3-21-2423/14

KOH TUMÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Tanel Saar, Einar Vene

1. märts 2022, Tartu 3-21-2423 Xi kaebus Tartu Vangla vastu avavanglasse ümberpaigutamiseks Tartu Halduskohtu
2. novembri
3. a määrus Xi määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja X Vastustaja Tartu Vangla RESOLUTSIOON
4. Rahuldada Xi määruskaebus.
5. Tühistada Tartu Halduskohtu
6. novembri
7. a määrus ja saata asi menetluse jätkamiseks tagasi halduskohtule. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Tartu Vangla kinnipeetav X esitas
9. augustil 2021 taotluse enda avavanglasse ümberpaigutamise menetluse alustamiseks. Tartu Vangla jättis
10. septembril 2021 Xi taotluse rahuldamata, kuna kinnipeetaval ei olnud täitmisplaani § 17 lg 1 p 2 nõuded täidetud.
11. Pärast edutut vaidemenetlust esitas X
12. oktoobril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse seonduvalt sellega, et Tartu Vangla jättis alustamata menetluse kaebaja avavanglasse ümberpaigutamiseks ning tagastas selle otsuse peale esitatud vaide õigusvastaselt.
13. Tartu Halduskohus tagastas
14. novembri
15. a määrusega Xi kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Määruse põhjendused olid järgnevad. 3.
16. Tartu Halduskohus nõustus kaebajaga, et vangla on tema vaide õigusvastaselt tagastanud ning kohustuslik kohtueelne menetlus on nõuetekohaselt läbitud. 3.
17. Kaebaja on esitanud kohustamisnõude, mille sisuks on tema paigutamine avavanglasse. Halduskohus leidis, et kaebajal puudub subjektiivne õigus, mille kaitseks ta on kohtusse pöördunud. Vangla saab kaaluda kinnipeetava kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamist juhul, kui vangistusseaduse (VangS) § 20 lõikes 1 nimetatud avavanglasse ümberpaigutamise kohustuslikud eeldused on täidetud. Muu hulgas peab olema täidetud nõue, et kinnipeetava ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud. Kaebaja puhul ei ole see nõue täidetud. Kaebaja kõige hilisema karistuse tähtaeg on vangiregistri andmetel
18. detsember 2025, mistõttu on tema ärakandmata vangistus käesoleval ajal oluliselt pikem kui 18 kuud. Alles
19. juunil 2024 saabub aeg, mil kaebaja ärakandmata vangistuse pikkuseks on 18 kuud.
20. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palus tühistada halduskohtu
21. novembri
22. a määruse. Määruskaebuse põhjendused on järgnevad. Halduskohtu väide, et kinnipeetaval on õigus minna avavanglasse alles siis, kui ärakandmata karistus ei ületa 18 kuud, on ekslik. Vangla tugineb avavanglasse ümberpaigutamisel individuaalsele täitmiskavale. Kui vangla teeks kaebajale õige riskihindamise ja määraks õige ohutaseme, oleks kaebajal võimalus minna avavanglasse pärast individuaalse täitmiskava täitmist. Kaebaja täitis selle, läbis rehabilitatsiooni, töötab, karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas ning ohutase kõrgohtlik on kaebajale määratud ekslikult, mistõttu vastab kaebaja täitmisplaani § 17 lg 1 p-s 3 sätestatud tingimustele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
23. Määruskaebus tuleb rahuldada.
24. Kaebaja on vaidlustanud vangla keeldumist alustada tema kinnisest vanglast avavanglasse ümberpaigutamise menetlust.
25. Kohtupraktikas kinnistunud seisukoha järgi puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus nõuda enda ümberpaigutamist avavanglasse. Samas on tal subjektiivne õigus nõuda, et vangla hindaks, kas kinnipeetav vastab VangS § 20 lg-s 1 sätestatud tingimustele, ning tingimuste täidetuse korral kaaluks tema avavanglasse ümberpaigutamist (RKHK
26. aprilli
27. a määrus asjas nr 3-18-111, p 18).
28. VangS § 20 lg 1 sätestab, et kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse. Lisaks VangS § 20 lg-le 1 on avavanglasse ümberpaigutamise tingimused sätestatud ka justiitsministri
29. märtsi
30. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ §-s
31. Tartu Vangla märkis taotlust rahuldamata jättes, et kaebaja suhtes ei kohaldu määruse nr 9 § 17 lg 1 p 3, kuna kaebaja on kõrgohtlik ning tema individuaalsest täitmiskavast ei tulene tema avavanglasse ümberpaigutamise võimalust. Vangla viitas, et kaebaja suhtes ei kuulu kohaldamisele ka määruse nr 9 § 17 lg 1 p 2 kuni
32. septembrini 2021 kehtinud redaktsioon, mis sätestas, et kinnipeetav paigutatakse tema nõusolekul avavanglasse või vangla avavanglaosakonda, kui ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ja kinnipeetav on kandnud ära karistusseadustiku § 76 lg 1 p-s 2 või lg 2 p-s 2 sätestatud osa karistusajast, kuna kaebaja karistus lõppeb
33. detsembril 2025 ning 18 kuud karistuse lõpust on
34. juuni
35. Kaebajale ei ole avavanglase paigutamise kuupäev veel saabunud, kuna kaebaja esitas taotluse
36. a. 2
37. Halduskohus järeldas eelneva põhjal, et kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus ning tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. Halduskohus märkis, et varasemast kohtupraktikast (RKHK
38. aprilli
39. a määrus asjas nr 3-18-111, p-d 20 ja 21; TrtHK
40. jaanuari
41. a määrus asjas nr 3-19-1350, jõustunud RK määrusega
42. märtsil 2020) tuleneb, et kaebuse tagastamine viidatud alusel on õigustatud, kui isiku, kes taotleb avavanglasse paigutamist, ärakandmata vangistus ületab 18 kuud. Ringkonnakohus möönab, et varasemalt on kohtupraktikas selliseid võetud, ent on seisukohal, et see praktika vajab muutmist.
43. HKMS § 121 lg 2 p 1 annab kohtule diskretsioonilise aluse kaebuse tagastamiseks sätestades, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Nimetatud alusel kaebuse tagastamine on võimalik vaid juhul, kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta, ja seejuures tuleb kohtul kaebeõiguse ilmselget puudumist kaebuse tagastamise määruses ka hoolikalt põhjendada (RKHK
44. mai
45. a määrus asjas nr 3-3-1-26-14, p 9).
46. Ringkonnakohtu hinnangul on kinnipeetaval kaebeõigus otsuse vaidlustamiseks, millega keelduti alustamast tema ümberpaigutamist kinnisest vanglast avavanglasse. Tegemist on kaebaja suhtes negatiivset mõju omava haldusaktiga, sest sellega on keeldutud alustamast menetlust, mis võiks lõppeda kaebaja jaoks soodustava haldusakti andmisega. Vaieldamatult riivab keelduv otsus kaebaja vabadusõigust, sest see ei võimalda tal vangistust kanda avavanglas leebematel tingimustel. Kuna esineb õiguse riive, siis on kaebajal vajadus oma õiguste kaitseks HKMS § 44 lg 1 mõttes, st kaebeõigus.
47. Halduskohus on kaebeõiguse puudumist põhjendanud sisuliselt sellega, et kaebaja avavanglasse paigutamise kuupäev ei ole veel saabunud. Sellega on aga halduskohus leidnud sisuliselt seda, et vangla ei ole käitunud õigusvastaselt. Õigusvastasuse puudumine vaidlustatud haldusorgani tegevuses ei tähenda aga kaebeõiguse puudumist. Õigusvastasuse puudumine haldusorgani tegevuses võib küll tähendada kaebuse perspektiivitust, kuid perspektiivitu kaebuse võib tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 järgi aga vaid siis, kui kaitstava õiguse riive on väheintensiivne. Avavanglasse paigutamata jätmisega kaasnevat õiguste riivet ei saa pidada väheintensiivseks. Seetõttu pole võimalik lugeda kaebuse tagastamist põhjendatuks ka HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel ning halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt muuta ning selle resolutsiooni jõusse jätta.
48. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kaebeõiguse ilmselge puudumine käesolevas küsimuses ei ole väljaloetav Riigikohtu halduskolleegiumi
49. aprilli
50. a määrusest asjas nr 3-18-111, millele halduskohus viitas. Mainitud asjas vaidlustas kinnipeetav talle koostatud individuaalse täitmiskava ja seal kajastatud ohuhinnangu. Toonases vaidluses leidis kinnipeetav, et individuaalne täitmiskava ja sealt tulenev ohuhinnang raskendavad tal avavanglasse pääsemast ning enne tähtaega vanglast vabanemast. Lahendist ei tulene, et vaidluse esemeks oleks olnud vangla otsus, millega oleks keeldutud kinnipeetava suhtes alustamast isiku ümberpaigutamist kinnisest vanglast avavanglasse. Riigikohus küll analüüsis (viidatud määruse p-d 17–21) asjaolu, kas individuaalse täitmiskavaga on otsustatud kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise üle, kuid Riigikohtu määruse põhjendused ja sealt tulenev järeldus, et konkreetses vaidluses puudus kinnipeetaval ilmselgelt kaebeõigus, ei käi mitte ümberpaigutamisest keelduva otsuse kohta, vaid puudutavad lõppastmes ikkagi seda, et individuaalse täitmiskava vaidlustamiseks puudus kõnealusel juhul kaebeõigus. 3
51. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest rahuldab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse ning tühistab Tartu Halduskohtu
52. novembri
53. a määruse saates asja menetluse jätkamiseks tagasi halduskohtule. (allkirjastatud digitaalselt) 4