KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-19-17377 Otsuse tegemise aeg ja koht 26. september 2023, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kang

§ 657lg 1 p 2).

1. Hagiavalduses esitatud asjaoludest ja X arvelduskontode väljavõtetest nähtub, et X on teinud pankrotivõlgnikule järgmised ülekanded: 20.07.2016 - 10 000 eurot, 28.10.2016 – 10 eurot, 25.01.2017 – 5000 eurot, 19.05.2017 – 15 000 eurot, 07.06.2017 – 8000 eurot, 27.02.2018 – 4550 eurot, 12.04.2018 – 15 eurot, 13.04.2018 – 3000 eurot, 19.04.2018 – 930 eurot, 11.05.2018 – 1 eurot. Seega kokku 46 506 eurot. Kõikide ülekannete selgituseks on märgitud laen.
2. Hagiavalduse kohaselt tehti need laenuülekanded kirjalike laenulepingute alusel - X ja pankrotivõlgniku vahel sõlmiti ajavahemikul 20.07.2016 - 07.04.2018 seitse laenulepingut intressiga 12 % aastas, viivise määraga 0,2 % päevas ja laenude tagastamise tähtajaga 31.03.
4. 28.10.2021 ekspertiisiakti nr 21E-DM0025 kohaselt on 19.05.2017, 07.06.2017, 27.02.2018 ja 07.04.2018 laenulepingud tõenäoliselt vormistatud (välja prinditud ja allkirjastatud) samaaegselt tagantjärele. 20.07.2016 ja 20.01.2017 laenulepingute puhul esineb viiteid, et need võivad olla valmistatud samaaegselt. Ekspertiisiakti kohaselt ei ole laenulepingute vormistamise aega võimalik määrata.
5. Riigikohus on 09.04.2020 otsuses tsiviilasjas nr 2-17-14766 p-s 15 selgitanud, et ainuüksi see, et dokument on allkirjastatud hiljem, mitte lepingus märgitud ajal (intellektuaalne võltsimine), ei välista lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb arvestada, et hageja taotleb vaidlusaluste lepingute alusel nõude tunnustamist pankrotimenetluses. Pankrotiseaduse § 42 sätestab, et pankroti väljakuulutamisega loetakse võlgniku võlausaldajate kõigi nõuete täitmise tähtpäev saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti. Pankrotiseaduse § 93 lõike 1 kohaselt on võlausaldajad kohustatud hiljemalt kahe kuu jooksul pankrotiteate väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast arvates teatama haldurile kõigist oma enne pankroti väljakuulutamist tekkinud nõuetest võlgniku vastu, sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude täitmise tähtpäevast. Arvestades, et ekspertiisiakti kohaselt on neli laenulepingut tõenäoliselt vormistatud samaaegselt tagantjärele, veel kahe laenulepingu puhul esineb viiteid, et need võivad olla valmistatud samaaegselt, ning et laenulepingute vormistamise 5 aega ei ole võimalik määrata, siis ei loe kohus tõendatuks, et kirjalikud laenulepingud sõlmiti enne pankroti väljakuulutamist, ning et laenude andmine toimus kirjalikes laenulepingutes sätestatud tingimustel.
6. Maakohtu otsusest ei selgu aga, miks ei saa vaidlusaluseid rahaülekandeid käsitleda suuliste laenulepingutena. Otsusest ei nähtu, millise õigussuhte alusel maakohtu hinnangul ülekanded siis tehti, kui neid ei tehtud laenusuhete raames. Ka kostja ei ole tõendanud, et rahaülekanded oleksid tehtud mõne muu õigussuhte raames. Kolleegium leiab, et kuna rahaülekanded on tehtud ning ülekannete selgituseks on märgitud „laen“, siis on võimalik lugeda tõendatuks, et X ja pankrotivõlgniku vahel olid suulised laenulepingud. Ka X on 30.11.2020 menetlusdokumendis märkinud, et kui kostja poolt vaidlustatud kirjalikud laenulepingud ära langevad, siis ei muuda see laenusuhet olematuks.
7. Käesolevas asjas ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et suulised laenulepingud olid tähtajalised. Seega tuleb lähtuda sellest, et laenulepingud olid tähtajatud. Kuna tõendamata on, et X on enne pankroti väljakuulutamist laenulepingud üles öelnud (VÕS § 398 lg 1), siis ei ole ka tõendatud, et pankrotivõlgnik oli enne pankroti väljakuulutamist laenu tagastamisega viivituses, mistõttu ei saa hagejal olla viivisenõuet.
8. X on laenulepingute alusel pankrotivõlgnikule üle kandnud 46 506 eurot. Hagiavalduse kohaselt on pankrotivõlgnik maksnud põhivõlga tagasi 22.05.2017.a 110 eurot ja 10.10.2017.a 185 eurot. Lisaks nähtub pankrotivõlgniku arvelduskontolt LHV pangas, et 12.10.2017 on pankrotivõlgnik tagastanud Xle laenu 140 eurot. Seega on pankrotivõlgnik tagastanud laenu kokku 435 eurot. Ringkonnakohus loeb selle VÕS § 88 lg 6 p 4 alusel tasutuks varaseima laenulepingu ehk 20.07.2016 ülekantud laenusumma katteks. Seega on pankrotivõlgniku põhivõlg 46 071 eurot.
9. VÕS § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Käesoleval juhul ei ole suuliste laenulepingute intressimäära tõendatud. VÕS § 397 lg 2 kohaselt, kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga VÕS §-s 94 sätestatud määr.
10. X on alates 06.10.2016 pankrotivõlgniku ainuosanik ja alates 01.02.2017 juhatuse liige. Sellest tulenevalt asub kohus seisukohale, et 28.10.2016 ja hiljem sõlmitud laenulepingud on sõlmitud X majandus- või kutsetegevuses ning neilt tuleb tasuda intressi. Esialgne kostja esitas tõendina graafiku Eesti Panga andmetest, millest järelduvalt oli kinnisvaraarenduses pikaajaliste laenude intressimäär vaidlusaluste laenude andmise ajal ca 2 – 3 % aastas. Esialgne hageja esitas pankade ja teiste krediidiasutuste kodulehtedelt väljavõtted, mille kohaselt on laenude intressid vahemikus 9 – 25 % aastas. Kolleegium märgib, et esialgse hageja esitatud andmed intresside kohta on
11. aastast, s.o mitte vaidlusaluste laenude väljamaksmise perioodist. Lisaks on tegemist krediidiasutuste kodulehekülgedelt võetud üldise intressiinformatsiooniga. Ringkonnakohtu hinnangul on asjakohane lähtuda Eesti 6 Panga andmetest, millest nähtub juba välja antud pikaajaliste laenude intressimäär kinnisvaraalases tegevuses vaidlusaluste laenude väljamaksmise ajal. Eeltoodust tulenevalt peab kolleegium põhjendatuks arvestada intressi määraga 2,5 % aastas. Hageja on arvestanud intressi kuni
12. märtsini
14. Arvestades intressi alates 28.10.2016 väljamakstud laenudelt alates laenusummade väljamaksmise päevast kuni
15. märtsini 2019, määraga 2,5 % aastas, on intressi suuruseks kokku 1556,22 eurot.
16. Seega tuleb vaidlusalust nõuet tunnustada summas 47 627,22 eurot (46 071+1556,22) teises rahuldamisjärgus. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 32.

§ 163

lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Seega tuleb poolte menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta 21 % ulatuses hageja kanda ja 79 % ulatuses kostja kanda. 33. Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (

§ 177lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov 7