Obsah (12)

§ 1§ 4034§ 4062§ 164§ 100§ 101§ 416§ 397§ 113§ 415§ 1132§ 1131

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Brigitta Mõttus Määruse tegemise aeg ja koht 26. september 2023, Pärnu kohtumaja Tsiviilasja number 2-23-110930 Tsiviilasi

) § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 1

lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Hagiavalduse asjaolude kohaselt sõlmisid kostja ja Inbank AS 25.05.2022 järelmaksulepingu nr. XXXXXXXXXXX, millest alusel sai kostja kauba järelmaksuga. Kostja kohustus kauba eest tasuma vastavalt maksegraafiku alusel igakuiste maksetena. Hageja ei ole esitanud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja sõlmis lepingu seonduvalt oma majandus- ja kutsetegevusega. Kuna lepingust nähtub, et Inbank AS, kes on tegutsenud oma majandus- ja kutsetegevuses, on andnud kostjale kui füüsilisele isikule krediiti, siis on kohus seisukohal, et tegemist on tarbijakrediidilepinguga. 3 2-23-110930 9. Vastavalt

§ 4034

lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Hageja on 15.08.2023 hagi täpsustuses esitanud asjaolud, millest nähtub, et Inbank AS on enne lepingu sõlmimist hinnanud kostja krediidivõimelisust laenutaotluses esitatud andmete ja maksehäireregistritest saadud info alusel. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Lepingu sõlmimise kuupäeval kostjal ühtegi maksehäiret ei olnud. Inbank AS jõudis veendumusele, et kostja on krediidivõimeline. Arvestades eeltoodud asjaolusid on kohus seisukohal, et Inbank AS järgis

§ 4034lg-s 6 sätestatud kohustust veenduda kostja krediidivõimelisuses.

10.

§ 4062

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta

1. jaanuariks ja
2. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli lepingu sõlmimise ajal kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,30% (Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102). Seega kolmekordne määr oli 48,90%. Hagiavalduses on esitatud asjaolu, mille kohaselt oli laenu intressimäär 16% aastas ja lepingu personaalsetes tingimustes on kokkulepitud krediidikulukuse määr 29,45% aastas. Seega ei ole tarbijakrediidileping eeltoodud alusel tühine. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti. 11.

§ 164

lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Hagiavalduse kohaselt nähtub, et Inbank AS on lepingust tuleneva nõude loovutanud hagejale 28.10.2022, millest kostjale teatati. 12.

§ 100

sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Hageja 15.08.2023 menetlusdokumendist nähtub, et kostjal on põhiosa võlgnevus vastavalt maksegraafikule alates

1. osamaksest 15.07.2022,
2. osamaksega 15.08.2022,
3. osamaksega 15.09.2022 ja lepingu ülesütlemisele eelnenud 15.10.2022
4. osamaksega summas 66,89 eurot (16,43+16,57+16,80+17,09). Kostjal on intressivõlgnevus alates
5. osamaksest 15.07.2022 kuni ülesütlemisele eelnenud
6. osamakseni 15.10.2022 summas 9,11 eurot (2,57+2,43+2,2+1,91). Inbank AS saatis 06.10.2022 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks vastavalt

§ 416lg-le 1.

27.10.2022 saatis Inbank AS kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Pärast mida muutus kogu võlajääk sissenõutavaks kokku summas 192,87 eurot. Kostja ei ole põhinõude suurust ega arvestust vaidlustanud. Kohus rahuldab nõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 25.05.2022 sõlmitud lepingust nr XXXXXXXXXXX tuleneva põhivõla summas 192,87 eurot. 13.

§ 397lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Kostja ja Inbank AS on 25.05.2022 sõlmitud lepingus nr XXXXXXXXXXX kokku leppinud intressi 4 2-23-110930 maksmises. Poolte kokkuleppe kohaselt oli intressi määraks 16% aastas. Seega kostja intressivõlgnevus kuni laenulepingu ülesütlemiseni oli perioodil 15.07.2022 kuni 15.10.2022 on 9,11 eurot. Kohus rahuldab hageja nõude intressi summas 9,11 euro väljamõistmiseks kostjalt. 14.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

§ 101

lg 2 esimene lause sätestab, et võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.

§ 415

lg 1 esimese lause kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on viivisenõude esitanud selliselt, et kuni hagi esitamiseni nõuab hageja viivist kindla summana ja alates hagi esitamisest protsendina. Hageja nõuab viivist põhivõla summalt, s.o 192,87 eurot, lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast alates, s.o 28.10.2022 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani 25.07.2023 laenuintressi aastase määraga võrdses viivisemääras, s.o 16% aastas kooskõlas

§ 113lg 1 kolmanda lausega.

Hagiavalduse esitamise päeva seisuga on hagejal sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 22,91 eurot. Nimetatud perioodis on 271 päeva (192,87*16/100/365*271=22,91 eurot). Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle kohase tasumiseni alates 26.07.2023 viivisemääras 16% aastas. Seega rahuldab kohus hageja viivise nõude summas 22,91 eurot. Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja alates 26.07.2023 viivise põhivõlalt lepingujärgses määras 16% kuni põhivõla täitmiseni. 15. Hageja nõuab sissenõudmiskulude hüvitamist 30 euro ulatuses. Vastavalt lepingu tingimuste punktile 8 on hagejal õigus nõuda ning kostjal lasub kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. Tulenevalt

§ 1132

lg 2 p 1 kohaselt võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda pärast lepingu lõppemist tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Kohus märgib, et

§ 1132

seab piirangud tarbijast võlgnikult nõutavatele sissenõudmiskuludele ning seab neile konkreetsed ülempiirid ning tarbija kahjuks kõrvalekalduvad kokkulepped on tühised (

§ 1132

lg 6).

§ 1132

alusel on võlausaldajal õigus nõuda sissenõudmiskulude hüvitist vaid siis, kui ta on need kulud reaalselt kandnud ning võlausaldaja peab olema võimeline neid ka tõendama. Tegemist ei ole seadustatud hinnakirjaga. Tarbijalt on õigus nõuda tasu konkreetsete meeldetuletuskirjade eest ning lisaks sissenõudmiseks tehtud muude toimingute kulud (nt telefonikõned, võimalikud registripäringud, võlgnikuga kohtumine jne) piirmäära ulatuses. Samuti tuleb lähtuda ka sama paragrahvi lõikes 3 sätestatud piirangust, s.o lepingu lõppemisest või eelmise tasulise meeldetuletuskirja saatmisest on möödunud vähemalt 7 päeva, mida tuleb nõude hindamisel arvestada. Teave meeldetuletuskirjade saatmise, sisu, aja ja viisi kohta ning muude toimingute 5 2-23-110930 tegemise aeg, sisu ja kulud peavad nähtuma hagist. Hageja on saatnud kostjale meeldetuletuskirju posti teel ning e-posti teel. Hageja on märkinud, et sissenõudmiskulude summa on kujunenud järgmiselt: 21.10.2022 võlateatise eest 15 eurot ning 23.11.2022 ja 13.12.2022 kummagi võlateatise eest 5 eurot, s.t. kokku 25 eurot. Hageja nimetab lisaks, et on teinud võlgnikule kõnesid, teinud päringud kostja kontaktandmete väljaselgitamiseks jne, kuid nimetatud toimingute eest kulude kandmist esitatud materjalidest ei nähtu. Kulude tegemist ei saa tõendada väljavõttega tööprogrammist. Võimalike muude kulude tekkimist ja selle ulatust tuleb tõendada, s.t. kulud peavad olema reaalselt kantud. Kohus leiab, et põhjendatud on rahuldada hageja võla sissenõudmiskulude nõue osaliselt saadetud meeldetuletuskirjade eest, s.o. summas 25 eurot. Kohus selgitab hagejale, et sättes viidatud ülempiir ei ole fikseeritud ning tegelikust kahjust sõltumatu hüvitisemäär, nagu

§ 1131

lõikes 1 sätestatu, mistõttu peab hageja kahju tekkimist ja selle ulatust ka tõendama. Lähtuda ei saa ainuüksi eeldusest, et kuna tarbija on jäänud laenu tasumisega võlgnevusse, siis ilmselt on hagejal tekkinud kulusid, mille saaks tarbijalt ilma kulusid täpsemalt põhjendamata ja sisustamata sisse nõuda. Seadusandja ongi kehtestanud esimese meeldetuletuskirja eest suurema ülempiiri, et osaliselt hüvitada ka võlausaldaja üldkulusid. Seega ei ole kohtu hinnangul hageja piisavalt põhjendanud ega tõendanud muude kulude kandmist summas 5 eurot, mis jääb rahuldamata. Seega on põhjendatud sissenõudmiskulud summas 25 eurot. Menetluskulud

1. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
2. Menetluskulud jäävad kostja kanda (TsMS § 162 lg 1).
3. Menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 100 eurot, õigusabikulud 338 eurot ja maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 eurot. Kohus rahuldab hageja menetluskulude taotluse osaliselt.
4. Kohtu hinnangul on põhjendamatu hageja lepingulise esindaja tunnitasu 169 eurot. Esindaja tunnitasu põhjendatuse osas kohus selgitab, et Riigikohtu praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (nt RKTKm 3-2-1-145-13, p 14), 140 eurot ilma käibemaksuta (RKTKo 2-18-7296, p 25), kuni 153 eurot ilma käibemaksuta (RKTKm 3-2-1-115-14, p 14) ja kuni 170 eurot käibemaksuta (RKTKm 3-2-1-159-16, p 24). Kohus leiab, et 169 euro suuruses esindaja teenuse eest küsitav tunnitasu võiks olla põhjendatud keerulisemates õigusvaidlustes kui lepinguliseks esindajaks on vandeadvokaat. Käesolev tsiviilasi ei ole keerukas ning esindajaks ei ole vandeadvokaat, mille tõttu loeb kohus põhjendatud tunnitasu suuruseks 100 eurot (käibemaksuta), mis on kohtu hinnangul keskmine juristi õigusteenuse eest makstav tasu. Kohus märgib, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele. Seda nõuet mitte-advokaadist esindajate puhul ei ole. Hageja märgib, et lepinguline esindaja osutas teenust 2 h ulatuses, s.h täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs, hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine, lisade kogumine ja komplekteerimine, dokumentide esitamine kohtule. Kohtu hinnangul ei ole tegemist keeruka ega mahuka õigusliku vaidlusega, mistõttu ei ole kohtu hinnangul hageja õigusabikulude suurus mõistlik ega põhjendatud. Kohus leiab, et käesoleva hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist hagejaga, kes käesoleva hagiga sarnaseid trafaretseid hagisid, milles erinevate kostjate 6 2-23-110930 puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, esitab kohtutesse märkimisväärsel hulgal. Kohus leiab, et tegemist on tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Antud asjas ei ole toimunud sisulist vaidlust, esindaja ei ole pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole vastuväidetega. Kohus ei pea usutavaks, et sellise hagi koostamisel teeks esindaja mingisuguse õigusliku analüüsi või nõustaks kuidagi hagejat. Samuti ei ole esindajal vaja lugeda lepingute tüüptingimusi, kuna need on erinevate esitatud hagide puhul samad. Eeltoodut arvestades on hagi esitamisega TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik esindajakulu käesolevas tsiviilasjas 200 eurot (100 eurot x 2 tund).
5. Riigilõiv on kohtu seisukohalt vajalik ja põhjendatud menetluskulu. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele ka hagiavalduselt kokku tasutud riigilõiv 100 eurot. Riigilõiv on kohtute infosüsteemist nähtuvalt tasutud.
6. Hageja taotleb lisaks maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 euro väljamõistmist. TsMS § 172 lg 9 kohaselt arvatakse asja edasisel lahendamisel hagimenetluses maksekäsu kiirmenetluse kulud hagimenetluse kulude hulka. TsMS § 484 alusel on põhjendatud hageja menetluskuluna maksekäsu kiirmenetluse avalduse ettevalmistamise ja esitamise kulu 20 eurot.
7. Eeltoodut arvestades on hageja menetluskulud kokku 320 eurot (100+200+20), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista.
8. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on esitanud kohtule Ts

MS § 177 lg 4 kohase taotluse, et kohus märgiks menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt) Brigitta Mõttus kohtunik 7