Obsah (11)

§ 232§ 442§ 657§ 652§ 654§ 162§ 171§ 174§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 15.06.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-20-19024 Koht

§ 232

lg-ga 1, hageja faktilised väited on jäetud tähelepanuta, puuduvad vastavad põhjendused. Seega ei vasta maakohtu otsus

§ 442lg 8 nõuetele.

1. Kostja ei nõustu maakohtu järeldusega, et kostjal on õigus lubada hagejale ligipääsu kinnistule, kus asub tarbimiskoht. Kostjal on võimatu seda kohustust täita. Maakohus oleks saanud üksnes tuvastada, et kostja on oma kohustusi rikkunud, aga mitte kohustada kostjat lubama ligipääsu võõrale kinnisasjale.
2. Ebaõiged on maakohtu järeldused ja põhjendused, nagu samastuks juriidilise isiku õigused füüsilise isiku õigustega. Maakohus järeldas ebaõigesti, et kostjale tekivad õigused sellest, et kostja juhatuse liige EH on kinnistu omanik. Kostja esitas vastuväite, et juriidilisel isikul puuduvad kinnistu valdus- ja kasutusõigus. Maakohus järeldas ebaõigesti, et kostja juriidiline aadress annab kostjale õiguse kinnistut käsutada või kasutada.
3. Asjakohatud on materiaalõiguse normid, mis käsitavad hageja kohustusi, mis tulenevad elektrituruseadusest ja võrgueeskirjast, kuna seadusest tulenevat kohustust peab täitma hageja, mitte kostja.
4. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kinnistul asuv mõõteseade kuulub hagejale. Maakohus ei selgitanud, millega hageja elektripaigaldise kuuluvust tõendas. Tõendatud on vastupidine, et elektripaigaldised ja/või mõõteseade ei kuulu hagejale. Asjakohatu on maakohtu viide nagu pidanuks kostja tõendama, et seade ei kuulu hagejale. Kostja tõi välja, et hageja tõendist nähtub, et arvesti kehtivuse alguskuupäevaks on märgitud 19.04.2002 ning et hageja on asutatud aastal
5. Seega ei ole hageja seda seadet paigaldanud, omandist rääkimata. Maakohus jättis selle asjaolu hindamata.
6. Tüüptingimuste p-st 4.7 tulenevalt on kostjal kohustus tagada hagejale ligipääs kõikidele võrguettevõtja elektripaigaldistele. Kuivõrd on tõendamata, et mõõteseade, millele hageja ligipääsu kostjalt taotleb, kuuluks hagejale, siis ei saa ka kohustada kostjat sellele tüüptingimuse alusel ligipääsu võimaldama, kuna mõõteseade ei kuulu hagejale, s.o võrguettevõttele.
7. Ebaõige on maakohtu järeldus, et hageja ei soovi mõõteseadet kinnistult eemalda. Hageja on kogu menetluse väitnud, et mõõteseade kuulub talle ja ta soovib selle vahetamise käigus eemaldada. Seega on maakohus loonud võimaluse hagejal omandada talle mittekuuluv seade ning asuda õigusvastaselt seda kolmanda isiku kinnistult eemaldama.
8. Maakohus on väga kitsendavalt käsitanud asjaolusid seoses küsimusega, kas kostja keeldumine kaugloetavast elektripaigaldisest on olnud põhjendatud ning kas hageja tegevus on olnud õigusvastane. Vaidlus ei ole mitte üksnes kaugloetava elektriseadme vahetamise faktis, vaid ka selles, milliseid andmeid seade kogub, kes neid andmeid töötleb ja kas see toimub õiguspäraselt või mitte ning seadme omadustes üldisemalt, mh võimaluses katkestada vooluühendus üle mobiilside. Maakohus jättis kostja vastuväited ja tõendid tähelepanuta.
9. Kostja on esile toonud, et seaduse järgi peab seade võimaldama üksnes kauglugemist vähemalt 1 kord ööpäevas. Hageja on õigeks võtnud ega ole esitanud vastuväiteid, et seade tekitab turvariski, võimaldades voolu katkestada üle mobiilside. Seega on kostja keeldumine põhjendatud. Kokkuvõttes on seade, mida hageja soovib paigaldada, oma omaduste poolest ebaproportsionaalne võrguteenuse osutamise jaoks, ning pole võimalik veenduda, kas seadme kaudu edastatavate andmete kasutamine on kooskõlas kliendilepinguga. Tõendatud on ka hetkel õigusvastane andmete kasutamine. 6 2-20-19024
10. Maakohtu viide kliendilepingule, justkui leping tagaks andmete töötlemise seaduslikkuse, on meelevaldne, kuna leping ei taga automaatselt andmete töötlemise seaduslikkust. Hageja ei ole esitanud vastuväidet ega üritanud neid asjaolusid ümber lükata.
11. Kostjal on õigus keelduda kohustuse täitmisest, kuna asjaolusid arvestades on hageja nõue ebamõistlik ning hea usu põhimõtetega vastuolus (VÕS § 111 lg 3).
12. Alternatiivselt võib tüüptingimuste p-st 4.7 tulenev kostja kohustus tagada hagejale ligipääs kõikidele võrguettevõtja elektripaigaldistele olla õigustühine VÕS § 42 lg 3 p 3 järgi. Maakohtu käsituse järgi peab kostja nõustuma sisuliselt ükskõik milliste hageja nõudmistega, isegi kui need on ebaproportsionaalsed ja õigusvastased.
13. Maakohus leidis ebaõigesti, et mast nr 6 ei asu transpordimaal ning et mastid ja liinid kuuluvad hagejale. Kostja esitas tõendina kuvatõmmise Maa-Ameti kaardirakenduse aerofotost ja 27.01.22 väljavõtte, millelt nähtub masti asukoht sinises ringis ja et see ei asu Sillaotsa kinnistul. Asjaolu, et maakohtu jaoks ei nähtunud aerofotolt mast, ei oma asja õigeks lahendamiseks tähtsust. Tähtsust omab ainult faktiväide, et mast asub sinise ringi sees ja riigimaal.
14. Maakohus jättis arvestamata, et võrgueeskirja § 29 lg-st 5 tulenev kohustus mõõta tarbimist just kauglugemisseadmega on vastuolus põhiseaduse §-ga
16. Maakohus eksis menetluskulude väljamõistmisel. Hageja on välja andnud enda esindamiseks volikirja Eesti Energia AS juristile. Sama isik töötab Eesti Energia AS-s töölepingu alusel ning seega saanuks hageja küsida üksnes sõidukulude hüvitamist, kuna tegu on sama kontserni töötajaga. Eesti Energia AS on õigusvastaselt esitanud hagejale arveid keskmise advokaadi tunnimäära ulatuses. Vastustaja seisukoht
17. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
18. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 järgi jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Apellatsiooniastme menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. 45.

§ 652

lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on läbi viinud nõuetekohase eelmenetluse ja arutanud pooltega piisavas mahus nii tõendamiskoormust kui õiguse kohaldamisega seonduvat. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses

§ 654lg 6 järgi ei korrata.

1. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on jätnud tähelepanuta kostja esitatud faktilised väited ja tõendid. Kostja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus esitatud väiteid ja vastuväiteid, mida maakohus on vaidlustatud otsuses piisava põhjalikkusega 7 2-20-19024 käsitanud. Maakohus on õigesti hagi rahuldanud VÕS § 108 lg 2 järgi, kohustades kostjat täitma võrgulepingust tulenevat kohustust. Ringkonnakohus vastab järgnevalt apellatsioonkaebuse väidetele.
2. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja registrijärgne asukoht on kinnistul, kus paikneb elektrienergia mõõteseade, ja kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et tal puudub ligipääs kinnistule. Ainuüksi see, et kinnistu ei kuulu kostjale, sellise järelduse tegemiseks alust ei anna. Kuna võrguleping nr 1260034597 võrguteenuse osutamiseks on sõlmitud poolte vahel, siis ei oma asja lahendamisel määravat tähtsust, et kinnisasi, kus mõõteseade paikneb, kuulub kostja juhatuse liikmele EHle ja LKle.
3. Võrgulepingu lisaks olevate kostja võrgulepingu tüüptingimuste p 4.7 järgi on kostja kohustatud tagama 14 päeva jooksul asjakohase teate edastamisest ligipääsu kõikidele võrguettevõtja elektripaigaldistele (sh mõõtesüsteemidele, kaitseseadmetele ja mõõtmata voolu ahelatele) nende teenindamiseks ja mõõtesüsteemi näitude fikseerimiseks. Kostja on korduvalt keeldunud võrgulepingu tüüptingimuste p-st 4.7 tulenevate kohustuse täitmisest. Ringkonnakohtu arvates ei ole tüüptingimuste p 4.7 tühine kostja poolt viidatud VÕS § 42 lg 3 p 3 järgi. Menetluses ei ole esile toodud asjaolusid, millest võiks järeldada, et tüüptingimuste p-ga 4.7 on välistatud kostja seadusest tulenev õigus keelduda kohustuse täitmise vastuvõtmisest ja oma kohustuse täitmisest vastastikuse lepingu puhul või on piiratud seda ebamõistlikult.
4. Kostja väitel kuulub mõõteseade mitte talle, vaid kinnistu omanikule ja hagejal ei ole õigust seda eemaldada. Maakohtu vastupidine järeldus on apellandi arvates ebaõige. Maakohus tuvastas, et elektripaigaldisena on hageja infosüsteemis registreeritud ühetariifne mõõteseade Standard Elecricity Meter, mis on kehtiv alates 19.04.
5. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et kinnistul asuv mõõteseade kuulub kinnistu omanikele. Hageja soovib uue kaugloetava mõõteseadme paigaldada samale kinnistule, aga teise kohta, mistõttu ei ole vajalik eemaldada vana mõõteseadet ning hageja väitel ei plaani ta seda ka teha. Hageja on esile toonud, et lüliti paigaldatakse mastile nr 6 ja mõõteseade mastile nr 9, mis mõlemad paiknevad samal kinnistul, millel asuva hoone juures paikneb mõõteseade praegu (tl 85). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja esitatud aerofotolt ei ole võimalik tuvastada, et mast nr 6 asuks transpordimaal väljaspool kinnistut, millel paikneb mõõteseade praegu.
6. Kostja väitis, et uus mõõteseade põhjustab turvariski, kogudes andmeid, mis võivad kostjat kahjustada, ja mobiilside abil saab võrguühenduse katkestada. Kaugloetav mõõteseade mõõdab tarbitud elektrienergiat ja kostja kartus mõõteseadmest tuleneda võiva väidetava turvariski osas on oletuslik ja põhjendamatu. Arvestades, et hageja elektrisüsteemid on juhitavad elektrooniliselt, siis voolu katkestamiseks ei ole eeldatavalt vajalik füüsiliselt sekkuda liini toimimisse, kuid vastavalt pooltevahelisele lepingule hageja ei saa elektrienergiaga varustamist katkestada suvaliselt. See, et kostja väitel on hageja poolt paigaldatav mõõteseade ebaproportsionaalne võrguteenuse osutamiseks, on kostja nägemus ja ei ole millegagi põhjendatud. Mõõteseadmete kaudu laekuvate andmete töötlemine toimub vastavalt seadusele ja hageja kehtestatud kliendiandmete töötlemise põhimõtetele (tl 54-55) ning kohtul ei ole alust kahtlustada, et kaugloetav mõõteseade võiks kuidagi kahjustada kostja privaatsust.
7. Ringkonnakohtu arvates ei ole hageja nõue kostja vastu ebamõistlik ja heade kommetega vastuolus. Apellant viitas väidet esitades VÕS § 111 lg-le 3, mille kohaselt kohustuse täitmisest ei või keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Ringkonnakohtu arvates ei anna kostja poolt viidatud norm alust kostja 8 2-20-19024 soovitud järelduse tegemiseks, kuna kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest järelduks, et hageja esitatud lepingu täitmise nõue ei ole mõistlik või ei vasta headele kommetele.
8. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus jättis arvestamata, et võrgueeskirja § 29 lg-st 5 tulenev hageja kohustus mõõta elektritarbimist kauglugemisseadmisega, on vastuolus põhiseaduse §-ga
9. Maakohus on sätte vastavust põhiseadusele hinnanud vaidlustatud otsuses ja ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
10. Maakohus jättis vaidlustatud otsuses õigesti menetluskulud

§ 162lg 1 järgi kostja kanda.

Menetluskulude jaotamist ei ole kostja vaidlustanud. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus on temalt hageja kasuks ebaõigesti välja mõistnud lepingulise esindaja kulu. Hagejal oli õigusteenuse saamiseks sõlmitud käsundusleping Eesti Energia AS-ga (tl 91) ja hageja volitas ennast esindama Eesti Energia AS juristi SV (tl 23). Hageja on kohustatud tasuma Eesti Energia AS-le osutatud teenuse eest 1237,50 eurot (tl 93). Ebaõige on kostja käsitus, et lepingulise esindaja tasu väljamõistmise välistab asjaolu, et teenust osutas Eesti Energia AS töötaja. Hageja ja Eesti Energia AS on erinevad juriidilised isikud ja teenust osutas SV hageja ja Eesti Energia AS vahel sõlmitud käsunduslepingu täitmiseks. Hagejal tuli tasuda õigusabi eest Eesti Energia AS-le. Maakohus on hinnanud nii esindaja teenuse tunnihinna kui teenuse mahu vastavust asja keerukusele ja osutatud õigusteenuse mahule ja ringkonnakohtul pole alust maakohtu diskretsiooni sekkumiseks. 54. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb

§ 171lg 1 järgi apellatsiooniastme menetluskulud jätta apellandi (kostja) kanda.

55.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kuna maakohus määras hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse kindlaks, teeb seda

§ 174lg 3 alusel ka ringkonnakohus.

56.

§ 175

lg-st 1 tulenevalt peab menetlusosaline kulude jaotuse alusel kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitatud taotluse kohaselt on tema menetluskuluks lepingulise esindaja teenusele kulunud 825 eurot. Kulu on palutud välja mõista ilma käibemaksuta. Hagejat on esindanud lepingulised esindajad Kaarel Tammiste ja Katri-Helena Siirak, teenuse tunnihind oli 150 eurot ilma käibemaksuta. Teenust on osutatud 5,5 tundi, millest 5 tundi kulus apellatsioonkaebusega tutvumisele ja apellatsioonkaebuses toodud seisukohtade analüüsile ning 0,5 tundi vastuse koostamisele ja kohtule esitamisele. Ringkonnakohus leiab, et taotlus tuleb rahuldada osaliselt. Apellatsioonkaebusega tutvumise ja analüüsi aeg ei ole vastavuses toimingu keerukuse ja sellele kuluda võiva ajaga. Ringkonnakohus loeb eeltoodud toimingutele põhjendatud ajakuluks 3 tundi. Juristist lepingulise esindaja teenuse tunnihind ei ole vastavuses keskmise teenuse hinnaga. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et põhjendatud teenuse tunnihinnaks saab lugeda 120 eurot. Eeltoodut arvestades kuulub hüvitamisele apellatsiooniastme menetluskulu 420 eurot (3,5 x 120). 57. Hageja on esitanud

§ 177

lg-le 4 vastava taotluse, mille ringkonnakohus rahuldab ja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kuulub alates käesoleva lahendi jõustumisest väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 9 2-20-19024 58. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) 10