p 1,
lg 1,2 ja
,
p 1,2,
p 4,
lg 1,2 ja
lg 1 järgi E.M-i süüdistuses
detsembri 2009 otsus Prokurör süüdistatav Vladimir Herne kaitsja vandeadvokaat Karl Saavo, süüdistatav E.M-i ja süüdistatava E.M-i kaitsja vandeadvokaat Aivar Kello Aro Siinmaa Süüdistatav Vladimir Herne Kaitsja isikukood: 38202266528; elukoht enne vahistamist: puudub; varem kriminaalkorras karistatud kuuel korral vandeadvokaat Karl Saavo Süüdistatav E.M Kaitsja isikukood: XXX; elukoht enne vahistamist: XXX varem kriminaalkorras karistatud ühel korral vandeadvokaat Aivar Kello Apellatsioonide esitajad RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 4; 340 lg 2 p 4 tühistada Tartu Maakohtu 10. detsembri 2009 otsus kriminaalasjas nr 1-09-12874 osaliselt, so - Vladimir Herne karistamises süüdistuses
p 4 järgi ja liitkaristuse mõistmises
Süüdistuses
p 4 järgi mõista Vladimir Hernele karistuseks 20 (kakskümmend) aastat vangistust.
lg 1 alusel mõista Vladimir Hernele liitkaristuseks 20 (kakskümmend) aastat vangistust. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Süüdistatava Vladimir Herne kaitsja Karl Saavo apellatsioon rahuldada osaliselt, E.M-i ja tema kaitsja Aivar Kello apellatsioon jätta rahuldamata. Välja maksta riigieelarve vahendite arvelt OÜ Advokaadibüroo Karl Saavo kasuks kriminaalasjas nr 1-09-12874 vandeadvokaat Karl Saavo poolt osutatud õigusabi eest kohtumenetluses 2880 (kaks tuhat kaheksasada kaheksakümmend) krooni. Määratud kaitsja vandeadvokaadi Karl Saavo poolt osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 2880 (kaks tuhat kaheksasada kaheksakümmend) krooni tuleb jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda, sest ringkonnakohus tegi KrMS §-s 337 lg 1 p 4 märgitud lahendi. Välja maksta riigieelarve vahendite arvelt Advokaadibüroo In Jure Aivar Kello kasuks kriminaalasjas nr 1-09-12874 vandeadvokaat Aivar Kello poolt osutatud õigusabi eest kohtumenetluses 2880 (kaks tuhat kaheksasada kaheksakümmend) krooni. Välja mõista E.M-ilt kohtukulud, s.o kaitsja tasu advokaat Aivar Kello poolt osutatud õigusabi eest 2880 (kaks tuhat kaheksasada kaheksakümmend) krooni riigituludesse. E.M tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Swedbankis nr
p 4 järgi 8 aasta pikkuse vangistusega.
lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 12.04.2001 Harju Maakohtu kohtuotsusega karistuseks mõistetud vangistuse ärakandmata osa võrra ning liitkaristuseks mõisteti 9 aastat 4 kuud ja 21 päeva vangistust. Sama Tartu Maakohtu otsusega tunnistati süüdi Vladimir Herne ja teda karistati
p 1 järgi 9 aasta pikkuse vangistusega,
lg 1,2 ja
järgi 10 aasta pikkuse vangistusega,
p 1,2 järgi 3 aasta pikkuse vangistusega,
p 4 järgi eluaegse vangistusega ja
lg 1,2 ja
järgi 1 aasta pikkuse vangistusega.
Hernele liitkaristuseks eluaegne vangistus. 2 Maakohus rahuldas VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 1,2,4,8 alusel ja mõistis VÕS § 65 järgi E.M-ilt ja V. Hernelt solidaarselt välja 19 356 krooni tsiviilhagi E.M. matusekulude nõudes VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 1,2,4,8 alusel V.M. kasuks. Maakohus arutas süüdistatavatele esitatud alljärgnevaid süüdistusi. V. Hernele
p 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema ööl vastu 31.12.2008 kella 00.00-02.50 paiku Tallinnas XXX asuvas korteris lõi tahtlikult J.H. ’ile noaga selja piirkonda, tekitades kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse: lülisambakanalisse ulatuva lõikehaava selja paremal poolel koos seljaaju osalise läbilõikega ja XII rinnalüli murruga, mille tagajärjel kujunes välja vasaku alajäseme halvatus. Samuti V. Hernele
lg 1,2 ja
järgi esitatud süüdistust selles, et tema, 03.03.2009 kella 22.45 paiku Tartus Anne 65 asuva Tartu Descartes’i Lütseumi juures tänaval lõi teise inimese tapmise eesmärgil J.T. ’ile kahel korral noaga rindkere piirkonda, tekitades kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse: rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava vasakul ja paremal pool rindkere eesseinal, mille tüsistusena tekkis kahepoolne traumaatiline veri-õhkrind. J. T surm jäi saabumata õigeaegse meditsiinilise abi tõttu. Samuti V. Hernele
p 4 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, 03.03.2009 umbes kella 23.00 paiku Tartus Kalda tee 6 asuva maja ees, olles eelnevalt pannud toime teise inimese tapmise katse, lõi tapmise eesmärgil E.M. ’ile, kes püüdis teda kinni pidada J.T. ’i tapmiskatse eest, üheteistkümnel korral noaga näo ja rindkere piirkonda, tekitades kannatanule järgmised elupuhused vigastused: ulatuslikud lihaseid vigastavad torke-lõikehaavad paremal pool näol, küünarvarre sirutuspinnal, rindkerel, vasakul pool niudeluu kohal, õlaliigese eespinnal, kaenlaaugus ja lõikehaava vasaku silma alalaul ning verevalumid vasakul pool näol ja ülahuulel ning eluohtliku tervisekahjustuse: mõlemasse rinnaõõnde tungivad südant ja parema kopsu ülasagarat vigastavad torke-lõikehaavad
p 1,2 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, 03.03.2009 umbes kella 23.00 paiku Tartus Kalda tee 6 asuva maja ees hakkas vägivalda tarvitades ja kehavigastuste tekitamiseks nuga kasutades vastu teda J.T. ’i tapmise katse eest kinni pidada püüdnud E.M. ’ile, A.H. ’le ja R.R. ’ale. Noahoopidega tekitas V. Herne A.H. ühe torkelõikehaava parema külje piirkonnas ja kaks torke-lõikehaava selja piirkonnas, s.o. lühiajalise tervisekahjustuse ja R.R. torke-lõikehaava vasakul käel, s.o. lühiajalise tervisekahjustuse. Samuti V. Hernele
lg 1,2 ja
lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema, 13.10.2009 kella 16.10 ajal Tartus Turu 56 asuva Tartu Vangla eeluuritavate eluhoone 1. sektsiooni kambris nr 1004 üritas kasutada füüsilist vägivalda oma ametikohuseid täitva julgeolekuosakonna spetsialisti I.H.´i suhtes, lüües teda vasaku käe rusikaga läbi kambri sisetrellide näo piirkonda, kuid tegu jäi lõpule viimata V. Herne tahtest mitteolenevatel põhjustel, kuna I. H. õnnestus oma pea talle suunatud löögi eest ära tõmmata. E.M-ile
K § 101 p 1, § 141 lg 2 p 1 järgi karistatud 9 aasta ja 6 kuu pikkuse vabadusekaotusega, milline karistus pole kustunud, 03.03.2009 kella 23.00 paiku Tartus Kalda tee 6 asuva maja ees hoidis käest kinni E.M. ’it keda V. Herne samaaegselt tapmise eesmärgil noaga üheteistkümnel korral näo ja rindkere piirkonda lõi, tekitades sellega kannatanule järgmised elupuhused vigastused: ulatuslikud lihaseid vigastavad torke-lõikehaavad paremal pool näol, küünarvarre sirutuspinnal, rindkerel, vasakul pool niudeluu kohal, õlaliigese eespinnal, kaenlaaugus ja lõikehaava vasaku silma alalaul ning verevalumid vasakul pool näol ja ülahuulel ning eluohtliku tervisekahjustuse: mõlemasse rinnaõõnde tungivad südant ja parema kopsu ülasagarat vigastavad torke-lõikehaavad
Herne süüdistus
Maakohus tuvastas, et V. Herne lõi endal kaasas olnud noaga selja tagant J.H. selga põhjustades selle noalöögiga J.H. süüdistuses märgitud vigastused. Leides, et V. Herne oli see isik, kes lõi J.H. selja tagant noaga selga, tugines maakohus alljärgnevatele tõendatud asjaoludele kogumis: V. Hernel oli XXX, Tallinas asuvas korteris kaasas ehitusnuga, J.H. mahavajumise hetkel viibis köögis ka V. Herne, häirekeskusesse helistades ja sealt kiirabi kutsumise ajal on kuulda, kuidas V. Herne vabandab J.H. ees ning ütleb J.H. le, et jääb talle vihavaenlaseks eluks ajaks, V. Herne lahkus enne kiirabi saabumist koos oma noaga XXX, Tallinnas asuvast korterist, V. Herne käis haiglas J.H. juures vabandamas ja teda vaikima sundimas. Maakohus hindas ebausaldusväärseteks ja mitteusutavateks E.M-i ütlused kui äärmiselt muutlikud ja suurte vastuoludega ning pidas põhjendatuks lähtuda kannatanu J.H. ütlustest, mille kohaselt sai viimane selja tagant tabamuse selga ning kui vasak jalg ei kandnud enam, vajus maha. Kui J. H hakkas maha vajuma, olid köögis peale tema veel V. Herne, kaks tüdrukut ja noormees, kellega kannatanu rääkis. Lisaks möönab kannatanu, et korteris võis olla ka E.M. Samuti ei pidanud maakohus usutavaks V. Herne ütlusi, millega viimane eitab enda süüd J.H. noaga löömises täielikult ning leidis, et need on usaldusväärselt ümber lükatud teiste tõenditega kogumis. Maakohus leidis, et usutavad ei ole V. Herne ütlused, mille kohaselt läks V. Herne haiglasse J.H. juurde vabandama põhjusel, et tundis end süüdi korterisse seltskonna kutsumises. Maakohus asus seisukohale, et vabandamise eesmärgiks oli sundida kannatanu J. H edasiselt vaikima selleks, et V. Hernel oleks võimalus vabaneda võimalikust järgneda võivast kriminaalmenetlusest ja –karistusest. Selleks oli vaja V. Hernel saada J.H. lt ka nõusolek, et J. H toimunust rohkem ei räägiks ja seetõttu sõlmiski ta kannatanuga kokkuleppe juhtumist mitterääkimise kohta. Maakohus leidis, et kuna V. Herne ja J.H. ütluste kohaselt ei olnud neil omavahel mingisugust tüli ja konflikti, siis ei andnud J. H V. Hernele oma käitumisega vähimatki põhjust noaga löömiseks ning kuna V. Herne osales ise aktiivselt kannatanule kiirabi kutsumisel, siis on maakohtu hinnangul V. Herne kuritegelik käitumine põhjendatult kvalifitseeritud
Maakohus asus seisukohale, et V. Herne käitumisest ei nähtu kannatanu J.H. tapmise soovi, kuid lüües noaga J.H. selja piirkonda, kus muuhulgas asub ka seljaaju, pidi V. Herne pidama võimalikuks ja möönma, et põhjustab sellega ohu kannatanu elule. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et V. Herne pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. Samuti tuvastas maakohus, et V. Herne käitumises puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. V. Herne süüdistus
lg 1,2 ja
Herne süüdistus
lg 1,2 ja
Maakohus, tuginedes J.T. i, R. R, K.K. ning A.I. ja E.M-i ütlustele, luges tõendatuks, et 03.03.2009 hilisõhtul kohtusid Tartus linnas, Annelinnas, Anne 65 juures asuva Tartu Descartesi Lütseumi juures 2 seltskonda – ühelt poolt A. I ja E.M ning teiselt poolt J.T. , R. R ja K. K. Seltskondade vahel läks vastastikuseks hõikumiseks-ütlemiseks ja solvamiseks ning E.M-i ja J.T. i vahel tõuklemiseks-rüseluseks-kähmluseks-kakluseks. Maakohus luges A. I, R. R, K. K, M.V. , K.H. , Markus E.M-i, E.M-i ja V. Herne ütlustega kogumis tõendatuks, et A. I helistas V. Hernele ja kutsus viimast appi, mispeale V. Herne ja M. E.M läksid kooli läheduses asuvast XXX, Tartus asuvast korterist A. I ja E.M-i asukoha suunas. Eksperdiarvamusest nähtuvalt esinesid E.M 06.03.2009 kohtuarstlikul läbivaatusel vigastused, mis on saadud tömbi vägivalla toimel, võimalik, et löögist kõva tömbi esemega, näiteks rusikaga, mis maakohtu hinnangul on tõenäoliselt tekkinud eelkirjeldatud kähmlusest J.T. iga. Nimetatud sündmuse osas lõpetati 20.07.2009 Lõuna Ringkonnaprokuratuuri määrusega kriminaalasjas menetlus, s.o E.M-i kahtlustuses
J.T. i, R. R, K. K, M. E.M-i, A. I, E.M-i ja V. Herne ütlustega kogumis luges maakohus tõendatuks, et ajaks kui V. Herne ja M. E.M jõudsid kooli juurde, oli E.M-i ja J.T. i vaheline füüsilise kokkupuutega intsident lõppenud ning ohtu kellegi elule ja tervisele ei olnud. Maakohus luges J.T. i, R. R, K. K, M. E.M-i, A. I, E.M-i ja V. Herne ütlustega kogumis tõendatuks, et kohale jõudes läks V. Herne J.T. i juurde ja lõi talle kahel korral endal kaasasolnud noaga rindkere piirkonda. Sellest tulenevalt leidis maakohus, et V. Herne ütlused, et ta kasutas J.T. i suhtes nuga enesekaitseks ja lõi J.T. it, kuna viimane oli V. Hernet eelnevalt ühel korral juba noaga löönud, ei ole usutavad ja veenvad. Maakohtu hinnangul on nimetatud V. Herne ütlused ümber lükatud M. E.M-i, J.T. i, A. I, R. R ja K. K ütlustega kogumis. Maakohus tuvastas, et ka J.T. il oli nuga taskus kaasas, mida ta konflikti ajal välja otsima hakkas, kuid ei saanud kätte. Samuti tuvastati, et J.T. il kaasasolnud noa käepidemelt ja teralt saadud proovides ei saanud ekspertarvamuse kohaselt välistada V. Hernelt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist nendes segaproovides, kuid kui J.T. oleks seda kasutanud ja teinud seda ootamatult ja esimesena, siis oleksid maakohtu hinnangul rünnatavale põhjustatud vigastused olnud palju suuremad, kui V. Hernel tuvastatud vigastused. Samuti tuvastas maakohus kohtulikul uurimisel, et J.T. i nuga on V. Herne noast olulisel määral suurem ja seda nii käepideme pikkuselt kui ka noa tera pikkuselt. Maakohus on märkinud V. Hernel tuvastatud vigastuste (nahamarrstused –kriimustused vasakul kõrvalestal, vasakul küünarvarrel ja paremal reiel, nahaalune verevalum paremal reiel ning koorik vasakul õlavarrel) kohta, et V. Herne võis nimetatud vigastused, sh vigastuse vasakusse õlavarde saada 03.03.2009 sündmuste käigus enda noaga hilisemate sündmuste käigus, mitte suhtlemisel J.T. iga. Nii leidis maakohus, et V. Herne on õlavarrel tuvastatud vigastuse saanud siis kui V. Herne hakkas käes olnud noaga vastu E.M. ile, A.H. ja R. R, kes püüdsid teda J.T. i tapmise katse eest kinni pidada. V. Herne võis end ise maas pikali olles vastuhakkamise-rüseluse ja noaga vehkimise käigus vigastada. Maakohus asus seisukohale, et V. Herne, lüües J.T. ile kahel korral teravaotsalise noaga rindkere piirkonda, kuhu jäävad ka kopsud ning süda, möönis mistahes tagajärje, sealhulgas ka surma, saabumist ning J.T. i surm jäi saabumata V. Herne käitumisest sõltumatutel asjaoludel. Seega pani V. Herne kuriteo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Maakohus leidis, et V. Herne käitumises õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. V. Herne süüdistused
p 1,2 ning
lg 1,2 ja
Herne süüdistused
p 1,2 ning
lg 1,2 ja
V. Herne süüdistuses
5 Maakohus asus seisukohale, et V.Hernele oli Kalda tee 6 maja juures teada, et 3 isikut, A. H, E.M. ja R. R, tahavad teda J.T. ile noaga löömise eest kinni pidada, et ta politseile üle anda ja et V. Herne ei saaks rohkem kedagi noaga lüüa. V. Herne otsustas enda sõnul isikuid karistada ja järgnes selleks endal tagi varrukas tõmbluku taga peidus olnud noaga J.T. ile ja R.R Kalda tee 6 maja juurde. Maakohus leidis, et V. Herne, hakates vastu füüsilise jõuga, lüües noaga, millega osutas vastupanu avalikku korda katsvatele E.M. ile, A.H. ja R. R, pani süüdistuses kajastatud avaliku korra raske rikkumise
Herne faktilisest käitumisest selle kohta, et lähenevate politseivilkurite kuma nähes otsustas ta Kalda tee 6 maja juurest lahkuda ja põgenda. V. Herne ja E.M-i süüdistus
R, A. H ja M.G. ütlustega tõendatuks, et E.M hoidis E.M. il käest kinni samal ajal kui V. Herne lõi E.M. it noaga. Maakohus tuvastas, et E.M. i käest kinnihoidmise eesmärk oli võimaldada V. Hernel lüüa E.M. it noaga takistades tal vastupanu osutamast. Maakohus leidis, et nimetatud ütlustega on kooskõlas ka ekspertarvamus, mille kohaselt avaldas ekspert vaid ühe E M surnukehal oleva vigastuse kohta, et ei ole võimalik välistada, et vigastus saadi enesekaitse käigus rindkerre ja näkku suunatud löökide tõrjumisel. Teiste vigastuste kohta ei ole ekspert märkinud, et need võidi saada ka enesekaitse käigus. Asjaolu, et E.M hoidis E.M. i käest kinni, suutis maakohtu hinnangul takistada E.M. il teda noaga ründavale V. Hernele vastupanu osutamast, mistõttu suutis V. Herne tekitada E.M. ile noaga väga kiiresti ja lühikese aja jooksul ning napilt enne politsei ja kiirabi sündmuskohale saabumist 11 vigastust, sealhulgas 3 surma põhjustanud vigastust, ning seetõttu saabus ka E.M. i surm kiiresti ja sündmuskohal Kalda tee 6 maja juures. Maakohus leidis, et V. Herne ja E.M-i ütlused, et E.M ei hoidnud E.M. il käest kinni, ei ole usutavad ja on ümber lükatavad eelnimetatud ütlustega kogumis, mille kohaselt hoidis E.M E.M. it vähemalt ühest käest, s.o paremast, kinni kui V. Herne viimast noaga lõi. Küll tuvastas maakohus, et E.M teadis, et V. Herne kannab endaga nuga kaasas ja et tal oli ka 03.03.2009 nuga kaasas, kuna lubas eelnevalt nn suitsuküsimise intsidendi juures J.T. ile, R. R ja K. K`le, et kohe saate nuga ning kohale saabuski V. Herne, kes lõi J.T. ile endal kaasas olnud noaga rindkere piirkonda. Maakohus leidis, et V. Herne ja E.M panid E.M. i tapmise toime kavatsetult, tegutsedes vaikival kokkuleppel sihipäraselt ja tehes mõlemad endast oleneva selleks, et saabuks E.M. i surm. E.M. i surma saabumiseks oli vajalik mõlema teopanus, kuna kui E.M ei oleks E.M. il vähemalt ühest käest kinni hoidnud, oleks olnud kannatanul paremad võimalused enda kaitsmiseks. Seega on E.M. i surm põhjuslikus seoses E.M-i ja V. Herne teineteise käitumist vaikivalt toetava käitumisega ning sellest tulenevalt leidis maakohus, et E.M ja V. Herne panid kuriteo toime kaastäideviijatena. Maakohus asus seisukohale, et E.M ja V. Herne ei tegutsenud hädakaitseseisundis. Teo motiiviks tuvastas maakohus kannatanu karistamise, mida V. Herne enda valitud viisil koos E.M-iga tegi. Maakohus leidis, et hädakaitseseisundi välistab just motiiv. Samuti ei tuvastanud maakohus õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid. Kvalifikatsiooni määramisel lähtus maakohus, et E.M on varasemalt Harju Maakohtu 12.04.2001.a kohtuotsusega inimese tapmise eest karistatud ja nimetatud karistus ei ole kustunud ning V. Herne on eelnevalt toime pannud J.T. i tahtliku tapmise katse, siis on maakohtu hinnangul nii E.M-i kui ka V. Herne käitumine kavalifitseeritav
V. Hernele ja E.M-ile mõistetud karistused Maakohtu hinnangul, lähtudes V. Herne süü ulatusest, puuduvad V. Herne käitumises karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus alljärgnevate asjaoludega. V. Herne on toime pannud 5 kuritegu – 2 teise astme kuritegu ja 3 esimese astme kuritegu, J. H sai kiirelt arstiabi ja jäi ellu, ka J.T. i surm jäi saabumata tänu õigeaegsele arstiabile, E.M. i tappis V. Herne ära 6 lihtsalt niisama, et karistada ja kuna väidetavalt oli enesekaitsevajadus, ülejäänud kannatanud – A. H ja R. R pääsesid kergemalt, kuna neil oli rohkem õnne ja neil õnnestus V. Hernest pärast tal noa nägemist eemale hoida, kannatanu I. H jäi V. Hernelt rusikahoop näkku saamata üksnes seetõttu, et jõudis enda pea kiirelt eest ära tõmmata. Samuti võttis maakohus arvesse, et varasemalt on V. Hernet kriminaalkorras karistatud 6-l korral, sealhulgas ka vägivalla kasutamisega seonduvate kuritegude toimepanemise eest, viimase karistuse kandmiselt vabanes vanglast pärast karistuse täies ulatuses ärakandmist 04.09.2008. Maakohtu arvates on V. Herne kui isik, kes peaaegu alati kannab nuga kaasas ja seda teiste inimeste suhtes valimatult ja põhjendamatult kasutab. Selle tõttu pidas maakohus põhjendatuks õiguskorra kaitsmise huvides, sealhulgas teiste inimeste tervise ja elude kaitseks ning selleks, et välistada V. Herne`st lähtuvat reaalset uute kuritegude toimepanemise ohtu, ja selleks, et mõjutada V. Herne`t edasiselt hoiduma kuritegude toimepanemisest, karistada J.H. raske tervisekahjustuse tekitamise eest, millega põhjustati oht J.H. i elule – vangistusega sanktsiooni keskmise määra lähedal, s.o 9 aasta vangistusega; J.T. i tahtliku tapmise katse eest – vangistusega sanktsiooni keskmise määra lähedal, s.o 10 aasta vangistusega; avaliku korra raske rikkumise eest – vangistusega sanktsiooni keskmise määra lähedal, s.o 3 aasta vangistusega; E.M. i mõrva eest – eluaegse vangistusega; vanglaametnik I. H`i suhtes vägivalla toimepanemise katse eest – 1 aasta vangistusega, kuna kuritegu jäi katse staadiumi ja I. H. vigastusi tekitada ei õnnestunud I. H.`i poolt pea kiirelt eest äratõmbamise tõttu.
Hernele liitkaristuseks eluaegse vangistuse. Maakohus asus seisukohale, et E.M-i süü ulatus on oluliselt väiksem kui V. Hernel E.M. i surma põhjustamisel – E.M hoidis E.M. it kinni ajal kui V. Herne lõi E.M. it noaga, E.M E.M. it noaga ei löönud. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et E.M-i karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. E.M on varasemalt kriminaalkorras karistatud 3-l korral. Seega pidas maakohus põhjendatuks õiguskorra kaitsmise huvides ja selleks, et E.M edasiselt hoiduks kuritegude toimepanemisest, E.M karistada 8 aasta vangistusega. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu V. Herne kaitsja K. Saavo apellatsioon Kaitsja taotleb maakohtu otsuse osaliselt tühistamist V. Herne süüditunnistamises
lg 1,2,
ja
Herne nimetatud süüdistustes õigeks. Samuti taotleb kaitsja V. Herne süüdimõistmine
Herne süüdi
Hernele kergem karistus. Kaitsja arvates ei ole V. Herne süü
Kaitsja rõhutab, et 30.12.2008 kuni 31.12.2008 viibis Tallinnas XXX korteris kokku kaheksa inimest. J. H ei tea, kes teda noaga selga lõi, kuid samal ajal olid köögis noormees, kellega tal oli tekkinud sõnavahetus, kaks tüdrukut ja V. Herne. Kannatanu möönab, et korteris võis olla ka E.M . Samuti ei näinud keegi tunnistajatest sündmust pealt. Seega on kaitsja arvates jäänud tuvastamata, mis hetkel ilmus kööki V. Herne. Kaitsja arvates ei ole tõendatud, et J.H. kehavigastus on tekitatud V. Hernele kuuluva ehitusnoaga. Kaitsja juhib tähelepanu, et korteri köögis võis leiduda erinevaid nuge ja nuga võis olla kaasas ka teistel seltskonnas viibinud isikutel. Kaitsja möönab, et häirekeskusse tehtud hädaabikõne salvestuselt on kuulda, kuidas V. Herne vabandab J.H. ees ja ütleb, et jääb talle vihavaenlaseks eluks ajaks, kuid kõnesalvestusest ei ilmne, mis põhjusel V. Herne sellise fraasi ütles. Samuti ei ole kõnes juttu löömisest ega kehavigastuse tekitamisest. 7 Maakohtu poolt tuvastatu, et V. Herne lahkus enne kiirabi saabumist koos oma noaga XXX korterist, märgib kaitsja, et kiirabi saabumise hetkeks olid kõnealusest korterist lahkunud kõik isikud peale kannatanu ja toas joobnuna magavate M. H ja J. K, mistõttu ei erine V. Herne käitumine teiste seltskonnas viibinud isikute käitumisest ega saa tekitada tema suhtes kahtlusi. Samuti leiab kaitsja, et maakohus on omaalgatuslikult, ilma ühelegi tõendile tuginemata, püstitanud versiooni, et V. Herne käis haiglas eesmärgiga kannatanut vaikima sundida. Kaitsja märgib, et eelnimetatud terminoloogiat on maakohus otsuses kasutatud mitmel korral, kuid rõhutab, et J. H ei ole kohtulikul uurimisel avaldanud, justkui V. Herne oleks käinud teda haiglas vaikima sundimas või ähvardamas. Kaitsja leiab, et kohus on põhjendatult vastuolude tõttu lugenud ebausaldusväärseteks E.M-i ütlused. Kaitsja arvates tekitab kahtlusi E.M-i püüd süüdistada V. Hernet ning leiab, et E.M ei ole põhjust välistada J.H. kehavigastuse tekitamises kahtlustatavate isikute ringist. Eeltoodu alusel leiab kaitsja, et V. Herne süü J.H. kehavigastuse tekitamises ei ole tõendamist leidnud. Kaitsja arvates ei ole V. Herne süü
lg 1,2 ja
Kaitsja leiab, et maakohus on jätnud märkimata, et konflikti algatajateks olid alkoholijoobes J.T. , R. R ja K. K, minnes suitsu küsima juhuslikult mööda jalutanud A. I ja E.M-ilt. Kuna noorukitele suitsu ei antud, nad ei lahkunud sündmuskohalt, vaid jätkasid eemalt hõigeldes norimist A. I ja E.M-iga. Seejärel suundusid J.T. ja R. R uuesti A. I ja E.M-i juurde. Nähes ette kallaletungi, helistas A. I V. Hernele ja M. E.M-ile ning kutsus neid appi, mida on ka kohtuotsuses kirjeldatud. Kaitsja leiab, et maakohus on jätnud käsitlemata tunnistajate A. I, K. K ja süüdistatava E.M-i ütlused, mille kohaselt J.T. läks E.M-i juurde ja lõi E.M esimesena rusikaga näkku. Kohtulikul uurimisel väitis J.T. , et ei mäleta, kas ta lõi esimesena E.M rusikaga, kuid ei lükanud seda väidet ümber. Kõnealuse konflikti käigus oli J.T. il taskus vedruga avanev nuga, mida ta E.M-i vastu ei kasutanud. Samuti oli J.T. il endal kaasas suitsupakk, millest hoolimata läks ta E.M-ilt suitsu küsima. Kaitsja nõustub kohtu seisukohaga, mille kohaselt olid konfliktis osalenud juba maast püsti tõusnud ja J.T. , R. R ning K. K hakkasid eemalduma, kui sündmuskohale jõudsid appi kutsutud V. Herne ja M. E.M. Seega ohtu E.M-i ja A. I elule ja tervisele enam ei olnud. Kaitsja ei nõustu maakohtu argumentidega selles, et V. Herne läks J.T. i juurde ja koheselt lõi talle kahel korral noaga rindkere piirkonda. Maakohus on lugenud ebausaldusväärseks V. Herne ütlused, et J.T. oli teda eelnevalt ühel korral noaga löönud ning et ta lõi J.T. it noaga enesekaitseks. J.T. i ütlustest nähtub, et ta andis kaasasolnud nupuga avaneva teraga noa K. K kätte enne seda, kui sündmuskohale tulid politsei ja kiirabi. Politsei toimetas K. K kainenemisele kainestusmajja, kus võeti temalt ära J.T. i nuga Kaitsja leiab, et maakohus ei ole otsuses analüüsinud DNA ekspertiisi tulemusi, vaid tuletanud omapoolse versiooni V. Herne riietel ja vasakul õlavarrel tuvastatud vigastuste tekkemehhanismi kohta. Kohtuotsuse
i suhtes toime pandud tapmise katse. Kaitsja leiab, et kuna J.T. ile kehavigastuste tekitamine ei ole kvalifitseeritav tapmise katsena, langeb ära alus kvalifitseerida E.M. i tapmine korduva tapmisena
Herne tegu ümber kvalifitseerida
E.M-i kaitsja A. Kello apellatsioon Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista E.M õigeks talle süüks arvatud kuriteos. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on tõendeid valesti hinnanud ning kvalifitseerinud ebaõigesti E.M-i tegevuse
Apellatsioonis märgitu kohaselt on kaitsja seisukohal, et kannatanu J.T. on ise toime pannud kuriteo E.M-i suhtes rünnates suitsu küsimise pinnalt tekkinud sõnavahetuse käigus E.M, millega pani J.T. toime avaliku korra raske rikkumise, kuigi kriminaalmenetlust J.T. i suhtes alustatud ei ole. Kaitsja leiab, et maakohus on valesti hinnanud tõendeid ja valesti kohaldanud kriminaalseadust. Kohus luges tuginedes R. R, A. H ja M.G. ütlustele E.M-i süü tõendatuks. Kaitsja arvates tuleb suures osas kahelda, kas kannatanud ja tunnistajad sellises stressiseisundis, nagu nad tollel ööl viibisid, said objektiivselt tajuda sündmusi. Kaitsja nõustub, et E.M viibis tõesti V. Herne ja E.M. i kõrval, kuid ei nõustu sellega, et E.M hoidis kannatanut kinni. Lisaks märgib kaitsja, et isegi siis, kui E.M oleks E.M. it kinni hoidnud, oleks maakohtus pidanud tõendamist leidma asjaolu, et E.M hoidis E.M. it kinni selleks, et V. Herne saaks kannatanut noaga takistamatult lüüa. Asjaolu, et E.M oleks näinud noaga löömist, ei kinnita V. Herne ega ka E.M ise, kuigi nende vahele jäi kannatanu E.M. . Kaitsja rõhutab, et E.M-i sündmuskohale minemise eesmärk seisnes selles, et viimase vend oli talle öelnud, et V. Herne on hädas. E.M polnud mingit eelinformatsiooni selle kohta, et V. Hernel on üldse nuga kaasas. Samuti ei osanud E.M arvata, et V. Herne lööb E.M. it noaga. Seega leiab kaitsja, et on tõendamata, et kinnihoidmise eesmärgiks oli aidata V. Hernel E.M. it noaga lüüa ning E.M-i käitumises puudub seetõttu kuriteokoosseis. E.M-i apellatsioon E.M taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist, kuna maakohtu otsus on ebaseaduslik. 9 Apellatsioonis märgib E.M, et tunnistaja M.G. ütlused on vastuolulised. Tunnistaja väidab, et E.M on hoidnud E.M. i paremast käest kinni. E.M leiab, et M.G. ja A. H ütlused on vastuolulised, kuna ühel juhul annab M. G ütlusi, mille kohaselt ta nägi, et üks noormees hoiab E.M. i kätt ning teine noormees V. Herne lööb noaga kaks korda. Teisalt annab M. G ütlusi, mille kohaselt ajal, mil A. H veinipudeliga liikus E.M. i poole, löödi juba noaga, kuigi veinipudeli tõi M. G köögist ning viskas selle A. H. E.M leiab, et M.G. ütlused on vastuolus ka eksperdiarvamusega, mille kohaselt paiknesid E.M. i vigastused paremal käel. E.M ei nõustu, et ta hoidis kannatanut kinni, kuna tema enda käed olid kinni, sest E.M. oli eelnevalt temaga kähmlemise ajal tõmmanud tal jope üle pea selliselt, et E.M-i käed olid varrukas. Samuti rõhutab E.M , et kui kedagi käest kinni hoida, saab enne vigastada kinni hoidja ning kannatanut kinni hoides peaks kinni hoidja olema kannatanu verega koos. E.M leiab, et maakohus ei ole õigesti hinnanud talle esitatud süüdistust, kuna E.M-i läbivaatusel ei leitud. Kohtu õiguslik hinnang peab lähtuma seadusest ning põhinema asjaolude igakülgsel, täielikul ja objektiivsel uurimisel, mida maakohus teinud ei ole. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatavad ja kaitsjad apellatsioone nendes toodud motiividel. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatavad, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid süüdistatavate V. Herne ja E.M-i süüküsimuses on põhjendamatud ja rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb selles osas jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. Süüdistatava V. Herne kaitsja apellatsioon kuulub aga rahuldamisele V. Herne karistuse kergendamise taotluse osas ning selles tuleb maakohtu otsus tühistada. Apellatsioonid on esitatud põhiliselt maakohtus uuritud tõendite hindamisele ja otsuses esitatud järeldustele ning sellest tulenevalt taotletakse ringkonnakohtult tõendite ümberhindamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist (E.M ) ja õigeksmõistmist või ümberkvalifitseerimist kergemas kuriteos (V. Herne). Samas ei ole esitatud mingeid uusi tõendeid ja taotletakse olemasolevatele tõenditele uue hinnangu andmist. Tõendite veelkordse hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides ei ole esitatud selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu süüdimõistva otsuse järelduste ümberhindamist süüdistatavate süüditunnistamisel. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele. Seejuures on ka põhjendatud, miks süüdistatavate ütlused ja kaitseversioonid nende nägemuses toimunust on jäetud kõrvale kui mitteusaldusväärsed. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu otsuses kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi. Seega on alusetu väide, et kohtuotsuses puuduvad põhjendused ja kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Apellatsioonides sisalduv seisukoht, et maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt ja tõendite hindamisel esinevad vastuolud, on ringkonnakohtu arvates alusetu, pärast seda kui oli tutvunud maakohtu otsuse põhjaliku ja õiguslikult motiveeritud põhiosaga. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus vastab KrMS § 312 p 1 ja 2 nõuetele ja ei nõustu kaitsjate väidetega, et maakohus viis kohtuliku uurimise läbi ühekülgselt ja puudulikult. Ringkonnakohus märgib, et asjaolu kui süüdistatavad ja kaitsjad pole nõustunud maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga, ei tähenda veel tõendite ühekülgset hindamist või põhjenduste puudumist. Samuti ei nõustu ringkonnakohus väitega, et maakohtu põhjalikus otsuses pole kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. 10 V. Herne süüdistus
Herne õigeks
Herne süü ei ole kaitsja arvates tõendatud. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et otseste tõendite maht V. Herne süüdistuses
Samas ei nõustu ringkonnakohus, et otseste tõendite vähesus või puudumine peaks kaasa tooma õigeksmõistva lahendi süüdistuses, kus on kaudsed tõendid. Nii on Riigikohus otsuses 3-1-1-8-10 leidnud, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel ja märkinud, et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Seega ei ole võimalik kaudsed tõendeid kui ebausaldusväärseid kõrvale jätta, vaid ka neid tuleb hinnata üldiste hindamiskriteeriumite alusel. Esiteks on kaitsja viidanud asjaolule, et kannatanu J. H ei tea, kes teda süüdistuses märgitud ajal ja kohas noaga lõi. Ringkonnakohus märgib, et J.H. kohtus (3 kd tl 145-150) antud ütluste kohaselt viimane tõesti ei tea löögi hetkel nimeliselt, kes teda lõi, kuivõrd ta ei näinud ja löögi sai selja tagant. Samas on ta aga kindlal arvamisel, et noaga lõi teda V. Herne, mida kinnitas talle süüdistatava hilisem käitumine, eelkõige haiglas vabandamas käik. Vastavalt ekspertarvamusele (2 kd lk 51) diagnoositi J.H. l lülisambakanalisse ulatuv lõikehaav selja paremal poolel koos seljaaju osalise läbilõikega ja XII rinnalüli murruga ning mille tulemusel kujunes välja vasaku alajäseme halvatus. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga V. Herne süü tuvastatusest, mille kohaselt on V. Herne poolt kuriteo toimepanemine tõendatud alljärgnevate asjaoludega kogumis. Samas aga ringkonnakohus nõustub maakohtu motiveeringuga ja tõendite loeteluga, milledest otsuses järeldatakse V. Herne süü J.H. noaga löömises. Ja nimelt, et - V. Hernel oli Tallinas XXX asuvas korteris kaasas ehitusnuga; - J.H. mahavajumise hetkel viibis köögis juba ka V. Herne, kelle olemasolu köögis sellest hetkest mäletab ka J. H; - häirekeskusesse helistades ja sealt kiirabi kutsumise ajal on kuulda, kuidas V. Herne vabandab J.H. ees ning ütleb J.H. le, et jääb talle vihavaenlaseks eluks ajaks; - V. Herne lahkus enne kiirabi saabumist koos oma noaga Tallinnas XXX asuvast korterist; - V. Herne käis haiglas J.H. juures vabandamas ja teda vaikima sundimas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega ning on seisukohal, et V. Herne pani toime J.H. suhtes
Ringkonnakohus leiab, et õiguslikult ei ole määratletud kohustuslikke tõendeid ja selline määratlemine oleks ka ebamõistlik, kuna tõendite hulk ei sõltu menetleja tahtest, vaid sellest, milliseid materiaalses maailma jäetud jälgi, samuti isikulisi tõendeid (ütlusi) on objektiivselt võimalik vormistada tõenditeks. Seega ei ole olemas nii öelda kohustuslikke tõendeid. Kohus hindab olemasolevaid tõendeid seejuures siseveendumuse järgi, mida maakohus on ka järginud. Ringkonnakohus nõustub mõneti kaitsjaga, et igat asjaolu ja kaudset tõendit üksikult võttes ei tõenda see koheselt V. Herne poolt teo toimepanemist J.H. suhtes. Nii ei ole võimalik, et asjaolu, mille kohaselt isik ehitusnuga kaasas kannab, tähendaks automaatselt seda, et tal oleks tahtlus või kavatsus kaasasolevat terariista kaaskodanike vastu kasutada. Samuti ei saa V. Herne köögis olemisest teha järeldust justkui viimane oleks olnud lööja. Siiski näitab asjaolu, et V. Herne oli üks nendest viiest inimesest (sealhulgas kannatanu J. H), kes viibisid köögis kannatanuga, kusjuures olles ainus, kes ei olnud kannatanule nähtav enne kui viimane noalöögist saadud kehavigastuse tagajärjel maha kukkus. See asjaolu sobitub aga süüdistatava ja kannatanu asenditega ja kannatanul tuvastatud torke-lõikevigastuse asukoha ja tekkemehhanismiga seljal. Samuti ei ole eluliselt mõistlikku usutavat põhjendust asjaolule, miks 11 pidi vahetult pärast toimunut V. Herne J.H. põhjuseta ütlema, et jääb viimasele vihavaenlaseks kogu eluks või hiljem haiglas kannatanu J.H. juures vabandamas käima kui J.H. noaga lööjaks ei olnud tema ise, süüdistatav V. Herne. Vastupidi, eelnimetatud asjaolud kogumis viitavad sellele, et V. Herne sai vahetult pärast teo toimepanemist aru, et tema käitumine oli olnud väär ja kuriteo tunnustega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega ka selles, et V. Herne käis haiglas vabandamas eesmärgiga sundida kannatanu J.H. mitterääkima juhtunust põhjusel, et vabaneda võimalikust järgneda võivast kriminaalmenetlusest ja karistusest ning saavutada kannatanuga selles osas kokkulepe. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et paljasõnaline ning mitteusutav on ka V. Herne lihtsakoeline temapoolne põhjendus haiglas käigu kohta, kuna tal olnud piinlik, et kutsus seltskonna sinna korterisse ja seetõttu oli vaja vabandada. V. Herne süüdistus
ja § 25 lg 1,2 järgi Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt pani V. Herne J.T. i suhtes toime
Ringkonnakohus leiab esmalt, et kaitsja väide selle kohta nagu maakohus ei ole pidanud vajalikuks märkida, et konflikti algatajateks olid J.T. , R. R ja K. K, minnes suitsu küsima juhuslikult mööda jalutanud E.M-ilt ja A. I, on alusetu. Maakohus on otsuses viidanud Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 20.07.2009 määrusele, mille kohaselt lõpetati menetlus kaitsja poolt viidatud sündmuse osas. Eelnimetatud määruse põhjenduste kohaselt on lõpetatud E.M-i suhtes menetlus, kuna viimast ei ole võimalik käsitleda tekkinud konflikti agressiivsema poolena ning ei ole võimalik asuda seisukohale, et E.M-i käitumise eesmärgiks oli „rikkuda J.T. iga kaasasolnud noormeeste rahu“. Ringkonnakohus on seisukohal, et J.T. i tapmiskatsele eelnenud konflikti kohta on kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendeid ning leitud, et menetlus kuulub lõpetamisele, kuna algse konfliktiga E.M-i ja teiste isikute vahel ning hilisema V. Herne poolt J.T. i suhtes toimepandud tapmiskatse puhul ei ole tegemist ühe teoga õiguslikus mõttes. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et tavalise elukäsitluse kohaselt on teoainsusega tegemist juhul, kui olemuselt sarnased käitumisaktid on kantud tegija ühtsest tahtest ning on ajaliselt ja ruumiliselt nii tihedas seoses, et objektiivne vaatleja leiab olevat tegemist ühtse, kokkukuuluva teoga. Tuvastatud on asjaolu, et siis kui V. Herne jõudis Descartes`i kooli juurde, oli konflikt J.T. i ja E.M-i vahel ajaliselt lõppenud. Sellest tulenevalt saab järeldada, et V. Hernel oli J.T. it noaga lüües juba karistamiseesmärk, mis järgnes E.M-i ja J.T. i vahelisele konfliktile, mistõttu ei ole reaalsest käitumissituatsioonist tulenevalt usutavad V. Herne ütlused enesekaitse kohta. Kaitsja märgib veel asjaolu, et DNA ekspertiisiarvamusest nähtub, et J.T. i noa käepidemelt ja teralt saadi DNA analüüsi täielik segaproov ja nende segaproovide kohta ei saa teha usaldusväärseid järeldusi, kuid noa teralt saadud DNA profiilid ei ole seostatavad J.T. i DNA profiiliga, millest kaitsja järeldab, et ekspert on tuvastanud V. Hernele kuuluva DNA mitmete profiilide esinemist J.T. i noa teral. DNA ekspertiisiarvamusest (1 kd tl 133-134) avaldub, et J.T. i noa teralt võetud DNA proovid on täielikud segaproovid, mis, lähtudes ekspertiisiakti lisast 1, tähendab segaprofiili, milles alleelid on ilmsiks tulnud kõigis uuritud lookustes. Ühtlasi on ekspertarvamuses märgitud, et ei ole võimalik teha usaldusväärseid järeldusi V. Hernelt pärineva bioloogilise materjali esinemise kohta, mis ekspertiisiakti lisa 1 kohaselt tähendab, et segaprofiilis on esindatud suurem osa võrdlusisikul esinevatest alleelidest, kuid tulemusi andnud lookustes on puudu kaks või enam võrdlusisiku alleeli või segaprofiilis ilmsiks tulnud alleelide arv on DNA jälje individualiseerimiseks liiga suur või ei ole DNA profiili kvaliteet selline, mis võimaldaks DNA jälge individualiseerida. 12 Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kaitsja väide on asjakohatu, kuivõrd ekspertarvamuses viidatud usaldusväärsete järelduste tegemise võimatusest on meelevaldne järeldada justkui V. Herne DNA profiili esinemine oleks tõendatud. Sellest tulenevalt ei olnud maakohtul vajalik nimetatud tulemust kohtuotsuses märkida, kuna eelnimetatud ekspertarvamus ei omanud tõendina kaalu. Alusetu on kaitsja väide, et V. Herne oli hädakaitseseisundis, kuna teda oli rünnanud esimesena noaga J.T. . Ringkonnakohus märgib, et hädakaitseseisund saab tekkida vahetult olemasoleva või vahetult eesseisva õigusvastase ründe tõttu. Ründeohu hindamisel lähtutakse objektiivse vaatleja hinnangust ning juhul, kui ründeoht on tõenäoline jaatatakse ohu olemasolu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu ümberlükkava hinnanguga V. Herne ütlustele, mille kohaselt ta lõi J.T. ile rindkeresse kahel korral noaga ainult enesekaitseks ja alles pärast seda kui J.T. oli enne talle ühel korral noaga löönud. Sellekohased ütlused ei ole usutavad ja on ümber lükatud M. E.M-i, J.T. i, A. I, R. R ja K. K ütlustega kogumis. Seega ei olnud tekkinud olukorras V. Herne elu või tervisele ohustavat rünnet J.T. i tegevuse läbi tekkinud. Veel tuleneb V. Herne ütlustest, et enne intsidenti ei küsinud ta, mis juhtunud oli, vaid haaras esimesel mööduval mehel kapuutsist kinni, millest järeldub, et V. Herne oli esimene, kes tekitas ründeohu olukorra J.T. ile. Ringkonnakohus on nagu maakohuski seisukohal, et V. Herne ei tegutsenud J.T. it kahel korral noaga lüües hädakaitseseisundis ning V. Herne käitumises puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga V. Herne vasakul õlal tuvastatud vigastuse tekke järelduste kohta ning märgib, et V. Herne kui vasakukäeline hoidis nuga vasakus käes ning seetõttu on välistatud noahaava tekitamine enda vasakule õlavarre välisküljele. Samuti möönab kaitsja, et enda vigastamine on välistatud ka juhul, kui V. Herne oleks hoidnud nuga paremas käes. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et V. Herne vasakukäelisus ei oma eelnimetatud vigastuse juures tähtsust ning on tõepärane, et V. Herne sai vigastuse just A. H, E.M. i ja R. R rüseluse ja noaga vehkimise käigus. Kui kaitseversiooni kohaselt vigastus vasakule õlavarrele oli tekitatud J.T. i poolt noaga, oleks tõenäoliselt vigastus pidanud sisaldama kindlamat iseloomu selle tekkemehhanismist torke-lõikeriistaga. Käesoleval juhul on V. Herne ekspertiisiakti nr 20 (1 kd tl 120-121) arvamuse kohaselt objektiivse leiuna nahamarrastuste ja kriimustuste kõrval tuvastatud õlavarre ülemises kolmandikus sirutuspinnal kaarjas punakaspruun koorik pikkusega 0,6 cm. Lisaks tuleb arvestada ka asjaolu, et ekspertiis V. Herne vigastuste kohta on tehtud kolm päeva pärast sündmust ning ekspertarvamuse kohaselt ei ole vigastuse paranemisprotsessi tõttu selle tekkemehhanism kohtuarstlike meetoditega määratav. Samas on ekspert leidnud, et V. Hernel tuvastatud teiste vigastuste (nahamarrastusedkriimustused) osas vasakul kõrvalestal, vasakul küünarvarrel ja paremal reiel, nahaalune verevalum paremal reiel- kohta, et eelnimetatud on tekkinud löömisest kõvade tömpide esemetega või/või kukkumisest vastu sarnaseid esemeid, pindu. Maakohus on põhjendatult järeldanud, et vigastuste tekkimise ajaks võib tõenäoliselt pidada rüselust A. R, E.M. i ja R. R. V. Herne ja E.M-i süüdistused
Herne kaitsja taotleb kaitsealuse kuriteo süüdistuses
ile kehavigastuste tekitamine ei ole käsitletav tapmise katsena ja seetõttu puudub V. Herne käitumises kvalifitseeriv kosseisutunnus. Eelnevalt on ringkonnakohus leidnud, et V. Herne tegu J.T. ile eluohtlike kehavigastuste tekitamisel on käsitletav tapmise katsena, mistõttu on tegemist korduvusega ning V. Herne tegu E.M. i suhtes on maakohtu poolt õigesti kvalifitseeritud
E.M-i kaitsja leiab, et maakohus on hinnanud valesti tõendeid ning kohaldanud vääralt seadust. Esmalt seab E.M-i kaitsja kahtluse alla tunnistaja M.G. ning kannatanud R. R ja A. H kui isikulised tõendid, kelle ütlustele tuginedes leidis maakohus E.M-i süü tõendatud 13 olevat. Kaitsja leiab, et eelnimetatud isikud ei saanud tekkinud stressiseisundis objektiivselt tajuda sündmusi, olukorras, kus E.M viibis küll E.M. i kõrval, kuid ei hoidnud tal käest kinni. Ringkonnakohus on seisukohal, et E.M-i kaitsja väited tunnistaja ja kannatanute ning objektiivsete sündmuste valesti tajumise või hoopis tajumise võimatuse kohta, on nende ütlustest ja käitumissituatsioonist tulenevalt paljasõnalised. Samas tuleb märkida, et süüdistustes märgitud sündmused ja nende kiire areng oli kindlasti ebatavaline ja ootamatu tunnistaja ning kannatanute jaoks. Samas ei ole aga kriminaalasjas kogutud tõenditest võimalik järeldada, et sündmusi on tajutud ekslikult valesti või ebaobjektiivselt, mistõttu ei kahtle ringkonnakohus eelnimetatud tunnistaja ja kannatanute ütluste usaldusväärsuses. E.M-i kaitsja sellesisulise väite (kõrge stressiseisund) ülemäärane kaalukus tähendaks, et kuritegude puhul ei olegi võimalik objektiivselt tajuda sündmusi ja anda kriminaalasjas tunnistaja või kannatanuna ütlusi. Ringkonnakohus ei nõustu E.M-i kaitsja väitega, mille kohaselt pole tõendamist leidnud asjaolu, et E.M hoidis E.M. it käest kinni selleks, et V. Herne saaks kannatanut takistamatult lüüa. Maakohus on juba motiveerivalt ümber lükanud E.M-i ütlused, milledes ta väidab, et seisis ainult E.M. i kõrval, temast kinni ei hoidnud ning esitanud sellekohased E.M-i vastuväited ümberlükkavad tõendid (R. R, A. H ja M.G. ütlused) . Seega on maakohus põhjalikult ja analüüsivalt käsitlenud E.M-i ja V. Herne mõlema tegevust kaastäideviijatena E.M. i surma põhjustamises (otsus lk 24-27). Maakohus on üksikasjalikult kirjeldanud E.M-i rolli E.M. i kinnihoidmisel, kannatanule tekitatud vigastuste tekkemehhanismi ja ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega. Apellatsioonis viitab E.M väidetavadele vastuoludele tunnistaja M.G. ja kannatanu A. H ütlustes. Samas viitab süüdistatav ka mõneti mitteolulistele detailidele, millised omaksid justkui tähtsust kuriteo hindamisel. Ringkonnakohus leiab, et väheoluline detailide erinevus ütlustes ei sea kahtluse alla tõendi usaldusväärsust tervikuna. Tunnistaja ja kannatanud tajusid kuriteosündmust juhuslikult ja põhjendatud ei ole ootus, et kõiki asjaolusid tajutakse ja edastatakse hilisemalt kõigis pisidetailides ühesuguselt. E.M leiab apellatsioonis, et ekspertarvamuse järgi oli E.M. il vigastus parema käe küünarvarre painutuspinnal, kuid E.M-i enda läbivaatusel ei tuvastatud kannatanu vere jälgi. See asjaolu peaks E.M-i arvates näitama, et tema pole E.M. it käest kinni hoidnud kui V. Herne noaga lõi. E.M leiab veel, et kui „keegi hoiab kedagi käest kinni ja sinna tuleb noa löök, siis ennekõike saab tabamuse kinnihoidja.“ Nagu ringkonnakohus juba eespool märkis, on asjaolu, et E.M hoidis E.M. i käest kinni maakohtu otsuses uuritud tõenditega tõendatud ja E.M-i eelnimetatud vastuväited ei kummuta maakohtu otsuses nimetatud süüstavate tõendite sisu. Seega asjaolu, et E.M-ile teostati 06.03.2009 kohtuarstlik ekspertiis (1 kd tl 125-126) ja tuvastati ainult nahaalune verevalum ja nahamarrastus parema silma alalaul, ei välista tema poolt E.M. i kinnihoidmist, hetkel kui V. Herne jagab noahoope. Kohtule ei ole ka usutav, et E.M olid seljas samad riided, mis kuriteo toimepanemise ajal. Kriminaalmenetluse käigus ei ole E.M teo toimepanemise ajal seljas olnud riideid ära võetud ega asitõenditena kriminaalasja juurde liidetud, mistõttu E.M-i sellesisulised väited (verejälgede esinemisest või mitteesinemisest) ei ole tõendamisse puutuvalt asjakohased. Vladimir Hernele mõistetud karistus Kaitsja apellatsioonis taotletakse kaitsealusele mõistetud karistuse kergendamist. Süüdistatav V. Herne palus ise ringkonnakohtu istungil eluaegse vangistuse osas karistuse kergendamist ja 20 aastase vangistuse mõistmist. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava ja kaitsja taotlused karistuse kergendamiseks väärivad tähelepanu ning seda ka põhjusel, et maakohtu otsuses (lk 31) pole V. Hernele
p 4 järgi mõistetud karistus ja lõplik liitkaristus - eluaegne vangistus, leidnud sedavõrd põhjalikku motiveerimist, mida eeldaks Eesti Vabariigis kohaldatav raskeim ja karmim karistus. 14 Tõepoolest – V. Herne on lühikese ajaperioodi jooksul toime pannud rea tervise ja elu vastu suunatud I astme kuritegusid. Riiklik süüdistaja taotles V. Hernele samuti eluaegse vangistuse mõistmist.
§-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Riigi karistusvõim on põhjendatav isiku kui inimväärikuse kandja ja ühiskonnaliikme käitumise süülisusega. Mõistes isikule tema süü suurusest tuleneva karistuse realiseeritakse olenevalt konkreetsest olukorrast ka preventsioonid. Karistus peab vastama süü suurusele ning tuleb silmas pidada ka karistuse eesmärki, mida saab süüdistatava sanktsioneerimisega saavutada. Eluaegse vangistuse mõistmine eeldab, et kohus peab põhjalikult motiveerima, kuidas V. Herne süü suurus tingib eluaegse vangistuse kohaldamise ning miks on süüdlase hoidumine kuritegude edasisest toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmine saavutatavad just eluaegse vangistuse mõistmisega. Maakohus on põhjendatult nimetanud asjaolusid, et V. Herne puhul puuduvad karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, ta on varasemalt 6-l korral karistatud ( 4-l korral varguste, röövimise, avaliku korra rikkumise ja võimuesindaja suhtes toimepandud süüteod), sealhulgas ka vägivalla kasutamisega seonduvate kuritegude toimepanemise eest, viimase karistuse kandmiselt vabanes vanglast pärast karistuse täies ulatuses ärakandmist 04.09.2008. Maakohtu arvates on V. Herne kui isik, kes peaaegu alati kannab nuga kaasas ja seda teiste inimeste suhtes valimatult ja põhjendamatult kasutab. Selle tõttu pidas maakohus põhjendatuks õiguskorra kaitsmise huvides, sealhulgas teiste inimeste tervise ja elude kaitseks ning selleks, et välistada V. Hernest lähtuvat reaalset uute kuritegude toimepanemise ohtu, ja selleks, et mõjutada V. Hernet edasiselt hoiduma kuritegude toimepanemisest, karistada teda mõrva eest ja
Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et V. Herne on viimase kriminaalasja süüdistustest tulenevalt ilmselgelt vägivaldsusele kalduv isik. Samas ei järeldu aga maakohtu põhjendusest veenvalt järeldus, miks mõista V. Hernele kõige repressiivsema toimega karistus, so eluaegne vangistus. Maakohus ja ringkonnakohus pole karistust raskendavaid asjaolusid tuvastanud. Karistusraamiks kuriteos
Ringkonnakohus märgib, et kindlasti on eluaegne vangistus ka kohtupraktikast tulenevalt erakorraline karistus. Erakorralise karistuse kohaldamist peab lisaks süü suurusele põhjendama ka äärmuslike üld-ja eripreventiivsete asjaolude olemasolu. Kohtupraktika ja statistika kinnitab riigis viimasel aastakümnel kümnekonna eluaegse vangistuse mõistmist. Enamjaolt on tegemist tapmistega julmal või piinaval viisil ja mitme kannatanu suhtes. Samas peab eluaegse vangistuse mõistmisse suhtuma tähelepanuga, et see ei viiks eluaegse vangistuse kohaldamisele kergekäeliselt. Raskete isikuvastaste (elu vastu suunatud) kuritegude puhul on seadusandja pidanud eluagse vangistuse mõistmist silmas kindlasti olukordades, kus süüdistatava süü on eristuvalt suur võrrelduna teiste analoogsete kuritegudega. Kindlasti on sellisteks eluvastasteks süütegudeks varem kavandatud omakasu motiividel toime pandud tapmised, mitme isiku tapmised, eriti piinaval ja julmal viisil tapmised, tapmised vähemkaitstud ühiskonna liikmete suhtes. 15 Põhjendatult tekib küsimus, kas V. Herne kui maakohtu otsusega eluaegse vangistusega karistatud süüdimõistetu puhul on tema õiguskuulekale käitumiseni jõudmine võimalik vaid teda kuni vanaduseni (so elu lõpuni) kinni pidades. Ringkonnakohus leiab, et V. Herne poolt toimepandud isikuvastased süüteod ei oma sellist äärmuslikku ja kõrgendatult suurt süü suurust, et minimaliseerida lõpuks üldse võimalus tema tagasipöördumiseks ühiskonda. Vägivaldsete isikuvastaste kuritegude toimepanijana on V. Herne süüst tulenevalt ringkonnakohtul kujunenud veendumus, et mõistetav karistus peab olema siiski jõuliselt karm ja põhjendatud on V. Herne karistamine ja isoleerimine ühiskonnast maksimaalse tähtajalise vangistusega, so 20 aastat. Siinjuures arvestab ringkonnakohus ka ümbritsevat keskkonda ja käitumissituatsioone (maakohtu otsuse põhiosas detailselt käsitletud), milles V. Herne süüteod toime pani. Ringkonnakohtu arvates avaldub käesoleval juhul ka positiivne ülpreventsioon, mille eesmärgiks on avaldada õiglase karistusega mõju ning mis kinnitab V. Hernele sedavõrd pikaajalise vangistuse mõistmisega inimeste usku normikehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus
Herne süü suurusest tulenevalt on põhjendatud tema karistamine tähtajalise vangistuse ülemmääraga, mõistes talle kannatanu E.M. i tapmise toimepanemise eest
p 4 järgi karistuseks 20 aastat vangistust ja liitkaristuseks
Määratud kaitsja K. Saavo poolt osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 2880 krooni tuleb jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda, sest ringkonnakohus tegi KrMS §-s 337 lg 1 p 4 märgitud lahendi. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjatele makstud tasudest seoses nende osalemisega kohtuistungil ja seega on E.M kohustatud hüvitama kulud õigusabile, mis olid osutatud advokaat A. Kello poolt. Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 16 Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.