Obsah (8)

§ 663§ 667§ 70§ 371§ 372§ 423§ 173§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing Määruse tegemise aeg ja koht 22.11.2023, Tallinn Tsiviilasja number 2-23-10545 Tsiviilasi Silen OÜ ha

) § 371 lg 1 p 2 alusel, kuivõrd rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi ei allunud hagi Eesti kohtule.

1. Kuivõrd Eesti Vabariik ja Šveitsi Konföderatsioon on 30.10.2007 sõlmitud tsiviil- ja kaubandusasjade kohtualluvuse ning neid käsitlevate kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise konventsiooni (Lugano II konventsioon) osapooled, tuli praeguses asjas kohtualluvuse küsimuses lähtuda Lugano II konventsioonist. Kohus luges tõendatuks, et hageja ja kostja vahel oli kokkulepe, et hageja korraldab kauba saatmise Genfi Šveitsis. Kohus leidis, et kuna Lugano II konventsiooni art 5 p 1 ja Brüssel I art 5 p 1 regulatsioonid on identsed, oli Lugano II konventsiooni art 5 p 1 tõlgendamisel võimalik lähtuda Euroopa Kohtu lahendist. Euroopa Kohus on kohtuasjas C-381/08: Car Trim GmbH v KeySafety Systems Srl 25.02.2010 tehtud otsuses selgitanud, et Brüssel I määruse art 5 p 1 alapunkti b tuleb tõlgendada selliselt, et kui lepingu järgi tuleb valmistatavad või toodetavad kaubad kohale toimetada, siis isegi juhul, kui tellija on andnud valmistatavate toodete hankimise, töötlemise või tarnimise kohta spetsiifilisi juhiseid, kuid tellimus ei ole valmistatud tellija materjalist ning müüja vastutab kauba kvaliteedi ja lepingule vastavuse eest, siis tuleb selline leping kvalifitseerida müügilepinguks Brüssel I art 5 p 1 tähenduses.
2. Kuivõrd hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingu kohaselt pidi kauba transpordi kostjani korraldama hageja, siis vaatamata sellele, et lepingu esemeks olnud tooted valmistati kostja juhiste järgi, oli pooltevahelise lepingu puhul tegemist müügilepingu, mitte teenuse osutamise lepinguga Lugano II konventsiooni art 5 p 1 tähenduses. Tähtsust ei omanud, et toodete tellimise tingimuseks ei olnud hagejalt veoteenuse vahendamise tellimine ning toodete hind ei sisaldanud transpordi hinda. Ka hageja 06.01.2023 e-kirjast ei järeldunud, et kaupade üleandmise koht oli Eestis. Kohtule nähtuvalt informeeris hageja selles kirjas kostjat, et kaubad antakse vedajale üle 06.01.2023 hageja tehase asukohas. Vedajale kauba üleandmise asukohta ei saanud antud juhul pidada lepingu täitmise kohaks. Kaupade ostu-müügi lepingu peamine eesmärk on nende müüjalt ostjale edastamine, mis ei ole täielikult lõpule viidud enne, kui kaubad on jõudnud sihtpunkti, praegusel juhul kostja asukohta Šveitsis. Kohus asus seisukohale, et lepingu täitmise koht oli Šveitsis, mistõttu ei allunud hagi Eesti kohtule Lugano II konventsiooni art 5 p 1 alusel. Kuivõrd kostja asukoht oli Šveitsis, allus asi Lugano II konventsiooni art 2 p 1 üldise kohtualluvuse sätte alusel pädevale Šveitsi Konföderatsiooni kohtule. 2 Määruskaebus
3. Hageja palus tühistada maakohtu määruse ja saata asi tagasi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.
4. Maakohus leidis ebaõigesti, et käesolev vaidlus allus Lugano II konventsiooni art 2 p 1 üldise kohtualluvuse sätte alusel pädevale Šveitsi Konföderatsiooni kohtule. Poolte vahel sõlmiti töövõtuleping VÕS § 635 mõttes, mistõttu tuli selle õigussuhte alusel hinnata, millise riigi kohtualluvus oli korrektne. Töövõtulepingu alusel pidi hageja tooted valmistama ja kostjale üle andma. Lepingu osa ei olnud toodete kohalevedu kostja asukohta. Seaduse sõnastuse kohaselt oli oluline teenuse osutamine, milleks pooltevahelise kokkuleppe kohaselt oli toodete valmistamine. Toodete üleandmiskoht oli hageja tehas Eestis ja üleandmisaeg 06.01.
5. Eeltoodut ei muutnud asjaolu, et hageja osutas töövõtulepingu väliselt kostjale ka veoteenuse vahendamise teenust. Toodete tellimise tingimuseks ei olnud tellida hagejalt ka veoteenuse vahendust ning toodete tasu ei sisaldanud tasu veoteenuse vahendamise eest. Puudus alus asuda seisukohale, et vaidlus ei allunud selle riigi kohtule, kus pooltevahelise peamise õigussuhte esemeks olevad tooted valmistati ja kostjale üle anti ning kus hageja täitis kõik omapoolsed töövõtulepingust tulenevad kohustused. Hageja kohustusel valmistada tooted ja need kostjale hageja asukohas üle anda puudus puutumus Šveitsi Konföderatsiooniga.
6. Kohtu seisukohta alluvuse osas ei toetanud ka Euroopa Kohtu lahend. Antud juhul ei saanud kahte teenuse osutamise lepingut lugeda ühtseks müügilepinguks. Töövõtuleping, mille kohaselt hageja valmistas tooted ja andis need hageja asukohas kostjale üle ja transporditeenuse vahendamise leping, mille kohaselt hageja tellis kostja soovil veoteenuse osutajalt transpordi toodete tarnimiseks, olid eraldiseisvad lepingud. Poolte vahel oli kehtiv töövõtuleping, mille alusel hageja valmistas kostjale tellitud tooted. Seega pidi kohtualluvus olema selle riigi järgi, kus teenuseid osutati või oleks tulnud osutada. Hageja ei osutanud veoteenust, vaid vahendas kostja soovil veoteenuse osutaja poolt toodete transporti pärast toodete üleandmist kostjale.
7. Kohaldades Lugano II konventsiooni, tuli asuda seisukohale, et käesolev vaidlus tuleb lahendada Eesti kohtus. Isegi kui kvalifitseerida pooltevaheline suhe Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt müügilepinguks, siis oli hagejal müügilepingu alusel kohustus anda tooted kostjale üle Eestis. Hageja õiguseid kohtualluvuse osas ebamõistlikult piiravaks tuli pidada tõlgendust, et transporditeenuse tellimine kostja hüvanguks muudaks kõikide töövõtulepinguliste vaidluste kohtualluvuse asukohta. Kohus laiendas käesoleval juhul VÕS §-s 635 ja Lugano II konventsioonis sätestatut põhjendamatult hagejale ebamõistlikult kahjulikul viisil. Menetluse edasine käik
8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ning edastas

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 14. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada ning saata asi menetlusse võtmise uueks otsustamiseks tagasi samale maakohtule (

§ 667lg 2).

Määruskaebus tuleb rahuldada. 15.

§ 70

lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja menetleda Eesti kohus.

§ 70

lg 2 näeb ette, et asi allub Eesti kohtule, kui Eesti kohus võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. Seejuures kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut

§ 70

lg 4 järgi üksnes ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või Euroopa Liidu määrustes. Välislepingud ja Euroopa Liidu määrused on

2. osa ees prioriteetsed 3 (RKTKm 29.03.2017, 3-2-1-4-17, p 13). Hagi menetlusse võtmise otsustamisel peab kohus § 75 lg 1 järgi omaalgatuslikult kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse esitada Eesti kohtule ning kas asi allub kohtule, kuhu avaldus esitati. 16. Käesoleval juhul kohaldas maakohus kohtualluvuse kontrollimisel õigesti Lugano II konventsiooni. Konventsiooni art 2 lg 1 järgi kaevatakse isikud, kelle alaline elukoht on mõnes konventsiooniga seotud riigis, hoolimata nende kodakondsusest kõnealuse riigi kohtusse. Isikuid, kelle alaline elukoht on konventsiooniga seotud riigis, saab konventsiooniga seotud teise riigi kohtusse kaevata üksnes II jaotise 2.–7. jaos sätestatud korras. Artiklist 5 tuleneb, et isikut, kelle alaline elukoht on konventsiooniga seotud riigis, saab kaevata konventsiooniga seotud teises riigis:

1. a)lepingutega seotud asjade puhul selle paiga kohtusse, kus tuli täita lepingus sätestatud kohustus;
2. b)kui ei ole kokku lepitud teisiti, käsitatakse sätte kohaldamisel lepingus sätestatud kohustuse täitmise kohana: müügi puhul kohta konventsiooniga seotud riigis, kus lepingu kohaselt kaubad üle anti või oleks tulnud üle anda; teenuste osutamise puhul kohta konventsiooniga seotud riigis, kus lepingu kohaselt teenuseid osutati või oleks tulnud osutada. 17. Maakohus jättis antud juhul hagi menetlusse võtmata, leides, et hagi ei allu rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi Eesti kohtule. Määruse põhjendusel oli lepingu täitmise koht Šveitsis, allus asi Lugano II konventsiooni art 2 p 1 üldise kohtualluvuse sätte alusel pädevale Šveitsi Konföderatsiooni kohtule. 18. Ringkonnakohtu hinnangul keeldus maakohus ennatlikult

§ 371

lg 1 p 2 alusel hagi menetlusse võtmisest puuduva kohtualluvuse tõttu.

§ 372

lg 3 sätestab kohtule võimaluse vajaduse korral küsida kostja seisukohta hagi menetlusse võtmise kohta. Riigikohus on selgitanud, et kui hagi menetlusse võtmisel tekib küsimus, kas hagi allub Eesti kohtule või mitte, on üldjuhul vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta (RKTKm 21.11.2012, 3-2-1123-12, p 11). Kuigi üldjuhul on kohtul õigus, mitte kohustus

§ 372

lg 3 kohaselt enne hagi menetlusse võtmise otsustamist pooled ära kuulata (sh küsida kostjalt seisukohta asja lahendamise kohta Eesti kohtus), peab ringkonnakohus kostjalt seisukoha küsimist praeguse vaidluse asjaolusid arvestades vajalikuks. Sellisel juhul on kostjal võimalik avaldada seisukoht kohtualluvuse, kauba transportimise tingimuste ja kostjale üleandmise kohta ning kohtul on hagi menetlusse võtmise otsustamiseks ka rohkem informatsiooni. Maakohtul on võimalik teha täiendavaid toiminguid, sh küsida kostja seisukohta ja vajadusel koguda tõendeid selleks, et selgitada nõuetekohaselt välja kohtualluvus. Kohus peab menetlusse võtmise otsustamisel tegema mõistlikke pingutusi oluliste asjaolude tuvastamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei selgitanud maakohus rahvusvahelise kohtualluvuse määramise aluseks olevaid asjaolusid piisavalt välja ja keeldus seetõttu ennatlikult hagi menetlusse võtmast. 19. Kui maakohus leiab pärast vajalike toimingute tegemist, et hagi allub Eesti kohtule, siis tuleb hagi eeldatavasti menetlusse võtta ja toimetada see kostjale kätte. Kui pärast menetlusse võtmist selgub, et hagi ei allu Eesti kohtule, saab maakohus jätta selle

§ 423lg 1 p 13 alusel läbivaatamata (RKTKm 31.03.2015, 3-2-1-179-14, p 10).

20. Eeltoodud põhjendustel leiab ringkonnakohus, et maakohtu määrus tuleb tühistada ja asi tuleb saata tagasi maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks. 21.

§ 173

lg 3 sätestab, et kui kõrgema astme kohus tühistab alama astme kohtu lahendi ja saadab asja uueks läbivaatamiseks, jätab ta menetluskulude jaotuse alama astme kohtu otsustada. Seega tuleb maakohtul otsustada menetluskulude jaotus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. 22.

§ 696

lg 1 esimene lause võimaldab ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitada üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud.

§ 372

lg 5 esimese lause kohaselt 4 võib hageja hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale esitada määruskaebuse. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse ja saadab asja menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, ei saa käesoleva määruse peale kaevata. (allkirjastatud digitaalselt) 5