KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2023. a Tallinn Kriminaalasja number 1-23-1737 Kohtukoosseis Orvi Koik, Julia Katškovskaja ja In

§ 25lg 2 ja § 3314 järgi Pärnu Maakohtu 11.

juuli

1. a kohtuotsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Ringkonnaprokurör Rainer Amur Süüdistatav Raivo Aidamets, isikukood 36708120022, Eesti Vabariigi kodanik, emakeel eesti keel, elukoht XXX, viibimiskoht Tallinna vangla, XXX, XXX, kehtivaid kriminaalkaristusi 6, viimati karistatud 21.10.2020 KarS § 118 lg 1 p 1 järgi vangistusega 2 aastat 8 kuud, vabanes vanglast 08.11.
2. Kahtlustatavana kinni peetud 26.12.2022, vahistatud alates 28.12.2022 Seaduslik esindaja eeskostja Saaremaa Vallavalitsus Kaitsja Määratud kaitsja vandeadvokaat Margus Viira Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu
3. juuli 2023.a otsus kriminaalasjas nr 1-23-1737 muutmata. Prokuröri apellatsioon jätta rahuldamata. Määrata Viira & Partnerid Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks vandeadvokaadi Margus Viira poolt Raivo Aidametsale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 345,60 eurot, sealhulgas käibemaks 57,60 eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda. 1 Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS:
4. Raivo Aidametsa süüdistatakse selles, et ta olles alkoholijoobes ning viibides
5. detsembril 2022 kella 14.40 ajal XXX asuvas sotsiaalmajas aadressil XXX teisel korrusel asuvas toas nr 223, otsustas tappa X kuna kahtlustas X enda viina varguses. Tapmise toimepanemiseks võttis Raivo Aidamets toast nr 223 kapi pealt purgist noa, peitis selle varrukasse ja väljus
6. detsembril 2022 kella 14.40 ajal toast nr 223 ning liikus esimesele korrusele tuppa nr 118, kus viibis X, et X tappa.
7. detsembril 2022 kella 14.41 ajal sisenes Raivo Aidamets tuppa nr 118, võttis noa kätte ja liikus X voodi juurde, kus X lamas ning lõi Xle noaga rindkeresse südame ja kopsude piirkonda. Löök ei läbinud X rinnakut. Raivo Aidamets lõi uuesti noaga X rindkere poole, kuid selle löögi X suutis käega tõrjuda. Raivo Aidametsa ja X vahel tekkis rüselus, mille käigus Raivo Aidamets üritas endiselt X noaga lüüa öeldes, et „niikuinii tapan su ära“. Rüseluse käigus vigastas Raivo Aidamets X paremat kätt. Siis liikus Raivo Aidamets toa nr 118 ukse juurde ning lukustas selle seestpoolt, et oma rünnakut jätkata, kuid samal ajal oli toa nr 118 ukse taha jõudnud sotsiaalmaja perenaine, kes koputas uksele ja käskis selle lahti teha. Samuti oli samal ajal ärganud toas nr 118 viibinud X toakaaslane C, kes tegi ukse lukust lahti ja ütles ukse vahel perenaisele, et see kutsuks kiirabi ja politsei. Raivo Aidamets, saades aru, et X edasine ründamine suurendab ebaõnnestumise ja vahelejäämise riski oluliselt, sest sekkunud on kolmandad isikud, toauks on lukust lahti tehtud ning koha peale kutsutakse politsei, oli sunnitud oma teoplaanist loobuma ning lahkus nuga käes kella 14.47 ajal toast nr 118 ja liikus tagasi teisele korrusele tuppa nr 223, kust politsei ta kella 14.52 ajal kinni pidas. Raivo Aidamets tekitas noalöögiga X rindkerele rinnaku mõõkjätke piirkonda u 6 cm kriimustuse ning rüseluse käigus noaga X parema käe pöidlale 1,5 cm haava, parema käe labakäele 2 cm vigastuse ja parema käe II sõrmele 4 cm haava. Sellega pani Raivo Aidamets tahtlikult toime KarS §

§ 25

lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o teadvalt alustas vahetult teise inimese tapmise toimepanemist.

1. Raivo Aidametsa süüdistatakse ka selles, et olles Harju Maakohtu kohtumäärusega nr 1-205001 allutatud karistusjärgsele käitumiskontrollile ning vabanedes
2. novembril 2022 Pärnu Maakohtu 21.oktoobril 2020 KarS § 118 lg 1 p 1 järgi mõistetud vangistusest 2 aastat 8 kuud, rikkus kuritahtlikult, s.o süstemaatiliselt, KarS § 75 lg 2 p 2 sätestatud kohustust tarvitades alkoholi 23.11.2022, 09.12.2022, 13.12.2022, 14.12.2022, 21.12.2022 – 22.12.2022 ja 26.12.
3. Sellega pani Raivo Aidamets tahtlikult toime KarS § 3314 kvalifitseeritava kuriteo, s.o karistusjärgsele käitumiskontrollile allutatud isiku poolt käitumiskontrolli raames pandud kohustuse kuritahtliku rikkumise. MAAKOHTU OTSUS:
4. Pärnu Maakohtu
5. juuli
6. a otsusega üldmenetluses tunnistati Raivo Aidamets süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, mõistes karistuseks vangistuse 2 aastat ja 6 kuud ning KarS § 3314 järgi, mõistes karistuseks vangistuse 6 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti Raivo Aidametsale liitkaristuseks vangistus 3 aastat. KarS § 68 lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg alates kahtlustatavana kinnipidamisest
7. detsembril 2022 karistusaja hulka ja 3-aastase vangistuse kandmise aja alguseks loeti
8. detsember
9. 2 3.1 Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega ja asitõendiga seonduv. APELLATSIOON:
10. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni prokurör Rainer Amur. 4.1 Prokurör leiab, et maakohtus uuritud tõendite kogumi alusel tuleb Raivo Aidamets süüdi tunnistada KarS §

§ 25lg 2 järgi kvalifitseeritavas kuriteos.

Raivo Aidamets ei loobunud tapmiskatse toimepanemisest vabatahtlikult, vaid ta oli sunnitud seda väliste tegurite toimel tegema. Selliselt toimides kohaldas maakohus prokuratuuri hinnangul ebaõigesti materiaalõigust, milleni viis maakohtu poolt osadest tõenditest valede järelduste tegemine, mida saab käsitleda kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Kui ringkonnakohus siiski leiab, et maakohtu poolt kuriteo ümberkvalifitseerimine oli põhjendatud, on prokuratuur veendumusel, et maakohus mõistis KarS § 121 lg 2 p 3 kuriteo eest Raivo Aidametsale liiga leebe karistuse, so karistuse, mis ei vasta kuriteo raskusele ja Raivo Aidametsa isikule. 4.2 Prokuratuur leiab, et olulisematest tõenditest tulenevalt ei loobunud Raivo Aidamets tapmiskatsest vabatahtlikult, vaid ta oli sunnitud seda väliste tegurite toimel tegema. Maakohus jõudes järelduseni, et Raivo Aidamets loobus lõpetamata süüteokatsest seetõttu, et ei analüüsinud piisavalt täpselt turvakaamerate salvestustelt nähtuvat ajaraami ega seostanud seda kannatanu X ja tunnistajate C ning Y detailsete ütlustega. Samuti on maakohus otsuse punktides 6 ja 8 kannatanu X ütlusi liiga kitsalt kokku võtnud. Seetõttu jõudiski maakohus valedele järeldustele. Otsuse punktis 23 järeldusi tehes, ei arvestanud maakohus tegeliku olukorra kontekstiga, Raivo Aidametsa isikuga ja teda iseloomustava käitumisstiiliga. Nimelt nähtub tunnistaja ütlustest, et Raivo Aidamets oli alkoholijoobeseisundis. Raivo Aidametsa äkkviha põhjuseks oli sõltuvus alkoholist ning arvamus, et just X on tema viinapudeli varastanud ning ta läks selle eest kätte maksma. See käivitaski toimunud sündmuste ahela. Raivo Aidamets ei ole oma seisundist (alkoholisõltuvus, piiratud teovõime) tulenevalt võimeline kalkuleerima selliselt nagu maakohus arvab, et antud olukorras oleks pidanud inimene kalkuleerima, vaid ta tegutses vastavalt tekkinud olukorrale impulsiivselt selliselt nagu ta oli ka varem (kohtuotsus nr 1-20-5001) käitunud ning arvestas asjaoludega, millest ta oli teadlik (nt turvakaamerate olemasolu). Raivo Aidametsa iseloomustavad andmed (kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisiaktist nähtuv, varasem karistatus), Raivo Aidametsa enda ütlused ja turvakaamera salvestuselt nähtuv tõendavad, et Raivo Aidamets läks tegelikkuses X tapma, mõtlemata sellele, mis olukord parasjagu X toas on. 4.3 Maakohus on vähendanud ka tõendatud olukorra ohtlikkust, jättes analüüsimata tunnistajate ütlused ja turvakaamera salvestiselt nähtuva. Kohtuotsusest nähtub, et maakohtu hinnangul lõppes Raivo Aidametsa ründetegevus oluliselt varem kui kell 14:45;53, mistõttu ongi jõudnud valele järeldusele, et Raivo Aidametsal oli nii võimalusi kui aega X tappa aga ei teinud seda st loobus tapmisest vabatahtlikult. Sellest tulenevalt ei analüüsinud maakohus enam olukorda, mis oli prokuratuuri süüdistuse peamine sisu – rünne kestis veel kuni toaukse avamiseni ning edasised sündmused olid põhjuseks, miks Raivo Aidamets oma plaani s.o tapmist lõpuni ei viinud. Nimelt nähtub tõenditest, et ründeoht Raivo Aidametsa poolt oli olemas ka pärast seda kui toakaaslane C ärkas ning Raivo Aidametsa käitumisest ei nähtunud ründe lõpetamist ja sellest loobumist. Prokurör leiab, et Raivo Aidametsa ründetegevus polnud kell 14:45:53 st ajal, kui avati lukust toauks ja toast väljus X, kannatanu suhtes veel 3 lõppenud. See lõppes vahetult enne seda kui tunnistaja Y toaukse vahelt sisse vaatas. Raivo Aidamets lahkus toast kell 14:47:12 st 1 minut 6 sekundit peale ukse avanemist ja tema jaoks olukorra muutumist. 4.4 Prokuratuur viitab katsest loobumisega seonduvalt Riigikohtu 12. märtsi 2021 lahendis nr 1-17-11182 p-s 30 selgitatud vabatahtlikult loobumise tuvastamise asjaoludele ning leiab, et kui kõrvutada nimetatud Riigikohtu otsuse faktilisi asjaolusid käesolevas kriminaalasjas tuvastatud faktiliste asjaoludega, ei olnud ka Raivo Aidametsa poolt kannatanu tapmisest loobumine vabatahtlik, vaid Raivo Aidamets pidi oma plaani katki jätma väliste tegurite sunnil (kannatanu toanaaber oli ärganud ning avastanud toimunu, kannatanu toanaaber oli ukse lukust lahti teinud ning läinud abi kutsuma, teo oli avastanud sotsiaalmaja perenaine, kes oli läinud politseid ja kiirabi kutsuma ning Raivo Aidamets teadis seda, kannatanu oli rohkem vastu hakanud kui Raivo Aidamets oli arvestanud ning kolmandate isikute sekkumine tema takistamiseks ukse lukust avamise hetkel oli reaalne). Lähtudes eelpooltoodust taotleb prokuratuur Raivo Aidametsa süüdimõistmist KarS §

§ 25lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. 4.5 Prokurör esitas Raivo Aidametsa süüdi mõistmisel Kar

S § 113 lg 1 – 25 lg 2 järgi karistusettepaneku, leides, et arvestades Raivo Aidametsa teo süü suurust ja eripreventiivset mõju, tuleks talle mõista karistuseks vangistus 7 aastat. Seejuures toob prokuratuur välja põhjendused, millest tuleks lähtuda Raivo Aidametsa süü suuruse hindamisel ja eripreventiivsed kaalutlused, mis mõjutavad Raivo Aidametsa karistuse suurendamise vajadust. 4.6 Täiendavalt märgib prokurör, et kui Tallinna Ringkonnakohus leiab, et puudub alus Raivo Aidametsa teo ümberkvalifitseerimiseks, siis on maakohus mõistnud talle KarS § 121 lg 2 p 3 kuriteo toimepanemise eest liiga leebe karistuse. Nimelt leiab prokurör, et maakohus ei ole süü suuruse hindamisel arvestanud kõikide tuvastatud asjaoludega ega ole piisavalt arvestanud ka eripreventiivseid kaalutlusi. Prokuröri hinnangul ei arvestanud maakohus süü suuruse hindamisel, et Raivo Aidamets ründas kannatanut kättemaksuks noaga, millega on võimalik inimest tappa, tegi seda kavatsetult, tema terviktegevus ei hõlmanud vaid ühte noaga löömist, samuti kaasnes kannatanu tapmisega ähvardamine. Samuti jäi arvestamata ründamine joobeseisundis, mis muudab vägivallatseja ohtlikumaks. Prokuratuur leiab, et nimetatud asjaolusid tuleb Raivo Aidametsa süü suuruse hindamisel arvestada, mistõttu vastab Raivo Aidametsa süü keskmisest kõrgemale sanktsioonile, so 3-aastasele vangistusele. 4.7 Lisaks ei nõustu prokuratuur maakohtuga, et Raivo Aidametsa puhul eripreventiivsed kaalutlused karistuse suurendamist kaasa ei too. Maakohus ei ole hinnanud Raivo Aidametsa varasemaid süüdimõistvaid otsuseid ega võrrelnud neid käesoleva kriminaalasja faktiliste asjaoludega. Raivo Aidametsa kuriteod on ajas muutunud järjest raskemateks, viimati karistati teda KarS § 118 lg 1 p 1 kuriteo toimepanemise eest. Maakohus ei ole arvestanud ka tunnistajate Q, R, W ja G ütlustega, kes on kirjeldanud Raivo Aidametsa vägivaldset käitumist sotsiaalmajas enne käesolevat sündmust. Samuti ei ole maakohus arvestanud, et Raivo Aidamets on viimase 7 aasta jooksul seisnud kohtu ees 7 korda ning sellel perioodil viibinud reaalses vangistuses ca kokku 5 aastat erinevate kuritegude toimepanemiste eest (vargused, kehaline väärkohtlemine, raskete tervisekahjustuste tekitamine). Lähtudes Riigikohtu

1. aprilli 2023 otsuse nr 1-22-227 punktis 12 sätetatust, tuleb prokuratuuri poolt nimetatud asjaolusid karistuse määramisel arvestada. Kuna maakohus seda teinud ei ole, siis taotleb prokuratuur Tallinna Ringkonnakohtult nendega arvestamist ning karistada Raivo Aidametsa vangistusega 4 aastat. 4 KAITSJA SEISUKOHT:
2. Prokuratuur on toetunud Raivo Aidametsa tegevuse kirjeldamisel ja tema käitumise hindamisel Raivo Aidametsa varasemale karistatusele ja tervislikule seisundile toetuvatele andmetele, millest teeb järelduse, et Raivo Aidametsal tekkis käigult plaan kannatanu X tapmiseks. Kaitsja nõustub, et Raivo Aidametsal võis olla vihahoos tekkinud plaan kannatanut kättemaksuks viinapudeli võimaliku varguse eest rünnata, kuid mitte tappa. Nimetatud asjaolu kinnitab ka kohtulik uurimine. Kaitsja nõustub, et kaitsealuse tervislik seisund on mõjutanud kuriteo toimepanemist tema poolt. Käesolevas kohtuasjas uuritud kohtupsühhiaatripsühholoogia kompleksekspertiisi akti nr. 4/17 tõendab, et Raivo Aidamets on alkoholisõltlane ning kerge vaimse alaarenguga. Eelnimetatu ei kinnita kuidagi prokuröri versiooni Raivo Aidametsa planeeritud tegevusest, pigem tervislikust seisundist tulenevast olukordade lahendamise ebaadekvaatsuset. Raivo Aidamtesa tegevusele hinnangu andmiseks tuleb vaadelda sündmuse käiku selle arengus. Kaitsja leiab, et lähtuvalt kaitsealuse teopanusesesse kuriteosündmuses on võimalik hinnata, kas Raivo Aidametsa tegevuse eesmärgiks oli kannatanu tapmine või on minu kaitsealuse tegevus kvalifitseeritav KarS § 121 järgi kehalise väärkohtlemisena. 5.1 Kannatanu X poolt kohtulikul uurimisel antud ütlused sisuliselt kinnitavad Raivo Aidametsa ütlusi ja tegevust. Ka tunnistaja C poolt kohtuistungil antud ütlused kinnitavad kannatanu kirjeldatud sündmuste käiku. Tunnistaja N oskas anda ütlusi Raivo Aidametsa valduses olnud noa kohta ning olulised on ka tunnistaja Y poolt kohtuistungil antud ütlused. Kaitsja leiab kokkuvõtvalt, et kohtulik uurimine kinnitas asjaolu, et Raivo Aidamets küll lõi noaga kannatanut, kuid tal puudus tahtlus kannatanut tappa ning sisuliselt loobus Raivo Aidamets vabatahtlikult KarS § 40 ja § 41 mõttes süüteokatsest. Raivo Aidamets ei soovinud kannatanu surma, millest tulenevalt ei rünnanud ta enam kannatanut noaga, kuigi tal olid selleks võimalused olemas. Ta viibis piisavalt pika ajaperioodi toas kannatanuga kahekesi, olles lõpetanud vägivaldse käitumise, mida kinnitavad ka tunnistajate C ja Y ütlused. Kaitsjana leian, et Raivo Aidamets jäi vabatahtlikult tegevusetuks. Raivo Aidametsa tegu tuleb kvalifitseerida tegelikkuses realiseerunud süüteokoosseisu järgi s.o. KarS 121 lg 2 p 3 järgi. 5.2 Kaitsja ei nõustu prokuröri väitega, et rünne kestis veel kuni toaukse avamiseni ning sellele järgnevad sündmused olid põhjuseks, miks Raivo Aidamets oma plaani s.o tapmist lõpule ei viinud. Prokuröri väide on otseses vastuolus tunnistaja Y kirjeldatuga, kus ta nägi C väljamisel toast s.o ukse avanemisel, voodil kõrvuti istumas Raivo Aidametsa ja X, viimase käsi sõbralikult Aidametsa õlal. Kaitsja ei nõustu ka prokuröri väitega, et Raivo Aidamets oli sunnitud oma plaani katki jätma väliste tegurite mõjul. Kannatanu toanaabri ärkamisel oli rünne lõppenud (tunnistaja C ei näinud ärkamisel Raivo Aidametsa poolt rünnet või jätkuvat rünnet kannatanule). Ei saa nõustuda ka prokuröri väitega, et kannatanu oli Raivo Aidametsale arvatust rohkem vastu hakanud, kuna kohtulikul uurimisel ei tuvastati Raivo Aidamets poolt X noaga löömine ainult ühel korral. Kaitsja nõustub kohtu järeldusega, et asjaolu, et süüdistatav oleks püüdnud kannatanut pärast esimest rindkeresse suunatud lööki uuesti noaga rünnata, kannatanu ega tunnistajate ütlustest ei tulene. Samuti nõustub kaitsja kohtu järeldusega, et juhul, kui Raivo Aidamets oleks soovinud jätkuvalt X surma, oli tal selleks nii võimalust kui aega. Raivo Aidamets jäi vabatahtlikult tegevusetuks ja loobus KarS § 41 lg.1 kohaselt lõpetamata süüteokatsest. 5 Eeltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et tõendamist on leidnud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine Raivo Aidametsa poolt, mitte KarS § 25 lg 2- § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritav kuritegu. 5.3 Kaitsja ei nõustu prokuröri seisukohaga, et maakohus ei ole arvestanud eripreventiivsete kaalutlustega, mis prokuröri arvates pidanuks kaasa tooma karmima karistuse. Kohtuotsuse punktides 36, 38, 40 ja 41 on kohus põhjalikult motiveerinud karistuse kujunemise aluseid ja võtnud arvesse nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui Raivo Aidametsa isikut. Seega leiab kaitsja, et kohus on Raivo Aidametsale kolme aasta pikkuse vanglakaristuse määramisel arvestanud kõiki asjaolusid ning mõistetud vanglakaristus ei ole leebe. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
3. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega ja kaitsja seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. 6.1 Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Prokurör taotleb maakohtu poolt hinnatud tõendite ümberhindamist ning süüdistatava süüdimõistmist KarS § 113 lg 1- § 25 lg 2 järgi. Asjaolu, et prokurör ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). 6.2 Maakohtu otsuses on põhjalikult analüüsitud süüdistatava Raivo Aidametsa kohtueelsel uurimise antud ütlusi, kannatanu X ja tunnistajate C ja Y ütlusi ning esitatud teisi tõendeid. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. mai
5. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega.
6. Prokurör ei ole esitanud apellatsioonis uusi argumente võrreldes maakohtu istungil esitatuga (kohtukõne ja apellatsioon kattuvad sisuliselt, lisatud on vaid maakohtu järeldused ning sellega mittenõustumine). Seega ei pea ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1 sättest oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu 6 otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt ka RKKKo nr 3-1-1-8-05, p 9 , 3-1-1-108-10, p 9 ja 3-1-1-23-11 p 18). 7.1 Kolleegium asub seisukohale, et maakohus hindas põhjalikult kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, mille tulemusena jõudis veenva järelduseni, et süüdistatav Raivo Aidamets loobus KarS § 41 lg 1 kohaselt lõpetamata süüteokatsest, mistõttu tuli süüdistatav süüdi tunnistada KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. Seega ei saa nõustuda prokuröriga, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. 7.2 Maakohus on nõuetekohaselt tuvastanud selle, et süüdistatav Raivo Aidamets ründas kannatanut X tapmistahtlusega (vähemalt kaudse tahtlusega), lüües teda ühel korral noaga rindkere piirkonda, kus asuvad süda ja kopsud. Noalöök elutähtsasse piirkonda andis aluse seda jaatada. 7.3 Maakohus on viidanud KarS § 40 lg 1, 2 sättele, et kui isik loobub vabatahtlikult süüteokatsest ühel KarS §-des 41, 42 ja 43 sätestatud juhtudest, vabaneb ta süüst ning tema tegu kvalifitseeritakse tegelikkuses realiseerunud süüteokoosseisu järgi. KarS § 41 lg 1 kohaselt loobub täideviija lõpetamata süüteokatsest, kui ta katkestab süüteo lõpuleviimise (s.o piisab tegevusetuks jäämisest). Arvestades asjaolusid, et kannatanule ei tekitatud noaga löömisel eluohtlikku vigastust ning rüselus toimus põhjusel, et kannatanu soovis nuga ära võtta, et kannatanu ja süüdistatav viibisid sündmuse järgselt ühiselt ja kõrvaliste isikute segamata (tunnistaja C magas kogu kuriteosündmuse aja) koos väikses ruumis ning et süüdistatav ei viinud oma esialgset tahet kannatanu tappa ellu isegi siis, kui ta üheselt mõistis, et kannatanu ei ole eluohtlikult vigastatud, tuligi maakohtul anda hinnang sellele, kas Raivo Aidametsa toime pandud tapmiskatse oli lõpetamata kuriteokatse KarS § 41 lg 2 mõttes. Kohtupraktika kohaselt katse lõpetamata lugemisel lähtutakse isiku ettekujutusest oma teost ja üldjuhul tuleb isiku ettekujutus teost kõnealuses tähenduses teha kindlaks teo toimepanemise hetkega. Neid kõiki põhimõtteid on maakohus järginud ning apellatsioonis toodu ei kummuta maakohtu järeldusi. 7.4 Kolleegium ei nõustu prokuröriga, et Raivo Aidamets ei loobunud tapmiskatsest vabatahtlikult, vaid oli sunnitud seda väliste tegurite toimel tegema. Sellist prokuröri järeldust ei kinnita maakohtus uuritud tõendite kogum. Maakohtule ei ole alust ette heita turvakaamerate salvestuste analüüsimata jätmist ega kannatanu X ja tunnistajate C ja Y ütluste seostamata jätmist turvakaamera salvestusega. Ka ei saa nõustuda prokuröriga, et maakohus on analüüsinud kannatanu ristküsitlusel antud ütlusi liiga kitsalt, mis viis lõppastmes maakohtu valele lõppjäreldusele. 7.5 Kolleegiumil tuleb märkida, et prokuröri enda väited on vastuolulised, nii asub prokurör seisukohale, et Raivo Aidametsal ei olnud varem välja mõeldud ja kalkuleeritud plaani X tapmiseks ning selline plaan tekkis käigu pealt. Samas asub prokurör seisukohale, et süüdistatav soovis oma tapmisplaani varjata, selleks peitis ta noa varrukasse ning lisaks lukustas Aidamets kannatanu toa ukse, mis tähendab seda, et ta ei soovinud kõrvaliste isikute sekkumist, st tegemist oli kalkuleeritud plaaniga. Esiteks ei ole vahet, kas süüdistatav peitis noa varrukasse või mitte, sest ka avalikult noa käes hoidmine ei välista tahtlust tappa ning ei välista ka sellise tahtluse tekkimist spontaanselt. Teiseks lukustas süüdistatav toaukse alles hiljem, mitte koheselt tuppa sisenedes. Seda kinnitas kannatanu X, et süüdistatav pani ukse lukku peale rüselust (vt kd I, tl 44 pöördel-45). Seejuures viibis toas ka magav C ning süüdistatav ei saanud kuidagi eeldada, et tunnistaja koheselt ei ärka. Seega ei saa jaatada 7 prokuröri versiooni, et Raivo Aidamets ei soovinud kõrvaliste isikute sekkumist. Pigem tuleb jaatada maakohtu versiooni toimunust, et noaga rindu löömise plaan oli spontaanne ja süüdistatav kasutas seda võimalust, sest kannatanu oli voodis pikali. Nõustuda saab maakohtuga ka selles, et pelgalt noa kaasavõtmine ei tähenda alati kavatsust tappa (vt kd II, tl 136 pöördel-137). 7.6 Prokurör viitab kannatanu X ütlustele valikuliselt, mistõttu ei saa nõustuda, et peale noaga löömist oli süüdistatav jätkuvalt ohtlik. Kannatanu sõnade kohaselt pärast lööki rinnakusse süüdistatav midagi rohkem ette ei võtnud ja rohkem kordi noaga ei löönud. Ta justkui lõi süüdistatavat jalaga ja kargas ise püsti. Kartis, et tuleb teine löök, sest süüdistatav oli püsti. Ta ei tea ega oska öelda, kas süüdistatava käitumises oli mingeid ilminguid, et löök võis tulla. Tal oli lihtsalt paanikahoog ja hirm. Toimus väike rüselus, sest ta hakkas süüdistatava käest nuga ära krabama ja käsi sai kannatada. (kd I, tl 43 pöördel, 47 pöördel-48, 49). Tulenevalt kannatanu ütlustest oli tal lihtsalt hirm, et tuleb teine löök, kuid süüdistatava käitumisest iseenesest mingit jätkuvat ohtlikkust pole võimalik sedastada. 7.7 Prokuröriga ei ole võimalik nõustuda ka selles, et rüseluse käigus, st ajal mil kannatanu hakkas süüdistatavalt nuga käest ära krabama, ähvardas süüdistatav kannatanut ära tappa. Taaskord ei arvesta prokurör kannatanu ütlusi kogumis, vaid ainult neid, mis kinnitaksid justkui süüdistusversiooni, kuid ütlusi tuleb hinnata kogumis, et saada tervikpilt sündmusest. Kannatanu andis ütlusi, et tõepoolest ähvardas süüdistatav teda tappa. Kannatanu arvas, et see võis olla rüseluse käigus, kuid täpset aega ei mäleta. Ka ei tea, kas see ütlemine toimus enne või pärast ukse lukustamist, vist peale ukse lukustamist, kuid mingit tegevust sellele ei järgnenud ja ähvardust ei püüdnud süüdistatav ka ellu viia (kd I, tl 44-44 pöördel, 48 pöördel). Seega prokuratuuri järeldus, et toaukse lukustamine ja ähvarduste ütlemine näitas süüdistatava tahtlust kannatanut edasi rünnata, on oletuslik ning ei põhine tõenditel ja jääb tagajärjetuks. 7.8 Teatud olukorras võib tõepoolest asuda seisukohale, et kui keegi seisab nuga sirutatud käes kellegi poole, siis on see ohtlik tegevus. Käsiloleval juhul ei olnud midagi ohtlikku selles, et süüdistatav seisis nuga sirutatud käes kannatanu poole, sest nii löök noaga kui ka rüselus, et süüdistatavalt nuga ära võtta oli juba lõppenud ning kannatanu püüdis rahulikult välja selgitada, miks süüdistatav nii käitus (kd I, tl 43 pöördel-44). Seda, et süüdistatav lihtsalt hoidis nuga käes ja mingit liikumist ei toimunud on kinnitanud ka tunnistaja C (kd I, tl 50 pöördel-51). Seega ei saa nõustuda prokuratuuri hinnanguga, et see näitas taas süüdistatava tahtlust rünnakut jätkata. Nõustuda ei saa ka selles, et maakohus oleks vähendanud olukorra ohtlikkust. 7.9 Kolleegium ei jaga prokuratuuri seisukohta, et lärmi, mida kuulsid C ja K sai tekitada vaid rüselus. Selline prokuröri seisukoht on ainetu, sest esiteks ei ole K maakohtus tunnistajana ristküsitletud. Teha turvakaamera salvestisest mingeid järeldusi, mida K võis tajuda, on prokuröri poolt oletuslik. Sellist oletust ei kinnita ka tunnistaja Y, sest S andis ütlusi, et K teatas temale, et seal taga on jutud (kd I, tl 57 pöördel). Ka tunnistaja C on andnud ütlusi, et ärkas lärmi peale ja see lärm oli sõnelus Aidametsa ja X vahel, hääled olid valjud. Aidamets ainult mõmises ja X küsis, miks sa seda teed ? (kd I, tl 50 pöördel). Kokkuvõtvalt tuleb märkida, et isikulised tõendiallikad ei kinnita prokuratuuri versiooni, et ründetegevus kannatanu suhtes polnud veel kell 14.45.53 ajal, mil avati lukust toauks ja toast väljus X lõppenud. Seega ei ole ka maakohtu järeldus vale, et ründetegevus lõppes oluliselt varem kui kell 14.45.
7. Seda maakohtu järeldust kinnitab ka asjaolu, et kui tunnistaja Y sisenes tuppa kell 14.45.53, siis istusid kannatanu ja süüdistatav kannatanu voodi peal ja kannatanu käsi oli süüdistatava selja või õla peal (kd I, tl 57 pöördel). Pole võimalik, et 8 prokuröri versiooni järgi toimub veel kell 14.45.53 kui avatakse uks ründetegevus ning sisuliselt samal ajal vaatab tuppa tunnistaja ja näeb süüdistatavat ja kannatanut voodil sõbralikult istumas.
8. Kolleegium ei nõustu prokuratuuriga, et süüdistatav Raivo Aidamets loobus kannatanu X tapmisest nn reaalsel välisel mõjul, mitte iseseisvalt ilma välise mõjuta. On üheselt selge, et mitte miski ei takistanud pärast esimest noahoopi Raivo Aidametsal jätkata kannatanu suhtes täiendavate tapmistegude toimepanemist, kuid mingit rünnet ei jätkunud. 8.1 Kolleegiumi hinnangul tuleb nõustuda maakohtuga, et rünne ei jätkunud põhjusel, et Raivo Aidametsal möödus tapmise tahtlus ja ta loobus tapmisest vabatahtlikult. Seda maakohtu järeldust ei väära ka apellatsioonis toodu. Prokurtuur toob välja põhjendused, kuidas Raivo Aidamets nägi või pidi nägema C ärkamist ja möödumist endast, sai aru või pidi arusaama, et uks on lukust lahti tehtud ja sündmuskohale kutsutakse politsei, st sekkuvad välised isikud või tema jõud ei käi kannatanust üle, sest tunnistaja oli ärganud. Olukorras kus ka kannatanu ei oska vastata neile küsimustele ja ei mäleta, millal tunnistaja toast lahkus, mis hetkel ta seda tegi, kes ukse lukust lahti keeras, millal sotsiaalmaja perenaine sündmusesse sekkus, kas Aidamets oli toast selleks ajaks juba lahkunud, ei ole võimalik teha järeldust, et neid asjaolusid teadis ja tajus süüdistatav tõsikindlat. Seda enam, et ka tunnistaja on andnud ütlusi, et süüdistatav oli tema poole seljaga (kd I, tl 50 pöördel) ning tunnistaja ütlustest ei nähtu, et kannatanu või tunnistaja oleks tajunud tema ärkamist ja toast lahkumist. Puuduvad igasugused tõendid, et süüdistataval oleks olnud tunnistajatega mingi visuaalne kontakt, st ta oleks olnud teadlik tunnistaja ärkamisest, teise tunnistaja korraks tuppa sisenemisest vms asjaolust, mis sundis süüdistatavat oma esialgsest teoplaanist loobuma. Lisaks ei sekkunud tunnistaja süüdistatava ja kannatanu vestlusse, vaid lahkus toast. Prokurör jätab tähelepanuta ka selle, et kui peale ukse avamist C poolt sisenes tuppa tunnistaja Y, siis istusid kannatanu ja süüdistatav kannatanu voodi peal ja kannatanu käsi oli süüdistatava selja või õla peal. Ta ei oska öelda, kas kannatanu ja tunnistaja teda nägid. Ka ei mäleta ta, kas kannatanu ja süüdistatav tema poole vaatasid (kd I, tl 57 pöördel-58). Prokuratuuri seisukoht, et loobumine ei olnud vabatahtlik, sest süüdistatav oli selleks sunnitud väliste tegurite toimel ei põhine tegelikkuses taas tõenditel vaid oletustel, sest ükski isikuline tõendiallikas seda tegelikkuses ei kinnita. 8.2 Kannatanu ja tunnistaja ütlustest tulenevalt ei saa asuda käsiloleval juhul seisukohale, et mingid ilmnenud ebasoodsad välised asjaolud mõjutasid süüdistatava senist teoplaani olulisel määral negatiivselt. Jaatada ei ole võimalik ka seda, et rünnatav oleks osutunud oluliselt tugevamaks, sest kannatanu sõnade kohaselt kui süüdistatav oleks ikka tugevasti löönud, siis ta oleks tal rindkerest läbi löönud, tegemist oli hoiatuslöögiga (kd I, tl 49 pöördel). Ka ei pidanud süüdistatav võimalikuks kolmanda(te) isiku(te) sekkumist, sest tunnistaja C ärkamise ajaks ja toaukse lukust lahti keeramise ning tunnistaja Y sisenemise ajaks oli kuriteosündmus tegelikkuse juba lõppenud. Seega ei saa jaatada, et märgitud asjaolud tegid tagajärje põhjustamise kas võimatuks või vähemalt oluliselt raskemaks. 8.3 Prokurör viitab küll Riigikohtu lahendile nr 1-17-11182, p 30, kuid jätab tähelepanuta samas lahendis p 29 märgitu, mille kohaselt ei tule loobumise vabatahtlikkust eitada isegi pelgalt seetõttu, kui tõuge selleks pärineb väljastpoolt. Nii pole põhjust eitada süüteokatsest vabatahtlikku loobumist, kui teo toimepanija laseb end mõjutada kellegi palvetest, mille toimel ta jätab kaastunde või ka n-ö kaine kaalutluse tõttu teo lõpuni viimata. Loobumise vabatahtlikkust ei välista ka näiteks häbitunne, kui see peaks tekkima kolmanda(te) osapool(t)e tegevuse, nt veenmise või ka juhuslikult teo täideviimisele pealesattumise 9 tulemusena. Ka sellistel puhkudel saab rääkida autonoomsetest motiividest, millest johtuvalt ei soovi toimepanija enam tagajärje saabumist. Seetõttu sõltub hinnang süüteokatsest loobumise vabatahtlikkusele sellest, kas teo toimepanijal oli loobumisotsuse vastuvõtmise hetkel jätkuvalt kontroll ja otsustusvabadus enda käitumise üle, pidades samal ajal tagajärje saavutamist jätkuvalt võimalikuks. Seega ei ole ka mingi väline mõjutus veel iseenesest midagi sellist, mille esinemisel tuleks kohe välistada loobumise vabatahtlikkus. Kolleegium asub kokkuvõtvalt seisukohale, et tegelikkuses oli süüdistataval loobumisotsuse vastuvõtmise hetkel võimalik saavutada soovitud tagajärg, kuid seda ta ei teinud, sest ta loobus vabatahtlikult oma esialgsest teoplaanist. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kolleegium, et maakohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning Raivo Aidametsa käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, siis ei ole võimalik süüdistatava teo kvalifitseerimine KarS § 113 lg 1- § 25 lg 2 järgi.
9. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Maakohtu põhjendused karistuse mõistmisel on küll napid, kuid sellest on võimalik järeldada, mida maakohus arvestas süü suuruse tuvastamisel. Prokurör viitab KrMS § 340 lg 4 p-le 4 ehk tühistada esimese astme otsus karistuse osas ja mõista raskem karistus ning moodustada KarS § 64 lg 1 alusel uus liitkaristus, kuid ei taotle maakohtu otsuse tühistamist KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas. Seega prokuröri apellatsioonis esitatud taotlused ei ole üheselt arusaadavad ja korrektsed. 9.1 Kohtupraktika kohaselt on materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega tegemist mh siis, kui kohus on teinud karistuse mõistmist reguleerivate õigusnormide (sh nt KarS § 56 lg 1 ls 1) kohaldamisel kaalutlusvea. See võib seisneda seaduses sätestatud diskretsiooni piiride ületamises, kaalutlusõiguse teostamata jätmises, sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest lähtumises või mõne olulise asjaolu arvestamata jätmises (RKKKo nr 1-19-4150, p 28). 9.2 Kolleegium ei nõustunud Raivo Aidametsa teo kvalifitseerimisega KarS § 113 lg 1-§ 25 lg 2 järgi, siis puuduvad igasugused alused maakohtu poolt Raivo Aidametsale mõistetud karistuse muutmiseks. Kolleegium ei nõustu prokuröriga, et maakohus pidanuks süü suuruse hindamisel võtma arvesse, et kannatanut rünnati noaga, mille tera pikkus on selline, et sellega on võimalik inimest tappa. Kohutupraktika kohaselt on teo toimepanemise vahendit ja selle omadusi peetud asjaoludeks, mis annavad aimu tapmistahtluse olemasolust. Selles puudub vaidlus ja maakohus on jaatanud tapmistahtluse olemasolu süüdistataval, kuid teo toimepanemise vahend ei anna iseenesest alust hinnata süü suurust. Seejuures puuduvad igasugused tõendid, et sellise noa oleks süüdistatav valinud kaalutletult, mitte juhuslikult. 9.3 Prokurör jätab tähelepanuta selle, et karistuse mõistmisel on üks peamine kriteerium, et hinnata tuleb konkreetse teo sisemist ebaõigust. Prokurör ei arvesta, et süü suurust hinnates tuleb keskenduda teole, mitte süüdistatava isikule (vt RKKKo nr 1-22-227, p 10). Kohtupraktika kohaselt tuleb süü suuruse tuvastamisse kaasata teo toimepanemise tehiolud ning süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole (RKKKo nr 3-1-1-99-06, p 14). Tähendust omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis-ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. 10 Hinnates süüdistatava süü suurust kehalise väärkohtlemise toimepanemisel, ei ole tähtis mitte see, kas süüdistatav täitis ühe või mõlemad KarS § 121 koosseisualternatiivid, vaid kehalise väärkohtlemise intensiivsus ja seeläbi kannatanule tekitatud tervisekahjustuse raskus või objektiivselt hinnatava valu tugevus (vt RKKo nr 3-1-1-44-16, p 20). 9.4 Arvestades teo tehiolusid nõustub kolleegium maakohtuga, et süüdistatava süü on keskmine. Tekitatud tagajärg ehk tervisekahjustus ei olnud raske, vaid pigem kerge, sest tegemist oli kriimustusega kannatanu rinnakul ja haavad käel, mis vajasid õmblusi. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mis võisid mõjutada süü suurust ja sellega sanktsiooni keskmise määra suurendamist või vähendamist, puudusid. Maakohus võttes aluseks sanktsiooni keskmise määra ning arvestades tuvastatud süü suurust, ei toonud see kaasa sanktsiooni keskmise määra suurendamist, vaid vähendamist. Eeltoodud põhjustel ei nõustu kolleegium apellandiga, et Raivo Aidametsa süüd tuleb lugeda suureks ning sel põhjusel karistada sanktsiooni keskmist määra ületava vangistusega. 9.5 Järgnevalt tuleks korrigeerida saadud sanktsiooni määra preventsioone silmas pidades, seega tuleb kontrollida, kas maakohus on seda teinud. Arvestada tuleb süüdlase isikuandmetest tulenevaid asjaolusid, st süüdlase varasemat õiguskuulekust või selle puudumist ning üldpreventiivseid eesmärke. Vastavalt karistusregistri väljavõttele (kd II, tl 79-82) on süüdistataval kehtivad karistused. Kolleegium nõustub prokuröriga, et arvesse tuleb võtta asjaolu, et süüdistatav käitub alkoholijoobes olles vägivaldselt, mistõttu ei olnud kannatanu ründamine juhuslik. Samas jätab prokurör tähelepanuta, et tunnistajad on süüdistatavat iseloomustanud positiivselt (kd I, tl 56 pöördel, 59 pöördel, 60). Eelmärgitud andmeid on võimalik arvestada süüdistatavat iseloomustavate andmetena ning seda saab arvestada mõistetava karistuse individualiseerimisel eripreventiivses tähenduses. Seega esinevad nii negatiivsed kui ka positiivsed süüdistatavat iseloomustavad andmed, mistõttu ei too need kaasa karistusmäära suurendamist ega vähendamist. 9.6 Kolleegium nõustub prokuröriga, et süüdistatava õigusnorme eirav käitumine on muutunud tavapäraseks, mis on eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt rangema karistuse mõistmiseks. Arvestades asjaolu, et süü suurus tõi kaasa sanktsiooni keskmise määra vähendamise ning pidades silmas märgitut, on saadud sanktsiooni määr taas keskmine. Kolleegiumi arvates väärib märkimist ka see, et kehalise väärkohtlemise puhul ei ole tegemist kuriteoga, mille suhtes tuleb reageerida otsustavalt ja rangeimal võimalikul viisil. Kuriteo toimepannud isikule rangeima karistuse mõistmine ainult üldpreventiivsetel kaalutlustel, ei saa olla vahendiks ainult teiste mõjutamiseks ja seda olukorras, kus kaitstavat õigushüve ja õiguskorda ei ole kahjustatud oluliselt ning raskeid tagajärgi ei põhjustatud. Ei saa nõustuda, et mõistetud karistus oleks kokkuvõttes ebaõiglaselt leebe. Arvestades kõike eeltoodut leiab kolleegium, et maakohus ei ole materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohtu lõppjäreldus, et süüdistatavat tuleb karistada sanktsiooni keskmises määras, st vangistusega 2 aastat 6 kuud on õige.
10. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu. Vastavalt KrMS § 185 lg-st 2 ls 2, kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Apellatsioonimenetluse kulu on Raivo Aidametsale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Raivo Aidametsa kaitsja Margus Viira esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsusega tutvumiseks, nõupidamiseks kliendiga ja apellatsiooni vastuväidete koostamiseks 240 minutit. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 288 eurot, millele lisandub käibemaks 57,60 eurot. Ringkonnakohus peab seda kulu põhjendatuks, mistõttu tuleb Viira & Partnerid Advokaadibüroo vandeadvokaadi Margus 11 Viira kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 345,60 eurot (sh käibemaks 57,60 eurot). Jätta see menetluskulu riigi kanda.
11. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu
12. juuli
13. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 12