KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Neve Uudelt, Villem Lapimaa, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 18.10.2023, Tallinn Kohtuasja number 2-21-3538

) § 197 lg 1 mõttes olema tekkinud pärast kohtuotsuste jõustumist. Tasaarvestuse lubatavuse määramisel on seega oluline tuvastada tasaarvestusolukorra tekkimise aeg. 4.3.

1. Tasaarvestusolukorra tekkimise aja tuvastamiseks hindas maakohus, kas ja millal muutusid sissenõutavaks menetluskulude hüvitamise nõue ja laenulepingutest tulenevad laenu tagastamise nõuded. Laenusaaja nõue menetluskulude hüvitamiseks tekkis ja muutus sissenõutavaks kohtuotsuste jõustumisega 28.12.
2. Hageja nõude osas leidis maakohus, et kuigi kohtud jätsid tsiviilasjas nr 2-18-124588 hageja laenulepingutest tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks rahuldamata laenulepingute ülesütlemise kehtetuse tõttu, ei tuvastanud kohtud, et hagejal puuduksid mis tahes nõuded laenusaaja vastu. Praeguses asjas on hageja esitanud nõuded teisel alusel. Hagejal on õigus esitada nõudeid tuginedes teistele asjaoludele, mis erinevad tsiviilasjas nr 2-18-124588 lahendatud hagi alusest. 28.12.2020 seisuga, mil tekkis menetluskulude nõue, oli hagejal laenulepingutest tulenevalt olemas sissenõutavaks muutunud nõue (mida on käsitletud allpool). Seega tekkis tasaarvestuse olukord 28.12.2020, st tasaarvestuse vastuväite aluseks olevad asjaolud tekkisid pärast tsiviilasjas nr 2-18-124588 tehtud kohtuotsuste jõustumist. 4.
3. Kolmandaks hindas maakohus, kas hagejal oli õigus 31.12.2020 avaldusega 12.10.2016 ja 16.12.2016 laenulepingud üles öelda. Lepingu ülesütlemise õigus on kujundusõigus, mis ei lähe nõude loovutamisega üle ühelt võlausaldajalt teisele. Hageja laenulepinguid üle ei võtnud, vaid laenuandja loovutas hagejale lepingutest tulenevad nõuded laenusaaja vastu. Nõuete loovutamisega ei läinud hagejale üle õigust laenulepinguid üles öelda ja seetõttu 31.12.2020 avaldusega laenulepingute ülesütlemist ei toimunud. 4.
4. Samuti hindas maakohus, kas hagejal oli 31.12.2020 ülesütlemis- ja tasaarvestusavalduse esitamise aja seisuga sissenõutavaks muutunud nõue laenusaaja vastu, ning kas ja kui suures ulatuses võisid hageja ja laenusaaja vastastikud rahalised nõuded hageja esitatud tasaarvestusavalduse tulemusena lõppeda. 4.5.
5. 31.12.2020 tasaarvestusavalduse aja seisuga oli laenusaajal laenulepingute alusel sissenõutavaks muutunud võlgnevus 314,36 eurot. Tasaarvestuse tulemusena lõppesid poolte nõuded kattuvas ulatuses ja laenusaajale jäi nõue hageja vastu hüvitada menetluskulud 1695,64 eurot. 4.5.
6. 13.10.2022 esitas hageja täienduse tasaarvestusavaldusele. Maakohus leidis, et varemesitatud tasaarvestuse avaldust ei saanud hiljem täiendada, kuid 13.10.2022 avaldus on käsitatav uue tasaarvestuse avaldusena. Laenusaaja sissenõutavaks muutunud võlgnevus laenulepingute alusel 13.10.2022 seisuga oli 908,14 eurot. Tasaarvestuse tulemusena lõppesid poolte nõuded kattuvas ulatuses ja menetluskulude nõude suuruseks jäi 787,50 eurot. 5 2-21-3538 4.5.
7. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et kuna laenusaaja oli 25.01.2021 loovutanud menetluskulude nõude kostjale, ei olnud sellest ajast alates hageja ja laenusaaja vahel vastastikuseid nõudeid ja seega ei saanud nõudeid tasaarvestada. Nõude loovutamine ei muuda nõude identiteeti ning kui laenusaaja loovutas kostjale menetluskulude nõude, astus kostja võlasuhtesse laenusaaja asemele. Kui hagejal oli õigus nõuda laenusaajalt laenu tagastamist ja laenusaajal oli õigus nõuda hagejalt menetluskulude hüvitamist, olid neil vastastikused nõuded. Tähtsust ei oma see, et laenusaaja loovutas oma nõude hageja vastu 25.01.2021 kostjale.
8. Maakohus tühistas ka hagi tagamise abinõu, millega täitemenetlus täiteasjas peatati 787,50 eurot ületavas osas kuni siinses asjas tehtava lahendi jõustumiseni (sundtäitmise jätkumine pidi toimuma 787,50 euro ulatuses, mitte 787,50 eurot ületavas osas – ringkonnakohtu märkus). Apellatsioonkaebus
9. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada osas, milles hagi osaliselt rahuldati, ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. 6.
10. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole hagejal pärast tsiviilasjas nr 2-18-124588 tehtud kohtuotsuste jõustumist enam laenulepingutest tulenevaid nõudeid laenusaaja vastu. Seetõttu ei saanud hageja nõudeid tasaarvestada. 6.
11. Tasaarvestus ei olnud võimalik ka seetõttu, et hageja ei saanud laenulepingutest tulenevate nõuete omanikuks ega saanud neid edasi loovutada. Laenusaaja ja investorid nõustusid laenulepingute üldtingimuste p-s 11.5 lepingute automaatse üleminekuga portaalile, mitte portaali haldajale Omaraha OÜ-le. Samuti eeldas lepingute automaatne üleminek vastavalt üldtingimuste p-le 11.5 seda, et laenusaaja kohustus on täitmata enam kui 90 päeva (mis nii ei olnud). Seega ei läinud lepingud Omaraha OÜ-le üle ja Omaraha OÜ ei saanud laenulepingutest tulenevaid nõudeid hagejale loovutada. Lisaks ei ole laenusaajale esitatud kirjalikus vormis teadet nõuete loovutamise kohta, mistõttu laenusaajal on õigus nõuete täitmisest keelduda. Maakohtu järeldus, et loovutamisteade on laenusaajale kätte toimetatud tsiviilasja nr 2-18-124588 menetluses, on ebaõige. 6.
12. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata

§ 4034

lg 7 kolmandas lauses ja § 408 lg 4 viimases lauses sätestatu, mille kohaselt krediidiandjal on seadusest tulenev kohustus esitada tarbijale uus intressimäär ja muude kõrvalnõuete vähenemist arvestav maksegraafik. Enne hageja poolt laenusaajale tasumise nõude esitamist, mida tasaarvestuse avaldused endast kujutasid, oleks krediidiandja pidanud esitama laenusaajale uue maksegraafiku. Seni on tarbijal õigus

§ 110alusel keelduda oma kohustuse täitmisest.

6.4. Maakohus leidis ebaõigesti, et laenusaaja sai laenulepingute alusel laenu 1310 eurot ja 1640 eurot (kokku 2950 eurot). Tegelikkuses sai laenusaaja laenu 894 eurot ja 1557,50 eurot (kokku 2451,50 eurot). Harju Maakohtu 25.05.2020 otsuse kohaselt tsiviilasjas nr 2-18-124588 (otsuse p 13, viimane lõik) ei kuulu kostja poolt hüvitamisele muud tasud, s.o lepingutasu, tagatisfondi makse ja ülekandekulu, mis muidu kuulunuks lepingu koosseisu. Samuti ei kuulu hüvitamisele edasilükkamise tasu. Laenusaajal tuli tagastada vaid tegelikult kätte saadud summad, mitte laenulepingutes nimetatud summad. 6.5. Isegi kui 13.10.2022 tasaarvestusavaldus on põhjendatud, ei anna see alust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Kuna 13.10.2022 tasaarvestusavalduses sisalduvad nõuded muutusid sissenõutavaks kohtu- ja täitemenetluse ajal, menetluskulude nõue aga kuulus kohesele täitmisele täitedokumendi alusel, ei sisaldanud täitedokument täitemenetluse algatamise ajal põhjendamatuid summasid. Kui lugeda tasaarvestus lubatavaks, on 13.10.2022 6 2-21-3538 tasaarvestuse avalduses sisalduv hageja nõue täidetud täitemenetluse ajal tasaarvestuse tegemise teel, mitte ei ole tegemist olukorraga, kus täitmisavaldus sisaldaks summasid, mille osas täitemenetlus oleks lubamatu. Vastustaja seisukoht 7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 7.1. Laenulepingute üldtingimuste p 11.4 järgi oli portaali haldajal (Omaraha OÜ-

1. l)õigus tegutseda võlgade sissenõudmisel investorite nimel. Üldtingimuste p-st 11.4 tulenevalt võis Omaraha OÜ igal ajal loovutada laenulepingutest tulenevad nõuded (sõltumata sellest, kas laenumaksete tasumisel oli üldtingimuste p-s 11.5 nimetatud 90-päevane võlgnevus või mitte). 7.2. Kostja väide, nagu oleks Harju Maakohus 25.05.2020 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-124588 tuvastanud, et laenusummad maksti välja vaid osaliselt, on ebatäpne. Nimetatud otsuse p 8 viimases lõigus on kohus tuvastanud, et laenusummad on laenusaajale välja makstud. 16.12.2016 laenulepingu alusel on laenusaaja pangakontole kantud 1557,50 eurot (laenusummast 1640 eurot on maha arvestatud ülekande tasu 0,50 eurot, lepingutasu 32,80 eurot ja tagatisfondi makse 49,20 eurot). 12.10.2016 laenulepingu alusel on laenusummast (1310 eurot) 1244 eurot kantud laenusaaja virtuaalkontole, kust laenusaaja kandis oma pangakontole edasi 894 eurot, ja 350 eurot arvestati laenusaaja nõusolekul kolmanda (varem sõlmitud) laenulepingu võlgnevuse katteks (laenusummast arvestati maha ülekande tasu 0,50 eurot, lepingutasu 26,20 eurot ja tagatisfondi makse 39,30 eurot). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus vaidlustatud osas osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha ise uue otsuse, millega rahuldab hageja hagi osaliselt, kuid väiksemas ulatuses, kui seda tegi maakohus. Muus vaidlustatud osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Osas, milles ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendusi ei muuda ja täienda, nõustub ringkonnakohus põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). 9. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust TsMS § 651 lg 1 järgi üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsus on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud osas, millega maakohus jättis hagi osaliselt rahuldamata. Seega kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, millega hageja hagi osaliselt rahuldati ja menetluskulude jaotust. 10. Apellatsioonkaebuse kohaselt on laenulepingutest tulenevad hageja nõuded lahendatud jõustunud kohtuotsustega tsiviilasjas nr 2-18-124588. Seetõttu ei ole hagejal laenulepingutest tulenevaid nõudeid laenusaaja vastu, tasaarvestus ei olnud võimalik ja kostjale loovutatud menetluskulude hüvitamise nõue tuleb täitemenetluses täita täies ulatuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses põhjendatud seisukohaga, et tsiviilasjas nr 2-18-124588 tehtud otsused ei välista hageja õigust esitada laenulepingutest tulenevaid nõudeid teisel alusel. 11. Õige on maakohtu järeldus, et laenulepingutest tulenevad nõuded on hagejale loovutatud, kuid osaliselt tuleb selles osas maakohtu otsuse põhjendusi muuta. Hinnates, kas Omaraha OÜ-l oli õigus investorite sõlmitud laenulepingutest tulenevaid nõudeid loovutada, on maakohus viidanud üldtingimuste p-le 11.5. Ka Omaraha OÜ 02.11.2017 nõuete loovutamise teates on viidatud üldtingimuste p-le 11.5, lähtudes arusaamast, et laenusaajal oli selles punktis viidatud 7 2-21-3538 üle 90-päevane võlgnevus. Kuna Harju Maakohtu 25.05.2020 otsusega tsiviilasjas nr 2-18-124588 tuvastati, et laenusaajal võlgnevust ei olnud, polnud viide üldtingimuste p-le 11.5 enam asjakohane. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et Omaraha OÜ õigus investorite nimel nõudeid loovutada tulenes siiski üldtingimuste p-st 11.4, mille kohaselt portaali haldajal (Omaraha OÜ-
2. l)on volitus tegutseda võlgade sissenõudmisel investorite nimel, kas iseseisvalt või inkassofirmade teenuseid kasutades. Viidatud punkti saab ringkonnakohtu hinnangul tõlgendada selliselt, et Omaraha OÜ-l oli võlgade sissenõudmisel õigus investorite nimel ka nõudeid loovutada (

§ 29lg 1 esimene lause).

1. Omaraha OÜ koostas 02.11.2017 teate laenulepingutest tulenevate nõuete loovutamise kohta (tl 85 ja pöördel), kuid kostja väitel ei ole nende kättesaamine laenusaaja poolt tõendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et laenusaaja pidi teated kätte saama hiljemalt tsiviilasja nr 2-18-124588 menetluses.
2. Apellatsioonkaebuse väide, et laenude põhisummadeks tuleb lugeda väiksemad summad kui esialgsetes maksegraafikutes nimetatud 1310 eurot ja 1640 eurot, on põhjendatud. Harju Maakohus tuvastas 25.05.2020 otsusega tsiviilasjas nr 2-18-124588, et tulenevalt

§ 4034

lg 6 rikkumisest ja

§ 4034

lg 7 esimese ja teise lause kohaldumisest, ei võlgne laenusaaja laenuandjale muid tasusid kui saadud laenusummad, millele lisandub

§ 94lg 1 järgne intress, mis oli mõlema laenu perioodil 0%.

Seega tuleb esialgsetes maksegraafikutes nimetatud laenusummadest (1310 eurot ja 1640 eurot) lahutada ülekande tasud, lepingu tasud ja tagatisfondi maksed. 12.10.2016 laenulepingu põhisummaks jääb seega 1244 eurot (1310 eurost on lahutatud lepingutasu 26,2 eurot, tagatisfondi makse 39,3 eurot ja ülekande tasu 0,5 eurot) ning 16.12.2016 laenulepingu põhisummaks 1557,5 eurot (1640 eurost on lahutatud lepingutasu 32,8 eurot, tagatisfondi makse 49,2 eurot ja ülekande tasu 0,5 eurot). Apellatsioonkaebuse p-s 18 nimetatud summade puhul on 12.10.2016 laenulepingu põhisummast ebaõigesti välja jäetud 350 eurot, mis arvestati laenusaaja varasema (laenulepingust nr S15669586) võlgnevuse katteks (tl 91). Selle summa puhul ei olnud tegemist lubamatu tasuga, vaid varasema laenu refinantseerimisega, mistõttu see summa tuleb arvestada 12.10.2016 laenulepingu alusel antud laenu põhisumma sisse. 14. Apellatsioonkaebuse väitel ei saanud hageja tasaarvestust teha, kuna laenuandja ei esitanud laenusaajale uut intressimäära ja muude kõrvalnõuete vähenemist arvestavat maksegraafikut. Seetõttu oli laenusaajal õigus oma kohustuste täitmisest

§ 110

alusel keelduda ja esitada

§ 200lg 4 järgne vastuväide tasaarvestusele.

Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole kostja eelnimetatud asjaolule (st uute maksegraafikute esitamata jätmisele) varem tuginenud ega oma kohustuste täitmisest nimetatud alusel keeldunud. Tegemist on asjaoluga, mille kostja oleks saanud esitada juba esimese astme kohtu menetluses, mistõttu tuleb see TsMS § 652 lg 3 ja lg 4 alusel jätta apellatsioonimenetluses arvestamata. 15. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi kostja vastuväite osas, et pärast menetluskulude nõude loovutamist kostjale ei olnud hagejal ja kostjal enam vastastikuseid nõudeid, mida tasaarvestada (kuna hagejal oli nõue laenusaaja, mitte kostja vastu). Maakohtu otsuse põhjendustes on märgitud, et tasaarvestus sai olenemata loovutamisest toimuda, kuna loovutamise tulemusena astus kostja võlasuhtesse laenusaaja asemele. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Küll aga tuleb praegusel juhul kohaldada

§ 171

lg 3 p 2, mis lubab võlgnikul talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude tasaarvestada ka uue võlausaldaja nõudega, välja arvatud juhul, kui võlgniku nõue muutus sissenõutavaks hiljem kui loovutatud nõue ja hiljem, kui võlgnik loovutamisest teada sai või teada saama pidi. Kostjale loovutatud menetluskulude nõude tasaarvestus on lubatav

§ 171lg 3 p 2 alusel.

Hageja (menetluskulude nõude osas võlgniku) nõue, millega ta menetluskulude nõuet tasaarvestab, on suunatud menetluskulude nõude endise omaniku (menetluskulude nõude osas hageja endise võlausaldaja) vastu. Nõude sellisel viisil tasaarvestamine võlgniku poolt toob kaasa senise 8 2-21-3538 võlausaldaja nõude tagasiulatuva lõppemise (

§ 197

lg 2) (vt ka

I komm

§ 171lg 3 p-s 2 sätestatust muudab ringkonnakohus tasaarvestuste arvutuskäiku.

Hageja soovis tasaarvestada kostjale loovutatud menetluskulude hüvitamise nõude hagejale loovutatud laenulepingutest tuleneva nõudega.

§ 171

lg 3 p-st 2 tuleneb, et nõude tasaarvestamiseks uue võlausaldajaga peab võlgniku nõue senise võlausaldaja vastu olema sissenõutavaks muutunud enne senise võlausaldaja poolt nõude loovutamist ja võlgniku poolt loovutamisest teadasaamist. Menetluskulude nõude kostjale loovutamisest sai hageja teada 04.02.

1. Seega saab hageja kostjale loovutatud menetluskulude nõude oma laenulepingust tuleneva nõudega tasaarvestada vaid selles osas, milles hageja nõue oli kuni 04.02.2021 (kaasa arvatud) sissenõutavaks muutunud. Osas, mis muutus sissenõutavaks pärast 04.02.2021, saab hageja nõuda täitmist seniselt võlausaldajalt (laenusaajalt). 16.
2. Esimese (12.10.2016) laenulepingu põhisumma oli 1244 eurot, laenuperiood 5 aastat ja intress 0%. Laenu tagastamine pidi toimuma igakuiste annuiteetmaksetega. Seega pidi igakuine tagasimakse olema 20,73 eurot. Esimene tagasimakse pidi toimuma 25.11.
3. Hageja esimese tasaarvestusavalduse esitamise ajaks (31.12.2020) pidi seega olema toimunud 50 tagasimakset ja laenu tagastamise nõude sissenõutavaks muutunud osa pidi olema 1036,50 eurot (= 20,73 eurot × 50). Maakohus tuvastas, et laenusaaja oli 31.12.2020 seisuga 12.10.2016 laenulepingu alusel tagasimakseid teinud 799,56 eurot (maakohtu otsuse p 9.4.1). Seega oli hageja sissenõutavaks muutunud nõudest 12.10.2016 laenulepingu alusel 31.12.2020 seisuga täitmata 236,94 eurot (= 1036,50 eurot – 799,56 eurot). Selles osas toimus tasaarvestus kostja menetluskulude nõudega. 16.
4. Teise (16.12.2016) laenulepingu põhisumma oli 1557,50 eurot, laenuperiood 5 aastat ja intress 0%. Laenu tagastamine pidi toimuma igakuiste annuiteetmaksetega. Seega pidi igakuine tagasimakse olema 25,96 eurot. Esimene tagasimakse pidi toimuma 25.01.
5. Hageja esimese tasaarvestusavalduse esitamise ajaks (31.12.2020) pidi seega olema toimunud 48 tagasimakset ja laenu tagastamise nõude sissenõutavaks muutunud osa pidi olema 1246,08 eurot (25,96 eurot × 48). Maakohus tuvastas, et laenusaaja oli 31.12.2020 seisuga 16.12.2016 laenulepingu alusel laenu tagasimakseid teinud 780,56 eurot (maakohtu otsuse p 9.5.1). Seega oli hageja sissenõutavaks muutunud nõudest 16.12.2016 laenulepingu alusel 31.12.2020 seisuga täitmata 465,52 eurot (= 1246,08 eurot – 780,56 eurot). Selles osas toimus tasaarvestus kostja menetluskulude nõudega. 16.
6. Hageja 31.12.2020 tehtud tasaarvestusega lõppes kostja menetluskulude hüvitamise nõue seega 702,46 euro ulatuses (236,94 eurot + 465,52 eurot), vähenedes 1307,54 eurole (= 2010 eurot – 702,46 eurot). 16.
7. Hageja teise, 13.10.2022 tasaarvestusavaldusega sai hageja samuti tasaarvestada laenulepingutest tulenevad nõudeid vaid selles ulatuses, mis olid sissenõutavaks muutunud menetluskulude nõude loovutamise teate esitamise ajaks (s.o 04.02.2021). Selleks ajaks pidi nii 12.10.2016 laenulepingu kui ka 16.12.2016 laenulepingu alusel olema tehtud veel üks tagasimakse (vastavalt 20,73 eurot ja 25,96 eurot). Maakohus tuvastas, et pärast esimest tasaarvestusavaldust kuni lepingute lõpptähtpäevani laenusaaja laenu tagasimakseid ei teinud (maakohtu otsuse p 12.2). Seega 13.10.2022 tasaarvestusavaldusega sai hageja tasaarvestada laenulepingutest tulenevad täitmata nõuded kokku 46,69 eurot (20,73 eurot pluss 25,96 eurot). 16.
8. Hageja 13.10.2022 tehtud tasaarvestusega lõppes kostja menetluskulude hüvitamise nõue seega täiendava 46,69 euro ulatuses, vähenedes 1260,85 eurole (= 1307,54 eurot – 46,69 eurot). 9 2-21-3538 16.
9. Eelnevast tulenevalt on kostjale kuuluv menetluskulude hüvitamise nõue hageja 31.12.2020 ja 13.10.2022 tehtud tasaarvestustega osaliselt lõppenud ja kostja nõue on täitmata 1260,85 euro ulatuses.
10. Apellatsioonkaebuse väitel puudub sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks alus, kuna sundtäidetavad täitedokumendid täitemenetluse algatamise ajal põhjendamatuid summasid ei sisaldanud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise eeldused, sealhulgas selle, et tasaarvestuse vastuväited on kohtulahendi sundtäitmise puhul lubatud, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.
11. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ja sundtäitmine täiteasjas nr 022/2021/2098 tuleb tunnistada lubamatuks 1260,85 eurot ületavas osas.
12. Kuna ringkonnakohus tunnistab kostja nõude sundtäitmise lubamatuks 1260,85 eurot ületavas osas, tuleb Harju Maakohtu 16.03.2021 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega täitemenetlus peatati kuni käesolevas kohtuasjas tehtud menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni, tühistada 1260,85 euro ulatuses (ehk osas, milles täitedokumendid kuuluvad täitmisele). Hagi tagamise abinõu jääb kehtima (ehk sundtäitmine on kuni käesolevas kohtuasjas tehtud menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni peatatud) 1260,85 eurot ületavas osas. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
13. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust muuta menetluskulude jaotust maakohtus. Ka apellatsioonimenetluse tulemusena rahuldatakse hagi osaliselt. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad TsMS § 163 lg 1 alusel samuti poolte endi kanda. Menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks puudub seetõttu vajadus. (allkirjastatud digitaalselt) 10