Obsah (11)

§ 3§ 1§ 402§ 4062§ 406§ 94§ 4034§ 14§ 101§ 113§ 1132

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohtu Tallinna kohtumaja Kohtunik Merit Helm Otsuse tegemise aeg ja koht 26.09.2023.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-143397 Tsiviilasi Ferratum Bank p

) § 2 lg 1 mõttes, mis õigustaks hagejat nõudma kostjalt tasu maksmist. Vastavalt

§ 3

võib võlasuhe tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Asja materjalidest nähtuvalt oli poolte vahel oli sõlmitud krediidileping, mille alusel sai kostja vaba tagasimaksega kridiidilimiidi (maksimaalses summas 5000 eurot) ning mille kostja kohustus koos intressidega tagastama. Lepingugajärgne aastane intressimäär oli hagi kohaselt 49,9 % ja kredidiikulukuse määr 61,79% aastas (vt dtl 69, 44).

1. Kuivõrd kostja jäi korduvalt võlgnevusse., siis 30.03.2021 ja 06.04.2021 on edastatud kostjale meeldetuletuskiri võlgnevusest (dtl 46, 47). Kohustusi kohaselt ei täidetud, mistõttu on 26.05.2021 edastatud kostjale meeldetuletuskiri hoiatusega, et juhul kui võlgnevust laenulimiidi minimaalset tagasimakset ei tasuta, öeldakse kostjaga sõlmitud leping üles ning leping lõppeb
2. päeval, lepingu lõppemisel muutub aga kogu võlgnevus sissenõutavaks (dtl 17).
3. Kostja sõlmis laenu-/krediidilepingu füüsilise isikuna tarbijana

§ 1

lg 5 tähenduses.

§ 402

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Riigikohus on märkinud, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtul kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist (vt RKTKm 3-2-1-170-13, p 12). 6.

§ 4062

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Riigikohus on märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt RKTKo 3-2-1-32-06 p 14, 3-2-1-122-08 p 19). Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (

§ 406lg 1) .

7. Novembris 2018, s.o poolte vahel lepingu sõlmise ajal oli viimati Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 19,97% (vt Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks

§ 4062lg 1 kohaldumiseks olema krediidikulukuse määr vähemalt 59,91% aastas.

Hagiavaldusest nähtuvalt oli kostjale väljastatud krediidi kulukuse määr 61,9%. Kuivõrd lepingujärgne krediidikulukuse määr ületab Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra üle kolme korra, on leping tühine

4062 lg 1 alusel krediidikulukuse määra suuruse tõttu. 8.

§ 4062

lg-s 3 on sätestatud, et kui tarbijakrediidileping on

4062 lõikes 1 sätestatu kohaselt tühine, siis maksab tarbija tühise tarbijakrediidilepingu järgi saadu tagasi selleks tähtpäevaks, milleks ta pidi krediidi tervikuna tagasi maksma tühise tarbijakrediidilepingu järgi. Sellisel juhul tuleb krediidi kasutamise aja eest maksta intressi

§ 94lõikes 1 sätestatud suuruses.

Tarbijakrediidileping oli sõlmitud tähtajatult. 2/6 9.

tarbijakrediidiregulatsioon põhineb EL direktiivil nr 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid, seega tuleb

sätteid tõlgendada Euroopa Liidu õigusega konformselt. Direktiivi kohaselt on eriti oluline, et krediidiandjad ei tegeleks vastutustundetu laenamisega ega annaks krediiti ilma eelneva krediidivõimelisuse hinnanguta ning liikmesriigid peaksid teostama vajalikku järelevalvet sellise käitumise ärahoidmiseks ja ette nägema vajalikud meetmed krediidiandjate karistamiseks, kui nad nii käituvad (direktiivi preambula 26 lõige). Euroopa Kohus on leidnud, et tarbijat tuleb kaitsta ja liikmesriigi kohtud peavad omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on hinnanud laenuvõtja krediidivõimekust (EKo C-679/18, OPR-Finance s.r.o. v GK). Kohtud peaks lähtuma eeldusest, et tarbija on suhetes müüja või teenuste osutajaga nõrgemal läbirääkimispositsioonil ja omab vähem teavet, mis viib selleni, et tarbija nõustub müüja või teenuste osutaja varem koostatud tingimustega, ilma et tal oleks võimalik mõjutada nende sisu (EKo C-32/14, ERSTE Bank Hungary Zrt v Attila Sugár, p 39 ja seal viidatud kohtupraktika). Seoses sellega on lepingu sõlmimisele eelnev ja sellega kaasnev teave lepingutingimuste ja lepingu sõlmimise tagajärgede kohta tarbijale ülimalt oluline, sest selle teabe alusel otsustab tarbija, kas ta soovib ennast siduda müüja või teenuse osutaja poolt eelnevalt koostatud tingimustel (EKo C‑226/12, Constructora Principado SA v José Ignacio Menéndez Álvarez, p 25 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on kohtutel omal algatusel kohustus kontrollida tarbijakaitseks direktiividega ettenähtud nõuetest kinnipidamist, sh lepingueelse teabe esitamise kohustuse täitmist. Juhul kui rikkumine on tuvastatud, peab siseriiklik kohus ilma tarbija vastavasisulist taotlus ootamata tegema kindlaks sellisest rikkumisest tulenevad tagajärjed siseriiklikus õiguses (C-377/14, Radlinger ja Radlingerová v Finway a.s., p 64). 10.

§ 4034

lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist aktiivselt infot koguma ning omandama teabe, mis võimaldab hinnata tarbija krediidivõimelisust. 11.

§ 4034

lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega, koguma igakülgset teavet tarbija varalise seisu ja varasemate kohustute kohta, lähtudes krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline.

§ 4034

lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja.

1. Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 kohaselt peab krediidiandja või vahendaja vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks sise-eeskirjaga kehtestama tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodika, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt sätte punktides 1-7 loetletud tarbijaga seotud näitajad. KAVS § 49 lg 2 sätestab, et krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel: 1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist; 2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid, sissetuleku laekumise regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi; 3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel. 3/6
2. KAVS § 50 lg 3 alusel krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. KAVS § 50 lg 4 kohaselt krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
3. Riigikohus on enne KAVS kehtima hakkamist krediidiasutuste osas järeldanud, et krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja vastu on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, tagades selliselt, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks (Riigikohtu
4. veebruari
5. a otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑169‑13, p 21). 15.

§ 4034

lg 3 kohaselt krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid.

§ 4034

lg 6 kohaselt võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. 16.

§ 4034

lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. 17. Kohus nõudis hagejalt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta tõendeid (dtl 61-63). Hageja hinnangul laenuandja täitis kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning järgis

§ 4034sätestatud nõudeid.

Samas jäävad hageja vastavad väited deklaratiivseks ja sisustamatuks – ei selgu, mida ta täpselt krediidivõime hindamiseks tegi. Hageja ei ole käesoleval juhul kohtu hinnangul tõendanud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustuse täitmist. Ainsa tõendina on hageja esitanud väljatrüki enda andmebaasist, kus kostja väidetavalt on kinnitanud, et tema sissetulekuks igakuiselt on 1 500 eurot ja väljaminekuteks 400 eurot (dtl 102). Mingite päringute tegemist kostja osas, tema pangakonto väljavõtte küsimist vms ei nähtu. Isegi kui eeldada hageja väidete õigsust selle osas, et ta võttis krediidiinfo väljavõtte (mis on tõendamata), siis kohus leiab, et ainuüksi krediidiinfo andmed ei ole piisavad vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise nõude täitmiseks

§ § 4034 lg 1 – 6 mõttes. Hageja märgib iseenesest õigesti, et krediidi võtmisel ei lasu kogu vastutus krediidiandjal, vaid ka tarbija ise peab käituma vastutustundlikult ning esitama krediidiandjale vaid tõest informatsiooni. Vastavalt

§ 4034lg 3 (2.

lause) peab tarbija esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. Kui tarbija on seda kohustust rikkunud ning krediidiandja on seetõttu hinnanud tarbija krediidivõimelisust ebaõigesti, siis krediidiandja selle eest ei vastuta ning

§ 4034

lg 7 sätestatud tagajärg (intressimäära vähendamine seadusjärgse määrani) ei rakendu. 18. Riigikohus on sedastanud, et laenutaotlejal on

§ 14

lg 1 teise lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada. Valeandmeid esitanud laenutaotleja 4/6 õigus nõuda vastutustundliku laenamise põhimõtte kui krediidiandja lepingueelse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist võib aga olla

§ 101

lg 3 alusel osaliselt või täielikult välistatud (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-14-21710/105 p 29.3). 19. Hageja ei ole ka seda tõendanud, et kostja on laenutaotluse esitamisel edastanud ebatäpseid või ebaõigeid andmeid, millele tuginedes on hageja teinud positiivse laenuotsuse.

§ 4034lg 3 lg 2.

lauses toodud tarbija kohustus ei vabasta laenuandjat oma kohustuste täitmisest. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele (

§ 4034lg 2).

Millegagi ei ole tõendatud, et hageja oleks laenutaotluse lahendamisel arvestanud / hinnanud kostja regulaarse sissetuleku olemasolu / puudumist. 20. Vastavalt

§ 4034

lg 6 võib krediidiandja tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. Kohus on seisukohal, et hageja ei ole järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 21. Eelnevast tulenevalt asub kohus seisukohale, et laenuandja ei ole veendunud kostja krediidivõimelisuses ning on rikkunud

§ 4034lg-s 6 sätestatud kohustust.

Vastavalt

§ 4034

lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). 22.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt Eesti Panga poolt avaldatud infole (https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar) on kogu laenulepingu kehtivuse perioodi olnud vastav intress 0,00%. Seega lepingu kehtivuse jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud.
3. Kuivõrd hageja saab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimata jätmise tõttu nõuda kostjalt üksnes põhivõla tasumist, tuleb asja lahendamiseks tuvastada, kui suure summa hageja kostjale laenulepingu järgi laenas ja kui suure summa on kostja selle laenulepingu järgi tagasi maksnud.
4. Hagi kohaselt kasutas kostja krediidilimiiti kokku 5 581,00 euro ulatuses. Tagasimakseid ei ole hageja välja arvutanud. Kohus tuvastas hageja esitatud tõendi alusel (dtl 18-20), et tagasimakseid (tähistatud miinusmärgiga ja sõnaga „payment“) on tehtud kokku 4 185,19 euro ulatuses. Seega tuleb kostjal tühise tarbijakrediidilepingu järgi tagastada põhivõlgnevusena 5 581 -4 185,19 = 1 395,81 eurot. 25.

§ 113

lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse (vt Tln RgKo 2-18-124589, p 51). Praegusel juhul ei ole kostjale uut 5/6 tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ei ole ta saanud maksetega viivitusse sattuda. Hageja viivisenõuded tuleb eelnevast tulenevalt jätta rahuldamata. 26. Hageja nõuab kostjalt kahjuhüvitist seoses inkasso poole pöördumisega 50 eurot. Vastavalt

§ 4034lg-le 7 ei võlgne kostja hagejale muid lepingust tulenevaid tasusid.

Kohtu hinnangul tuleb sellise muu tasuna võtta ka lepingus kokkulepitud sissenõudekulu. Samuti ei ole hageja selgitanud ega tõendanud, millised sissenõudekulud lepinguga kokku lepiti.

§ 1132

lg 1 ei ole iseseisev sissenõudekulude nõude alus, vaid sätestab sissenõudekuludele piirid. Lisaks on sissenõudekulud põhjendamatud selle tõttu, et vastavalt eelmises punktis väljatoodule ei ole kostja sattunud maksetega viivitusse. Hageja nõue sissenõudekulude hüvitamiseks tuleb jätta seega rahuldamata.

1. Arvestades eeltoodut ning asja materjale, kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele põhivõlgnevus 1 395,81 eurot. Menetluskulude jaotus
2. Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.
3. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kulude jaotuse alusel kindlaks kohtuotsuses kui nende kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist.
4. Kohus rahuldab hagi osaliselt. Vastavalt TsMS 163 lg 1 sätestatule jätab kohus poolte menetluskulud nende endi kanda.
5. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. TsMS § 177 lg 3 kohaselt toimetatakse menetluskulude kindlaksmääramise määrus menetlusosalistele kätte. /allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm kohtunik 6/6