera salvestiselt nähtuvat kannatanu kaalutletud ja rahulikku kirjeldust ja reaktsiooni hinnates, kõnealust kannatanu põhjendust arsti juurde mittepöördumiseks eluliselt usutavaks. 6.
2. Kolleegiumi hinnangul viitavad tuvastatud asjaolud ja kannatanu mõnevõrra vastuolulised ütlused, et kannatanu ja süüdistatava omavahelise tüli ja rüseluse käigus kannatanule tekkinud tervisekahjustusi ja võimalikku valu saab pidada objektiivse kõrvaltvaataja pilgu läbi ebaolulisteks, mis ei vajanud meditsiinilist sekkumist. Erinevalt apellantidest leiab kolleegium, et kahjustuse ebaolulisust tunnistab kõnealusel juhul kannatanu tervise mõjutamise ajaliselt lühike kestus, kannatanu enda aktiivne süüdistatava 10

(12)1-23-227 jõuga ründamine oma telefoni kättesaamiseks ja X (vastu)tegevuse vähene intensiivsus. Tuvastatud asjaoludest nähtub, et süüdistatava tegevus seisnes vastastikuse rüseluse käigus sisuliselt peamiselt kannatanu endast eemale tõukamises. Kuigi kannatanu kukkus selle käigus põrandale ning vastu redelit, pole valulik selg, lõuamarrastus ega käelabade piirkonna kriimustused vajanud mingit meditsiinilist sekkumist. Kannatanu väitel pani ta lõuale peale külma, aga kannatanu ütlustest ei tulene, et ta oleks käeselgade paistetust või seljavalu pidanud mingil viisil, näiteks valuvaigistite manustamisega, leevendama või ravima. Kannatanu ei pidanud ka vajalikuks haiglasse pöörduda ei isikukahju fikseerimiseks ega tervisliku seisundi parandamiseks. Järelikult ei ole X tegevusega kahjustatud Y heaolu ja kehalist puutumatust olulisel määral ning X käitumist ei saa pidada kriminaalkorras karistatavaks kehaliseks väärkohtlemiseks ka teopildi vähese intensiivsuse tõttu. Kokkuvõtvalt peab kolleegium põhjendatuks maakohtu poolt järeldust, et Xle pole KarS § 121 tähenduses alust ette heita Yle tervisekahjustuse põhjustamist ega ka valu tekitanud väärkohtlemist. 6.

1. Apellandid leiavad, et maakohus pidanuks H ja K ütlusi käsitlema iseseisvate tõenditena KrMS § 66 lg 2 p 21 tähenduses, kuivõrd Y rääkis tunnistajatele juhtunust, olles vahetult tajutud kehalise väärkohtlemise mõju all ega moonutanud tõde. Kolleegium märgib, et maakohtu otsusest ei nähtugi, et kohus oleks selles osas (eeskätt tunnistaja H puudutavalt) võtnud prokurörist täielikult erineva seisukoha. Pigem on küsimus selles, kas ja kui palju kannatanu tegelikult üldse tunnistajatele juhtunust rääkis. Tunnistaja Hle avaldas kannatanu pärast sündmust, et selg on valus. Kohus märkis õigustatult, et muu hulgas kuulis H sellest siis, kui Y andis H ja K elukohas politseile juhtunu kohta selgitusi. Tunnistaja H ristküsitlusel antud ütluste kohaselt nägi ta kannatanu labakäel ja lõua otsas väikseid marrastusi ja kannatanu kaebas seljavalu siis, kui nad olid jõudnud tunnistaja koju (KoTo, tl 41 pöördel). Tunnistaja K maakohtus antud ütlustest ei nähtu, et kannatanu oleks temale avaldanud tervisekahjustuse või valuga seotud asjaolusid. Seega tõdeb kolleegium, et tunnistajatest teadis üksnes H anda ütlusi kannatanult kuuldud seljavalu kohta. Siinjuures tuleb rõhutada, et kummalegi tunnistajale ei rääkinud kannatanu aga süüdistuses kirjeldatud kehalisest väärkohtlemisest ning omavahelise tüli ja rüseluse käigus toimunust (peale kannatanu ja süüdistatava telefonidega seonduvate asjaolude). Kannatanu versiooni toimunust kuulsid tunnistajad siis, kui Y andis nende korteris politseile juhtunust ülevaadet. Seega nõustub kolleegium maakohtuga, et arutatavas asjas on kannatanu ütlused X süüküsimuse otsustamisel keskseks tõendiks. Siinkohal märgib kolleegium, et nõustumisväärne ei ole kannatanu esindaja väide, et maakohus pidas süüdistatava ütlusi objektiivsemaks kui kannatanu ütlusi. Arusaamatu (ja põhjendamata) on kannatanu esindaja etteheide, et maakohus pole analüüsinud süüdistuse piiridest väljapoole jäävat X käitumist. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus hinnanud tõendeid KrMS § 61 alusel kogumis oma siseveendumuse kohaselt, eelistamata süüdistatava ütlusi kannatanu ütlustele. Menetluskulud 6.
2. Süüdistatava kaitsja A. Neiland taotleb esitatud menetluskulude nimekirjas Xle apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamist. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal prokuröri ja kannatanu esindaja apellatsioonidele vastuse koostamiseks 90 minutit ja ringkonnakohtu istungi ettevalmistamiseks 90 minutit, s.o kokku 180 minutit, mille eest taotletav tasu on 259,20 eurot, sh käibemaks 43,20 eurot. 19.09.2023 ringkonnakohtu istungil osalemise ajakuluks on kaitsja märkinud prognoositava ajavahemiku 10.00-12.00, s.o 120 minutit ja selle eest taotletavaks tasuks 172,80 eurot, sh käibemaks 28,80 eurot. 19.09.2023 kohtuistungi protokolli järgi kestis istung 10.00 kuni 11.
3. Seega on kaitsja 11

(12)1-23-227 istungil osalemise ajakulu 90 minutit, mille tasu moodustab 129,60 eurot, sh käibemaks 21, 60 eurot. Seega moodustab kaitsja taotletav tasu koos käibemaksuga kokku 388, 80 eurot, sh käibemaks 64, 80 eurot. 6.

1. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtukolleegium peab kaitsja nimetatud toiminguid vajalikuks ja apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisel tehtud kulutuste eest taotletava tasu suurust vajalikuks ja mõistlikuks. Eeltoodust tulenevalt on kolleegiumi hinnangul põhjendatud rahuldada (arvestades istungi ajakulu) kaitsja taotlus menetluskulude hüvitamiseks 399,80 euro ulatuses (käibemaks 64,80 eurot). KrMS § 185 lg-s 2 sätestatu kohaselt, kui apellatsioonimenetluses tehakse sama seadustiku § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kuivõrd ringkonnakohus jätab maakohtu X suhtes tehtud õigeksmõistva otsuse muutmata ja prokuratuuri ja kannatanu esindaja apellatsiooni rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluses tekkinud õigusabi kulud jätta Eesti Vabariigi kanda. 6.
2. Yle lepingulise esindaja õigusabi osutamisega seotud apellatsioonimenetluse kulude kohta ringkonnakohtule andmeid esitatud ei ole 6.
3. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu Rapla kohtumaja 05.04.2023 otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 12